Transcript Kirjandus. Ilukirjandus
Kirjandus. Ilukirjandus
Labürint II (2012), lk 16 – 17
Kirjandus ehk literatuur
kirjasõna, kirjavara; teatud ala teosed kirjutatud ja trükitud sõnaline looming (tarbe- ja ilukirjandus kokku) kõik kirjutatud tekstid, mis on mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks Näiteks:
Vanemat literatuuri on meie raamatukogus vähe.
Vaimulik ja ilmalik literatuur.
Prantsuskeelne arhitektuurialane literatuur.
Ilukirjandus ehk belletristika
kunstiloomingu valdkonda kuuluv kirjandus
kirjandus kui kunst
Ilukirjanduse eesmärgid
Ilukirjanduse peamine eesmärk on mõjutada
lugeja emotsioone, avardada tundemaailma; peaeesmärk ei ole anda infot, ehkki ilukirjandus teeb sedagi (nt ajalooline romaan)
Ilukirjandus
EEPIKA
LÜÜRIKA
DRAMAATIKA
ilukirjanduse kolm põhiliiki
(on ka teisi liigitusi ja täiendavaid kategooriaid)
Ilukirjanduse tunnused: fiktiivsus
fiktiivsus, fiktsioon – väljamõeldis, fantaseeritud tegevustik
ilukirjandusteoses kirjeldatakse enamasti väljamõeldud maailma ja tegelasi
kirjanik loob oma maailma, mis sarnaneb suuremal või vähemal määral pärismaailmaga kujutluslikus maailmas tegutsevad inimesed elavad läbi argielulisi või fantastilisi olukordi
Ilukirjanduse tunnused:
stiilikujundite kasutamine
kujundlik keelekasutus
keel on kirjaniku väljendusvahend, sõnadega manab ta lugeja ette pilte ja sündmusi kujundite abil taotletakse väljendusrikkust
Ilukirjanduse tunnused:
sügavmõttelisus ja filosoofilisus
ilukirjanduslikud tekstid
panevad lugeja kaasa mõtlema
käsitlevad inimolemise olulisimaid küsimusi võivad muuta lugeja maailmavaadet
Ilukirjanduse tunnused:
tõlgenduste paljusus
ilukirjandust m õistab iga lugeja erinevalt
ilukirjandusteosel ei ole üht ja ainuõiget tõlgendust
hea raamat tekitab erinevaid (isegi vastakaid) arvamusi hea ilukirjandusteos lugeja ja teose vahel dialoogi, paneb mõtlema
Žanr
kunsti põhiliigis eristuv kindlate struktuuri- ja
vormitunnustega alaliik
Näiteks:
Ilukirjanduse, rahvaluule, maalikunsti, kammermuusika, raadioajakirjanduse, filmikunsti žanrid.
Romaan, jutustus, novell, laast, reisikirjeldus on proosakirjanduse žanrid. Vokaalmuusika žanrid on laul, romanss, kantaat ja oratoorium. Kunstnik loob mitmes žanris. Žanritest on kunstnik harrastanud eriti natüürmorti. Žüriil tekkis raskusi teose žanri määratlemisega.
Eepika
jutustav ilukirjandus
jutustavate ilukirjandusžanrite üldmõiste eeldab jutustaja olemasolu eepiline teos kujutab tavaliselt üksikasjalikult, rahulikult ja objektiivselt tõepäraseid või tinglikult tõepäraseid sündmusi, olukordi ja tegelasi on proosa- ja värsskõnes eepilisi teoseid
esikohal on jutustav element, mis seondub kirjeldava või dialoogilise esitusega
Eepika žanrid
eepos
romaan
jutustus
lühijutt
novell
laast ehk miniatuur reisikiri valm muinasjutt anekdoot jm
Eepos
eepika ehk jutustava ilukirjanduse suurvorm
müütilise sisuga värsiline lugulaul
tegelasteks on jumalad, kangelased, müütilised olendid
teemad: maailma loomine, looduskatastroofid, kangelasteod jpm
Eeposed
Maailma vanim eepos – sumerlaste „Gilgameš“ Vanakreeka eeposed, mille autoriks peetakse pimedat laulikut Homerost: „Ilias“ „Odüsseia“ Soome rahvuseepos „Kalevala“, koostaja Elias Lönnrot Eesti rahvuseepos „Kalevipoeg“, autor F. R. Kreutzwald
Romaan
eepika ehk jutustava ilukirjanduse suurvorm
enamasti proosas
(ehkki leidub ka värssromaane) tunnused:
palju tegelasi
palju süžeeliine ja sündmusi
romaanil on palju alaliike: ajalooline romaan, kriminaal-, ulme-, armastus-, sõja-, seiklusromaan jpm
Romaane
J. Verne „Saladuslik saar“ J. K. Rowling „Harry Potter ja saladuste kamber“ Ch. Brontë „Jane Eyre“ A. Dumas „Krahv Monte-Cristo“ A. Dumas „Kolm musketäri“ A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“
Jutustus
jutustava proosa žanr
romaani ja novelli vahepealne proosažanr
romaanist lihtsam piiratud sündmustikuga ning
vaba vormiga jutustav ilukirjanduslik proosateos
võrreldes romaaniga lühem
keskendub enamasti ühe tegelase ümber kulgevatele sündmustele
Jutustusi
O. Luts „Kevade“ E. Bornhöhe „Tasuja“ „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad“ E. Kippel „Meelis“ A. Musset „Lugu valgest rästast“
Novell
Lühike jutustav proosažanr
Keskendub ühele konfliktile
Klassikaline novell sisaldab kulminatsiooni (pinge haripunkt, kõrgpunkt), lõpus on puänt (ootamatu lõpplahendus)
Novelle
Jaan Tätte „Romantika“ Mehis Heinsaar „Kohtumine Taageperas“ Anton Tšehhov „Paks ja peenike“
Lüürika
üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist
poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutus – lüürika kujutamisobjekt on luuletaja isiksus: tema sisemaailm, elamused, mõtted
lüürilistele tekstidele on omane tundeküllasus, kujundlikkus, hingestatus
enamasti seotud kõnes (luulevormis) luuakse nii riimilist kui ka vabavärsilist luulet värsid ehk luuleread on enamasti seatud salmidesse ehk stroofidesse
Lüürika žanrid
riimiline luule
sonett
haiku
ood hümn eleegia (kurvatooniline luuletus) jpm
vabavärsiline luule
Sonett
kindla ülesehitusega 14-värsiline luuletus
Euroopa luule kõige levinum kinnisvorm peale värsside ja stroofide arvu on klassikalises sonetis nõutav ka kindel riimiskeem, sisuline struktuur jpm eristatakse mitut tüüpi sonetti, nt itaalia e Petrarca sonett, 14 värssi jagunevad salmidesse järgmiselt: 4 + 4 + 3+ 3 inglise e Shakespeare’i sonett: 4 + 4 +4 +2 sonette on eesti kirjanduses kirjutanud nt Marie Under
Haiku
Jaapani klassikaline luuletus
ilma kindla värsimõõdu ja riimita, kuid kindla ülesehitusega:
3 rida ja 17 silpi (5 + 7 + 5) Jaapani haiku sisaldab tavaliselt aastaajale osutavat vihjet ka eesti kirjanikud on haikusid kirjutanud
metsast kostab isakaru mõmin hästi räägib K. M. Sinijärv
Eesti haiku
eemal üksik peni haugub kuud või tühja maanteed Jürgen Rooste sale must siug saagu sinu suvi nagu jõgi Asko Künnap tuunikala magab õiglase und omas mahlas K. M. Sinijärv vannitoas on külm ja väike ämblik tuleb peole Jürgen Rooste hamster jookseb pimedas oma rattas see on öö hääl Asko Künnap
Lüroeepika
lüüriline eepika, sisaldab mõlema liigi – eepika ja lüürika – tunnuseid
Ballaad
mitmestroofiline ehk mitmesalmiline ballaade on kirjutanud nt F. Schiller, J. W. Goethe, Marie Under
poeem
pikk värssteos (eeposest lühem), värsivormis jutustus hrl. jutustavat laadi (kuid eeposest lihtsama süžeega), kuid lüüriliste kõrvalepõigetega poeeme on kirjutanud G. G. Byron, A. Puškin, Betti Alver
Dramaatika
ilukirjandusliik, mis on mõeldud laval esitamiseks
tunnused:
dialoogivorm
olevikus esitatav tegevus dramaatika žanrid
komöödia
tragöödia draama
Komöödia
dramaatika žanr – lõbus näidend kuulsaid komöödiakirjanikke W. Shakespeare („Tõrksa taltsutus“, „Suveöö unenägu“) Moliere („Kodanlasest aadlimees“, „Misantroop“) Eduard Vilde („Pisuhänd“) Andrus Kivirähk („Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia“, „Vombat“, „Eesti matus“)
Tragöödia
dramaatika žanr – kurva ehk traagilise sisuga (traagilise konflikti, traagilise lõpplahendusega)
näidend
tragöödiakirjanikke W. Shakespeare („Hamlet“, „Romeo ja Julia“) August Kitzberg („Libahunt“)
Draama
Sõna draama kasutatakse üldmõistena näidendi kohta dramaatika žanrina tähendab draama tõsise konflikti ja elulise sündmustikuga näidendit, mis võib
sisaldada nii traagilist kui ka koomilist elementi
draamakirjanikke A. Tšehhov („Kolm õde“, „Kirsiaed“) E. Vilde („Tabamata ime“) Andrus Kivirähk („Aabitsa kukk“)