Niidud Elle Meier • Niit on puudeta või väheste puudega ala, kus kasvavad põhiliselt rohttaimed. • Kui puid ja põõsaid on 10-50%, on tegu puisniiduga.
Download ReportTranscript Niidud Elle Meier • Niit on puudeta või väheste puudega ala, kus kasvavad põhiliselt rohttaimed. • Kui puid ja põõsaid on 10-50%, on tegu puisniiduga.
Niidud Elle Meier • Niit on puudeta või väheste puudega ala, kus kasvavad põhiliselt rohttaimed. • Kui puid ja põõsaid on 10-50%, on tegu puisniiduga. See on üleminekuastmeks niidu ja metsa vahel. • Rohumaa– see hõlmab lisaks niitudele ka heina- ja karjamaid. • Inimmõju alusel võib niidud jaotada: – pool-looduslikeks – kultuurniitudeks. • Kasvutingimuste alusel jaotatakse niidud 4 suurde rühma: – aru-, – lammi-, – ranniku- ja – soostunud niidud. • Ka mujal maailmas on meie niitudele sarnaseid taimekooslusi: – Aasias stepid, – Aafrikas savannid, – Ameerikas preeriad. Niitude kujunemine • Looduslik teke – laiud ja rannikud, mis aeglaselt maatõusu tõttu merest välja kerkivad. – Alad, kus puudel ei ole sobivaid kasvutingimusi. • Iga-aastased üleujutused (lamminiidud) • Liiga kuiv kasvukoht (mõned looniidud) • Inimtegevusega seotud teke – Valdav niitude tekkimise viis. – Niidud võivad kujuneda: • hüljatud põllumaadele ja raiesmikele • aladele, kus koduloomade karjatamine ja niitmine ei võimalda puudel kasvada. Inimtegevuse mõju niitudele • Niidud püsivad vaid seal, kus toimub pidev niitmine või karjatamine. Kui see aga lõpetada, siis niidud võsastuvad ja kujunevad ajapikku metsadeks. • Väetamine ja maaharimine põhjustab looduslikel niitudel ühtede taimeliikide asendumise teistega. Pool-looduslikud e. pärandkooslused - põlised inimtekkelised kooslused, eelkõige puisniidud, loopealsed, luhaheinamaad, rannaniidud, aga ka teised karja- ja heinamaad, kus inimmõju on piirdunud vaid niitmise ja karjatamisega. puutumatu loodus pool-looduslik INIMTEGEVUS tehiskeskkond Tekkeloost I esimesed puisniidu-ilmelised kooslused tekkisid ilmselt juba küttide-kalurite-korilaste ajal (…3000 a. e.m.a) metsloomade ligimeelitamise eesmärgil viljelusmajanduse algusaegadel (5000 a. t.) hõivati eelkõige juba algselt avatud kooslusi – mere-äärseid loopealseid, rannaniite ja jõgede ääres asuvaid luhaalasid asustus liikus rahvaarvu kasvades sisemaa poole; 2000 a. t. võeti kasutusele vikat, mille tulemusena suurenes puisniitude levik oluliselt pool-looduslike koosluste leviku maksimum jäi 19. saj. lõppu ja 20. saj. algusesse Tekkeloost II juba 20. saj. alguses hakkas pool-looduslike koosluste osakaal vähenema, protsess, mis hoogustus Nõukogude aegse põllumajanduse intensiivistumisega; peamised põhjused: ülesharimine – kündmine põldudeks ja kultuurrohumaadeks alade mahajätmine - võsastumine/roostumine muutused omandipoliitikas käsitsitööst loobumine metsastamine rannalähedaste alade täisehitamine seni säilinud pool-looduslike koosluste fragmenteerumine Muutused pool-looduslike koosluste pindalas (tuhandetes hektarites) 1900. a. 1950. a. 21. saj. algus 50 44 7–10 rannaniidud 30 - 35 29 6–8 lamminiidud ... 97,4 15 soostunud niidud ... 935,2 10 – 15 aruniidud ... 448,4 15 1 781 1 554 64 850 470 4 loopealsed KOKKU sellest puisniite (Luhamaa et al. 2001) Pool-looduslike koosluste levik kaasajal rannaniidud lamminiidud puisniidud looniidud soostunud niidud pärisaruniidud PKÜ andmebaas Soontaimede liigirikkus (Pärtel 2003) puisniit loopealne lamminiit liike leitud kokku 600 270 350 kaitsealused liigid 56 30 22 rannaniit 390 34 Looniidud (alvarid) Tüüpiline alvar • Alvareid - õhukese-mullalised lubjarikkaid niidud. • Mullakihi tüsedus kuni 20 cm, kohati võib see ka täielikult puududa ning taimkatet leidub sellistel juhtudel vaid kaljupragudes ja väiksemates lohkudes. • Sademete vähesuse korral kuivavad nad aluspõhjani läbi. Sellele aitavad kaasa õhuke mullakiht, hõre taimkate ja tuultele avatud maastik. Alvar Koguval • Esineb põuakahjustusi. • Vihma korral võib kujuneda ajutisi tiike, kuna paepõhi takistab vee ära valgumist • Talvel võivad tuuled alvarid lumest puhtaks pühkida ja külma mõjul võivad tekkida mullakerked (nagu igikeltsa aladel). • Levik – Läänemere saartel (Gotlandil ja Ölandil Rootsis, Saaremaal, Hiiumaal, Muhus ja väiksematel saartel Eestis) ning Lääneja Põhja-Eesti rannikualal. Väiksemate laikudena leidub alvareid veel Rootsi mandriosas, Ahvenamaal ja Peterburi piirkonnas. Alvaritele sarnaseid koosluseid on kirjeldatud ka Kanadast ja USAst Suure järvistu piirkonnast. • Alvarite pindala järsk vähenemine 20. sajandil: – Alvareid leidus veel 1950ndatel aastatel ligikaudu 44 000 hektaril, peamiselt IdaSaaremaal, Muhumaal ja Loode-Eestis. 1990ndate lõpuks on neid alles veel kuni 5000 ha kuid suur osa sellest pindalast on tugevalt kadakasse kasvanud. Kinnikasvanud alvar • Taimestik – Puurinne. Üksikuid mände. – Põõsarinne. Üksikud või rühmitunud kadakad. – Rohurinne on madal ja vaheldusrikas. Aasta jooksul väga muutlik, sõltudes peamiselt niiskustingimustest. Taimestiku liigiline koosseis alvaritel on väga mitmekesine ja omapärane võrrelduna teiste põhjamaiste kooslusega. • On liike, mis oma peamise levikuga kuuluvad Kagu-Euroopa stepialadele, nagu kaljupuju, kevadmaran, aashundihammas, mägiristik, harilik keelikurohi, värv-varjulill, metsülane. Samas on ka liike kaugelt põhjast alpiaasadelt: mägi-kadakkaer, alpi nurmikas, mägimaran. Harilik keelikurohi Metsülane Kevadmaran Aas-hundihammas • Loomastik – Alvarite piiratud leviku ja nende väiksuse tõttu ei ole neile spetsiifilist loomastikku välja kujunenud. – Alvaritele on tüüpiline avamaastiku liikide domineerimine ning üldiselt sarnaneb ta suuresti rannaniitudele. Sarnaselt rannaniitudele on ka alvaritele iseloomulik siin pesitsevate kurvitsaliikide ohtrus. – Tüüpilised liigid alvaritele on: • kiivitaja, • alpi risla, • punajalg-tilder, • kanepilind, • kivitäks jt. • Rannaniitudest erinevalt ei pesitse alvaritel hanelisi. Kiivitaja Kanepilind Alpi risla Kivitäks Punajalg-tilder Puisniidud • Puisniidud on regulaarselt niidetava rohustuga hõredad looduslikud puistud. Väljanägemiselt ja ökoloogilistelt tingimustelt sarnanevad puisniidud parkidele, ent puisniidud on tunduvalt vanemad ja tekkinud algselt looduslikest kooslustest. Mitmesuguse liigilise koosseisuga puude ja põõsaste grupid võivad paikneda hõredamalt või tihedamalt, kuid iseloomulik on niidukamara esinemine. • Regulaarne niitmine tähendab seda, et tavaliselt niidetakse igal aastal, kuid mõni aasta võib ka vahele jääda. • Puisniidud olid eriti iseloomulikud Läänemeremaadele, eeskätt Eestile, Lõuna-Soomele ja Rootsile. Vähem ja ebatüüpilisi puisniite leidus Norras, Taanis, Saksamaal ja Kesk-Euroopa mägedes. Leedus ja Lätis leidus üksnes lammipuisniite suuremate jõgede kallastel. • Puisniitude teke ja kadumine – Puisniite meenutavad kooslused hakkasid muistsete asulakohtade ümber kujunema 7000-8000 aastat tagasi. – Ulatuslikum karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aasta eest ning oletatavasti suurenes samal ajal märgatavalt ka puisniitude pindala. – Puisniitude kõrgaeg oli 19. sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli ligikaudu 850 000 ha ehk 18 % Eesti pindalast. – Seejärel hakkas looduslike niitude pindala vähenema, kuna kergemini kultuuristatav osa hariti üles ning kasutati põllu- või kultuurheinamaana. Siiski kahanes puisniitude pindala kuni Teise maailmasõjani suhteliselt aeglaselt. – Esimeseks oluliseks puisniitude kadumise põhjuseks kujunes 1950ndatel aastatel talude kollektiviseerimine. Peamine puisniitude pindala kahanemise põhjus oli suurtootmisele üleminekuga kaasnenud käsitsitööst loobumine. • Tänapäeval on alles ligikaudu 500 ha liigirikkaid puisniite Lääne-Eestis ning mitte enam kui 300 ha liigivaeseid ja lammi-puisniite Eesti muudes osades. Enamikus on need väikesed, kuni 5 ha suurused ühe-talu heinamaad. Aastail 1995-97 niideti neist mitte enam kui 200 ha, kusjuures Saaremaal kuni 30 ha. Meie puisniitude pindala on viimase 70 aastaga vähenenud seega tuhat korda. Puisniitudel sagedamini esinevaid liike (58 puisniidu taimestiku põhjal) (Kukk, Kull 1997) Liigi nimi (eesti k) Harilik lubikas Tedremaran Kortsleht Keskmine värihein Harilik käbihein Värvmadar Hirsstarn Punane aruhein Angerpist Madal mustjuur Süstlehine teeleht Liigi nimi (lad k) Sesleria caerulea Potentilla erecta Alchemilla Briza media Prunella vulgaris Galium boreale Carex panicea Festuca rubra Filipendula vulgaris Scorzonera humilis Plantago lanceolata Keskmine värihein Süstlehine teeleht Angerpist Lubikas Tedremaran Kortsleht Värvmadar Madal mustjuur Harilik käbihein Kaitsealuseid liike Kaunis kuldking Valge tolmpea Harilik käopõll Suur käopõll • Puisniitude rohustu on kõrge liigirikkusega. • Eesti liigirikastel, karbonaatsete mullaga puisniitudel kasvab tihti üle 50 soontaime liigi ruutmeetril, seejuures kuuel Lääne-Eesti puisniidul on kirjeldatud enam kui 60 liiki ruutmeetril: • 1) Laelatu (Läänemaa) – 76 liiki (2001. a. niiduseire andmed); • 2) Vahenurme (Pärnumaa) – 74 liiki, • 3) Tagamõisa (Saaremaa) – 67 liiki; • 4) Mäepea (Saaremaa) – 67 liiki; • 5) Küdema Teeäre (Saaremaa) – 65 liiki; • 6) Tärkma (Hiiumaa) – 61 liiki. • Seega on puisniitude väikeseskaalaline liigirikkus tunduvalt suurem kui üheski teises metsavööndi taimekoosluses. (Võrdluseks: puudeta aruniitudel on rohustus sageli kuni 30 taimeliiki ruutmeetril, alvaritel küünib see üksikutes kohtades 40-ni). Puisniitude liigirikkuse põhjuseid • 1) Regulaarne ja pikka aega kestnud majandamine (eelkõige niitmine). Suuremad liigid ei saa hakata domineerima • 2) Keskkonnatingimuste ruumiline ebaühtlus. Puude all kasvavad metsataimed, lagedal niidutaimed • 3) Mulla reaktsioon (pH). Meil on liigirikkamad aluselised kooslused – need on aastatuhandeid meie aladel olnud valdavaks. • 4) Toiteelementide sisaldus mullas ja produktiivsus – suurim liigirikkus keskmise toitainete sisalduse korral • 5) Suure liigifondi olemasolu, s.t. ümbruskonna floora suur liikide arv. Niidu alad on pikka aega püsinud suurel territooriumil Lamminiidud • Lamminiitusid nim. ka luhaniitudeks. • Neid leidub järvede, jõgede ja ojade üleujutatavatel madalatel kallastel. Kevadise suurveega uhutakse kallastele hulganisti toitaineid, mis muudavad mulla viljakaks. • Lamminiidud on kujunenud enamasti lammimetsadest. • Tuntumad lamminiidud paiknevad suuremate jõgede (Emajõgi, Pärnu, Kasari jt.) ääres. • Enamasti on need niidud lagedad, harva esineb üksikuid puid ja põõsaid. • Kui lamminiite ei niideta ega kasutata karjamaana, siis kasvavad need kiiresti kinni. Lamminiitude pindala on Eestis viimase 50 aasta jooksul tunduvalt vähenenud. • Puurindes võib kasvada: tamm, hall lepp, haab, toomingas. • Põõsarindes võib kohata pajusid, harilikku sarapuud. • Rohurinne on üsna liigirikas. Seal kasvavad lamba-aruhein, keskmine värihein, harilik kastehein, punane aruhein, kassikäpp, mägiristik, angerpist, keskmine teeleht, pikalehine mailane, tarnad, hanijalg, angervaks. • Lamminiitude linnustikus moodustavad põhiosa kurvitsalised. Iseloomulikeks liikideks on: – tikutaja, – kiivitaja, – rukkirääk, – suurkoovitaja, – rohunepp, – mustsaba-vigle, – tutkas, Tikutaja Suurkoovitaja Rukkirääk Rohunepp – soo-loorkull (Circus pygargus), – roo-loorkull (Circus aeruginosus) – paljud ujupardid – nt. sinikael-part Rohkearvulisemad haudelinnud lageluhtadel on tikutaja, kiivitaja, põldlõoke, sookiur (Anthus pratensis), hänilane (Motacilla flava). Roo-loorkull Hänilane Sookiur Rannikuniidud • Rannikuniidud on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas levivad niidud, kus lained ja kõrgvesi on muutnud mullad soolasteks. • Sõltuvalt pinnamoest ja maapinna kõrgusest levib taimkate vöönditena. Ranniku kõrgemates osades on taimestik liigirikkam. Rannikuniidud on kujunenud kas mereranniku kerkimisel või karjatamisel. • Eestis esineb saartel ja laidudel ning mandri rannikualadel. Rannikuniitude pindala on viimastel aastakümnetel kiiresti vähenenud (loomade karjatamine on jäänud väheseks) • Suurimad ja esinduslikumad rannikuniidud asuvad Matsalu looduskaitsealal. • Puu- ja põõsarinne esineb harva, koosnedes harilikust kadakast, kibuvitsast. • Rohurinne on sõltuvalt vööndist erineva liigirikkusega. Seal võib kasvada pilliroog, randaster, merihumur, rand-seahernes, liivvareskaer, rand-orashein, punane aruhein, hanijalg, pajuvaak, tuderluga, randristik, suur robirohi, harilik hiirehernes, soolikarohi, harilik nõiahammas, hobumadar, aasnelk, kukesaba. Randaster Pajuvaak Suur robirohi Merihumur Hanijalg Hobumadar Soolikarohi Harilik hiirehernes Kaitsealuseid liike Niiduasparhernes Soostunud niidud • Soostunud niidud esinevad nõgudes või madalatel tasandikel. Nad on üleminekukooslusteks aruniitude ja madalsoode vahel – seal kasvab mõlemaile kooslustele iseloomulikke taimi. • Mullad on sageli lubjarikkad ja suviti kuivad, kuna sel ajal põhjavee tase alaneb tublisti. • Need niidud on tekkinud peamiselt aruniitude soostumisel või soostunud metsadest. • Nad on levinud üle kogu Eesti, eriti aga Lääne-Eestis. Paljud soostunud niidud on üles haritud või võsastunud, nende pindala on Eestis tunduvalt vähenenud. • Puurindes esineb sookaske, haaba, sangleppa, saart, harilikku toomingat. • Põõsarinne koosneb peamiselt paakspuust, pajudest, lodjapuust. • Rohurinne on üsna liigirikas: tarnad, luhtkastevars, sookastik, soopihl, ahtalehine villpea, sootulikas, lubikas, kullerkupp, pääsusilm. • Samblarinde moodustavad harilik teravtipp, sirbikud, kähar sulgsammal, kohati turbasamblad Ahtalehine villpea Kullerkupp Pääsusilm Soopihl Selgrootuid niitudel Lapsuliblikas Maipõrnikas Marjalutikas Admiral Koerliblikas Kuldpõrnikas Päevapaabusilm Emane jaanimardikas Siniliblikas Õiesikk Kodumesilane Ristämblik Kimalane Krabiämblik Vahustaja Seitsetäpp-lepatriinu Kakstäpp-lepatriinu Sirts Harilik rohutirts Heinaritsikas Harilik niidutirts Harilik lauluritsikas Käesoleva esitluse koostamisel on saadud ideid ja materjale Tsipe Aavikult Imetajaid niitudel Niidu-uruhiir Halljänes Pisihiir Nirk Kärp Rebane Metskits Metskits