Eesti nõukogude okupatsiooni all

• • • •

Eesti NSV kui näidisliiduvabariik

Eesti poliitilisi olusid mõjutasid 1950. aastatel 2 olulist välissündmust: Stalin surm 1953 ja Ungari ülestõusu mahasurumine Nõukogude vägede poolt 1956.a.

1950. aastate teisel poolel toimus süsteemiga kohanemine, mis süvenes 1960. aastatel.

Eesti muutus omamoodi „näidisliiduvabariigiks“, nõukogude impeeriumi vaateaknaks. 1950. a märtsist sai uueks Eesti NSV juhiks Johannes Käbin kuni 1978.a-ni. Käbin ajas kogu oma valitsemisaja jooksul mõõdukat laveerimispoliitikat, püüdes olla parasjagu Moskva-meelne ning üheaegselt arvestada ka Eesti nö. isikupäraste oludega. Ta suutis muganduda nii stalinismi, sula-aja kui ka stagnatsiooniaegsete poliitiliste oludega, toetudes oma poliitika teostamisel nö. mõõdukatele Venemaa eestlastele.

• • • •

Ühiskondlikud olud sula-ajal

Stalini surma järel alanud sisepoliitilise sula-aja üheks oluliseks tunnusjooneks oli senise vägivalla osaline heastamine – rehabiliteerimine. Eestis puudutas rehabiliteerimine esmajoones küllaltki arvukat gruppi haritlasi, kes sai võimaluse taas loometöösse liituda. Eesti NSV juhtkonnast kõrvaldati vaid kõige käremeelsemad stalinistid. Aegapidi toimus ka represseeritute õigeksmõistmine ja nende vabastamine vanglaist. 1959.a.-ks pöördus Eestisse tagasi üle 30 000 küüditatu ja arreteeritu. Represseeritud ei saanud tagasi oma vara ning paljusid ei lubatud tagasi pöörduda oma kodukohta.

• • • • • • •

majandus

Põllumajandus toibus kollektiviseerimisjärgsest laosest. 1958.a. kaotati masintraktorjaamad e. MTJ-d. 1950. aastatel jätkus Eesti tööstuse hoogne arendamine suuriiklikest vajadustest lähtuvalt. Oluliseks oli põlevkivitööstuse arendamine. Käiku lasti Balti ja Eesti elektrijaam. Üle poole toodetust elektrienergiast läks välja, peamiselt Leningradi ja Pihkva oblastisse. 1950. aastate lõpust alates hakati ulatuslikumalt arendama aparaadiehitust ja laiendama tööstuslikku kalapüüki. Kasvas ka tööstus- ja tsiviilehitus.

Tööstuse arendamine toimus ekstensiivselt ja sissetoodava tööjõu kasutusevõtu teel. Kasvas oluliselt migratsioon.

Paindlikumaks muutus majanduselu juhtimine rahvamajandusnõukogude eksisteerimise ajal 1957-65, mil enamik tööstusest allutati vahetult liiduvabariigi kontrollile. 1960. aastate teisel poolel algas ulatuslikum põllumajanduse spetsialiseerumine: majandid läksid üle mingi kindla põllumajandussaaduste tootmisele.

Kultuurielu - kuldsed kuuekümnendad

• • • Tähelepanuväärseim muutus oli vaimse surutise lõdvenemine ja uue põlvkonna esiletõus Kultuurielu elavnemise ja uue haritlaspõlvkonna lülitumisega aktiivsesse loometegevusse kaasnes 1960. aastate alguses ka poliitiliste olude liberaliseerumine. Kultuurielu elavnemist ja poliitiliste olude tuntavat liberaliseerumist sellel perioodil tähistab mõiste „kuldsed kuuekümnendad“ , mil toimus füüsilise vägivalla kadumine, elementaarse isikuvabaduse ilmnemine, ühiskonna avatuse suurenemine, eneseteostusvõimaluste suurenemine, noorte aktiivsuse kasv, eripalgelise demokraatliku liikumise kujunemine.

Kontaktide tihenemine muu maailmaga

• • • •

Hruštšovi sula-ajal taastusid ka otse-kontaktid muu maailmaga. Oluliseks aknaks Läände oli eestlastele naaberriik Soome ning Põhja-Eestis nähtavad Soome TV saated. 1965.a. taastati regulaarne reisilaevaliiklus Helsingiga.

Tõepärast informatsiooni maailmas vahendasid välisraadiojaamad: Ameerika hääl, Vabadusraadio.

stagnatsiooniperiood

• • • • • Aastail 1969-1977 süvenes poliitilis-administratiivne kontroll. 1968.a. surusid Nõukogude tankid Tšehhoslovakkias maha riigi demokratiseerimise püüdlused nn. Praha kevade. Kindlatesse raamidesse suruti komsomoliorganisatsioon. Laienes bürokraatia. Tugevnes tsensuur, raskenesid kontaktid muu maailmaga. 1965.a. likvideeriti rahvamajandusnõukogud ning järk-järgult tugevnes taas tsentraliseeritud käsumajandus. 1978.a. asendati Eesti NSV juhtkonnas Johannes Käbin täiesti umbkeelse Karl Vainoga. Algas uus venestusaeg Eestis.

• • • •

Uus venestamiskampaania

Aastail 1978-1982 toimus venestuse forsseeritud rünnak. 1978.a. võttis EKP Keskkomitee vastava üleliidulise määruse alusel vastu salastatud otsuse „Vene keele omandamise ja õpetamise edasisest täiustamisest, mis omistas vene keele õppimisele ja õpetamisele erakordselt suure ideoloogilis poliitilise tähtsuse. Algas aktiivne vene keele kasulikkuse propaganda, mille kandvaks loosungiks oli kakskeelsus. Esmajoones pidi vene keele osatähtsus oluliselt suurenema hariduses. Vene keele senisest veelgi laialdasem kasutuselevõtt saavutas haripunkti 1980. aastal, mil hakati vene keelt õpetama juba lasteaedades ja üldhariduskooli I klassis ning oluliselt suurendatu ka kõrgkoolides vastuvõttu nendele erialadele, milles õppetöö toimus vene keeles.

• • • • • • • •

vastupanu

Vastupanuliikumises asendus metsavendade relvavõitlus 1950. aastatel põrandaaluste noorsoorühmade tegevusega. Üheks noorte salaorganisatsiooniks oli Eesti Rahvuslaste Liit. 1960. aastate teisest poolest asendas senist põrandaalust noorsooliikumist eripalgelised demokraatlikud liikumised. Tekkis dissidentide e. teisitimõtlejate liikumine, mis oli suunatud valitseva reziimi vastu. Balti pagulaste ühistööna loodi 1966. a. ühine organisatsioon BATUN, mis hakkas taotlema ÜRO-lt toetust Baltimaade iseseisvuse taastamisele.

1972.a. koostasid Eesti Rahvuslik Rinne ja Eesti Demokraatlik Liit memorandumi ÜRO Peaassambleele, milles nõuti Eesti iseseisvuse taastamist. 1970.a aastatel olid peamisteks vahenditeks said avalikud kirjad ja pöördumised võimuorganitele, rahvusvahelistele organisatsioonidele ning välisriikide valitsustele.

1978.a asutati Stockholmis Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus.

1978.a. hakati Eestis välja andma põrandaalust kroonikat „Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis“, kuhu koondati kõik tähtsamad avaldused, memorandumid, poliitiliste kohtuprotsesside ülevaated.

Üheks vastupanu vormiks oli ka ametlikult keelatud kirjanduse ning omaalgatuslike kirjatööde paljundamine ja levitamine

Balti Apell ja 40. kiri

• • • • • • • 1979.a. koostasid Eesti, Läti, Leedu vabadusvõitlejad avaliku ühiskirja, mis sai tuntuks Balti Apelli nime all, mis läkitati NSV Liidu, Saksa Liitvabariigi, Saksa DV jt. riikide valitsustele kui ka ÜRO peasekretärile. Selles ühiskirjas nõuti MRP lepingu salajaste lisaprotokollide avalikustamist ja kehtetuks tunnistamist koos kõigi tagajärgede likvideerimisega. 1980.a. okt-nov-s koostati grupi haritlaste poolt avalik kiri, mis kandis nö 40 kirja nime. See oli adresseeritud Eesti kesklehtede toimetustele ja ajalehele „Pravda“.

40. kirjas juhiti tähelepanu rahvussuhete pingestumisele ja eesti keele ahistamisele. Kirjale kirjutasid alla 40 tuntud vaimu ja loomeinimest sh.Priit Aimla, Arvo Valton, Jaan Kaplinski, Andres Tarand, Mati Hint, Fred Jüssi jt., kes lootsid teadvustada ühiskonnas kuhjunud probleemidele ja eestlaste olukorrale. Nõukogude võimud vastasid vastupanuliikumise tugevnemisele arreteerimiste ning läbiotsimistega Enamik avaliku vastupanuliikumise tuntud tegelasi vangistati ning nad mõisteti erinevateks tähtaegadeks vangilaagritesse. TÜ õppejõud Jüri Kukk alustas protestiks vägivalla vastu näljastreiki ja suri hiljem vanglas.

Balti küsimus rahvusvahelisel areenil

• • • • • • 1953.a. moodustas USA Esindajatekoda komisjoni nn. Kersteni komisjon, mis uuris 1940.a. sündmusi Baltikumis ja avaldas 1954 aruande, kus kirjeldatakse NSV Liidu jõu ja vägivallapoliitikat.

1966.a. loodi Balti pagulaste poolt ühine organisatsioon BATUN, mis hakkas taotlema ÜRO-lt toetust Baltimaade iseseisvuse taastamisele.

1975.a. teatas USA president G. Ford, et USA ei tunnusta kunagi Leedu, Läti ja Eesti inkorporeerimist NSV Liitu. Selle avaldusega ühinesid Suurbritannia, SLV ja Prantsusmaa.

1983.a. kuulutas USA president Reagan 14. juuni Balti vabaduse

päevaks.

Balti Apellile tuginedes võttis Euroopa Parlament 13. jaanuaril 1983 vastu deklaratsiooni, milles tehti ettepanek tõstatada Balti küsimus ÜRO dekoloniseerimiskomisjonis.

1987.a. võttis Euroopa Nõukogu vastu resolutsiooni, milles nõuti Balti riikide enesemääramisõigust.