Kommunistlik diktatuur Venemaal
Download
Report
Transcript Kommunistlik diktatuur Venemaal
Vene kodusõjas saavutasid võidu enamlased ja
kindlustasid sellega ka kommunistliku diktatuuri
püsimajäämise.
Sisesegadused Venemaal tõid enesega kaasa tohutud
inimkaotused (koos I maailmasõjaga hukkus 20 miljonit
inimest; sh. aastatel 1917-1923 13 miljonit).
Riik oli majanduslikus kaoses: tööstustoodang oli
langenud 19. sajandi lõpu tasemele.
1921.a. oli mitmetes piirkondades ikaldus ja selle
tulemuseks nälg, mille tõttu suri umbes 4 milj. inimest.
Välismaised heategevusorganisatsioonid toitsid umbes
10 milj. inimest. Näljahäda leevendamiseks rekvireeriti
kirikuvarad.
Justiitsreformiga
ühtlustati kohtusüsteem ja
korraldati ümber julgeolekuorganid, mis pidid
võitlema banditismi, spionaazi ja nn.
rahvavaenlastega näiteks kirikutegelased,
intelligents, endine aristokraatia ja kodanlus;
loodi julgeolekuorganid: NKVD (Siseasjade
Rahvakomissariaat) ja OGPU (ühendatud Riiklik
Poliitvalitsus). OGPU-l oli õigus inimeste
kohtuväliseks karistamiseks ja ka mahalaskmiseks;
laiendati koonduslaagrite süsteemi GULAG, kus
1920. aastatel hoiti kinni juba miljoneid inimesi.
Sõjaväereformiga vähendati Punaarmeed 5,5
miljonilt 600 000 meheni ja loodi rahvusväeosad.
Nõukogude Venemaa kujundati 1922.a. ümber
NSV Liiduks - Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit.
Tegemist oli algselt riikide liiduga, mis ühendas endas
6 Nõukogude vabariiki: Vene Föderatsioon, Ukraina, Valgevene,
Aserbaidzaan, Armeenia, Gruusia.
Aastatel 1924-1945 ühendati vallutuste teel veel mitmeid
territooriume kuni lõplikuks liiduvabariikide arvuks kujunes 15.
Stalini ainuvõimu tekkides säilitati vormiliselt riikide liidu süsteem,
kuid tegelikult vabariikidel puudus otsustamisõigus ja kõik
juhtnöörid tulid Moskvast.
Majanduskrahhi vältimiseks ja võimu säilitamiseks olid enamlased
sunnitud sõjakommunismist loobuma ja üle minema uuele
majanduspoliitikale NEP, mida iseloomustasid järgmised jooned:
mindi tagasi rahalis-kaubanduslikele suhetele;
talupoegade toiduainete andmise kohustus asendati
toitlusmaksuga, talupoeg võis ülejääke vabalt turustada;
taastati eraettevõtlus (peamiselt) loodi väikeettevõtteid ja
kooperatiive);
kasutati ka riigikapitalismi vorme (sündikaadid – iseseisvad
ettevõtted);
väliskapitali kaasamine ettevõtlusesse (Saksa, USA ja Inglise
kapital, kuid poliitilistel põhjustel jäi väliskapitali osakaal väga
väikseks)
rahareformi läbiviimine (uus raha tservoonets seoti
kullastandardiga, mis lõi eeldused sotsiaalsete olude ja majanduse
stabiliseerimiseks).
NEP-i tingimustes säilitas aga riik kontrolli ja reguleeriva osa
1924.a. jaanuaris suri kompartei juht Lenin. Peamisteks rivaalideks olid
Jossif Stalin ja Lev Trotski.
1927.a. õnnestus Stalinil Trotski ja tema lähemad toetajad kompartei
juhtkonnast eemaldada.
ÜK(b)P peasekretäriks ja riigijuhiks valiti Stalin, kelle eesmärgiks oli
sotsialismi ülesehitamine ühel maal, mis tähendas NSVLi majanduse
ja sõjalise taseme järk-järgulist võrdsustamist kapitalistlike
tööstusriikidega ning neist lõppkokkuvõttes arengus möödumist.
Stalini truuks toetajaks sai V. Molotov, kes oli aastatel 1930-1941
Nõukogude Liidu valitsusjuht.
Stalini võimuletõusule järgnes tema isikukultus, mis tähendas tema
lõputut ülistamist ja jumalikustamist. Stalini ajal kujunes NSVLis
lõplikult välja kommunistlik diktatuur.
1) lõpetati majanduse reguleerimine turusuhete ja vabalt konverteeritava
rubla abil. Tururegulatsiooni asendas juhtimise range tsentraliseerimine;
2) alustati ülimalt forsseeritud industrialiseerimist, mis sisuliselt tähendas
raskemasinaehituse väljaarendamist;
3) alustati talurahva massilist, sunniviisilist kollektiviseerimist;
4) majandust hakati planeerima viisaastakute kaupa;
5) hakati ellu viima suurte kulutustega Punaarmee ümberrelvastamise
programmi;
6) viidi sisse toiduainete ja esmatarbekaupade kaardisüsteem;
7) seadustati seadusetus rahva jaoks. 1929.a. hakkas kujunema
kohtuväline karistussüsteem, kus kohtumõistjateks inimeste üle said nn.
kolmikud;
8) määratleti nn. rahvavaenlaste hulk ca 4,6 % elanikkonnast;
9) alustati suurte fabritseeritud näidiskohtuprotsesside pidamist
10) püüti lõplikult hävitada poliitiline opositsioon partei- ja
valitsusringkondades. Stalini isiku ja tema poliitilise joone suhtes;
11) vohas ohjeldamatu Stalini isikukultus.
Industrialiseerimise eesmärgiks oli NSV Liidu muutmine tööstusriigiks,
suurtööstuse eeskätt rasketööstuse eelisarendamine.
Loobuti välismaistest investeeringutest ning eraettevõtlusest
Majandus allutati rangele tsentraalsele juhtimisele
Majandust hakati planeerima viisaastakute kaupa (I 1928-1932),
millega nähti ette NSV Liidu möödumine kapitalistlikest riikidest
Propageeriti hoogtööd ja sotsialistlikku võistlust, noorsugu värvati
uutele suurehitustele.
I viisaastaku jooksul ehitati 1500 uut ettevõtet, kuid enamik neist ei
saavutanud ettenähtud võimsust, vaid andsid alles proovitoodangut.
II viisaastaku (1933-37) jooksul saavutasid projekteeritud võimsuse
paljud I viisaastaku suurehitised näiteks Dneprogessi hüdroelektrijaam
Dnepri jõel. Suuremat tähelepanu pöörati kergetööstusele. Käiku anti
4500 uut ettevõtet, mis paiknesid Uuralite taga, Siberis ja Kaug-Idas.
Industrialiseerimise tagajärjel suurenes märgatavalt rasketööstuse
osakaal majanduses ning see muutis NSV Liidu tööstusriigiks.
Industrialiseerimise käigus kadus tööpuudus, eriti hoogsalt arenes
sõjatööstus, kuid tootlikus oli madal.
1928.a. jaanuaris otsustas ÜKP Keskkomitee Poliitbüroo rakendada
surveabinõusid talupoegade suhtes, võttes neilt vägivaldselt teravilja
tagavarad.
1929.a. suvel oli kõikidest taludest kolhoosidesse ühinenud vaid väike osa.
Kuni selle ajani võeti kolhoosidesse ka kulakuid st. jõukamaid talupoegi.
Kulaklikuks majapidamiseks loeti neid, kus süstemaatiliselt kasutati
palgalist tööjõudu või kus oli oma mehaanilise jõumasinaga veski, meierei,
kuivati.1929.-ast alates keelati kulakuid kolhoosidesse vastu võtta. Koos
massilise kollektiviseerimisega algas kulakute kui klassi likvideerimine, mis
sisuliselt tähendas talupoegkonna hävitamist. 1932.a. haaras nälg NSV Liidu
mitmeid piirkondi.
1932.a. 7 augustil andis Stalin välja sotsialistliku omandi kaitse seaduse
nö. 5 viljapea seadus, mille alusel võidi inimest, kes üritas koristatud
kolhoosipõllult pudenenud viljapäid korjata, ära teenida mahalaskmise või
pehmendatavatel asjaoludel 10 aastat vangilaagrit.
Aastail 1932-33.a. hirmus näljahäda, milles hukkus erinevatel andmetel 5-7
miljonit inimest eriti Ukrainas.
1934.a. seati sisse uue passid ja sissekirjutused, mille alusel võeti
talupojalt võimalus NSV Liidu territooriumil vabalt liikuda. Kolhoosnikud
passe ei saanud ning nad olid kinnistatud kolhooside juurde (sisuliselt
Kõrgema poliitilise juhtkonna esmaseks eesmärgiks oli bürokraatliku aparaadi
igakülgne tugevdamine. Suurenes rahvakomissariaatide arv. Tekkis juurde
kõikvõimalikke komiteesid, valitsusi ja muid üksusi. Eesotsas olid madala
haridustasemega isikud.
Kogu ühiskonna poliitilise struktuuri
keskmeks oli Stalini isik.
Riiklik terror omaenda kodanike
suhtes muutus aasta-aastalt üha
ulatuslikumaks.
Kurikuulsaks sai GULAG´i süsteem
(GPU Laagrite Peavalitsus),
kuhu saadeti kõik nö. nõukogudevastased elemendid.
Ohjeldamatu massiterror algas 1934.a. pärast Leningradi parteijuhi
Kirovi tapmist.
Eriti jõhkrat vägivalda rakendati mittevene rahvaste suhtes, kelle rahvuslik eliit,
intelligents hävitati pea täielikult.
Terrori toel algas uus venestamine, vene rahva erilisuse ja suure ajaloolise missiooni
jutlustamine.
1930ndate aastate keskel jõuti tuntud partei- ja riigitegelaste, rahvusvahelise
kommunistliku liikumise tegelaste, Punaarmee ja julgeoleku enda kaadrite
hävitamiseni. Tapmisi saatsid näidisprotsessid.