Transcript Keeleliste elulugude teooriast ja uurimisvõimalustest Anna Verschik (TLÜ) Emakeele Seltsi kõnekoosolek “Keelelised elulood ja suhtlusvõrgustikud” 10.04.2008 Üldist   Definitsioon: intervjueerijale/kaasvestlejale mõeldud elulooline suuline narratiiv keelejuhi kogemustest erinevate keeltega elu jooksul (Franceschini.

Keeleliste elulugude teooriast
ja uurimisvõimalustest
Anna Verschik (TLÜ)
Emakeele Seltsi kõnekoosolek
“Keelelised elulood ja suhtlusvõrgustikud”
10.04.2008
Üldist


Definitsioon: intervjueerijale/kaasvestlejale
mõeldud elulooline suuline narratiiv
keelejuhi kogemustest erinevate keeltega
elu jooksul (Franceschini 2001).
Siit küsimus: kas keeleline elulugu on
midagi, mis eksisteerib ainult narratiivna
või eksisteerib n-ö sõltumatult sellest, kas
lugu saab jutustatud/ kirja pandud?
Tingimata suuline või kirjalik?


Ilmselt pole see oluline. Üks elulugudega
töötamise meetod ongi võimalikult
mitmesuguste tekstide ja žanride näidiste
saamine ühelt keelejuhult.
Seda enam, et sotsiolingvist teab, kui salakaval
võib olla intervjuu (nt esinevad keelelised
jooned, mis teistes vestlussituatsioonides ei
esine või esinevad teisiti jms).
Keeleliste elulugude tüübid


Franceschini (2001) möönab, et võib kasutada
ka introspektiivset kirjalikku materjali (nt
päevikuid jms), kuigi ta ise pole seda teinud.
Kõige süstemaatilisem lähenemine on Pavlenkol
(2007), kes eristab 3 liiki: (1) päevikud jm
märkmed keeleõppimise kohta; (2) keelelised
elulood kui sellised (intervjuud); (3) avaldatud
mälestused keeleõppimise kohta (Hoffman 1989,
Kaplan 1993 jms).
Objektiivne või konstrueeritud?



Ilmselt täiel määral mitte kumbki. Keelelise eluloo faktid
(nt X keele omandamine, investeerimine omandamisse,
kasutamisse jne) eksisteerivad sõltumata sellest, kas
lugu saab jutustatud või ei.
Samas pole mõisted “keel”, “omandamine”,
“kasutamine” selgepiirilised üheselt mõistetavad asjad.
Nad kõik on teatud mõttes abstraktsioonid, mida iga
keelejuht võib konkretiseerida omamoodi.
Konstrueeritus ei tähenda muidugi, et antud asja pole
olemas (iga kultuur kui selline on ebateadlikult või
teadlikult konstrueeritud, vt Anderson 1983 mõttelsitest
kogukondadest).
Keelelised elulood
“sünnivad iseenesest”


Ilmselt on ka see keeleline elulugu, kui uurijal on
vaatluse ning üksikisiku “keelelise elu” faktide
jälgimise ja mõtestamise võimalus (Verschik
2002).
Isegi “keelelisele eluloole” kui sellisele
mõtlemata võib uurija “kogemata” saada
mitmekeelse isiku intervjueerimise käigus just
keelelise eluloo (mis keeli oskab, mis järjekorras
omandatud, kuidas kasutab, mida need keeled
tema elus tähendavad jms).
Mida saab keelelise eluloo kaudu
teada?


Franceschini (2003) ja teised Baseli-Praha
projekti uurijad (Nekvapil 2003) avastasid nt
spontaanse plaanimata keeleomandamise
juhtumeid. Nt õppimine telesaadetest,
keskkonnast, kus õppimine kui selline on
teadvustamata; õppimise protsess on
struktureerimata, tagasisideta, kuid siiski
edukas.
Keelejuht ei aima/ ei teadvusta, et ta oskab
mingil määral mõnda keelt peale esimese/teise
keele. Süstemaatiliselt tuli välja mõningane
itaalia keele oskus saksakeelsetel šveitslastel
(pole kunagi õppinud, pole kunagi teadvustanud
jne).
Mida saab teada (jätkub)?




Pavlenko (2007): tihti ei tea uurijad, mida
elulugudega peale hakata, kuidas analüüsida
jne. Keelelised elulood on kasulikud vähemalt
kolmel põhjusel:
Pilk mitmekeelse kõneleja sisemaailma.
Uute seoste avastamine (nt õppimine, keel ja
emotsioonid jne).
Ajalooline sotsiolingvistika: keele
õppimise/kasutamise memuaarid on
suurepärane allikas eriti siis, kui muid allikaid
pole.
Narratiivi dünaamika


Huvi keelenarratiivi kui sellise vastu: kuidas
keelejuht räägib oma keeltest, nt: antud keele
oskus kui selline, jutustamine keele omandamise
etappidest, nende etappide sõnastamine.
Ei tähenda tingimata koodivahetust, aga nt
Franceschini (2001) kirjeldab, kuidas
konkreetses intervjuus muutus saksa keele
kasutus rabedamaks, kui kõne all oli keele
õppimise algetapid, ja siis jälle virtuoossemaks
ja sellele kõnelejale omasemaks sedavõrd,
kuivõrd liiguti keeleomandamise kronoloogias
edasi.
Võrdlus


Erinevate keeleliste elulugude võrdlus on põnev
ja vajalik. Nt teatud jooni/eluloo tõsiasju
kujundab ajalugu/ sotsiolingvistiline situatsioon,
kuid mida sellisel juhul on sarnase taustaga
kõnelejate elulugudes omapärast, unikaalset?
Franceschini (2001): keele õppija/kasutaja
individuaalsus; keelelised elulood lubavad
märgata õppija strateegiaid (learner strategy).
Termin erineb traditsioonilisest “õpistrateegiast”.
Omaenda mitmekeelsuse
avastamine


Pavlenko (2003) artikli pealkiri: “Ma ei teadnud, et olen
kakskeelne”. Seos ametliku diskursusega (nt English only
jms), mis propageerib ükskeelsust ja selle eeliseid;
rahvaliku diskursusega (“kakskeelne on see, kellel on
võrdne kahe keele oskus”).
Ükskeelset emakeelset kõnelejat seatakse pidevalt
eeskujuks, eirates fakti, et mitmekeelsus on kognitiivselt
ja lingvistiliselt keerukam, kui ükskeelsus. Seetõttu
“mitte-emakeelsed” inglise keele õpetajad tundsid end
teisejärgulistena (kahtlus oma legitiimsuses inglise keele
kasutajana) ja alles keelelise eluloo kirjutamise käigus
muutus nende arusaam.
Metodoloogiast - 1



Naiivse positivismi kriitika. Ei ole nii, et
esialgu kogume ja siis vaatame, mida
sellest saame.
Tuleb tunnistada, et keelelistes elulugudes
on olemas vähemalt kolm reaalust:
tekstireaalsus, elureaalsus ja subjektiivne
reaalsus (Pavlenko 2007).
Neid ei tohiks segi ajada.
Metodoloogiast – 2: tekstireaalsus


Informatsioon, mis tuleneb tekstist/narratiivist,
on tekstireaalsus. See on seotud mitmesuguse
antud ühiskonnas toimiva diskursuse,
(keele)ideoloogiaga jne (võib-olla isegi
kõnelejale endale teadmata).
Seega pole tekstireaalsus veel elureaalsus.
Näide: kõneleja ütleb, et kõneleb kirjakeelt
(kirjakeele prestiiž, paremaks pidamine, mis on
ideoloogiline/diskursiivne jms), tegelikult aga on
igal keeleteadlasel selge, et see keelejuht ei
räägi kirjakeelt.
Metodoloogiast – 3:
tekstireaalsus ja elureaalsus


Tekstireaalsus ilmneb selles, kuidas keelejuhid
konstrueerivad oma identiteeti erinevates
keeltes, teadvustavad end erinevate keelte
kasutajatena, positsioneerivad ennast uutes
keeleoludes jms.
Elureaalsus – sündmused, faktid jms. Tuleb
paigutada sotsiolingvistilisse konteksti (Euroopa
keelelugude uurimise traditsioonis küllalt
oluline).
Elureaalsus




Tuleb meeles pidada, et keelejuhil ei ole
tingimata alati õigus (ei tähenda muidugi seda,
et tuleb kohe vaidlema hakata).
Keelejuhi info nt keelekvaliteedi, staatuse jms
kohta on oluline, kuid mitte tingimata tõene.
Stereotüübid, ideoloogiad jms (“jidiši keele
kõnelejad ja propageerijad olid kõik vaesed ja
vasakpoolsed”).
Keelejuht pole keeleteadlane, tal puudub
metakeel keelemuutuste kirjeldamiseks (muutusi
sõnavaras võib märgata, nt “kasutame palju
eesti sõnu”, aga ilmselt mitte “toimub kontaktist
tingitud morfosüntaktiline restruktureerimine”).
Subjektiivne reaalsus



See on keelelises eluloos üleskerkivad
teemad ja motiivid.
Kui uurija jätab kõrvale keelekasutuse ja
keskendub üksnes temaatikale, on see
ohtlik ja problemaatiline lähenemine.
Kõige olulisem küsimus on see, mida need
teemad ja motiivid näitavad.
Teoreetilised ja praktilised
soovitused


Pavlenko (2005, 2006) osutab sellele, et
mitmekeelne kõneleja võib tajuda end
erinevalt erinevaid keeli kasutades. Mõni
keel on emotsioonide väljendamiseks
kõige loomulikum (mitte tingimata
esimesena omandatud keel!).
Seega: üks ja sama “elulugu” võib erineda
erinevates keeltes.
Jätkub


Praktiliselt tähendab see, et ei tohi piirduda
vestlusega ainult ühes keeles. Võimaluse korral
tuleb intervjueerida mitmes keeles (nt nii, et
kohtutakse mitu korda ja arutatakse eelmist
kohtumist muus keeles, Nekvapil 2003).
Keelevaliku analüüsi vajalikkus. Kas jutustuses
on koodivahetust? Mis funktsiooni see täidab?
Kas tsiteerimise puhul tähendab koodivahetus,
et sündmus/ütlus oligi selles keeles, või on
koodivahetusel kontrasti ja esiletõstmise
funktsioon? (Alvarez-Cáccamo 1998).
Metodoloogiast - 4


Triangulatsiooni vajadus. Ei tohi võtta kõike
puhta kullana. Nt väited keelemuutuse,
keelevahetuse, keele hääbumise vms kohta
vajavad kontrollimist.
Näide: Bilaniuk (2004, 2005) on avastanud, et
суржик on keelejuhtide jaoks üks kindel asi, n-ö
üks silt, mille taga on stigmatiseeritud
“segakeel”, tegelikult on ühe nime taga aga
vähemalt 4 sotsiolignvistiliselt ja struktuuriliselt
erinevat keelekuju.



Keeleliste elulugude uurimine:
võimalikud seosed
Mitmekeelsus ja emotsioonid (Pavlenko 2005):
teemat tasub arendada vestluses
keelejuhtidega; võimalik, et eelistatakse
erinevaid keeli erinevate emotsioonide
väljaelamiseks.
Kontaktlingvistika: kontaktidest tulenevad
keelemuutused mikrotasandil; võrdlus muul viisil
saadud andmetega.
Keeleline teadlikkus (linguistic awareness):
metalingvistiliste kommentaaride olemasolu ja
olemus keelelises eluloos.
Kokkuvõtteks




Keelelised elulood ei asenda, vaid täiendavad muid
allikaid.
Keelelised elulood võivad asendada muid allikaid vaid
siis, kui muud allikad puuduvad (keelesituatsioon on
muutunud, andmeid ei saa enam koguda).
Keelelised elulood nõuavad uurijalt paindlikkust ja mitme
keele oskust/võimet suhelda antud keelejuhi kõigis
keeltes.
Tuleb mõelda mitte ainult sellele, mis on räägitud, vaid
ka sellele, mis on jäänud rääkimata ja miks.
Aitäh kuulamast!