Transcript COMMEDIA
COMMEDIA DELL’ARTE Kaie Klettenberg, Külli Semjonov XVI sajandi keskpaiku tekkis Itaalias omalaadne ja algupärane rahvalik teater - commedia dell´arte, mis kasvas välja laadapalaganist ja kevadistest karnevalidest. Žanri on nimetatud ka “professionaalseks komöödiaks”, “improvisatsiooniliseks komöödiaks”, “maskikomöödiaks”, “süžeekomöödiaks”, “Itaalia komöödiaks” jne. Erinevalt keskaegsest teatrist, kus näitlejad olid asjaarmastajad (tsunftitöölised, üliõpilased), koosnesid commedia dell´arte näitetrupid elukutselistest näitlejatest. Nimetus ise (sõna-sõnalt `kunstikomöödia`) rõhutas teatri kutselisust, professionaalsust. Peamine eripära oli selles, et näidendi valmistekst puudus, olid vaid kavad ehk canavaccio’d ja visandlikud süžeed, nn stsenaariumid ehk scenario’d. Kogu tekst ise oma varjundirikkuses improviseeriti näidendi käigus. Tähtis oli kõnekoomika. Itaalia artistid rõhutasid korduvalt oma erilist seisundit teiste maade kolleegide suhtes. Itaalia ja prantsuse näitlejaid võrreldes kirjutas kuulus dell’arte näitlejanna Isabella Andreini, et prantslane on tehtud samast materjalist “mis papagoigi, kes oskab rääkida vaid pähetuubitud sõnu. Itaallane seisab neist mõneti kõrgemal, sest erinevalt prantslasest võiks teda võrrelda ööbikuga, kes toob oma trillerid kuuldavale hetkemeeleolu ajel”. Itaalia näitlejad ei osanud mitte ainult improviseerida, vaid ka laulda, tantsida ning sooritada akrobaatilisi numbreid. Koomika peamiseks allikaks olid kindlad tegelastüübid, kes kordusid näidendist näidendisse. Kõigil tegelastel oli kindel kostüüm ja muutumatu kogum lavavõtteid, iga mask kasutas kõnelemiseks ise dialekti. Tegelased, välja arvatud armastajapaar, kandsid maske, mida publik hästi tundis, teades juba ette, mida ühelt või teiselt tegelaselt oodata. Tegelastüübid pärinesid Itaalia erinevatest osadest, mistõttu commedia dell´artel oli lai üldrahvalik alus. Commedia dell´arte tegelased jagunevad kolme rühma: armastajapaarid, koomilised vanamehed ja teenrid. Komöödia pealiini moodustasid noorte armastajate kohtumis- ja abiellumispüüded, kuigi need tegelased ise polnud eriti huvitavad. Kangelanna oli tavaliselt Rosetta- või Colombinanimeline teenijatüdruk või sõbranna. Kangelanna isa, abikaasa või valvur, kes püüdis alati tema põgenemist takistada, oli veneetslane Pantalone. Näitlejal oli peas hulgaliselt ette valmistatud tekste, mida ta vajadusel kasutas. Olid olemas spetsiaalsed kogumikud, mis sisaldasid tekstinäiteid abistamaks näitlejaid. Näitleja mängis tavaliselt kogu elu üht ja sama osa ehk oli ühe ja sama maski kandja. Maski all tuleb eelkõige mõelda kindlat sotsiaal-psühholoogilist tüüpi. Koomilised vanamehed Kõige veneetsialikum mask on kahtlemata Pantalone – vana ja rikas kaupmees. Pantalone tegelaskuju koomika tulenes tema suurest sisemisest vastuolust – ühelt poolt oli ta äärmiselt ihne, arvestav ja ettevaatlik, teiselt poolt aga naiivselt usaldav ja heatahtlik ning naeruväärselt armunud mõnesse nooresse tüdrukusse. Mõistagi jäi ta armuasjades kaotajaks. PANTALONE Jacques Callot (1618) Veidi eraldunud tegelaskuju oli arg, kuid hooplev sõdur Il Capitano (pärit Plautuse “hooplevast sõdurist”). Tavaliselt lisas ta endale mõne kõlava tiitli, nagu Spezzaferro, Spavento da Vall´Inferno või Matamoros (tõlkes ‘surm mauridele’). Il Capitano oli harilikult hispaanlane ja selle maski kaudu väljendasid itaallased oma suhtumist hispaanlastesse, kes kontrollisid sel ajal suurt osa Itaaliast. Traditsiooniliselt tutvustas ta end sõnadega: “Mina olen Kapten Hirm Põrguorust, tuntud kui saatanlik mees, veristaja ja tapja, universumi valitseja, maavärisemise ja piksenoole poeg, surma sugulane ja kuradi enda lähedane sõber!” Dottore ehk Doktor esindas rumalat ja ennast täis pseudoerudiiti. Enamasti oli ta jurist, vahel arst. Teda iseloomustasid pikad ja jaburad monoloogid, mis olid täis sõnamänge, absurdseid mõttekäike ja ootamatuid järeldusi. Sageli kasutas ta naljakat ladina keelt. Pantalonel ja tema vanemal sõbral, Bologna kohtunikul Il Dottorel nimega Graziano olid koomilised meesteenrid ja mõnikord ka riiakad majahoidjad. Tartaglia kuju sündis suhteliselt hilja, 17. sajandi esimesel poolel. Enamasti oli ta ühe armunu isa, kuid võis pidada erinevaid ameteid: jurist, apteeker, kohtuametnik vmt. Teda iseloomustavaks jooneks olid kokutamine ja äärmine lühinägelikkus. ARLECCHINO PANTALONE IL DOTTORE lazzi Dell’arte koomika kandjaks olid lazzi’ d – jantlikud trikid, mida esitasid koomilised teenrid ehk dzanni’ d. Lazzi oli mõeldud kehaosavuse ja akrobaaditehnika demonstreerimiseks (anda jalaga kõrvakiil või põigelda selle eest kõrvale, teha tagurpidi salto või kukerpall, vett täis klaasiga käes). Esimestes stsenaariumites lazzi’ sid veel kirjeldati, hiljem anti ainult nimetus, nt lazzi kastiga, lazzi jahuga, mille dešifreerimine pole tänapäeva uurijatele jõukohane. Jacques Callot, 1592-1635 dzannid SCAPINO Termin dzanni on tuletatud eesnimest Giovanni ja viitab vaesele talupojale, kes on tulnud linna õnne otsima. See tegelastüüp tekkis 15. saj Põhja-Itaalias. Algne dzanni kandis talupoja või lihttöölise riideid – räbaldunud, värvimata kangast särki ja pükse. Ta oli harimatu kõnepruugiga, tahumatu ja ääretult vaene ning pideva nälja tõttu toiduotsingul. dzannide ülesanne oli publikut naerma ajada ning nad olid osavad akrobaadid, lauljad ja pillimehed. Enamasti olid dzannid näitemängus teenrid ja esinesid laval kahekesi. Tuntuimad kõigist põhitüüpidest on koomilised teenrid, kelle ülesandeks jäi kord hargnema hakanud tegevust edasi kanda. Tavaliselt on igas stsenaariumis vähemalt kaks koomilist teenrit: üks kiire taibuga linlane – Zanni, Brighella, Scapino –, et tegevus ei seiskuks, teine aga maalt pärit tobu: Arlecchino, Pulcinella, Pedrolino, Truffaldino, Burattino. Oli ka naisteenijanna Colombina, kes keerulisi olukordi lahendada suutis. Arlecchino Brighella nimi tuleb itaaliakeelsest sõnast brigare, mis tähendab ‘riidu kiskuma, tüli norima’ ja tema on intriigi põhiveduriks. Erinevalt Arlecchinost ja teistest tahumatutest teenritest on Brighella nutikas ja oportunistlik intriigimeister. Algselt olid tema iseloomujoonteks salakavalus, julmus, laiskus ja ülbus, nt tema näppamisfilosoofia: varastada tähendab leida midagi enne, kui keegi on kaotanud. Ajapikku tema tegelaskuju pehmenes. Brighella lõunapoolne paralleel oli pika linnuninaga tige, rumal ja ärplev kelm Coviello. Pulcinella – suur kõht ees, suur küür seljas, suuremat osa näost katmas suur kongus nina; kannab valget avarat rõivastust ja kõrget teravatipulist mütsi; Coviello paariline; Itaalia komöödia üks populaarsemaid ja etteaimamatumaid maske; seda tegelaskuju, nagu ka Arlecchinot ja Tuffaldinot, iseloomustab laiskus, ahnus, argus, kombelõtvus ja pidev nälg, aga samas pilvitu optimism. Kirjudes riietes (viitab vaesusele ja ihnsusele) mustas poolmaskis esines Arlecchino – veiderdav juhmard ja narr, kes ilmus teatrisse suhteliselt hilja: XVI saj lõpus – XVII saj alguses. Temast on tulnud üldnimi „arlekiin”. ARLECCHINO Arlecchino ja Pedrolino Dzanni naissoost analoog on lõbus teenijanna, kes pärineb samuti madalamast rahvakihist. Tema nimeks võib olla Smeraldina, Colombina, Francescina, Arlecchina vms. Särtsaka ja aktiivse tegelasena annab ka teenijatüdruk oma panuse intriigi arengusse. Sageli flirdivad temaga nii teenrid kui vanamehed, edu saavutab alati üks dzannidest. Esialgu lihtsameelne talutüdruk, jäme ja ninakas, hiljem peen linnasubrett. Colombina, siit ka nimi „kolombiin” lõbusa koketeeriva toaneitsi vastena. Isabella Andreini Armastajate osas hakkasid itaalia teatris naiste osi täitma naised. Esimesed naisnäitlejad olid Flaminia (oli nii populaarne, et paljud võtsid lavanimeks tema nime), tal oli konkurent Vincenza Armani, kes suri 28aastaselt (mürgitati armu- või lihtsalt kadedusest). Tuntud näitlejanna oli Isabella Andreini, kes oli 16-aastaselt abiellunud endast 14 aastat vanema näitlejaga ja kes suri 42-aastaselt oma karjääri tipul. Isabella Andreini (?) Colombinana, Musée Carnavalet, Paris Eriline lavastaatus on Scaramuccial (tõlkes ‘riiukukk, tülinorija’); on teenri ja Kapteni vahepealne tegelane: kas äärmuseni marginaliseeritud kapten või kriminaliseerunud teener.; Ühtaegu tülinorija ja argpüks, jultunud riiukukk kui oma võimetes ebakindel nahahoidja. SCARAMUCCIA Antoine Watteau PEDROLINO/PIERROT Antoine Watteau MEZZETINO (1718) Truffaldino – Argo Aadli; Brighella – Priit Võigemast Tallinna Linnateatri etenduses “Ronk” Lisapilte: http://www.linnateater.ee/et/lavastused/minevik/2006/ronk.html# ARLECCHINO JA PEDROLINO PIERROT Reeglina täiustas näitleja end kogu elu töös ühe kindla, nt Arlekiini või Pantalone maskiga. Mask pärandati õpetajalt õpilasele. Õpilane kopeeris oma õpetajat võimalikult täpselt. Elava nähtusena hääbus commedia dell´arte XVIII sajandi alguses. Mõjusid võib näha W. Shakespeare’i draamades, Moliére’i komöödiates jm. Vahetu traditsioon on küll tänaseks hääbunud, kuid veel praegugi võib näha selle kaudseid ilminguid, nt Ch. Chaplini varajased filmid, F. Fellini linateosed, tsirkuseklounaad või mr Beani mask. Kasutatud kirjandus: Itaalia maskid. Commedia dell’arte ümber. Sari “Suur maailmateater”. Tallinn, 2006. Talvet, J. Maailmakirjandus I. Koolbri, 2004.