TPL COMMEDIA DELL’ ARTE XVI sajandi keskpaiku tekkis Itaalias omalaadne ja algupärane rahvalik teater - commedia dell´ arte (it.
Download ReportTranscript TPL COMMEDIA DELL’ ARTE XVI sajandi keskpaiku tekkis Itaalias omalaadne ja algupärane rahvalik teater - commedia dell´ arte (it.
TPL 2012 COMMEDIA DELL’ ARTE XVI sajandi keskpaiku tekkis Itaalias omalaadne ja algupärane rahvalik teater - commedia dell´ arte (it. k ‘kunstikomöödia’) , mis kasvas välja laadapalaganist ja kevadistest karnevalidest, levis rändteatritega Madridist Peterburini ning oli väga populaarne. Žanri on nimetatud ka “improvisatsiooniliseks komöödiaks”, “maskikomöödiaks”, “süžeekomöödiaks” , “itaalia komöödiaks” jne. Erinevalt keskaegsest teatrist, kus näitlejad olid asjaarmastajad (tsunftitöölised, üliõpilased), koosnesid commedia dell´arte näitetrupid elukutselistest näitlejatest. Nimetus ise (sõna-sõnalt `kunstikomöödia`) rõhutas teatri kutselisust, professionaalsust. Peamine eripära oli selles, et näidendi valmistekst puudus, olid vaid kavad ehk canavaccio’d. Kogu tekst ise oma varjundirikkuses improviseeriti näidendi käigus. Tähtis oli kõnekoomika. Dialoog, pantomiimilised naljad, sooloetteasted, rohked tantsu-, muusika- ja tsirkusenumbrid (klounaad, bufonaad) esitati improviseeritult. Lazzi Dell’arte koomika kandjaks olid lazzi’d – jantlikud trikid, mida esitasid koomilised teenrid ehk zanni’d. Lazzi oli mõeldud kehaosavuse ja akrobaaditehnika demonstreerimiseks (anda jalaga kõrvakiil või põigelda selle eest kõrvale, teha tagurpidi salto või kukerpall, vett täis klaas käes). Esimestes stsenaariumites lazzi’sid veel kirjeldati, hiljem anti ainult nimetus, nt lazzi kastiga, lazzi jahuga, mille dešifreerimine pole tänapäeva uurijatele jõukohane. Mõni pikem tekst oli küll ka varem valmis mõeldud ja pähe õpitud – neid võidi kohandada peaaegu igale olukorrale. Olid olemas spetsiaalsed kogumikud, mis sisaldasid tekstinäiteid abistamaks näitlejaid. Näitlejad pidid olema äärmiselt võimekad: suutma ühendada tantsija, laulja, akrobaadi, komödiandi, miimi ja pantomiimi vahendid väleda vaimuga, olema kiire taibuga, leidlikud ja sõnaosavad. François Bunel (16. saj), “Commedia dell’arte näitlejad”. Pilt kujutab näitetruppi Navarra Henri õukonnas. Maskiga zanni teeb Pantalonele sarvi. Itaalia artistid rõhutasid korduvalt oma erilist seisundit teiste maade kolleegide ees. Itaalia ja prantsuse näitlejaid võrreldes kirjutas kuulus dell’arte näitlejanna Isabella Andreini, et prantslane on tehtud samast materjalist, “mis papagoigi, kes oskab rääkida vaid pähetuubitud sõnu. Itaallane seisab neist mõneti kõrgemal, sest erinevalt prantslasest võiks teda võrrelda ööbikuga, kes toob oma trillerid kuuldavale hetkemeeleolu ajel”. Itaalia näitlejad olid osavad improviseerijad, ent ka lauljad, tantsijad ja akrobaadid. Commedia dell’arte iseloomulikemaks tunnuseks ning koomika peamiseks allikaks olid maskid – kindlad tegelastüübid, kes kordusid näidendist näidendisse ja kuulusid igasse commedia dell’arte truppi. Mask tähendas eelkõige kindlat sotsiaalpsühholoogilist tüüpi. Tegelastüübid pärinesid Itaalia erinevatest osadest, mistõttu commedia dell’arte’l oli lai üldrahvalik alus. Commedia dell’arte tegelased jagunevad kolme rühma: armastajapaarid, koomilised vanamehed ja teenrid. Tegelased, välja arvatud armastajapaar, kandsid maske, mida publik hästi tundis, teades juba ette, mida ühelt või teiselt tegelaselt oodata. Näitleja mängis tavaliselt kogu elu üht ja sama osa, st kandis üht ja sama, nt Arlekiini või Pantalone maski, täiustades ja lihvides oma oskusi. Mask pärandati õpetajalt õpilasele. Õpilane kopeeris oma õpetajat võimalikult täpselt. Maskid Sageli muutus roll eluaegseks maskeeringuks. Näitleja sulas rolliga niivõrd ühte, et loobus oma nimest tegelase nime kasuks, samastudes rolliga ning loobudes oma identiteedist. Iga mask kuulus kindlalt eristatavasse gruppi ning ühest teise ülemineks oli peaaegu mõeldamatu. Erandiks olid vaid noored armastajad (amorozi, laval ainsana maskideta), kes nooruse ja ilu kahanedes ning mõne koomilise detaili lisandudes võisid saada koomiliseks teenriks (zanni). Komöödia pealiini moodustasid noorte armastajate kohtumis- ja abiellumispüüded, kuigi need tegelased ise polnud eriti huvitavad. Kangelanna oli tavaliselt Rosetta- või Colombina-nimeline teenijatüdruk või sõbranna. Kangelanna isa, abikaasa või valvur, kes püüdis alati tema põgenemist takistada, oli veneetslane Pantalone. Koomilised vanamehed Kõige veneetsiapärasem mask on kahtlemata Pantalone – vana ja rikas kaupmees. Pantalone tegelaskuju koomika tulenes tema suurest sisemisest vastuolust – ühelt poolt oli ta äärmiselt ihne, arvestav ja ettevaatlik, teiselt poolt aga naiivselt usaldav ja heatahtlik ning naeruväärselt armunud mõnesse nooresse tüdrukusse. Mõistagi jäi ta armuasjades kaotajaks. Veneetsia kaupmeeskonda esindas vana himur sarvekandja Pantalone. Pantalone Veidi eraldunud tegelaskujuks oli arg, kuid hooplev sõdur Il Capitano. Tavaliselt lisas ta endale mõne kõlava tiitli, nagu Spezzaferro, Spavento da Vall´Inferno, või Matamoros (tõlkes surm mauridele). Il Capitano oli harilikult hispaanlane ja selle maski kaudu väljendasid itaallased oma suhtumist hispaanlastesse, kes kontrollisid sel ajal suurt osa Itaaliast. Traditsiooniliselt tutvustas ta end sõnadega: “Mina olen Kapten Hirm Põrguorust, tuntud kui saatanlik mees, veristaja ja tapja, universumi valitseja, maavärisemise ja piksenoole poeg, surma sugulane ja kuradi enda lähedane sõber!” Capitanol oli pikk kõver nina ja tohutud vurrud. Teenrid narrisid Capitanot, paljastades tema argust. Tartaglia kuju sündis suhteliselt hilja, 17. sajandi esimeses pooles. Enamasti oli ta ühe armunu isa, kuid võis pidada erinevaid ameteid: jurist, apteeker, kohtuametnik vmt. Teda iseloomustavaks jooneks olid kokutamine ja äärmine lühinägelikkus. Dottore ehk Doktor esindas rumalat ja ennast täis pseudoerudiiti. Enamasti oli ta jurist, vahel arst. Teda iseloomustasid pikad ja jaburad monoloogid, mis olid täis sõnamänge, absurdseid mõttekäike ja ootamatuid järeldusi. Sageli kasutas ta naljakat ladina keelt. Pantalonel ja tema vanemal sõbral, Bologna kohtunikul Il Dottorel nimega Graziano, olid koomilised meesteenrid ja mõnikord ka riiakad majahoidjad. Arlecchino Pantalone Il Dottore Zanni’d Isandatele sekundeerisid koomilised teenrid, tuntuimad ja armastatuimad kõigist maskidest. Termin zanni on tuletatud eesnimest Giovanni ja viitab vaesele talupojale, kes on tulnud linna õnne otsima. See tegelastüüp tekkis 15. saj Põhja-Itaalias. Algne zanni kandis talupoja või lihttöölise riideid – räbaldunud, värvimata kangast särki ja pükse. Ta oli harimatu kõnepruugiga, tahumatu ja ääretult vaene ning pideva nälja tõttu toiduotsingul. Zanni’de ülesandeks oli publikut naerma ajada ning nad olid osavad akrobaadid, lauljad ja pillimehed. Enamasti olid zanni’d näitemängus teenrid ja esinesid laval kahekesi. Zanni Zanni’de tembutused moodustasid suurema osa etendusest. Nende nali oli eeskätt visuaalne ning põhines koomilistel võtetel (lazzi) ja mingit vempu sisaldavail pikemail stseenidel (burle). Zanni’del oli lubatud näidendi põhiintriigist kõrvale kalduda tingimusel, et nad tõid tegevuse ettekirjutatud skeemi juurde tagasi, kust lugu võis edasi hargneda. See nõudis suurt oskust ja kiiret taipu. Zanni’sid oli kõige arvukamalt ning nad olid kõige mitmepalgelisemad. Tavaliselt on igas stsenaariumis vähemalt kaks koomilist teenrit: üks kiire taibuga linlane – Zanni, Brighella, Scapino –, et tegevus ei seiskuks, teine aga maalt pärit tobu: Arlecchino, Pulcinella, Pedrolino, Truffaldino, Burattino, Mezzetino, Scaramuccia. Colombina, teenijanna, suutis lahendada keerulisi olukordi. Kirjudes riietes (viitab vaesusele ja ihnsusele) mustas poolmaskis esines Arlecchino – veiderdav juhmard ja narr, kes ilmus teatrisse suhteliselt hilja: XVI saj lõpus – XVII saj alguses. Temast on tulnud üldnimi „arlekiin”. Picasso “Paul Arlekiinina” 1924 Arlecchino ja Pedrolino Brighella ja Pulcinella olid nutikad ja kavalad intriigipunujad, niisamuti Scapino ja Scaramuccia. Pulcinella – suur kõht ees, suur küür seljas, suuremat osa näost katmas suur kongus nina; kannab valget avarat rõivastust ja kõrget teravatipulist mütsi; Coviello paariline; Itaalia komöödia üks populaarsemaid ja etteaimamatumaid maske; Pulcinella tegelaskuju – nagu ka Arlecchinot ja Truffaldinot – iseloomustab laiskus, ahnus, argus, kombelõtvus ja pidev nälg, aga samas pilvitu optimism. Pedrolino muutus aja jooksul õige palju: naiivsest, edutust armastajast sai Watteau’ elegantne Pierrot, siis 19. sajandi Pariisi armuvalus vaevlev, üksildane ja kurblik Pierrot ning viimaks inglise lõbus Pierrot. Antoine Watteau Pedrolino/Pierrot Scapino Antoine Watteau Mezzetino 1718 Scaramuccia Eriline lavastaatus on Scaramuccial (tõlkes ‘riiukukk, tülinorija’); on teenri ja Kapteni vahepealne tegelane: kas äärmuseni marginaliseeritud kapten või kriminaliseerunud teener. Ühtaegu tülinorija ja argpüks, jultunud riiukukk kui oma võimetes ebakindel nahahoidja. Brighella nimi tuleb itaaliakeelsest sõnast brigare, mis tähendab “riidu kiskuma, tüli norima”. Erinevalt Arlecchinost ja teistest tahumatutest teenritest on Brighella nutikas ja oportunistlik intriigimeister. Algselt olid Brighella iseloomujoonteks salakavalus, julmus, laiskus ja ülbus, nt tema näppamisfilosoofia: varastada tähendab leida midagi enne, kui keegi on kaotanud. Ajapikku tema tegelaskuju pehmenes. Brighella lõunapoolne paralleel oli pika linnuninaga tige, rumal ja ärplev kelm Coviello. Truffaldino – Argo Aadli; Brighella – Priit Võigemast Tallinna Linnateatri etenduses “Ronk” Lisapilte: http://www.linnateater.ee/et/lavastused/minevik/2006/ronk.html # Arlekiin ja Pierrot Pierrot Zanni naissoost analoog on lõbus teenijanna, kes pärineb samuti madalamast rahvakihist. Tema nimeks võib olla Smeraldina, Colombina, Arlecchina vms. Esialgu lihtsameelne talutüdruk, jäme ja ninakas, hiljem peen linnasubrett. Särtsaka ja aktiivse tegelasena annab ka teenijatüdruk oma panuse intriigi arengusse. Sageli flirdivad temaga nii teenrid kui vanamehed, edu saavutab alati üks zanni’dest. Colombina, siit ka nimi „kolombiin” lõbusa koketeeriva toaneitsi vastena. Isabella Andreini Naisarmastajate osi hakkasid itaalia teatris täitma naised. Esimesed naisnäitlejad olid Flaminia (oli nii populaarne, et paljud võtsid lavanimeks tema nime), ja tema konkurent Vincenza Armani, kes suri 28-aastaselt (mürgitati armu- või lihtsalt kadedusest). Tuntud näitlejanna oli Isabella Andreini, kes oli 16aastaselt abiellunud endast 14 aastat vanema näitlejaga ja suri 42-aastaselt oma karjääri tipul. Isabella Andreini (?) Colombinana, Musée Carnavalet, Paris “Kolm härrasmeest ja Pierrot” Claude Gillot Commedia dell’arte on teatraalseim nähtus teatriloos. Kõik sõltus näitlejast. Commedia dell’arte kasvatas oma mängijad, lõi õhustiku, reisides kogu vara ja lavaga. Vähem kuulsad trupid esinesid külades ja väikelinnades, tuntumad aadlisaalides ja kuningalossides. Esituse atraktiivsus, rõõmsameelsus, vaba vaim ning muusikalised numbrid tegid commedia dell’arte armastatud vaatemänguks. Jacques Callot, 1592-1635 Arlekiin, Capitano, Isabella Commedia dell’arte mõju Euroopa teatrile on määratu. Ehkki commedia dell’arte ise teatrivormina hääbus 18. sajandil, tegutsesid selle karakterid muutununa edasi. Näiteks Pulcinellast sai prantsuse Polichinelle, inglise Punchinello ja lõpuks hüpiknukk Punch oma naise Judyga. Prantsuse komöödiais tegutsevad lugematud Scapinid ja Scaramouchid. Maskid mõjutasid nii Carlo Gozzit, Carlo Goldonit, Molière’i kui ka Shakespeare’i. Commedia dell’arte tegelastüüpe on farsis, pantomiimis, nukunäidendis, operetis, balletis... Charlie Chaplini hulkur on kahtlemata nende hingesugulane. 20. sajandil tekkis commedia dell’arte laadis mängu vastu taas huvi, mis pole kadunud senini. Stseene Elmo Nüganeni lavastatud C. Gozzi näidendist “Armastus kolme apelsini vastu”: http://www.youtube.com/watch?v=Pu0A3pO-Bf0 Kasutatud allikad “Itaalia maskid commedia dell’arte ümber”. Tallinn 2006; “Maailmakirjandus. Antiik. Keskaeg. Renessanss”. Avita 2010. Jüri Talvet, “Maailmakirjandus I”. Koolibri. Tallinn, 2001. Reet Neithal, “Mis on mis kirjanduses”. Koolibri. Tallinn, 1999. Phyllis Hartnoll, “Lühike teatriajalugu”. Eesti Raamat. Tallinn, 1989. Google’i pildiotsing.