Transcript Väldete õpetamisest põhikoolis Evelyn Lätt Juhendaja PhD Pire Teras Välteteooriad a) Häälikuvälteteooria – välde tehakse kindlaks häälikute põhjal.  Eesti keeles on lihthäälikutel 3 väldet (lühike,

Väldete õpetamisest põhikoolis
Evelyn Lätt
Juhendaja PhD Pire Teras
Välteteooriad
a) Häälikuvälteteooria – välde tehakse kindlaks
häälikute põhjal.
 Eesti keeles on lihthäälikutel 3 väldet (lühike, pikk
ja ülipikk:
kalu – kaalu (om) – kaalu (os),
pani – panni (om) – panni (os))
 ning diftongidel ja konsonantühenditel 2 väldet
(pikk ja ülipikk:
naeru (om) – naeru (os), metsa (om) – metsa (os)).
Välteteooriad
b) Silbivälteteooria – välde on silbi omadus. Silbid
jagunevad lühikesteks ning pikkadeks silpideks.
 Lühikesed silbid on esimeses vältes (ka|lu – 1. silp
lühike).
 Pikad kerge rõhuga silbid on teises vältes
(kaa|lu, pan|ni, lau|lu, met|sa (kõik omastavas käändes)).
 Pikad raske rõhuga silbid on kolmandas vältes
(`kaa|lu, `pan|ni, `lau|lu, `met|sa (kõik osastavas
käändes)).
Välteteooriad
c) Taktivälteteooria – sõna välte üle otsustatakse kõnetakti,
peamiselt esimese kahe silbi järjendi põhjal.
 Esmavältelises taktis on teine silp esimesest pikem
(ka - lu, ni - na, su - lu).
 Teisevältelises taktis on mõlemad silbid enam-vähem
ühepikkused
(kaa - lu, lau - lu, pan - ni, met - sa (kõik omastavas
käändes)).
 Kolmandavältelises taktis on esimene silp teisest
tunduvalt pikem (kaa - lu, lau - lu, pan - ni, met - sa
(kõik osastavas käändes).
M. Ehala:
 Süstemaatiline grammatikakursus (sh ka





vältevaheldus) peaks jääma gümnaasiumisse.
Põhikooli grammatikakäsitlus peaks olema praktiline.
Gümnaasiumi eesti keele struktuuri kursuses on välte
käsitlemine vajalik.
Kaoks vajadus sisehäälikute määramiseks, mille
harjutamine treenib püsivust, kuid õigekeelsuse
omandamiseks pole sellest erilist kasu.
Peast tuleks teada tüvevariante, mitte
astmevahelduse reegleid.
Õde on astmevahelduslik, oda aga astmevahelduseta,
ühtegi reeglit, mille alusel vahet teha, pole aga
võimalik sõnastada.
M. Ehala:
 “Põhikooliõpilasele on oluline omandada
astmevahelduslike sõnade õiged tüvevariandid
(näiteks töötama: töötada, mitte töödata). See,
milliste häälikukadude või teisendamiste abil need
tüvevariandid saadud on, pole põhikoolis oluline”
M. Hint:
 Välte käsitlemist põhikoolis ei peaks täielikult vältima -
on ju pika silbi kahes vältes hääldamise võimalus
(tapa oinas ja tappis oina) eesti keele häälikusüsteemi
esilekerkiv nähtus.
 Õige poleks ka, kui mitte-eestlastele õpetataks välte
olemust (koos vältehääldusega), eesti lapsed aga
sellest midagi ei teaks.
 Põhjendatud on mõte jätta süstemaatiline
astmevahelduse õpetus põhikoolist välja.
 Selline reform võimaldaks lükata ka sisehäälikud eesti
häälikusüsteemi kirjeldamise ja grammatikakirjanduse
ajalukku.
Mitut väldet tuleks õpetada?
 Traditsiooniliselt põhineb õigekirjaõpetus kolme
häälikupikkuse (või välte) eristamisel: koli, (selle)
kooli ja (seda) kooli.
 Ehala arvates on see tarbetult keerukas, sest
üldiselt eesti õigekiri kolme häälikupikkust kirjas ei
märgi, v.a sulghäälikute puhul.
 Ka sulghäälikute õigekirja iseärasuste (taba, tapa,
tappa) õppimiseks piisab kahest
häälikupikkusest. Õigekirjaõpetuses eristatakse
vaid lühikesi (I välde) ja pikki häälikuid (II või III
välde).
 Mati Hint arvab on Ehala kõige vaieldavam
ettepanek sulghäälikute õigekirja käsitlemise
põhjendamine:
kapi (ühe sulghääliku) kirjutame siis, kui rõhk on
täishäälikul ja
kappi (kaks sulghäälikut) siis, kui rõhk on
sulghäälikul.
 Rõhu seostamine helitu häälikuga väga halb
lahendus.
Mitut väldet tuleks õpetada?
 Toom Õunapuu - Miks siiski eristada pikka ja
ülipikka täishäälikut (Maali maalis...) või suluta
kaashäälikut (Kalle kallas...), kui kirjapilt on
sama?
 Õpilased tunnetavad II ja III välte erinevust. Kui
need välted õigekirja õpetamisel võrdsustada, siis
tekib loogiliselt põhjendatud viga:
kinas jäi kinni, sest sõnas kinnas on n lühem kui
sõnas kinni.
Kuidas õpetajad põhikoolis välteid
õpetavad?
 Millist õppekomplekti õpetajad kasutavad?
21%
"Sõnavorm ja kõne"
"Noor keelekasutaja"
25%
"Sõnadest tekstini"
54%
Millal õpetajad välteid õpetavad?
 Enamasti õpetatakse välteid 7. klassis.
 4 õpetajat õpetavad välteid ka 8. klassis.
 Kordavalt pöördutakse väldete juurde veel 9.
klassis.
 Juba 5. 6. klassis puututakse kokku lühikese pika
ja ülipika häälikuga.
 Üks põhikooliõpetaja ei õpetagi välteid.
Milliste teemadega seoses välteid
õpetatakse?
6%
12%
12%
41%
Häälikupikkus
Astmevaheldus
Käänamine, pööramine,
ortograafia
Ei õpeta välteid
Sõna rõhk
29%
Milline teooria on õpetajate
arvates väldete õpetamiseks
kõige otstarbekam?
Miks eelistati häälikuvälteteooriat:
 Lähtuti iseendast
nt ”Olen ise seda nii õppinud ja selgeks saanud.”
 Lähtuti õpilasest
nt see on õpilasele kõige mõistetavam, sest
häälikupikkused on varem selgeks õpitud.
 Lähtuti teooriast
nt see on kõige lihtsam.
 Lähtuti õppekavast
nt toetab õigekirja- ning tähendusõpetust.
Miks eelistati silbivälteteooriat?
 Eelistus võis tuleneda eesti keelest endast.
 Lähtuti õpilasest:
nt praktika näitab, et õpilastele on see variant
kõige paremini arusaadav.
 Eelistus võis tuleneda ka teooriast:
nt kõige lihtsam, loogilisem.
 Eelistus on seotud õppekomplektiga:
nt see oli eesti keele õpikus.
Huvitavad metoodilised võtted, mida
saab kasutada väldete määramisel:
 näidete toomine, kus välde eristab sõna tähendust (nt





Mari laulab klassi ees; astus esimesse klassi);
lausete moodustamine ainult I, II, III vältes olevatest
sõnadest.
sarnase kirjapildiga, aga erinevas vältes sõnade
leidmine (analoogiavõte);
kuulamine, hääldamine, et mõista II ja III v erinevust;
silbita, määra silbi liik, häälda sõnu vaikselt kord
rõhutatult, kord mitte, et selgitada II ja III välte
erinevus;
III-vältelist sõna saab pikalt venitada, nii et selle kõla
ei muutu koomiliseks;
 sõna sisehäälikute määramine – kui sisehäälikute hulgas




on üks täishäälik, üks kaashäälik v.a k, p, t, siis on sõna I
vältes, sõna vaatamine, sest I-vältelise sõna tunneb ka
niisama ära ja III välte ühesilbilistes sõnades ;
f ja š võrdlemine k, p, t-ga;
luule- või proosateksti esitamine kirjakeele norme silmas
pidades (kohaliku eripärana II v liiasus);
integreerimine muusikaõpetusega, taktidest rääkimine
(ti-ti), noodimärgid;
kõndimine: II välde lubab korralikult astuda, III-välteline
sõna paneb lonkama;
TÄNAN!