Külli Semjonov 2011 Babüloonia loomiseepos (valmis II at lõpuks-I at alguseks eKr), kuigi kajastab varasemat aega kui “Gilgameš” ja seda kanti ette uusaastapidustuste neljandal päeval.
Download ReportTranscript Külli Semjonov 2011 Babüloonia loomiseepos (valmis II at lõpuks-I at alguseks eKr), kuigi kajastab varasemat aega kui “Gilgameš” ja seda kanti ette uusaastapidustuste neljandal päeval.
Slide 1
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 2
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 3
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 4
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 5
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 6
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 7
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 8
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 9
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 10
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 11
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 12
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 13
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 14
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 15
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 16
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 17
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 18
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 19
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 20
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 21
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 22
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 23
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 2
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 3
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 4
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 5
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 6
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 7
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 8
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 9
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 10
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 11
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 12
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 13
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 14
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 15
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 16
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 17
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 18
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 19
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 20
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 21
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 22
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.
Slide 23
Külli Semjonov 2011
Babüloonia loomiseepos (valmis
II at lõpuks-I at alguseks eKr),
kuigi kajastab varasemat aega
kui “Gilgameš” ja seda kanti ette
uusaastapidustuste neljandal
päeval.
Poeem algab jutustusega, kuidas
jumalad ilmavalgust nägid.
Midagi ei looda ex nihilo, vaid
evolutsiooniprotsessis, mille
käigus esimesed jumalad
tekkivad pühast algainest,
ebamäärasest mudasest ollusest.
Vt loengut
http://www.youtube.com/watch?v=NyZ8PO
CaHpM&feature=related
Marduk
Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi;
Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv.
Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu
koobas.
Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad,
tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.
Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali
vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja
nõupidamissaalidega.
Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest
kätte maksta. Ainus jumal, kes tema eest kätte suudab
maksta, on Ea poeg Marduk.
Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob
sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.
Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala
verd peotäie mullaga.
Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis
on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.
Mesopotaamia vanim
veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.
Jumalaid kujutatakse siin linna
rajajatena. Alamad jumalused
hakkavad protestima, sest nad on
väsinud niisutuskanalite
kaevamisest, et maad
asustuskõlblikuks muuta.
Emajumalanna loob inimese, et ta
jumalate raske töö üle võtaks.
Tormijumal Enlil otsustab inimesed
Enlil
hävitada, sest nad on muutunud
lärmakaks ning ei lase tal magada.
Enki, maaaluste vete ja sügavuste
isand, tahab päästa Atrahasise,
“üliväga targa mehe” Šurupaki
linnast.
Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva
(piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.
Gilgameš (sumeri
Bilgames) oli Sumeri
poolmüütiline valitseja,
kes on Gilgameši eepose
nimikangelane.
“Gilgameši” eepos pandi
kirja Babüloonia riigis ja
akkadi keeles, mistõttu
kangelase akkadikeelne
nimekuju on
sumerikeelsest tunduvalt
enam levinud.
“Gilgameš” on välja kasvanud
varasematest lühikestest
sumerikeelsetest eepilistest
lugudest, mis ilmselt levisid
suuliselt.
Eepos koosneb 12 tahvlist.
Eesti keelde on eepose tõlkinud
Boris Kabur (1994) ja Amar
Annus (2010), viimane on
teaduslikult kommenteeritud
väljaanne.
Eepos kirjeldab korra (elu) ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/p
aris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlikhomo.d?id=55668834
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_co
ntent&view=article&id=13234:kes-oli-gilgame&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3366
kaose (surma) võitlust.
Gilgameši hakkab vaevama
mõte enese kaduvusest:
milleks elada, kui kõik
niikuinii kaob? Ta otsib
surematust ja jõuab lõpuks
järeldusele, et püsima saab
jääda vaid suurte tegude
kaudu.
Vt konspekti, eepose
ümberjutustust.
Enkidu – Gilgameši sõber
Utnapištim – veeuputuse järel
surematuse saavutanud
kangelane
Ištar – armastuse- ja
sõjajumalanna, kelle
armastuse Gilgameš ära
põlgab.
Lavastaja: PEETER JALAKAS
Muusikajuht: ERKKI HÕBE
Kunstnik: LIISI EELMAA
Osades: LIINA VAHTRIK,
MARI ABEL, RIINA MAIDRE,
TIINA TAURAITE, JUHAN
ULFSAK, ERKI LAUR, MART
KOLDITS, TAAVI EELMAA
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse
indoeuroopa päritoluga
karjakasvatajatest sõjakad aarjalased,
kelle usundit nimetatakse vedade
usundiks ehk veda usundiks.
veda – vid = tarkus
“Rigveda” on vanaindia hümnide
kogumik, nt Atharvaveda (atharman tulepreester/ loits) sisaldab kas värsis või
proosas maagiat, loitse haiguste vastu,
pika ea saavutamiseks ja surma vastu,
deemonite ja nõidade vastu, vandenõude
ja needuste vastu, naistega seotud
maagiat (neiu palub endale meest),
maagiat viha ja raevu vastu ning
üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks
ning õnnetuste vastu, moraalsete
eksimuste ja kuritegude vastu.
India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.
“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose
tegelikku tekkeaega pole teada.
Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva
hinduismiga.
“Mahabhārārata” räägib kahe suguvõsa:
Pandavate ja Kauravate
omavahelistest suhetest ja
võimuvõitlusest.
Pildil hetk enne sõja algust ja
suguvõsade kohtumine lahinguväljal.
“Mahābhārata“ osa on
“Bhagavadgītā” e jumalik
laul, kuulus poeem, mida
peetakse eepose
olulisimaks osaks ning mis
seetõttu on sageli välja
antud ka eraldiseisva
teosena.
Teos on Pandavate väejuhi
Ardzuna ja tema
sõjavankrijuhi Krišna
vaheline vestlus inimese
kohustustest.
vanaindia eepos, mille loojaks
peetakse pärimuse kohaselt iidset
luuletajat Vālmikīd. Teos valmis
umbes 2. sajandil pKr, kuid teose
ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.
Teose peategelane on Rāma –
hinduismi suure jumala, universumi
hoidjana tuntud Višnu avataara e
maine kehastus, ideaalne kuningas,
kes armastab oma rahvast ja
kuninganna Sītād (karske, truu,
andunud, s.t ideaalne naine) ning kes
teeb läbi rea seiklusi.
Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.
Tema naine tuleb mehe palvetest
hoolimata kaasa ja röövitakse .
Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal
Hanuman (vt pildil).
Vaatamata naise süütusele tõukab
Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline
viibimine Rāvana, Lankā deemonliku
valitseja valdustes on naise nime
määrinud.
Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid
tulejumal päästab ta.
Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb
seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi
taevasse ning taasühineb Višnuga.
Rāma ja Sītā troonil
Iraani zoroastrismi püha tekstide
kogumik, sisaldab hümne
jumalatele ja mütoloogiat;
“Avesta” ainestik on aluseks iraani
rahvuseeposele “Šahname” (kuidas
taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura
Mazda - loob Iraani maa ja esimese
kuldajastu kuninga Jima.
Iraanlased ei ehitanud
jumalakujudega templeid, taeva ja
valguse jumalat sümboliseeris
kõrgel altaril põlev tuli – siit ka
iraanlaste nimetamine
tulekummardajateks.
Abu'l-Kasim Firdausi (umbes 940 –
umbes 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas
Pärsia eepose (tänapäeva Iraan)
"Šahname" ("Kuningate raamat").
Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi
35 aastat.
Eepose põhiidee on hea ja kurja algne
võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.
Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi
koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud
allikad ja suulised rahvapärimused.
Eepos koosneb ligi 60 000 beitist
(kahevärsilised stroofid).
1. osa – muinasaeg: müüdid
maailma ja inimeste loomisest;
iraani kuningate genealoogia;
kõik kangelased ja kuningad on
müütilised, sest neid on mainitud
juba “Avestas”.
2. osa – muistsed kangelaslood:
muinasjutulaadsed pärimused
sangarite võitlustest, seiklustest,
olulisim kangelane on hiiglase
jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad
armastuslugudega.
3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr
– VII saj pKr, lisaks romantilised
ja seikluslikud vahelood.
“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press,
2010.
Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti
Päevalehe AS, 2006.
Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”.
Varrak, 2001.
Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.