Transcript EESTI MULDKATE


Muld on maakoore ülemises osas asuv
õhuke pude mineraalidest, orgaanilistest
ainetest ja mikroorganismidest koosnev
keskkond, kust maismaataimed
hangivad kasvuks vajalikke toitaineid.
 Muld

koosneb elus ja eluta osast.
Organismid etendavad tähtsat osa
mullatekkes, eriti huumuse tootjate ja
transportijatena.
MULD
ved el osa
m u llavesi
tah ke osa
m in eraaln e osa
org aan ilin e osa
kivid
liiv
kru u s
savi
huum us
p oollag u n en u d
jä ä n u sed
g aasilin e osa
m u llaõ h k

Mulla tahke osa koosneb mineraalsetest
ja orgaanilisest osast.
Mineraalne osa tekib kivimitest.
 Orgaaniline osa koosneb lagunenud ja
poollagunenud taime- ja
loomajäänustest. Lagunemisel muutuvad
need jäänused huumuseks.


Õhk on mullas mullaosakeste vahel.

Mullaõhus on vähem hapnikku ja rohkem
süsihappegaasi kui välisõhus

Huumus tekib aeglaselt ja pika aja
jooksul mullas elavate bakterite ning
seente abil.

Huumus sisaldab taimede kasvamiseks
vajalikke toitaineid.

Huumuse lagunemisel moodustuvad:
vesi, süsihappegaas ja mineraalained
Taimede ja loomade jäänused kõdunevad
Tekib huumus
Huumus laguneb
Mineraalained vesi süsihappegaas
Eesti muldade teket ja arengut
mõjutavad taimekooslused, lähtekivim
(sete või aluspõhjakivim, millest muld on
tekkinud) ja veeolud, tänapäeval ka
inimeste tegevus.
 Praegune mullastik sai Eestis tekkima
hakata pärast mandrijää taandumist.
 Põllumuldade omadused muutuvad
loodusliku taimkatte hävitamise,
harimise, väetamise ja eriti kuivenduse

Muldade mitmekesisus, mis tuleneb
lähtekivimi koostise ja veeolude
muutlikkusest
 Soo – ja soostunud muldade suurest
osatähtsusest
 Lubjarikaste muldade rohkusest, eriti
Põhja – ja Lääne – Eestis
 Muldade kivisusest

Mulla ehituse määrab ära mullalõimis
ehk mulla mehaaniline koostis. See
näitab kui suur on erisuuruste osakeste
protsentuaalne hulk mullas ja
lähtekivimis.
 Muldade kirjeldamisel räägitakse
enamasti mullaprofiilist. Mullaprofiil on
mullahorisontide – erineva tiheduse,
värvuse ja omadustega mullakihtide –
läbilõige.


Eestis eristatakse kümmekond mullatüüpi,
mis erinevad üksteisest oma leviku,
kujunemise, ehituse ning kasutusviisi
poolest.
Temperatuur
 organismid
 mulla vanus
 maapinna kuju
 inimtegevus
 veeolud


Paepealsed mullad (rendsiinad)
Levivad Põhja – ja Lääne Eestis, kus
lubjakividest aluspõhi on maapinna
lähedal. Need on väga õhukesed, kõrge
huumus – ja toitainesisaldusega, kuid
väga kivised ja põuatundlikud.

Rähkmullad
Levivad peamiselt Põhja – ja Lääne –
Eestis paealadel, mida katab paksem
moreenihorisont. Iseloomulik on kõrge
huumuse-, toitaine – ja teravaservalise
paemurendi (räha) sisaldus. Need on
keskmise tootlikkusega mullad.
(kohtades, kus on alles looduslik taimkate, levivad puisniidud
ja salumetsad

Leostunud pruunmullad
Esinevad peamiselt Kesk- Eesti ja
Pandivere kõrgustiku moreentasandikel.
Need on nii koostise kui ka ehituselt Eesti
kõige paremad põllumullad. Seal, kus on
säilinud looduslik taimkate, levivad
liigirikkad puisniidud või salumetsad.

Leetunud mullad
On iseloomulikud keemiliselt koostiselt
vaestele liivadele. Tekivad enamasti ilma
rohttaimedeta männimetsa alla ning neil
puudub huumushorisont. Nende
tunnuseks on valkjashall leet – ehk
väljauhtehorisont, mille all asub pruun
toitainerikas sisseuhthorisont.

Näivleetunud mullad
On levinud Lõuna – ja Kesk – Eestis
moreenitasandikel. Need tekivad savikale
või kahekihilisele lähtekivimile, mis ei lase
vihma – ja lumesulamisvett kergesti
sügavamale liikuda. Selle kihi peale
koguneb vesi, mis tekitab mullaprofiili
leethorisonti meenutava valkja kihi. On
Lõuna – Eesti keskmise huumusesisaldusega
põllumullad. Loodusliku taimkatte puhul on
levinud salu – ja laanemetsad.

Gleimullad
Moodustavad pindalalt suurima levikuga
ning omadustelt väga vahelduvate
mullatüüpide rühma. Nende ühiseks
tunnuseks on kõrge põhjaveeseisu või
kestva ülavee tõttu kujunenud sinakas – või
rohekashall gleihorisont. Gleimuldade
pindmine horisont koosneb vaid osaliselt
lagunenud orgaanilisest ainest –
toorhuumusest. Liivast lähtekivimil tekkinud
gleimullad on tavaliselt leetunud.

Soomullad
On Eestis laialdase levikuga ning
jagunevad nagu soodki madalsoo-,
siirdesoo – ja rabamuldadeks. Neid muldi
iseloomustab üle 30 cm paksune
turbahorisont, mille all on gleihorisont.

Lammimullad
On kujunenud siseveekogude
kaldavööndeis perioodilise üleujutuse
tagajärjel. Üleujutused toovad kaasa
jõesetteid, mis lammidel ladestudes
moodustavad mitmekihilisi lammimuldi.
Eestis suhteliselt vähe järel.
Erodeeritud mullad
 Pealeuhtemullad
 Tehismullad

Taimkate on pinnamoe ja veekogude
kõrval üks olulisemaid maastiku
ilmestajaid.
 Taimkate sõltub kasvuala muldadest
ning samal ajal kujundab taimkate ka ise
muldade omadusi.

Eesti kuulub maastikuliselt ja taimkattelt
parasvöötme metsavööndisse.
 Me asume metsavööndi siirdealal, kus
okasmetsad asenduvad järk-järgult
laialehiste metsadega.
 Sellest tulenevalt on nii taimestikus kui ka
taimkattes mõlema metsa tunnuseid.


Ligikaudsel hinnangul on Eestis umbes
1200 taimeliiki.

Eesti läänepoolne osa koos saartega on
märksa liigirikkam ja vahelduvam kui
idapoolne ala.

Miks see nii on?
Vastus eelnevale küsimusele:
 Kuna lääne poolses osas on merelisem
kliima ja lubjarikkamad mullad.
Eesti taimestiku liigirikkus tuleneb:
 Mullastiku mitmekesisusest
 Kliimatingimuste suurest muutlikkusest
 Pikast rannajoonest
 Asendist ida – ja läänepoolsete
taimeliikide levikuteede ristumiskohal
Eestis eristatakse järgmisi taimkatte tüüpe:
 Metsad
 Niidud
 Sood
On peamiseks taimkatte tüübiks Eestis
 Tänapäeval hõlmab umbes 40% riigi
pindalast
 Tähtsaimaks rindeks on puurinne, mis
määrab kõigi alumiste rinnete olemasolu
ja nende liigilise koosseisu.
 Eesti metsades kasvavad peamiselt
mänd, kuusk ja kask.
 Esineb nii puhtaid puistuid (männikud,
kuusikud, kaasikud) kui ka segapuistuid

Metsataimestik (puud ja alustaimed)
sõltub nii mullatüübist (toitainesisaldusest) kui ka niiskustingimustest.
 Ühesuguste keskkonnatingimustega
(kliima, mulla, pinnamoe, veerežiimi jm)
kohti nimetatakse kasvukohatüüpideks
ning seal kujunevad iseloomulikud
taimekooslused.


Kuivad arumetsad: nõmme-, palu-,
laane-, loo- ja salumetsad

Niisked soometsad (mullas olemas
turbahorisont): lodumetsad ja erinevad
soometsad
Nõmmemetsad :
Levivad kõige kuivematel ja vaesematel
liivmuldadel, on hõredad ja aeglase
kasvulised.
Iseloomulikud on sambliku-, kanarbiku- ka
kukemarjamännikud.
Laanemetsad:
Moodustavad keskmise toitumis – ja
niiskusnõudlusega metsade rühma, mille
puurindes valitseb harilikult kuusk,
harvem kask või mänd. Kuusevõrade
tiheda katte tõttu saavad alustaimestikus
kasvada vaid varjulembelised taimed
(mustikas, jänesekapsas). Levivad
peamiselt gleistunud või näivleetunud
muldadel.
Loometsad:
On levinud Põhja – ja Lääne – Eesti
paealadel. Kuigi paepealsed mullad on
huumus – ja lubjarikkad, on nad väga
õhukesed ja kuivavad suvel tugevasti
läbi. Hõredas puurindes on ülekaalus
mänd, harvem kuusk või tamm.
Alustaimestik on liigirikas.
Salumetsad:
Kasvavad paksu huumushorisondi ja
heade niiskustingimustega muldadel. On
jäänukid kunagistest laialehistest
metsadest. Tänapäeval on nad jäänud
haruldasteks. On põllustatud või
asendunud kuusikute ja kuuse –
segametsadega. Salumetsad on
liigirikkad ning arenenud põõsarindega
taimekooslused. Enim on säilinud
Pandivere kõrgustiku äärealadel.
Soometsad:
Eristatakse rohusoo (puurindes kask või
sanglepp, alustaimestikus
niiskuselembesed rohttaimed) – ja
samblasoometsi (puurindes mänd,
alustaimestikus puhmad ja
turbasamblad). Neile lisanduvad
soostunud metsad.
Kõikide soometsade ühiseks tunnuseks on
rohke niiskus ning turbahorisondi
olemasolu mullas.
Lodumets:
On soostuv mets, mis põhjaveetaseme
tõusmise tõttu on muutunud märjaks ning
mineraalmuld on hakanud kattuma
turbaga. Alustaimestikus levivad kõrvuti
kuivade alade (mätastel) ja märgade
alade taimed.
Niidud on mitmeaastaste rohttaimede
rohumaad.
Niidud jagunevad kasutusviisi järgi heina –
ja karjamaadeks.
Tekke alusel eristatakse primaarseid ja
sekundaarseid niite.
Esimesed on tekkest peale olnud niidud,
teised on aga tekkinud inimtegevuse
tulemusena kunagiste metsade asemele.
Sarnaselt metsadega eristatakse
niiskustingimuste järgi ka niidutüüpe.
Kuivadel muldadel levivad aruniidud ehk
arud, niisketes kohtades soostunud
niidud.
Looniidud:
Väga õhukese mullaga Põhja – ja Lääne –
Eesti paetasandikel levivad niidud. Sageli
nimetatakse ka loopealseteks ehk
alvariteks. Madal rohustu on liigirikas, ent
kuivab suve lõpuks ning omandab
pruunika värvuse. Looniitude säilimise
eelduseks on pidev karjatamine, ilma
selleta muutuvad nad sarapikeks või
kadastikeks
Pärisaruniidud:
Kõige laialdasema levikuga rohumaade tüüp,
esineb moreen – ja viirsavitasandike
rähksetel, leostunud või gleistunud
muldadel. Nende liigirikkus sõltub muldade
toitainete sisaldusest ja veeoludest. Erilise
rühma pärisaruniite moodustavad hõredalt
kasvavate puude ja põõsastega puisniidud.
Need on maailma ühed liigirikkaimad
taimekooslused (70 taimeliiki ühel
ruutkilomeetril). Säilivad vaid inimtegevuse
kaasabil.
Lammi – ja luhaniidud:
Esinevad jõgede üleujutusaladel.
Rannaniidud:
Esinevad rannikualadel.
Rannaroostikud:
Levivad alaliselt üleujutatud veealustel
sooldunud gleimuldadel
Ranna-, lammi- ja puisniite nimetatakse
ka poollooduslikeks, sest need on
enamasti inimtekkelised ning püsivad
inimese kaasabil.
 Nõmmed ehk nõmmerohumaad –
luidete ning muude tuiskliivaalade
taimedega kinnistumisel kujunenud,
levivad toitainetevaestel, alles
kujunemisjärgus liivmuldadel. Nõmmed
on hõreda rohustuga.

Vaatamata väikesele pindalale, on Eesti
maastikelt vaheldusrikkam kui paljud
suuremad alad.
See tuleneb:
 Asendist geoloogiliste struktuuride,
kliimatingimuste, mullastiku ja taimkatte
ülemineku – ehk siirdealal.

Asendi tõttu Fennoskandia kilbi
lõunanõlval avanevad ja paljanduvad
aluspõhja mitmesugused kivimid. Siin
esineb nii mandrijää kulutus – kui ka
kuhjepinnavorme.
 Asend Atlandi ookeani läheduses ning
tsüklonite peamisel liikumisteel tingib
kliima muutlikkuse, millest sõltuvad
taimestiku ja taimkatte regionaalsed
erinevused.


Maakoore kerkimisega kaasneb uute
saarte ja rannikualade vee alt
vabanemine ning uute maastikumustrite
kujunemine. Lisaks sellele on meie
maastikke mõjutanud pikaajaline
inimtegevus.

Eesti suurimate maastikuüksustena
eristatakse Madal – ja Kõrg – Eestit.
Madal – Eesti hõlmab hilisjääajal ja
pärast jääaega suurte jääpaisjärvede ja
Läänemere veega üle ujutatud maa –
ala, see on tasane ja suhteliselt noorte
maastikega.
 Madal – Eesti jaguneb Põhja – ja Lääne –
Eestiks ning Võrtsjärve ja Peipsi nõoks.

….. jaguneb 5 maastikurajooniks: Põhja –
Eesti rannikumadalik ja Soome lahe saared,
Harju lavamaa, Viru lavamaa, Kõrvemaa
ning Alutaguse.
….. on kõige noorem, madalam, tasasem
ja merelisema kliimaga piirkond, mis
hõlmab Väinamere ja Riia lahe
rannikualad. Vabanes mere alt märksa
hiljem kui teised piirkonnad ning siin jätkub
maapinna tõus veel tänapäevalgi.
Lääne – Eesti jaguneb Lääne – Eesti
saarestikuks, Lääne – Eesti madalikuks ja
Pärnu madalikuks koos Liivi lahe saartega.
Hõlmab ala, mis vabanes mandrijää alt
kõige varem.
 Jaguneb Lahkme – Eestiks ja Lõuna –
Eestiks.
 Kõrg – Eesti hõlmab pindalalt väiksema,
kuid ehituselt keerukama territooriumi –
maastik on märksa vahelduvam,
mullastik produktiivsem ning asustus
tihedam.

… kuuluvad Eesti põhja – ja keskosa
kõrgemad alad, kuhu pärast jääaega ei
ole ulatunud suured jääpaisjärved ega
meri. Siin eraldatakse 3 suurt
maastikurajooni: Pandivere kõrgustik, Kesk –
Eesti tasandik ja Vooremaa ning 2 väikest:
Türi voorestik ja Endla nõgu.
Lahkme – Eesti nimetus tuleneb tähtsaimast
veelahkmest – Pandivere kõrgustikust, mille
jalamilt saavad alguse mitme vesikonna
… kõige vaheldusrikkam piirkond Eestis. Siin on
suurimad absoluutkõrgused ja kõrgusvahed,
sellest tulenevalt on kogu maastik väga kirev.
Lõuna – Eestis võib eristada 3 põhilist
maastikku: keskmise kõrgusega alad on
lainjad moreenitasandikud, mida läbivad
ürgorud (Kagu – Eesti lavamaa), kõrgustikele
on iseloomulik künklik reljeef (Karula, Otepää
kõrgustik), nõgudes ja orundeis esinevad
enamasti metsased liivikud või sood (Valga
nõgu).