Transcript ÄRIEETIKA ALUSED

ÄRIEETIKA ALUSED
Sissejuhatus
1 teema
Virve Siirde
PÕHIMÕISTED
EETIKA, MORAAL, KÕLBLUS
• Sõna "eetika" tuleneb kreekakeelsest sõnast
"ethika, ethos ", mis tähendab komme,
harjumus.
Mõistel "eetika" on kaks tähendust - kitsam ja
laiem.
Kitsamas tähenduses on eetika teadus, mis
uurib moraali.
Laiemas mõttes on eetika õpetus inimese
keerulisest ja vastuolulisest olemisest
maailmas.
• Klassikalises ja materialistlikus käsitluses on
eetika õpetus kõlblusest.
Kõlblus on väärtuste normide kogumik, mis
määrab otstarbeka (hea) käitumise üksteise,
ühiskonna ja looduse suhtes.
Kõlblust käsitletakse kolmemõõtmelise
süsteemina - eetika, moraal ja looduseetika.
• Eetika all mõeldakse kõlbluse teoreetilist
külge, moraali all aga praktilist külge.
Eetika - teadus, mis tegeleb eetosega.
Eetos - on inimese kõlbeline meelsus, mis
sunnib teda sisemiselt kuuletuma teatud elus
kehtivatele nõuetele suhetes: iseenda,
ühiskonna, loodusega.
• Moraal on:
- Ühiskondliku teadvuse vorm;
- Printsiipide ja normide süsteem;
- Reguleerib inimese käitumist teise
inimese, inimgruppide, inimese loodud
asjade, looduse ja iseenesegi suhtes.
SELGITUSEKS:
- Ükski inimene ei ela maailmas täiesti üksi,
sõltumatult teistest inimestest;
- Inimese olemasolu viisiks maailmas on
tegevus;
- Oma vajaduste rahuldamiseks ning püüdluste
ja huvide järgimiseks tegutsevad inimesed
üheskoos, suhtlevad omavahel. Nii on
tegevuse ja suhtlemise kaudu kujunenud
inimeste vahel ühiskondlikud suhted.
• Oma ühise tegevuse ja suhtlemise
reguleerimiseks on inimesed loonud
mitmesuguseid reegleid.
• Reeglid ütlevad inimesele, mida peab tegema
ja kuidas.
• Reeglite alusel on võimalik inimeste tegusid
hinnata.
• Hindamisel lähtutakse mingist üldisemat laadi
reeglist, normist.
• Moraalinorm ütleb inimesele, kuidas eri olukordades
talitada, et tegu võiks hinnata heaks, ning kuidas ei
tohiks talitada, et tegu poleks halb.
• Moraal kui ühiskondliku teadvuse vorm
peegeldab reaalsetes tegudes ja suhetes hea
ja halva kui hinnangute, väärtuste aspekti.
• Moraalinormid on universaalsed. Iga üksik,
konkreetne tegu on viidav mingi reegli alla.
Seega - moraal on moraalinormide terviklik
süsteem. Iga üksik norm lähtub üldisematest
normidest, need omakorda tulenevad
ettekujutusest sellest, missugune peaks
olema kõlbelisele ideaalile vastav inimene.
Ajalooliselt: loodusrahvaste rituaalsed
toimingud, milledel oli kolm peamist
eesmärki:
• Otsida lepitust loodusvaimudega;
• Taotleda suguharule edu lahingus;
• Paluda õnne isiklikus tegevuses.
Esimene neist eesmärkidest iseloomustab
loodustunnetust, väljendades aukartust
ja lugupidamist looduse vastu.
LOODUS
• Kõikidel suguharudel on olnud tabud, so teod,
mida ei tohi teha, ja pühad paigad või
esemed, mille läheduses tuleb käituda
eriliselt.
• Kultuslikest kommetest kinnipidamine kuulus
vahetult eetiliste hoiakute juurde.
• Religioonil on olnud kõikidel aegadel
asendamatu funktsioon - eetiline kasvatus.
• Moraalilugemine kaksikmoraali
tingimustes on üheks põhjuseks, miks
ollakse sügavas moraalikriisis.
• Kõigil usundeil on oma kindel eetika,
mis on hea ja mis on paha, mis on
lubatud ja mis on keelatud.
• Eetika on ellujäämise strateegia. Suguharu ja
rahvas, kellel oli vale strateegia, suri välja.
• Tänapäeval kasutatakse inimese ja looduse
vaheliste suhete iseloomustamiseks terminit
looduseetika.
ÜHISKOND
• Ürginimese eksisteerimine oli tihedalt seotud
suguharuga. Väljaspool ühiskonda ta hukkub.
• Ta peab käituma nii, nagu see on suguharus
tavaks.
• Igas suguharus kujunesid välja kindlad
traditsioonid ja kombed, mis määrasid
üksikisiku kohustuse ja käitumisviisi
ühiskonnas, isikutevahelised suhted.
ISIK
See on seotud elu mõtte ja eesmärgiga, hea
käekäiguga siin- ja sealpoolses maailmas.
• Religioonil on olnud kõikidel aegadel
asendamatu funktsioon - eetiline kasvatus.
Meile on tuntuim ja omaseim ristiusu, kristluse
eetika oma kümne käsuga. Kümme käsku ei
ole juriidilised seadused, vaid eetilised
printsiibid. Nende üldistatud tähendus oleks:
"armastus jumala ja ligimese vastu."
Kümme käsku on järgmised:
1. Ärgu olgu sul teisi jumalaid minu kõrval;
2. Ära tarvita jumala nime asjata;
3. Pühitse pühapäeva;
4. Austa oma isa ja ema;
5. Ära tapa;
6. Ära riku abielu;
7. Ära varasta;
8. Ära tunnista valet oma ligimese vastu;
9. Ära himusta teise inimese vara;
10. Ära himusta teise inimese õnne.
Kõlbeline ideaal on moraalinormide kõige
üldisem lähtealus. Kõlbeline ideaal väljendab
arusaama sellest, missugune peab inimene
olema. Selleks tuleb teada kes inimene on.
Ajastuti on kõlbelised ideaalid olnud erinevad.
Erinevatel aegadel on inimesed väga
erinevalt mõtestanud ennast ja oma
olemasolu. Mõtestamise iseärasused on
tulenenud tegelikkusest, mille osadeks on:
•
•
•
•
Aeg;
Ruum;
Teised inimesed;
Tegevus.
MORAALI KATEGOORIAD ON:
• HEADUS (KURJUS)
• ÕIGLUS (EBAÕIGLUS)
• SÜDAMETUNNISTUS
• KOHUSTUS
• AU
• VÄÄRIKUS
• ÕNN
• Mõiste hea abil väljendab inimene (grupp,
ühiskond) tegelikkuse kõige erinevamate
külgede soovitavust, nõutavust, kasulikkust,
positiivsust, vajalikkust.
• Mõiste kuri (kurjus) väljendab kõige üldisemal
kujul inimesele ebasoovitavat, kahjulikku,
hukkamõistetavat.
• Väärikus väljendab inimese arusaama sellest,
mida ta on väärt kui inimene. Inimese
väärikustunne nõuab, et temaga käitutakse ja
et ta ise käituks vastavalt tema kui inimese
väärikusele.
• Südametunnistus väljendab võimet olla
omaenese tegude peremees ja kohtunik anda oma eesmärkide saavutamiseks
kasutatud vahendeile jm. kõlbelisi hinnanguid
ja täita ilma välise sunnita oma kõlbelist
kohust.
• Õiglus on selline mõiste (hinnang), mis
nõuab, et inimese õigused ja kohustused,
teened ja tunnustus, tegevus ja selle
tulemused oleksid omavahel vastavuses
(kuidas töö nõnda palk).
• Kohustus on mõiste, mis ütleb, et inimesele
esitatavaid moraalinõudeid on vaja täita.
Kõlbeline kohustus väljendab vajadust
juhinduda oma tegevuses, käitumises ja
suhetes moraalinormidest.
• Au on mõiste, mis väljendab hinnangut inimese
kui isiksuse või grupi liikme kohta. Autunne
väljendab inimese arusaama omaenese
väärikusest kodanikuna, grupi liikmena,
isiksusena ning nõuab temalt ka sellekohast
käitumist.
• Õnn on seisund, mida inimene elab üle, kui ta
on jõudnud taotletud eesmärgini, ideaalini. Õnn
on täiusetunne.