Transcript Muinasusund
Muinasusund Muinasusund • Tähtsal kohal usund (tavad, uskumused, millel oli seos mõistega püha) • Püha – seletamatu, müstiline, aukartust ähvardav • Muinasaja vältel muutus Eesti elanikke usund tugevalt Vägi • Arvati, et kõik elusolendid omavad peale füüsilise keha veel erilist väge või jõudu • Väge teati objektides, paikades, taevas (viimase puhul nt äike), sõnades (nõidumine, sõnadega ravimine) • Inimesi, kellel oli taoline vägi olemas nimetati tarkadeks või nõidudeks • Loomadel oli vägi küündes, karvades ja hammastes (neid kanti kaelas) Vägi • Inimesel oli vägi peas, veres, südames, juustes (vaenlastel raiuti pea otsast, rebiti süda rinnust; noortel tüdrukutel lõigati abiellumisel juuksed lühikeseks) • Loomade väge püüti omastada juues nende verd või süües nende siseelundeid Hing • Hing – inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks • Surma puhul lahkus hing kehast • Hinge edasise asupaiga kohta olid erinevad arvamused (kalmistu-hiiemets või teised elusolendid) • Tähtsal kohal oli usk hauatagusesse ellu Hing • Surnutele pandi hauda kaasa erinevaid esemeid • Hauale viidi sööki ja jooki • Hilissügisel oli hingede aeg – surnute hinged liikusid ringi ja võisid tulla kodu külastama. • Hingede kostitamiseks kaeti hingede ajal lauda Hing • Mõned inimesed panid söögi valmis saunas, reheparsile, tareotsele või lakka • Hingede ärasaatmisel köeti neile sauna ja pandi valmis pesemisvahendid • Hingede ajal ei tohtinud lärmata, kuna see võis pahandada hingi Suhtumine loodusesse • Nagu mina talle, nii tema mulle • Kui inimesed tegid halba loodusele, siis võis see kätte maksta • Looduobjektidesse suhtuti sõbralikult ja heatahtlikult • Loodust peeti omataoliseks • Muinaseestlased ei pidanud ennast looduse valitsejana Vaimud, haldjad, jumalad • Vees, maas, metsas ja kodus olid omad vaimud, haldjad • Koduhaldjaid austati ja kostitati, neid peeti väikejumalateks • Nt Tõnn, Peko, Taara, Uku • Eestlastel oli väga vähe suuremaid ja tähtsamaid nn kõrgjumalaid – see oli eetlaste usundi eripäraks Ohvripaigad • Vaimude, jumalate ja haldjatega oli vaja hästi läbi saada, selleks ohverdati neile ande • Ohverdamiseks olid kindlad paigad (hiied, puud, kivid jne) • Pühadeks puudeks olid tammed, pärnad • Hiiepuu alla ei lastud isegi loomi • Ohvrikivid olid õõnestatud kas looduslikult või kunstlikult • Ohverdamiseks püha päev oli neljapäev Ennustamine, nõidumine ja maagia • Ennustati tegevuste tulemusi ja püüti mõjuda neile ohverdamise kaudu • Tähtsal kohal oli ravimaagia • Eestis tunti rohkesti tervistavaid allikaid • Selleks, et kasutada tervistavaid allikaid tuli nende juures ohverdada Ristiusu mõjud • Eetlased said teada ristiusust kaupmeestelt Rootsist, Taanist ja Venemaalt • 11.saj levis labidamatmine, maeti labidaga lääne suunas • 12.saj kanti ehetena pronksiristikesi • 1070.a määras Bremeni peapiiskop Adalbert Läänemere maade rahavste piiskopiks munk Hiltinuse, kes ei saanud hakkama eestlaste ristiusustamisega ja loobus tiitlist Ristiusu mõjud • 1167.a pühitseti Eesti piiskopiks Prantsusmaalt pärit munk Fulco, kellel oli abiline Nicolause • Nad külastasid Eestit arvatavasti 1170.a • Uude usku ei suhtutud esialgu vaenulikult • Hendriku kroonikas nimetatakse isegi mõningaid kristlikke eestlasi • Äga ja kompromissitu võitlus ristiusu vastu 13.saj algul oli eelkõige võitlus oma vabaduse eest, sest mõlemad pooled käsitasid ristiusu vastuvõtmist alistumise märgina