Transcript EETIKA AJALUGU

EETIKA AJALOOLINE
ÜLEVAADE
2 teema
Virve Siirde
Eetika kui filosoofia haru pärineb vanadelt
kreeklastelt.
Eetika nimetus ja esimene teaduslik määratlus
pärineb vana kreeka filosoofilt ja õpetlaselt
Aristoteleselt, kes paigutas eetika oma
filosoofiasüsteemi psühholoogia ja riigiõpetuse
(poliitika) vahele.
Tegelikult räägiti eetikast juba varem, kuid sel
puudus filosoofiline seletus.
Sokrates'e (469-399 e.m.a.) põhiväited olid:
• Õnn on võimatu ilma moraalse puhtuseta
(vooruseta);
• Ebaeetiline tegu kahjustab rohkem tegijat kui
ohvrit;
• Moraalne puhtus on hinge tervis;
• Pahe põhjus on võhiklikkus.
• SOKRATESE õpilase PLATON'i (428-348
e.m.a.) arvates põhineb moraalne puhtus
intellektil, st hinge tasakaalu ja harmoonia võib
saavutada intellektuaalse arutluse ja
enesearendamise kaudu. Mõistus on voorus.
• PLATON'i õpilane ARISTOTELES (384-322
e.m.a.) Seob moraalsust vähem intellektiga,
rohkem isiksuse iseloomuga ja selle
kujundamisega.
Ta väidab, et moraalne voorus on arendatav
pideva harjutamise teel.
Ta lisab, et vooruslik tegu ei ole see, mida me
teeme sunniviisil vooruslikuna, vaid kui me
käitume vooruslikuna oma sisemise harjumuse
(tahte) tõttu. s.t. Kui inimene vägivaldselt - näit.
Karistuse kartusel - käitub eetiliselt, ei ole ta veel
isiksusena eetiline. Seevastu aga pidevalt
teostatav (harjutatav) eetiline käitumine võib
pikapeale muuta isiksust eetilisemaks.
Tänapäeva eetikas eristub 2 konkureerivat
traditsiooni, kusjuures tänapäeva eetika ei
tegele mitte niivõrd moraali loomuse
uurimisega kui tegude eetilise iseloomu üle
otsustamisega.
Need kaks konkureerivat traditsiooni on:
1. Teleoloogiline lähenemine;
2. Deontologiline lähenemine.
1. TELEOLOOGILINE EETIKA
Tähtsamad esindajad:
Jeremy Bentham (1748-1832) ja
John Stuart Mill (1806-1873).
J. Bentham püüdis arendada moraalset teadust,
mis oleks senisest moraaliõpetusest enam
ratsionaalne, objektiivsem, kvantitatiivsem.
Aluseks oleks kaks eeldust:
1. Meie elu valitsevad valu ja mõnu(meeldivus);
2. Valu teeb elu halvemaks, mõnu meeldivamaks.
Siit tuletatult on õige tegu see, mis
suurendab mõnu (kasu, õnne) või
vähendab valu (kurjust, õnnetust).
Teleoloogiline eetika taotleb suurimat hüve
suurimale arvule inimestele.
J. BENTHAM püüdis muuta eetika kvantitatiivselt
mõõdetavaks: hedonistlik kalkulatsioon, mille ta
välja töötas, sisaldab seitset aspekti:
1. Heaolu-või valutunde sügavus;
2. Selle intensiivsus;
3. Selle kestvus;
4. Kui tõenäoline, et selle tunde põhjustas nimelt
arvatav tegevus;
5. Kui ruttu tahetakse seda tunnet tagasi (või kui
tihedalt seda ollakse sunnitud jälle tajuma (s.t.
tunde tihedus ehk ilmnemise sagedus);
6. Kas see tunne viib tulevikus heaolu- või
valutundele;
7. Kui palju inimesi on sellest mõjutatud?
Teleoloogia ehk utilitarism paistab silma oma
demokraatlikkusega ja võimalusega tegusid
objektiivselt hinnata.
Viga tekib, kui tegemist ei ole üld- (tavapärase)
juhtumiga (näit. R. Hood)
J.S. Mill (J. Benthami järeltulija) liigitas hüved ja
valud:
• Kõrge kvaliteediga;
• Madala kvaliteediga.
Ta viis teleoloogilisse eetikasse sisse kaaluva
lähenemise.
Väike kogus kõrgekvaliteedilist hüve või valu võib
üles kaaluda suure koguse madalamat.
Järeldus: vale ja vägivald on nii kõrge kvaliteediga
pahed, et need kaaluvad üles selle hea, mis
neist võib saada.
Selline kaalumine teeb utilitaarse meetodi vähem
objektiivseks, sest - kes on küllalt tark hindama,
kas hüve (pahe) on kõrge või madala
kvaliteediga?
Põhiline nõrkus peitub siiski küsimuses: kui oleks
tegevus, mis tooks kasu enamusele ühiskonnast
väga väikese vähemuse arvel, kas siis see
tegevus oleks eetiliselt õigustatav?
Tavapärastel juhtudel on seda meetodit hea
kasutada.
2. DEONTOLOOGILINE EETIKA
Põhineb ideel, et tegevustel on oma sisemine
moraalne väärtus:
* Ühed tegevused on oma olemuselt head
(tõerääkimine, lubadustest kinnipidamine, teiste
õiguste austamine jne.);
* Teised tegevused on oma olemuselt halvad
(ebaausus, vargus, vägivald jne.).
Deontoloogilise eetika rajaja, põhjendaja ja
ilmekaim esindaja on
Immanuel Kant (1724-1804).
Ta uskus, et on avastanud fundamentaalse
moraaliseaduse, millega saab hinnata tegevuse
eetilist iseloomu hoolimata selle tagajärgedest.
I. Kant väitis:
1. Selleks, et tegu oleks hea, peab ta olema
tehtud mitte ainult vastavuses moraali
seadusega, vaid selle seaduse pärast - tõttu.
2. Ainus loomupäraselt hea asi on hea tahe - so
tegu, mis juhindub moraalsest seadusest ja
teostatakse kohusetundest.
I. Kant järeldas oma üldfilosoofiast eetikasse
lause, et kaasinimesi tuleb kohelda nagu
eesmärke iseeneses, mitte kui vahendeid, st.
isikud on vabad ja autonoomsed, neid ei või
kasutada (nagu vahendeid) nende tahte
vastaselt. See kitsendaks nende vabadust.
• Üldiselt on deontoloogilise printsiibi (nimetatakse
ka universalismiks) järgi hõlbus eetilisi otsuseid
teha. Tuleb vaid küsida:
* Kas see ei riiva osalejate põhilisi
inimõigusi;
* Kas selle otsuse abil ei kasutata kedagi
tema hüvede vastaselt;
* Kas selle otsuse kaudu koheldakse inimesi
võrdselt ja ausalt.
• Selle printsiibi põhipuuduseks on paindumatus kompromissitus.
Kui valetamine ja varastamine on igal juhul
vale, õigustamatu, siis ei saa neid kasutada ka
hädaolukorra puhul teiste abistamiseks.
Kokkuvõtteks:
Need kaks teooriat on konfliktsed:
* Teleoloogilise teooria puhul on tähelepanu
tagajärjel:
* Deontoloogilise teooria puhul on
tähelepanu teol endal.
Teooriate konfliktsuse tõttu on neid hea praktikas
kombineerida - üks on teisele heaks piiranguks.