Transcript Kalevala Ix

Koostanud Anneli Oidsalu
Elias Lönnrot
ja
“KALEVALA”
I osa
Elias Lönnrot
(1802– 1884)
Soome võimsaima kirjandusliku
mälestusmärgi, soome kirjanduse
alusteose – eepose “Kalevala” –
koostaja ja looja.
Õppis arstiteadust Turu ülikoolis,
töötas Põhja-Soomes Kajaanis
arstina. Sealt kogus ka eepose
põhimaterjali.
1844 tegi jalgsimatka läbi Eesti,
kohtus nii Faehlmanni kui ka
Kreutzwaldiga, innustades neid
eesti eepost looma.
Alates 1853 oli Lönnrot Helsingi
ülikooli esimene soome keele ja
kirjanduse professor.
Matti Visanti, Elias Lönnrot
Juba ülikooli ajal avaldas Lönnrot
uurimuse runode (muistsete
rahvalaulude) peakangelase
Väinämöise kohta.
1829–1931 ilmus runode valikkogu
“Kannel”, kus oli rahvalaulude
arvukatest teisenditest loodud
kunstiliselt ühtne runo.
Lönnrot koostas mitu nn väikeeepost, mis koondasid runosid
tähtsamatest kangelastest.
Nn “vana” “Kalevala” (12 078 värssi)
ilmus 1835. aastal ja äratas otsekohe
laia tähelepanu nii Soomes kui ka
välismaal.
1849
“Kalevala” lõplik redaktsioon (22 798 värssi) ilmus
1849
“Kalevala” materjaliks on põhiosas muistsed runod,
kuid Lönnroti loovisikuta poleks soomlastel nende
rahvuseepost.
Eepose ainevalik ja struktuur on igasuguse
kahtluseta otsustavaim tegur teose kunstilisideoloogilises mõjus. Tervikkompositsioon,
sündmuste järjestus ja nende motiveering
varasemate sündmuste abil on Lönnroti looming.
Tema seob rahvalaulude eri runotsüklitest kokku
terviku.
Lönnroti silmapaistva luuletajaandeta oleks
“Kalevala” küllap sündimata jäänud.
Teos on oluline just muistset folkloori hõlmava ja
sünteesiva talletusena.
Koostanud Elias Lönnrot, illustreerinud Akseli Gallen-Kallela
“Kalevalas” võib suurtes joontes
eraldada järgmisi osi:
Algussõnad.
1. Kosmogoonia ja Sampo tegemine
(runod 1–10)
2. Lemminkäise elluäratamine (11–
15)
3. Põhjala pulmad (16–25)
4. Lemminkäise kättemaks (26–30)
5. Kullervo (31–36)
6. Võitlus Sampo pärast (37–49)
7. Väinämöise lahkumine (50)
Lõppsõnad
Eepose keskne teema on Kalevala ja
Põhjala võitlus ja Kalevala
kasvamine Põhjalast võimsamaks.
Eepos kujuneb valguse ja
pimeduse, heade ja kurjade
jõudude võitluse kirjelduseks.
Kalevala rahva arenemisest saab
soome rahva ajaloolise kujunemise
sümbol.
“Kalevala” tõlkis eesti keelde August Annist.
1. runo algussõnad: “Mõtleb
nüüd mu meelekene, / ajud need
aru peavad, / meel see lükkab
laulemaie, /suu kutsub
kõnelemaie, / põlist laulu
leelutama, / lugu pikka laduma.
/.../ Löögem nüüd käsi kädeje,
/sõrmed sõrmede vahele, /
laskem lauluda hüvada, pangem
kõigesta paremat, / kuulda noile
kuldadelle, / teada teadmistsoovijaile/ noorisoossa
sirguvassa, / hõimussa
ülenevassa: / neida saaduida
sõnuda, / vanaaegseid värsikesi /
vöölta muistse Väinämöise, / alta
ahju Ilmarise, / Kaukomiele
mõõga otsast, / Joukahaise
ammu teesta, / Põhja põldude
rajalta, / Kalevala kõnnumailta.”
Akseli Gallen-Kallela
“Kalevala” I runo
visand, 1920ndad
1. Runo: Runo alustatakse.
Ilmaneitsi laskub merre, kus ta
tuule ja vee poolt rasedaks tehtuna
saab Vee-Emaks. Part teeb pesa ja
muneb Vee-Ema põlvele. Munad
veerevad pesast, murduvad katki
ja tükid saavad maaks, taevaks,
päikeseks, kuuks ja pilvedeks.
Akseli Gallen-Kallela, Ad astra, 1907
“Ei munad mudasse
jäänud ega killud
kooletesse. / Muutusid
kenaksi killud, tükid kõik
need kauni’iksi: / alumine
pool munasta alamaksi
maaemaksi, / ülemine
pool munasta ülemaksi
taeva’aksi; / ülapool
munarebusta päikeseksi
paistemaie, / ülapooli
valge’esta kuukeseks
kumendamaie; / mis
munassa kirjavada, need
tähiksi taeva’alle, / mis
munassa mustavada, need
said ilma pilvedeksi.”
(Tlk. A. Annist)
Alainen
Ilmatar, 1920
1. Runo (järg): Veeemake loob ujudes
neemi, lahti, ja muid
randu, sügavaid ja
madalaid kohti merre.
Väinämöinen sünnib
Vee-Emakesest ja teda
aetakse kaua laineil,
kuni ta viimaks peatub
rannal.
“Veel ei sünni Väinämöinen, / pääse ei põline laulik. / Vana tarka Väinämöinen /
kõndis see ema kõhussa /kolmekümmenda suveta, / sama soodu talvesida / neilla
valgeilla vesilla, / uduseilla laineilla. / Arvasi, aru pidasi,/ kuidas olla, kuis elada /
peidupaigas seal pimedas, /asupaigas ahtakeses, / kus ei iial kuuda näinud / ega
paistnud päevakene.” Väinämöinen palub kuud ja päikest, et need ta emaüsast välja
aitaksid. “Kui ei kuu see aidanudki / ega päike päästenudki, ootusest ise pahanes, /
elust asjatust tusanes: / lükkas lahti linna ukse / sõrmella nimetumalla, / luku luise
liigateli / vasemalla varba’alla; / tuli küüsil künniksesta, / põlvedel esiku uksest. /.../
See oli sündi Väinämöise, / sugu suurima runoja / kaokesesta kandijasta, /
Ilmatarista emasta.” (1. runo)
R. W. Ekman,
Ilmatar, 1860
Eepose keskesid tegelasi:
Väinämöinen
Müütides ja
rahvalauludes esineb
Väinämöinen kui loojajumal, rahva tark juht,
šamaan, teadja, eelkõige
aga laulik ja
kandlemängija. (Teda on
võrreldud antiikaja
Orpheusega.)
Väinämöinen on eepose
peakangelane.
R. W. Ekman
Väinämöise laul,
1858–1866
Eepose keskesid tegelasi:
Ilmarinen
Eepose juhtivaid tegelasi
Väinämöise kõrval. Tema
nimi viitab soome-saami
tuule ja tormi haldjale.
Runodes esineb ta taeva
tagujana, Sampo ja kandle
tegijana; ta on esimene
tulesädeme lööja, esimene
sepikoja valmistaja –
selgepiiriline
kultuuriheeros,
Hephaistose põhjapoolne
sugulane.
R. W. Ekman,
Lemminkäinen ja tulikotkas,
1867 (?)
Eepose keskesid tegelasi:
Lemminkäinen
Eeposes on Lemminkäinen
(soomlastel, liivlastel
‘lemmitu, armastatu’),
Lemme poeg (vrd eesti
Lembitu) lustlik kergemeelne
noormees, seikleja, neidude
ja naiste võrgutaja ja pilkaja,
põhjamaine don Juan
(Graali-lugudest oleks
paralleeliks rüütel Gawan).
Lemminkäise nimega on
eeposes seotud muidu
iseseisvad Ahti Saarelaise ja
Kaukamoise lood
(kahevõitlus Põhjalas).
Eepose keskesid tegelasi:
Kullervo
Kuue runo (31.–36.) vältel antakse edasi
Kullervo (vrd eesti kullerkupp) traagiline
lugu. Siin muutub keskseks
perekonnasisese vaenu ja veritasu teema.
Kullervo onu Untamo on tapnud Kullervo
isa ja müüb Kullervo Ilmarisele orjaks.
Ilmarise naine pilkab Kullervot, kes
maksab julmalt kätte: toob karja asemel
koju karud ja hundid, kes Ilmarise noore
naise lõhki rebivad. Kullervo-episoodi
toorus ja julmus meenutab muinaspõhja
müüte (Edda-laulud). Kullervo lõpp on
kurb: ise seda teadmata pilastab ta oma õe,
kes enda uputab. Kuigi ema teda mõnda
aega tagasi hoiab, hauastki veel palub
ennast hoida, tapab Kullervo enda paigas,
kus oli õe pilastanud.
Akseli Gallen-Kallela, Kullervo needus, 1899
R.W. Ekman, Väinämöinen, 1866
Maa külv. Suur tamm. Osmo oder
2. runo: Väinämöinen tõuseb puudeta maale ja
saadab viljakushaldjas Sampsa Pellervõise puid
külvama. Tamm esmalt ei idane, aga uuesti
külvatuna tõuseb ja laiub üle kogu maa, takistades
oma okstega kuu ja päikese paistmist. Väike mees
tõuseb merest ja raiub tamme; kuu ja päike
pääsevad jälle paistma. Linnud laulavad puil;
rohud, lilled, marjad kasvavad maas; ainult otra ei
leita veel. Väinämöinen leiab rannaliivalt mõned
odraseemned, raiub sõrru ja jätab ühe kase
kasvama lindudele istumiseks. Kotkas,
rõõmustades sellest, et tema jaoks on puu seisma
jäetud, lööb Väinämöisele tuld, millega see saab
ale tuhaks põletada. Väinämöinen külvab otra,
palub kasvuõnne ja soovib sigidust ka tulevail
aegadel.
Akseli Gallen-Kallela, Joukahaise kättemaks, 1897
Joukahainen
on noor ja andekas
Lapi tark.
Lauluvõistluses
Väinämöisega laulab
viimane Loukahaise
sohu ja Joukahainen
on sunnitud talle
oma õe Aino naiseks
andma. Pärast õe
surma maksab
Joukahainen
Väinämöisele kätte,
kuigi ema teda tagasi
hoiab.
Võistulaulmine. Aino
Joukahainen
3. runo: Väinämöinen kasvab
tarkuses ja saab kuulsaks.
Joukahainen läheb teda oma tarkusega
võitma, kuid kaotab ja kutsub teda
endaga mõõgavõitlusele; sellest
Väinämöinen vihastab ja laulab
Joukahaise sohu. Joukahainen jääb
soos hätta ja lubab viimaks oma õe
Väinämöisele naiseks; sellega
Väinämöinen lepib ja laseb ta jälle
soost välja. Joukahainen läheb
meelepahaga koju ja jutustab oma
emale, kui õnnetult ta käsi on käinud.
Ema saab rõõmsaks, kui kuuleb
Väinämöise endale väimeheks saavat,
aga tütre meel muutub halvaks ja ta
hakkab nutma.
Väinämöinen ja Aino-neiu
4. runo: Väinämöinen kohtab Joukahaise õde vihaoksi
murdmas ja palub teda endale naiseks. Tüdruk jookseb nuttes
koju ja jutustab asjast emale. Ema keelab teda kurtmast ja
käsib pigem rõõmustada ning uhkeis rõivais käia.
Akseli Gallen-Kallela, Aino ja
Väinämöinen, 1891
Tütar nutab edasi ja ütleb, et ta
ei taha minna igivanale mehele.
“Ema see sõnelemaie: / “Mida
itked, imbi vaene, / mida ikka
veel haletsed?” / “Seda itken,
imbi vaene, /elu otsani haletsen,
/ et annid minu viletsa, / oma
lapse et lubasid, / käskisid vana
varaksi, / igitaadile iloksi, /
toeksi tudisevalle, / naiseks
nurgas istujalle. / Parem oleks
võinud käskidagi / alla voogude
vahuste /sõsaraksi siigadelle, /
vennaksi vesikalule! / Parembi
meressa olla, / alla lainete
asuda, / sõsarana siigadella, /
vennana vesikalulla, / kui olla
vana varana, / toena tudisevalla,
/ kingalle komistavalla, / risu
pääle langevalla.” /.../ (4. runo)
Albert Edelfeldt, Aino
Mures kõndides eksib ta laande,
satub võõrale mererannale,
läheb end pesema ja upub. Jänes
teatab Aino hukkumisest.
“Ema see hakkab itkemaie, /
nõrguma nõrepisaraid. / ise nii
sõnad kõneles, / ise, kurba,
kaebaeli: / “Ärge te, emad
sõgedad, / ärge ilmaski, iganes /
andke tütart tahtemata, / oma
lasta hoolimata / vastumeelsele
mehele / nii kui ma, ema sõgeda,
/ andsin tütarta omada, /
kasvatin oma kanada!””
(4. runo)
Akseli Gallen-Kallela, Aino-lugu, 1891
Tegu on Gallen-Kallela esimese “Kalevala”-ainelise teosega (triptühhon). Aino on
Joukahaise õde, kelle too lubab Väinämöisele naiseks. Vasakpoolsel maalil on
Aino ja Väinämöise kohtumine metsas, kus Väinämöinen armub nooresse
neiusse; keskmine pilt räägib Väinämöise kosjadest; parempoolsel pildil on Aino
teinud otsuse ja pigem eelistab surra, kui ebameeldiva raugast kosilasega
abielluda. (4. runo)
Vellamo neiu
õngitsemine
5. runo: Väinämöinen läheb Joukahaise õde merest püüdma ja saab ta tundmatuks
kalaks muutununa õnge otsa. Hakkab teda tükkideks lõikama, aga kala lipsab käest
merre ja ütleb sealt, kes ta on. Väinämöinen püüab asjata nii sõnade kui püünistega
kala jälle kätte saada. Kõnnib raskel meelel koju ning saab oma surnud emalt nõu
minna Põhja tütart kosima.
Joukahaise kättemaks
6. runo: Joukahainen kannab viha Väinämöise peale ja luurab
teda Põhjala-matkal. Näeb teda ratsutavat üle jõe ja laseb
noolega, kuid tabab ainult hobust. Väinämöinen kukub vette;
kõva tuul ajab ta merele ja Joukahainen rõõmustab, lootes, et
Väinämöinen on laulnud oma viimse laulu.
Louhi, Põhjala emand
koomiksikangelasena
Väinämöinen Põhjalas
7. runo: Väinämöinen ujub mitu
päeva lagedal merel; kotkas võtab ta
selga ja kannab Põhjala randa, kust
Põhjala emand ta oma koju viib ning
teda hästi kohtleb. Väinämöinen
igatseb siiski omale maale tagasi ja
Põhjala perenaine lubab oma tütre
talle naiseks anda, kui ta taob
Põhjalasse Sampo. Väinämöinen lubab
koju jõudes saata sepp Ilmarise
Sampot taguma ja saab Põhjala
emandalt ree ja hobuse kodumaale
sõitmiseks.
Petri Hiltunen, Väinämöinen
Põhja neid. Vene tegemine
8. runo: Tagasisõidul näeb
Väinämöinen toredasti rõivastatud
Põhja neidu ja palub teda endale
naiseks. Neiu lubab viimaks
Väinämöisele tulla, kui see teeks
kedervarre kildudest vene ja saadaks
selle veele ilma mingil viisil puutumata.
Väinämöinen hakkab raiuma, lööb
kirvega suure haava oma põlve ega saa
verejooksu kuidagi kinni. Läheb
veresulgemise teadjat otsima ja leiab
taadi, kes lubab vere sulgeda.
Põlvehaava parandamine
9. runo, Raua ja Ilmarise sünd:
Väinämöinen jutustab taadile raua
sünniloo. Taat hurjutab rauda ja loeb
veresulgemise loitse; veri jääb kinni.
Taat paneb oma poja võiet tegema,
võiab ja seob haava; Väinämöinen
paraneb ja tänab jumalat abi eest.
Sepp Ilmarinen
9. runo:
“Susi jooksis sooda mööda, / karu komberdas palulla, / soo liikus soe jälilla, / palu
kämbla all karulla: / sinna tõusis raudarooste, / kasvasid teraksekangid / soe
sõrgade jälile, / karu kanna kaevatule. / Sündis seppa Ilmarinen, / nii kui sündis, nii
ka kasvas. / Sündis ta süsimäella, / kasvas miilinõmme päälla, / vasar vaskine
käessa, / pihid väikesed peossa. / Öölla sündis Ilmarinen, / päeval jo paja asutas.”
Sampo tagumine
10. runo: Väinämöinen tuleb koju ja
soovitab Ilmarisel minna kosima Põhja
neidu, kelle ta teeniks Sampo tagumisega.
Ilmarinen ei taha Põhjalasse minna,
mistõttu Väinämöinen peab ta sinna
saatma vastu tahtmist teiste abinõudega.
Ilmarinen tuleb Põhjalasse, võetakse hästi
vastu ja seatakse Sampot taguma.
Ilmarinen taob Sampo ja Põhjala emand
paneb selle Põhjala kivimäkke. Ilmarinen
palub neidu oma töö palgaks; neiu aga
teeskleb takistusi ja ütleb, et ta veel
kodust ei saa ära minna. Ilmarinen saab
paadi, tuleb koju ja jutustab Väinämöisele
Sampo tagumisest.
Akseli Gallen-Kallela
Sampo tagumine,
1893
Sampo – imeveski, mis
inimeste ränka päevatööd
kergendab, andes selle
valdajale nii jahu, soola kui ka
raha (vrd Graal vanades keldi
legendides). Sampo sepistab
ilmahaldjas Ilmarinen.
Eepose lõpuks Sampo
hävineb, järele jäävad mõned
väiksesd killud, aga Sampos
kehastuvast majanduslikust
küllusest olulisem on hoopis
laul, loits (usk, lootus, elu
vaim), mille Väinämöinen
oma rahvale pärandab.