Transcript Täheortograafia

TÄHEORTOGRAAFIA
EESTI KIRI JA TÄHESTIK
on ladina kiri. Kasutame alustähestikuna
ladina tähestikku, millel põhineb üle 500
keeletähestiku, sh läti, leedu, soome, vietnami,
inglise, hispaania, türgi, hausa ning eestigi tähestik.
Ladina tähestik põlvneb kreeka tähestikust ja see
omakorda foiniikia tähestikust. Algul olid ainult
suurtähed, keskajal lisandusid väiketähed ja
kirjutuskirja tähed. Trükikiri oli meil varem gooti
kiri (fraktuur), mis 1940. aastaks taandus lõplikult
antiikva eest.
 Meil
Eesti tähestik:
 Aa Bb Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo
Pp Rr Ss Šš Zz Žž Tt Uu Vv Õõ Ää Öö Üü
TÄHEORTOGRAAFIA
TÄHESTIKUST
Eesti tähestik: Aa Bb Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj
Kk Ll Mm Nn Oo Pp Rr Ss Šš Zz Žž Tt Uu
Vv Õõ Ää Öö Üü.
Võõrtähed: Cc Čč Qq Ww Xx Yy.
EESTI HÄÄLIKUD
Täishäälikud e vokaalid: a, e, i, o, u, õ, ä,
ö, ü
Kaashäälikud e konsonandid: b, d, f, g,
h, j, k, l, m, n, p, r, s, t, v
Helilised häälikud:
 täishäälikud a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü
 ja kaashäälikud j, l, m, n, r
Helitud häälikud: k, p, t, g, b, d, f, h, s, š, z, ž
Sulghäälikud e klusiilid: k, p, t, g, b, d
TÄHEORTOGRAAFIA
 Täheortograafia
sisaldab eesti keele häälikute
kirjas märkimise reeglid
b, d, g, p, t, k õigekiri
Sõna algul:
 Sõna algul kirjutatakse eesti põlissõnades ja
vanades kodunenud laensõnades (seega
omasõnades) p, t, k, Nt omasõnad puu, päev,
tuul, tulema, kala, katsuma; pluus, piibel,
taanlane, tohter, kindral, kips
 võõrsõnades on lähtekeele järgi b, d, g. Nt
võõrsõnad broiler, bioloogia, disain, dilemma,
galaktika, geen.
TÄHEORTOGRAAFIA
b, d, g, p, t, k õigekiri
Sõna sees:
Sõna sees kirjutatakse helitute häälikute
kõrval p, t, k: kopsik, vispel, peatselt, haistab,
aktus, matkama, apteek, kaske, pehkima, nafta,
baškiir (helitud häälikud: k p t g b d f h s š z ž).
 Seepärast on helitute häälikute järel
liidepartikkel -ki, teiste, s.o heliliste
häälikute järel on liidepartikkel -gi. Nt
haabki, suppki, vendki, tuttki, sangki, helkki,
paaski, šahhki, šeffki, dušški, Almazki, beežki;
aga kanagi, mahlgi, vihmgi, käsngi, koorgi,
krohvgi.
TÄHEORTOGRAAFIA
Erandina võib helitute häälikute kõrval olla
b,d,g:
 liitsõnades:
tõmbsoon, umbkaudu, raudtee,
kuldsõrmus, kingsepp, algkool;
 liidete ees: leibkond, valdkond, ringkond, jalgsi,
vargsi, üldse (nagu üld-, üldine), kodakondsus;
 sama sõna muutevormides: seadma - seadsin,
kärbes - kärbsed, üleaedne - üleaedsed, moodne moodsa, õudne - õudsed, roogne – roogse;
 võõrsõnades: asbest, abt, absoluutne, anekdoot,
sünekdohh, vodka, röntgen, gangster.
TÄHEORTOGRAAFIA
h õigekiri
h sõna algul (Eesti kirjakeele õp lk 16)
 Eesti kõnekeeles on tavaline, et
sõnaalgulist h-d ei hääldata (hiir kõlab
sageli iir, hobune hääldub obune jne).
 Kirjas tuleb sõnaalgulist h-d aga märkida
ja selleks peab ära õppima sõnad, kus sõna
algul kirjutatakse h.
 Kirjuta konspekti, milliste sõnade puhul
esineb sõna algul h ja milliste puhul mitte
(õp lk 16).
TÄHEORTOGRAAFIA
Sõna algul h
Sõna algul h-d ei ole
hani, habras, hagijas,
haigutama, haihtuma,
haldus, haljendma,
halleluuja, harakas,
harilik, haukuma, hernes,
hertsog, hilp, hommik,
huikama, hukas,
hõiskama, hõlbus, hõlmad,
hõrgutav, häbematu,
härdalt, hajameelne,
hektar
angerjas,
aevastama, alp,
ere, (tuule)iil,
irvitama, oigama,
ulguma,
ulgumeri, ädal,
äkitselt,
õõtsuma,
ümisema, ämblik,
ässitama, õel,
anemoon, aaker
TÄHEORTOGRAAFIA
h õigekiri
h sõna keskel ja lõpus
I. Ühe tähega kirjutatakse:
1. Pika täishääliku järel olev h
• STIIHIA
• STIIHILINE
• PAPAAHA
• PSÜÜHIK
• PSÜÜHILINE
TÄHEORTOGRAAFIA
h õigekiri
h sõna keskel ja lõpus
I. Ühe tähega kirjutatakse:
2. Lühike h täishäälikute vahel:
ABSTRAHEERIMA
BOHEEMLANE
KONTRAHEERIMA
MAHORKA
3. Hüüdsõnade lõpus on üks h:
AIH, OIH, OHOH, TOHOH, AITÄH, FUH
jne
TÄHEORTOGRAAFIA
h õigekiri
II. Kahe tähega kirjutatakse:
1. Pikk h sõna lõpus
ŠAHH
KRAHH
TSEHH
EPOHH
2. Pikk h täishäälikute vahel:
KAHHEL, MEHHANISM, SAHHARIIN,
ARAHHIS, RAHHIIT, BALDAHHIIN,
PSÜHHOOS
TÄHEORTOGRAAFIA
h õigekiri
 Seega võib h täishäälikute vahel olla nii
lühike kui pikk.
 Normikohased on nii
MEHAANIK kui MEHHAANIK
MEHAANIKA kui MEHHAANIKA
 NB!
Pikk h saab esineda ainult lühikese
täishäälikute järel
PSÜHHOLOOGIA
 Pika täishääliku järel on alati lühike h
PSÜÜHIKA
 Harj 4, 5.
TÄHEORTOGRAAFIA
i ja j õigekiri
 Silbi algul kirjutatakse j ja silbi lõpus i:
va-ja – vai-a, sa-jad – sai-ad, ma-jast –
mai-ast, o-ja – hoi-a. Võrrelge:
Silbi algul j
mater-jal,
pens-jon
pans-jon
ports-jon
komis-jon
ro-jalist
ra-joon
Silbi lõpus i
mateeri-a, materi-aalne
pensi-on
pansi-on
sümpoosi-on
vari-atsi-oon, vari-ant
ratsi-onaalne
konfidentsi-aalne
TÄHEORTOGRAAFIA
i ja j õigekiri
 Reegli
(silbi algul kirjutatakse j ja silbi
lõpus i) erand on lühike sisseütlev: majja, oj-ja, tuj-ju.
 ü järel ei kirjutata i-d, kuigi see hääldub,
nt süüa, süüakse, müüa, müüakse, lüüa,
lüüakse, hüüa, püüa, hüüe, püüe, hüüu,
püüu. üi erandid on laensõnad rüiu (üks
vaibasort) ja süit (heliteose liik).
 ü ja i järel ei kirjutata üldiselt j-i, kuigi
hääldatakse: käia, käiakse, riiul, ioon,
minia, preemia, keemia. Erand on tegijanime
liide –ja: müüja, käija, viija, ronija, tulija,
organiseerija. (Harj 6 + paljunduselt)
TÄHEORTOGRAAFIA
Häälikute pikkuse märkimine
 Lühike häälik märgitakse kirjas ühe, pikk kahe
tähega.
 Mõnel juhul märgitakse pikalt hääldatud
häälikuid ühe tähega:
o Üks k, p, t kirjutatakse:
1.
Pika täishääliku või diftongi järel:
Vokaali järel
Saapad, vaata,
hoopis, süütas,
jaatama,
tuupida
Diftongi järel
Võita, hoopis,
kõike, lõikas,
peatas, koukis,
teatas,
TÄHEORTOGRAAFIA
Häälikute pikkuse märkimine (h 2)
o Üks k, p, t kirjutatakse:
2.
Mitmesilbilise sõna lõpus, kui viimane
silp pole pearõhuline (k, p, t kirjutamine
ei sõltu ainult sõnarõhust, vaid ka
tavast):
k, p, t
kk, pp, tt
piiskop, taburet,
barakk, pamflett,parkett,
kabinet, laatsaret,
kalmõkk,šašlõkk,
katelok, kompvek,
tadžikk, usbekk,
piknik, niknäk, liliput, krakovjakk, hopakk,
kotlet, pankrot, sigaret, eskalopp, kušett,
paharet, kriket
kvartett, operett, kompott
TÄHEORTOGRAAFIA
Häälikuühendid
 Häälikuühendis
kirjutatakse iga häälik ühe
tähega, tema pikkusest olenemata.
 Probleemiks on põhiliselt kaashäälikuühendi
õigekiri, kus kirjutatakse tähti sageli kahekordsena:
kupli, lahke, katsed, aktus, purke, kastene, kiskuma,
värtna, (mitu) lonksu, värske, mõtlik, linlane,
kausjas, monarh, harf, revanš, borš
 Häälikuühendi reegli ERANDID, (tähed topelt):
a)
Rõhuliite -gi ja -ki ees:
linngi, tammgi, pallgi, seppki, sokkki, ehkki, tuttki,
värsski, krahhki, šeffki, tušški, luukki, saakki;
TÄHEORTOGRAAFIA
Häälikuühendid
Häälikuühendi reegli ERANDID, (tähed
topelt):
b) liitsõnades: keskkool, võrkkiik, plekkkatus,
pappkarp, kepphobu, allkiri;
c) liidete ees, mis algavad sama
kaashäälikuga, millega tüvi lõpeb:
koralllane (korall + lane, vrd linlane),
portugallane, modernne, suveräänne,
sünkroonne, kompleksseid, kurioosseid,
religioossed, õhkkond, keskkond;
TÄHEORTOGRAAFIA
Häälikuühendid
Häälikuühendi reegli ERANDID, (tähed topelt):
d) Ülipikk ss l-i, m-i, n-i, r-i järel, kui ei järgne
kaashäälikut:
valss, simss, avanss, ekstrasenss, reveranss, seanss,
balansseerima, kirss, kurss, purssima, ressurss;
aga: värske, varsti, farslik
erandid: börs, pulseerima, kurseerima
NB! Samale reeglile ei allu š: sõi borši, ootas
revanši
 Harj 7, 8.