Slide 1

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 2

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 3

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 4

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 5

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 6

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 7

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 8

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 9

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 10

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 11

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 12

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 13

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 14

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 15

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 16

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 17

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 18

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 19

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 20

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 21

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 22

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 23

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 24

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 25

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 26

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 27

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 28

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 29

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 30

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 31

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 32

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 33

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 34

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 35

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 36

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 37

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 38

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 39

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 40

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 41

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 42

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 43

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 44

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 45

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 46

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 47

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 48

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 49

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 50

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 51

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 52

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 53

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 54

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 55

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 56

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 57

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 58

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 59

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 60

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 61

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 62

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 63

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 64

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 65

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused


Slide 66

TPL 2013

Kirjanduse uurimise meetodid:
tekstikeskne uurimus
 Keskendutakse tekstile:
 ülesehitus,
 sõnavara, kujundid,
 päritolu ja vanus.
 Ei arvestata ajaloolist või ühiskondlikku tausta,

autorit, lugeja eripära vm tekstivälist;
 teos on omaette tervik, mis eksisteerib omaette
tekstimaailmas.

Kirjanduse uurimise meetodid:
taustakeskne uurimus
 Uuritakse ka tekstivälist:
 kirjandusteose seost autori elu- ja
loomingulooga, ajastuga,
 autori loomemeetodit,
 teose kriitikat, vastuvõttu jms.

Kirjanduse uurimise meetodid:
lugejakeskne uurimus
 Keskendutakse lugejale:
 mis toimub lugejaga lugemise ajal,
 miks inimeste lugemiseelistused ja teose
tõlgendusviisid erinevad, kuidas need tekivad
jne.
 Tänapäeval peetakse tähtsaks nii autorit, teost

kui ka lugejat.

Ajalooline mõtteviis – historism
 Kujunes välja 19. sajandil.
 Nähtusi käsitletakse muutumises ja arengus, st

ajaloolisest vaatekohast.
 Saksa filosoof Hegel:
 Vastuolud tekitavad uusi ideid, mis põhjustavad

muutusi. Seetõttu muutuvad pidevalt ideed, usk,
kultuur, ühiskond, teadus, majandus jm.
 Pole olemas igavesi tõdesid, on ajalugu, millele
inimene saab toetuda.
 Mõtlemine, mõistmine ja teod on seotud ajastuga.
Kui tahame midagi mõista, tuleb eelkõige mõista
selle muutumist ajas.

Kirjanduslooline mõtteviis
 Tekkis koos historismiga 19. sajandil

Saksamaal.
 Kirjandus on seotud kogu
inimeksistentsiga, see on mõjutatud ja
mõjutab ise religiooni, filosoofiat,
ajalugu, inimestevahelisi suhteid,
arusaamist maailmast, inimloomusest ja
saatusest.
 Kirjandust vaadeldakse ajastu
kultuuriterviku taustal.
 Iga rahvas ja iga ajajärk loovad oma
kirjanduse.

Johann Gottfried Herder
(1744-1803)

Biograafiline kirjandusuurimus
 Tekkis seoses geeniusekultusega 19. sajandil.
 Uuritakse autori isiksust ja elu, mille abil püütakse mõista

ka tema teost.
 Autorikeskse kirjandusuurimuse põhiküsimused:
 milline on autori sõnum?
 millistes tingmustes (kui pika aja jooksul, kus, millistes

oludes) teos loodi?
 kuidas peegeldab teos autori elukogemust (lapsepõlv, haridus,
suhted, elukoht jms)?

 Teost samastati autori ja tema eluga ning võeti osana sellest
 kohtuprotsess Gustave Flaubert’i ja Oscar Wilde’i üle;
 armastusluule vm biograafiline tõlgendamine jne.

Modernism
(19. saj lõpp – 20. saj I pool)
Ajajärku iseloomustab
muutunud maailm:
 linnastumine ja metropolide
teke;
 tehnika võidukäik;
 esimene maailmasõda;
 Freudi, Marxi, Darwini ja
Nietzsche teooriad.

Sigmund Freud (1856-1939)

Modernism
 Uus elutempo ja –rütm;
 võõrandumine
 traditsiooniliste väärtuste

kadumine.
 “Nii said kokku kaks poolust:
hirm ja peataolek ning rõõm
vabadusest ja võimalusest olla
tundmatu hulkur suurlinnas.”
(Tiit Hennoste)

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Inimene peab maailma uuesti
mõtestama.

Modernism
 seadis eesmärgiks kirjeldada, analüüsida ja hinnata







muutunud ühiskonda – korrastada ja tervikuks
ühendada tükkideks lagunenud maailm;
selleks kasutati sageli müüte ja sümboleid.
Modernistlik kirjandus tegeleb inimese mina ja selle
identiteediga: tegelane on sageli segaduses, hirmul, ei
suuda oma elu kontrollida. Inimese saatust juhivad
tumedad jõud, teised inimesed, juhus.
Taasavastati keha: seksuaalsus, meelelisus.
Modernistliku teose maailm sarnaneb pigem unenäo,
illusiooni või fantaasia kui tegelikkusega.

Modernism
armastab eri tasandil huumorit:
 Huumor – heatahtlik ja rõõmsameelne nali, milles puudub terav
pilge ja hävitav iroonia.
 Iroonia – peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks
tähendustasandit: see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt
rumalat nimetatakse targaks.
 Absurdinali – mõttetusele, ebaloogilistele kujutelmadele või
paradokslikule sõnaseostusele rajatud nali; naerab välja maailma
kaootilisust ja inimeksistentsi sihitust.
 Paradoks – ootamatu, kummaline, üldise arvamuse või terve
mõistusega vastuolus, ebaloogiline väide, mis sisaldab tõde.
Enamasti lühike tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele
vastuolule vaatamata “sügavama astme” tõde. Nt K. Ristikivilt:
“Elu on liiga tõsine selleks, et seda surmtõsiselt võtta”, “Oled
tõeline rüütel, sest kes muu võiks nii rumal olla”.

Modernism
 Tõlgendumisvõimaluste

lõputus, kindlate tõdede
eitus.
 Eelistatakse teksti- või
lugejakeskset uurimust
autorikesksele.
 Kirjandusteos on lõputu
mäng, milles osalevad nii
teos, autor kui ka lugeja:
kirjanduslikud
eksperimendid.

Vassili Kandinsky
“Kompositsioon nr 8”

Uuskriitika (XX saj algus: USA ja Inglismaa)
 Hindab ja analüüsib üksikut teost








Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

siin ja praegu – kirjandust ei ole
vaja siduda kirjaniku elu ega
kirjanduslooga.
Uurib kirjandusteose ülesehitust,
eri osade vastastikust toimet;
süva- ehk lähilugemine.
Pöörab tähelepanu teksti
mitmetähenduslikkusele.
Teos on lõplikult valmis produkt,
mida kriitik oskab õigesti lugeda
ja seletada.
T. S. Eliot nimetas uuskriitikuid
sidrunipressi kriitikakoolkonnaks.

Uuskriitika
 Ezra Pound kirjutas

uuskriitikakeskse “Lugemise
aabitsa”:
“Luule ja väärtkirjanduse
tundmaõppimise õige meetod on
nüüdisaegsete bioloogide MEETOD
– st, asja hoolikas lähivaatlus
otseallikast ja ühe “preparaadi” või
näidise pidev VÕRDLEMINE
teistega.”

Ezra Pound (1885-1972),

 Ülesanne:
 Sõnasta ise 2 mõttetera lugemise,
kirjanduse, raamatu kohta;
 leia internetist vm 2 samateemalist
aforismi, millega sa ei nõustu.
 Ole valmis kommenteerima.

Strukturalism (1950.-60. aastad)
 Tekstikeskne uurimus
 Üritatakse leida universaalset

mudelit, kirjandusteose üldisi
seaduspärasusi, reegleid, mille
järgi üksikud teosed on
konstrueeritud.
 Eeskujuks Ferdinand de Saussure
– strukturaallingvistika rajaja:
 eristas keele ja kõne,

 vaatles keelt kui märgisüsteemi,
 rõhutas märkide
Ferdinand de Saussure (1857-1913)

kokkuleppelisust ja omavahelist
seotust.

Strukturalism
 Itaalia semiootik, filosoof,

kirjanik, kriitik, keskaegse
esteetika spetsialist Umberto Eco
on uurinud Ian Flemingi
kirjutatud James Bondi teemalisi
romaane, et mõista lugejamenu
põhjusi.
 Ecolt eesti keeles:






Umberto Eco (1932)

“Roosi nimi”
“Baudolino”
“Eilse päeva saar”
“Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”
“Minipäevik”
“Kuus jalutuskäiku
kirjandusmetsades”
 “Noore romaanikirjaniku
pihtimused” jt

Ian Flemingi
“James Bond”

Bondi-lugude struktuur
 Eco arvates tagavad Bondile menu teoste ülesehitusreeglid,

mis peavad silmas lugeja soove ja väärtushinnanguid.
 Romaanide struktuur on sarnane, sündmuste järjestus erinev:
 alati vastasseis: tegelaste (peategelane-kurikael), ideoloogiate

(vaba maailm-Nõukogude Liit), väärtushoiakute (saamahimuideaalid, armastus-surm, juhus-planeerimine);
 teostes on kindel koht seksil, snobismil ja vägivallal;
 kangelased ja kurjategijad on lihtsakoelised ja üheplaanilised;
 tavaliselt päästab Bond üksi maailma;
 peategelane on võluv, halastamatu, viisakas, vastupandamatu.

 Bondi-lugu on variatsioon igikestvast hea ja kurja võitlusest

ning mõjub kui tänapäeva muinasjutt.

50 aastat Bondi-filme

Strukturalism
 Eesti kirjandusteadlane Harald Peep on

uurinud krimikirjanduse reegleid:
 tegevus on liigendatud üksikuteks

episoodideks;
 pinge tõuseb aste-astmelt;
 kasutusel nii jutustus, arutlus, kirjeldus kui
Harald Peep (1931-1998)
dialoog;
 süžee aluseks erandlik olukord (mõrv või selle
kahtlus),
 mis lahendatakse mõne standardtegevuse

abil.

Holmesi-lugude struktuur Harald Peebu järgi











Ootamine, jutuajamine, endiste seikluste meenutus ja analüüs
Kliendi saabumine, uue probleemi esitamine
Saavad teatavaks mõned kahtlust äratavad faktid
Kõrvalised allikad esitavad 1. libalahenduse, Holmesi pilge
Dr Watsoni järeldused – teine valelahendus
Väljasõit toimunud või veel oodatava kuriteo kohale; lisanduvad
uued kahtlused ja kahtlusalused
Kolmas valelahendus politseilt
Miski toimub; Holmes istub kodus, mõtiskleb, suitsetab, viiuldab,
grupeerib Watsoni kuuldes fakte
Ootamatu lahendus, Holmes tabab kurjategija
Holmes seletab toimunut või Watson kordab lugejaile Holmesilt
kuuldut. Kõik osutub loogiliseks.

Strukturalism
 Kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin jagab romaanid peategelase

järgi:
 rännakuromaanid – näitavad maailma mitmekülgsust: eri maid,

rahvaid; tegelane satub vastakatesse olukordadesse;
 katsumusromaanid – peategelase truudus, julgus, vooruslikkus või
üllus pannakse proovile; tegevus algab kõrvalekaldega
harjumuspärasest ja lõpeb harmoonia taastamisega;
 (auto)biograafilised romaanid – näitavad tegelase elutee kõige
tüüpilisemaid ja põhiseiku, käsitledes aega tegelase sünnist
surmani; peatähelepanu kangelastegudele, loometööle või õnne
rajamisele;
 kujunemisromaanid – keskenduvad eelkõige tegelase isiksuslikule
arengule.

Strukturalism
 armastab eksperimenteerida,


Raymond Queneau

Italo Calvino






Georges Perec

tekstiga mängida.
XX sajandi keskel sündis
Prantsumaal ühendus Oulipo (tlk
Potentsiaalse Kirjanduse
Töökoda), mille liikmeid sidus
huvi kirjanduse ja matemaatika
vastu. Rühmitus käib koos tänini.
Tuntuimad liikmed: Georges
Perec, Italo Calvino, Raymond
Queneau.
Eesmärk: uuendada prantsuse
keelt ja kaasaegset kirjandust.
Sündisid mänglevad tekstid, mille
loomise võttestik on abivahend
neile, kes armastavad
eksperimenteerida.

Oulipo

Raymond Queneau
(1903-1976)

Georges Perec
(1936-1982)

Oulipo eksperimendid
 Teosed, mis väldivad üht tähte, nt e-tu romaan;
 S+7 reegel: tuntud tekstis asendatakse iga nimisõna

sõnastiku 7. nimisõnaga pärast seda;
 sonettide “haikuiseerimine”: värsirea algusest jäetakse
“üleliigne” osa ära, vajadusel muudetakse
kirjavahemärke
 vt Betti Alveri “Vabaduse deemon” ja Märt Väljataga
haikuiseeritud tekst;
 sama lugu esitatakse eri stiilides üha uuesti: nt
Raymond Queneau “Stiiliharjutused”;
 Raymond Queneau “Lugu nii nagu teile meeldib”.

“Visnapuudulikud” luuletused
 Järgitakse Visnapuu luuletuse “Sireli” ülesehitust
(vt Kivisildniku, Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Karl Martin Sinijärve, Märt
Väljataga visnapuudulikud luuletused).
Henrik Visnapuu
Sireli

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelis kodu – sõduri varju!
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda. Sirelis sõda, sirelit kanda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Sirelist õnne! Kaks korda neli.
Sirelit raua vastu anda.
Sireli, sireli.
Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli.
Sirelit sulle, võõras ja veli.
Sireli, sireli.
Sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli torkas püssirauda.
Sireli.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Semiootika (1960ndate algus)
 Arenes tihedas seoses strukturalismiga ja

kujunes iseseisvaks teadusharuks 1960.
aastate algul.
 Semiootika on teadus märkidest ja
märgisüsteemidest, mida ühiskond kasutab
igasuguse teabe vahendamiseks ja
säilitamiseks.
 Märgisüsteeme:
 Ikoonid, lingid jm arvutikeeles;
 helinad ja logod telefonis;
 reklaamide, filmide, arvutimängude

märgikeel;
 sotsiaalsed rituaalid või etikett (nt kuidas ja
millal lauldakse hümni, kantakse musta
ülikonda, kes keda esimesena tervitab jms);
 lindude ja loomade “keel” jne.

 Vt raamatut “Maailma märgid ja

sümbolid”.

Semiootika
 Kirjandusteaduses uurib semiootika

Juri Lotman (1922-1993)
J. Lotman peab geomeetrial
põhinevaid märke teistest
märkidest erilisemaks, sest lihtsa
väljendusega sümbolitel on palju
suurem kultuurilis-tähenduslik
maht kui keerulistel.

teksti, nii selle sisemist ülesehitust kui ka
teksti suhteid tekstiväliste struktuuridega
– ühiskonna ja lugejaga.
 Semiootika uurib ka, kuidas lugeja loeb
ning kuidas toimub lugeja ja teose
suhtlus, nt millised tähendusseosed
tekivad.
 Tekstiuurimises tähendab semiootika
oskust mõista märke, mis peituvad eri
tekstides, aga ka oskust ise tekste luua.
 J. Lotman nimetas nähtust, mil inimest
ümbritsevad asjad muutuvad märkideks,
semioosiseks, ja märke ning nende
võimalikku kogumit semiosfääriks.
 Semiosfääris tekib aina uusi tähendusi ja

see aitab meil elu ja maailma tõlgendada.

Semiootika
 Prantsuse kirjanduskriitikut ja







Roland Barthes (1915-1980)



semiootikut Roland Barthes’i huvitas
küsimus müüdist kui semiootilisest
märgisüsteemist.
Tema käsitluses on müüt
kommunikatsioonisüsteem, sõnum,
tähendusviis, vorm.
Müüdi semiootilises süsteemis muutuvad
keelemärgi tähistatavad (nt roos) ise
tähistajaks (roos tähistab armastust).
Müüt kasutabki tähenduste loomiseks
teiste süsteemide keelt, muutudes ise
metakeeleks.
Müütiline tähendus on alati osaliselt
motiveeritud, sellega on seotud müüdi
ajalooline ja ühiskondlik olemus.

Poststrukturalism ja dekonstruktsioon
(1970ndad)

 Poststrukturalism tekkis

Michel Foucault
(1926-1984)

1970ndatel aastatel Prantsusmaal
ja USAs vastureaktsioonina
strukturalismile. See omakorda
andis tõuke dekonstruktsionismile.
 Poststrukturalismi peamised
esindajad: Roland Barthes (hiljem),
Michel Foucault, Julia Kristeva.

Poststrukturalism
strukturalism

Kõikides kutuurides, ühiskondades ja
keeltes on olemas ühine aluspõhi ja
kindel süsteem.

poststrukturalism

Keel on alati lähedalt seotud oma
konteksti ja ümbrusega ning igasugune
tähendus on ajas kiiresti muutuv.
Iga lugeja mõistab sõnade sisu
individuaalselt, vastavalt kultuuritaustale,
elukogemusele ja meelelaadile.
(nt eri tõlkijad tõlgivad üht ja sama teksti
erinevalt)

Dekonstruktivism
 Dekonstruktsiooni mõiste tähendab ld

keeles ‘koost lahti võtma’.
 Dekonstruktsioon on analüütiline
meetod, mis tunnistab
mõistmisvõimaluste paljusust:
 teksti ei olegi võimalik üheselt mõista

– lugedes tekkiv tähenduste mäng on
lõputu;
 lugejal ja kriitikul on sama suured
vabadused teksti tõlgendada ja seoseid
luua kui autoril.

 Seni kuni peame õpetaja või
Jacques Derrida (1930-2004)

kaasõpilase arvamust samaväärseks
iseenda käsitusega, ei ole me
dekonstruktsiooni reeglite vastu
eksinud.

Dekonstruktsioon
 Lahterdamisest (hea-halb, ilus-inetu) tuleks

Paul- Eerik Rummo
travestia
“Kolm hundikest”

loobuda.
 Dekonstruktsioon kutsub mängima,
tähendust ümber paigutama,
traditsioonilistesse hinnangutesse kriitiliselt
suhtuma, teisiti mõtlema.
 Dekonstruktiivne lugemisviis otsib tekstist
sisemisi vastuolusid, millest võiks sündida
teisitimõtlemine ja –tõlgendamine. Tekstid
võetakse koost lahti ja pannakse uuesti
kokku (travestia, paroodia, pastišš,
anagramm, intertekstuaalsus).
 Filmikunsti ja kirjanduse seos: klassikalised
teosed nn uues kuues, nt Tim Blake Nelsoni
“O” (ehk W. Shakespeare’i “Othello”)
tegevus on paigutatud 2000. aastasse.

Dekonstruktsioon: mäng
Ilmar Laabani (1921-2000) keeleeksperimendid
 Sõnamäng:
 Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.
 Rroosi Selaviste sõnastik:
 demonstreerima – monstrumitest vabastama
 meeleheide – mee peale pikali heitmine
 kosmeetika – kosmose eetika jne.
 palindroomid:
 Sukaluule silbis siblis elu ulakus. (noor Under)
 anagrammid:
 Ilmar Laaban
Arla mal bina
Labila maran:
Lam bila anar
Mina bal-alar.

 häälutused

Hermeneutika
 Eesmärk on tekste seletada ja mõista. (Hermes – jumalate









käskjalg, nende ideede tõlgendaja)
Lähtutakse mõttest, et nii käsitletavad teosed kui ka nende
uurija on seotud ajalooga – ajaga, mil tekst on kirjutatud, ja
ajaga, mil lugeja elab – seega teose tajumine ja tõlgendamine
sõltub tekstivälistest asjaoludest.
Lugeja arusaamist teosest, selle vastuvõttu mõjutab see,
milliste ootuste ja teadmistega ta lugema asub – lugeja ootuste
horisont.
Mõistmine tekib, kui lugeja ootuste horisont ühineb oma aega
kuuluva teksti horisondi ehk taustaga.
Mida rohkem aega teksti loomisest möödub, seda
ebaadekvaatsemaks muutuvad tõlgendused.
 Hamlet: XVIII sajandi kriitikule halvamaitseline barbar;

romantikule geenius; XX saj lõpus renessansi universaalvaim

Hermeneutika
 Ühe ja sama teksti erinev tõlgendamine ei








sõltu tekstist, vaid selle lugejatest.
Teksti lugejate kogum moodustab
tõlgenduskollektiivi (1975. aastast Stanley
Fishilt pärit mõiste).
Tõlgendamisoskus pole kaasa sündinud
võime, vaid kujuneb ja muutub lugemise
käigus, seda on võimalik arendada.
Teose tõlgendamise probleeme on uurinud
Martin Heidegger (pildil ülal) ja HansGeorg Gadamer (all): kes on kunstnik,
kuidas lugejad teoseid tajuvad, neid vastu
võtavad ja kuidas tekib kunstimaailm.
Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Hermeneutika
 Gadameri arvates peavad selleks, et midagi tõlgendada,

tekst ja lugeja kokku saama ehk mängima hakkama.
 Teose tõlgendamine on mäng – kaasamõtlemine, poolt- ja
vastuolemine, küsimuste esitamine, seisukohtade
kujundamine, vihastamine, kurvastamine,
rõõmustamine, ehmumine jne,
 vrdl mäng teatris, spordis: kui kaasa ei ela, oled passiivne,

jääb elamus saamata.

 Tekib hermeneutiline ring – lugedes liigub mõte tervikult

osale ja osalt tervikule (nt piltlikud väljendid, liitsõnad).
Teksti mõistmiseni jõutakse just osa ja terviku seoste abil.

Hermeneutika: ülesanne
 Uuri kolme eri põlvkonna lugemiseelistusi. Küsitle
 nooremat õde, venda või koolikaaslast;
 ema või isa;
 vanaema või vanaisa.
 Pane igaühe kohta kirja
 nimi, vanus;
 7 tunnust, mis iseloomustavad head raamatut;
 3 lemmikraamatut.
 Märgi üles samasugused andmed iseenda kohta.
 Võrdle 4 lugeja eelistusi ja too välja sarnasused ning

erinevused. Esita tulemus tabelina.

Feministlik kirjanduskriitika
(1970ndad)

 Tekkis 1970. aastatel, tugines

USA-s ja Euroopas hoogustunud
protestiliikumistele (hipid,
naisliikumine);
 lääne tsivilisatsioonid on

patriarhaalsed – mees on
eelistatum, juhtiv pool nii
perekonnas, poliitikas kui
majanduses.

 Eelkäija: Virginia Woolf (essee
Virginia Woolf (1882-1941)

“Oma tuba”)
 Nii teksti-, autori- kui ka
lugejakeskne uurimine.

Feministlik kirjanduskriitika
 Analüüsib kirjanduse ajalugu, üksikautoreid, tekste,

teooriaid sugupoole seisukohalt.
 Lähtutakse teadmisest, et naine tunnetab tegelikkust
mehest erinevalt, teistsugune elukogemus tingib
teistsuguse keelekasutuse.
 Algul uuriti meeskirjanike teoseid. Leiti, et
naistegelasi oli kujutatud eelarvamusega:
 naine oli passiivne, alistuv, alalhoidlik, tundlik, sageli

rumal;
 mehel olid vastanduvad omadused: aktiivsus,
domineerimine, ratsionaalsus, ettevõtlikkus, loovus.

 Hiljem hakati uurima naiskirjanike loomingut.

Feministlik kirjanduskriitika
 Tänapäeva meedia- ja
reklaamikülluses on feministlike
kriitikute arvates lisandunud
 naise kui seksiobjekti kujutamine,

 nooruse, ilu ja selle müüdavuse

kultus,
 rikka mehe otsingud ja luuserlik
eluviis.

 Uuritakse ka naiselikku loovust: kas

nad loovad teisiti kui mehed, kas
naiseks olemine peegeldub teoses jm.

Feministlik kirjanduskriitika
 Simone de Beauvoir (1908-

1986) “Teine sugupool” –
annab ülevaate naise muutuvast
rollist ajaloos.
 Clarissa Pinkola Estés
“Naised, kes jooksevad
huntidega”
 Barbi Pilvre – eesti

tuntumaid feministe
Simone de Beauvoir

Psühhoanalüüs
 Kirjanduse uurimise meetod, mis sai alguse 19. sajandi algul

ja mõjutas tugevasti 20. sajandi kirjandust ja selle uurimist.
 Lähtub Sigmund Freudi

ideedest inimese isiksuse
sisemistest vastuoludest,
lapsepõlves läbi elatud
emotsioonide mõjust
täiskasvanu psüühikale ja
ihade ning lõbuvajaduse
tõrjumisest alateadvusse.

Freud:
 Inimese psüühikat mõjutab nii meeltega tajutav välisilm kui ka

inimese enda organism.
 Inimesele on omased tungid:
 naudinguiha, vajadus rõõmustada, armastada, vaba olla, mille

rahuldamist tegelikkus takistab; maha surutuna moondub
hirmuks, ängiks, agressiooniks → hingeline trauma;
 surmatung – taotleb enesehävitust, võib pöörduda väljapoole;
 võimutung, tahe end maksma panna – liikumapanev jõud.

 Kui inimene ei leia oma alateadvuslikele tungidele rakendust,

tekivad alaväärsuskompleksid.
 Kõikvõimalikud ihad, ängid ja hirmud saavad alguse
lapsepõlvest. Kõige olulisemad on esimesed 5 eluaastat.

Oidipuse kompleks
 Psühhoanalüütikuid huvitab

süü mõiste.
 Süü tekib ühtaegu vihates ja
armastades ning tuleneb
vastandlikust suhtumisest
emasse: ühelt poolt armastusja kaitstustunne, teisalt hirm
emaga samastuda ja seeläbi
ennast kaotada.
 Iseseisvumine ongi vanemaist
lahtilaskmise protsess.

 Iga laps kiindub kõigepealt

vastassoost vanemasse –
Oidipuse kompleks (Elektra
kompleks). Samast soost
vanemat tajutakse võistlejana.
Enamasti möödub see faas
pärast 5. eluaastat.

Psühhoanalüüs kirjandusuurimuses
 Võib rakendada nii autori, teose kui ka lugeja
uurimisel:
 Lugeja otsib ja leiab teosest oma alateadlike

soovide täitumist ning samastab end tegelastega.
 Autori puhul uuritakse tema lapsepõlvetraumasid,
komplekse, konflikte vanematega ning sellelt
pinnalt seletatakse teost. Kunstiga
tegelemine on allasurutud alateadvuslike
ihade väljund.
 Teosest otsitakse sümboleid.

 Huvitavad müüdid ja muinasjutud.

Narratoloogia
 Tekstikeskne uurimismeetod, uurib jutustavaid
tekste ja nende jutustamist
 ld narrare – jutustama, kr k logos – mõiste,
käsitlus; narratiiv – lugu; narratiivsus – loolisus.
 Narratiivsus omane ka nt filmikunstile, maalile,
meediatekstidele (uudis, reportaaž).
 Narratoloogia uurib teose kolme tahku: lugu,
teksti, jutustamist.

Narratoloogia: lugu
 Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo

moodustavad sündmused, tegelased, tegevuskoht ja aeg.
 Aeg – fikseeritud (aeglane loo juurde juhatamine) või
fikseerimata (kohe sündmuste keskele) algus ja lõpp (loo
lahendus selge/ teadmata), loo aeg (kui kaua sündmustik
kestab) ja teksti aeg (teksti hulk)
 Tegevuskoht – ruumid, kus toimuvad loo sündmused;
 sageli on tegevuskohal hinnanguline aspekt, nt pahad asuvad

maa all või muidu madalal, ülal olev tähendab avarust, elu,
vaimsust, armastust, all olev ahtust, surma, kurjust, asisust;
 suletud (kodune, soe, turvaline) ja avatud (väline ruum,
tundmatu, vaenulik) ruumid;
 piir – nähtav või nähtamatu takistus, mis eraldab ruumid ja
mida ei saa ületada (sild, meri vms).

Narratoloogia: lugu
 Sündmus – tegelane liigub ühest tegevuskohast teise, s.t

ületab piiri. See toob kaasa konflikti, millele järgnevad
uued sündmused ja olukord muutub paremaks või
halvemaks;
 sündmusteta e süžeetu tekst – nt kalender, tarbetekst v

lüüriline luuletus;
 süžeeline tekst – toimuvad sündmused e liikumine
erinevate tekstimaailmade vahel;




sellises tekstis on alati mingi põhimõtteline vastuolu, maailm on
jagunenud nt rikasteks-vaesteks, sõpradeks-vaenlasteks jne;
süžeeline tekst muutub süžeetuks, kui lugu lõpeb: nt armunud
saavad kokku, vastuhakkajad alistuvad, surija sureb.

Narratoloogia: lugu
 Tegelased jagunevad liikuvateks (ületavad piiri, tekitavad

sündmusi, on tegutsejad) ja mitteliikuvateks (püsivad ühes
tekstiruumis).
 Muutuvad e dünaamilised tegelased – arenevad tegevuse
käigus (nt muinasjuttude noorem ja rumalaks peetud vend
lahendab järjest keerukamaid ülesandeid), muutumatud e
staatilised tegelased.
 Lihtsad e lamedad e ühemõõtmelised (ühe omaduse kandja,
nt üdini aus v üdini paha) ja keerulised e ümarad e
mitmemõõtmelised karakterid.
 Avatud (käitub lugeja jaoks arusaadavalt ja põhjendatult) ja
suletud karakterid (käitumist on raske mõista, saab mitmeti
tõlgendada).

Ühemõõtmelised tegelased

Narratoloogia: tekst ja jutustamine
Tekst:
 Faabula – teose aluseks olevate sündmuste ajalispõhjuslik järjekord;
 süžee – faabula põhjal loodud kunstiline tervik, mis ei
pruugi järgida kronoloogilist printsiipi.
Jutustajad:
 minajutustaja – lugu jutustab minategelane;
 kõiketeadev jutustaja – peidus olev jutustaja, kes vaatab
toimunut eemalt nagu kõike nägev silm; me ei taju teda
otseselt lugedes.

Postmodernism
 Postmodernismil pole täpset definitsiooni ega
algusaega. Seisukohti on mitmeid.
 Tähistab ühtse ja universaalse maailmaruumi
ammendumist.

 Enamasti peetakse postmodernismi alguseks 20. saj
60. aastaid, haripunktiks 70.-80. aastaid.
 Seotud massiteabeajastuga: inforohkus, killustatus,

pinnalisus, kiirus, tarbijalikkus.
 Puudutab kõiki inimtegevuse valdkondi, mitte üksnes
kunsti v kirjandust.

Postmodernism
 Postmodernismi eesmärk on isiksuse ja ühiskonna

vabadus, avatud, tolerantne suhtumine kõigesse.
 Postmodernismi iseloomustab ideede ja
väljendusvormide paljusus, seni käibinud mõistete,
väärtuste, hoiakute lõhkumine, eksperimenteerimine,
subkultuuride teke.
 Põhitõed, nt headuse ja ilu olemus, on vaieldavad,
suhtelised.
 Tõdede paljusus tekitab kaost, emotsionaalsust,
autoriteetide kummutamist, leppimatust, nihilismi,
irooniat tunnustatud väärtuste suhtes ja ebapüsivust.

Postmodernismi iseloomustus
 Tänapäeval on postmodernism tavainimese
igapäevaelus (reklaam, meedia), kuigi algselt kuulus
väljavalitute avangardsesse kunstimaailma.

 Katsetatakse kõike ja kõigega, eirates tabusid ja
reegleid; soodus aeg subkultuuride, alternatiivsete
kultuuride tekkeks, underground.
 Kõrvuti massi- ja eliitkultuur, rahva- ja punkkultuur,
globaalne ja subkultuur jne.

Postmodernism
armastab alternatiive

Postmodernism kirjanduses
 Aja ja ruumi piire saab vabalt valida ja muuta;
 tõelisus seguneb väljamõeldisega;
 tõelise maailma taga peitub teine –

irratsionaalne, milles tegelane “ringi kolab”;
teine tasand mõjub halvaendelisena;
 lugu jääb avatuks, lugejale jäetakse võimalus
mõelda ja küsida, mis on reaalne, millised jõud
elu tegelikult juhivad.

Postmodernistliku kirjanduse võtted
 Vastandamine – tegelased liiguvad eri aegades,

lähevad omavahel segi jm.
 Intertekstuaalsus – teksti omadus seostuda viidete ja
tsitaatide abil teiste tekstidega. Seotakse eri teoste
tegelasi, kohti, žanre, tsitaate, pealkirju ja need
saavad nii uue tähenduse.
 Kollaaž – seotakse kokkusobimatuid kujundeid,
tsitaate jm ning saadakse fragmentaarne ja avatud
tekst.
 Lugeja naudib mängu ilu – ootamatusi, isikupärast
vaatenurka, ebatavalist stiili, tekstide kokkumängu.

Postmodernism

Kasutatud allikad
 Nootre, Sirje. Õppekomplekt “Kirjanduse kõnetus”.

Tallinn, Avita 2004
 Neithal, Reet. Mis on mis kirjanduses. Koolibri. Tallinn,
1999
 Vikipeedia
 Internetiavarused