Transcript Kalevala IIIx

Koostanud Anneli Oidsalu
Elias Lönnrot
ja
“KALEVALA”
III osa
Kullervo
Kullervo lapsepõlv
31. runo: Untamo tõstab sõja
oma venna Kalervo vastu,
hävitab selle ühes tema väega,
nii et kogu soost ei jää kohale
muud kui üks rase naine; selle
viib kaasa ja sellele sünnib
Untamolas poeg Kullervo.
Kullervo kavatseb juba kätkis
kättemaksu Untamole, Untamo
püüab teda mitmel viisil
surmata, aga ei saa hinge välja.
Suuremaks kasvanuna rikub
Kullervo kõik tööd ja hädaga
müüb Untamo ta Ilmarisele
orjaks.
Kullervo karjas
32. runo: Ilmarise emand paneb Kullervo karjaseks ja küpsetab
pilkeks temale kivi leivapätsi sisse. Emand laseb karja tavalisi karja- ja
karuloitsusid lugedes karjamaale.
Kullervo needmine.
Ilmarise naise surm
33. runo: Ühel
õhtupoolikul võtab
karjas olev Kullervo oma
paunast leiva, hakkab
lõikama ja murrab oma
noa; see kurvastab teda
seda enam, et nuga oli
ainus tema suguvõsast
säilinud mälestusese. Ta
kavatseb emandale
kättemaksu, kihutab
karja sohu, kogub jõugu
hunte ja karusid, ajab
need õhtul koju. Kui
emand tuleb lüpsma,
rebivad metsalised ta
surnuks.
Sigfried August, Kullervo karjas, 1896
Akseli Gallen-Kallela,
Kullervo kiskjakarjaga, 1917
Kullervo ekslemine
metsas. Kullervo
kojutulek
34. runo: Kullervo
põgeneb Ilmarise juurest,
hulgub kurvana laanes ja
saab Metsaeidelt teada, et
ta isa, ema, vend ja õde on
veel elus. Ta leiab need
Metsaeide nõu järgi Lapi
rajalt. Ema jutustab,
kuidas ta oli arvanud
Kullervo juba ammu
surnud olevat ja kuidas ta
vanem tütar on marjul
olles kadunud.
Akseli Gallen-Kallela,
Kullervo
Õe häbistamine
35. runo: Kullervo püüab vanemate juures
tööd teha, aga kuna temast abi pole, saadab
isa ta maksusid viima. Tagasiteel kohtab ta
oma marjateele kadunud õde, kellega nad
aga teineteist ära ei tunne. Kullervo meelitab
neidu ja võrgutab ta. Kui noored hiljem
teada saavad, kes nad teineteisele on,
jookseb õde jõkke. Kullervo tõttab koju ja
räägib koleda õehukutusloo emale ja lubab
endagi elule lõpu teha. Ema keelab teda end
tapmast ja soovitab kuskil peidupaigas oma
meelerahutust vaigistada. Siis aga turgatab
Kullervole meelde, et ta tahab enne kõike
muud onu Untamole kätte maksta.
“Kullervo, Kalervo poega, / täkku tõttamast peatab, / sobitab
sulaksi suuda, /seadaleb sula-sõnuda: / “Tule, tüdruk, mu regeje,
/ armas alla viltivaiba, / minu õunu maitsemaie, minu pähkleid
purema!” /.../ Kullervo, Kalervo poega, / sinisukka taadi lapsi, /
napsas neiu korvikusse, / rebisi oma regeje,/ kallutas
karusnahule, / alla vildi veereteli. / Neidu säälla nii sõnusi,/
tinarinda riidelie: “Päästa siita mind minema, / lase lapsi jo
vabaksi / kõlvatuda kuulemasta, / paha meesta palvelemasta /.../.
Kullervo, Kalervo poega, / sinisukka taadi lapsi, / lahti lõi rahadekirstu, / kaane kergitas kireva, / näitasi iluhõbedaid, /
kalevikangaida laotas, / kuldasuida sukakesi, / vöökesi
hõbedalisi. / Kalev käänas neiu meele, / rahad muutsid
mõrsjakese, hukutid iluhõbedad, / võrgutelid kuldavitsad. /
Kullervo, Kalervo poega, / sinisukka taadi lapsi, / sääl siis neidu
meeliteli, / kutisteli, kudruteli, / käsi oli ohjessa hobuse, / teine
oli ümber tütarlapse. / Sääl siis neidise kosiski, / tinarinna
raiskaeli / alla vaiba vaskikirja, kaunilla karunahalla.” (35. runo)
Akseli Gallen-Kallela, Kullervo sõttaminek, 1901
Kullervo sõttaminek, kättemaks ja surm. 36. runo: Kullervo valmistab end
sõtta ja jätab hüvasti kodustega, kelle hulgast vaid ema ütleb end temast
hoolivat, kuhu ta ka läheks, sureks või elaks. Kullervo tuleb Untamolasse, tapab
inimesed ja pistab toad põlema.
Kullervo tuleb koju, leiab talu
tühjana. Järel on ainult vana
must koer, kelle seltsis läheb
endale metsast toitu püüdma.
Satub metsateel sellele kohale,
kus ta oli oma õe võrgutanud, ja
lõpetab sisetundepiinades
mõõgaga oma elu.
Carl Eneas Sjöstrand
Kullervo surm, 1858
260 cm
Soome Rahvusgalerii
Võrdle! Vasakul Gallen-Kallela “Kullervo needus”, paremal stseen
Gene Kurkijärvi Kullervo-koomiksist (2009).
Ilmarinen
Kuldnaise tagumine
37. runo: Ilmarinen nutab kaua
oma surnud naist, taob siis
kullast ja hõbedast endale uue
naise, kelle ta suure vaevaga
valmis saab, kuid see on hingeta.
Ta lamab öö otsa oma kuldse
mõrsja kõrval ja tunneb
hommikul ärgates, et see külg,
mis oli vastu mõrsjat, on külm.
Ilmarinen jätab kuldmõrsja
Väinämöisele, kes aga sellest ei
hooli. Ta käsib Ilmarisel selle
muiks tarberiistadeks taguda või
sellisena, nagu ta on, muile maile
viia kulda ihkavatele kosilastele.
Ilmarise teine
kosjareis
38. runo: Ilmarinen läheb Põhjalasse oma endise naise nooremat õde
kosida, saab sealt kurje hurjutussõnu vastuseks, vihastub neist, röövib
peretütre ja hakkab koju sõitma. Teel sõimab neiu Ilmarist ja pahandab tema
meelt nii, et Ilmarinen viimaks ta mere kajakaks moondab. Ilmarinen tuleb
koju ja räägib Väinämöisele Põhjala muretust elust Sampo abil ning oma
kosjareisist.
Akseli Gallen-Kallela, Sõjapaadi kaeblus, 1905–1906
Minek Sampo-retkele. 39. runo: Väinämöinen õhutab Ilmarist endaga kaasa minema
Põhjalast Sampot tooma, Ilmarinen nõustub ja kangelased asuvad teele. Lemminkäinen
märkab neid teel, ja kuuldes, kuhu nad lähevad, pakub end kolmandaks – ta võetakse
meeleldi kaasa.
Akseli Gallen-Kallela, Väinämöise veneisõit, 1909
Akseli Gallen-Kallela, Suur haug, fresko
Soome Rahvusmuuseumi laevälvidel, 1928
Suur haug
40. runo: Samporetkelased tulevad kosele ja
kose all jääb vene suure
haugi selga kinni. Haug
tapetakse, peapool
saadakse venesse,
keedetakse ja süüakse.
Väinämöinen teeb haugi
lõualuust kandle, mida
paljud katsuvad, aga ükski
ei oska mängida.
u 1897, vesivärv ja
guašš, 25,5 x 34,8 cm,
Ateneum
P. Halonen, Vana Väinämöinen laulab ja mängib kannelt, 1897
Väinämöise mäng
41. runo: Väinämöinen
mängib kannelt ja kõik
elavad, isegi haldjad
õhus, maal ja meres
tõttavad tema ümber ta
mängu kuulama. Igaühe
süda saab mängust nii
liigutatud, et vesi tuleb
silma; ka Väinämöise
enda silmist tilguvad
suured pisarad, langevad
maha ja veerevad vette,
kus muutuvad suuriks
sinakaiks helmeiks.
Akseli Gallen-Kallela, Sampo röövimine, 1905
Sampo röövimine
42. runo: Mehed tulevad Põhjalasse ja Väinämöinen
ütleb, et nad on tulnud Sampot jagama; kui nad
heaga ei saa poolt, viiksid nad kõik vägisi. Põhjala
emand ei taha anda heaga ega vägisi,vaid kutsub
Põhjala väge vastu panema. Väinämöinen võtab
kandle ja hakkab mängima ja uinutab mänguga kogu
Põhjala väe; läheb siis ühes kaaslastega Sampot
vaatama. Nad saavad Sampo kivimäest välja ja viivad
oma venesse. Lähevad ühes Sampoga Põhjalast ja
sõidavad õnnelikult kodu poole. Kolmandal päeval
ärkab Põhjala emand üles ja nähes, et Sampo on ära
viidud, saadab tiheda udu, suure tuule ja muid
vastaseid Sampo-viijaid takistama, kuni ta ise järele
jõuab. Tormi ajal hävib Väinämöise uus kannel
meres.
Akseli Gallen-Kallela, Sampo kaitsmine, 1896
Võitlus Sampo pärast
43. runo: Põhjala emand varustab
sõjavene ja läheb Sampo-viijaid taga
ajama. Kui ta neile järele jõuab,
tõuseb merel taplus Põhjala ja
Kalevala vahel, kus viimase mehed
saavad võidu. Siiski õnnestub Põhjala
emandal saada Sampo venest merre,
kus see puruneb tükkideks.
Suuremad tükid vajuvad vette mere
varaks, väiksemad ajab laine randa.
Väinamöinen rõõmustab selle üle ja
loodab, et neist tükkidest saab algus
uuele õnnele. Põhjala emand
ähvardab kõike õnne ja edu
Kalevalast hävitada, kuid
Väinämöinen ütleb, et ei karda seda
ähvardust. Pahal meelel oma võimu
hävimise pärast tuleb Põhjala emand
tagasi ega saa kogu Sampost muud
kui tühja kaane. Väinämöinen korjab
hoolikalt kõik Sampo tükikesed
rannalt, paneb need kasvama ja
soovib igaveseks ajaks õnne.
Uue kandle
tegemine ja
mängimine
44. runo:
Väinämöinen läheb
oma kadunud kannelt
merest otsima, aga ei
leia seda. Teeb siis
kasest uue kandle,
mida mängides ta jälle
kõik end imetlema
paneb.
Tõved kalevalasi tapmas
45. runo: Põhjala perenaine saadab Kalevalasse tundmatuid tõbesid. Väinämöinen parandab
rahva vägevate loitsude ja võietega.
Karu peied
46: runo: Põhjala emand saadab karu Kalevala karja kaotama. Väinämöinen tapab karu, mille
puhul Kalevalas peetakse kombekohased pidulikud peied. Väinämöinen laulab, mängib oma
kannelt ja soovib, et ka tuleval ajal elu Kalevalas oleks niisama rõõmus.
47. runo: Kuu ja päikene laskuvad
Väinämöise mängu kuulama; Põhjala
emand saab need kätte, peidab kivimäkke
ja varastab tulegi Kalevala tubadest.
Ülijumal Ukko võõristab pimedust taevas
ja lööb tuld uueks kuuks ja päikeseks. Tuli
pudeneb maale ja Väinämöinen koos
Ilmarisega läheb seda otsima. Ilmaneitsi
räägib neile, et tuli on sattunud Alue järve
ja kala on selle seal alla neelanud.
Väinämöinen ja Ilmarinen lähevad niinest
noodaga kala püüdma, aga ei saa seda
kätte.
Väinämöisen kandlemäng
Jarmo Horjander, maalitud betoon
48. runo: Tehakse linane noot, minnakse sellega tule neelanud kala püüdma
ja saadaksegi kala kätte. Tuli leitakse kala kõhust, kuid see kargab äkki
minema ning põletab kurjasti Ilmarise põski ja käsi. Tuli kargab metsa,
põletab palju maid ja läheb ikka edasi; lõpuks ta saadakse kinni ja viiakse
pimedaisse Kalavala tubadesse. Ilmarinen paraneb tulehaavust.
49. runo: Ilmarinen taob uue kuu ja
päikese, aga ei jõua neid panna
valgustama. Väinämöinen saab
Arbult teada, et kuu ja päikene on
põhjala Kivimäes, läheb
Põhjalasse, võitleb Põhjala väega
ning saab võidu. Käib kuud ja
päikest mäes vaatamas, aga ei
pääse sisse. Tuleb koju tagasi
taotama sõjariistu, millega mäe
lahti võiks kiskuda. Kui Ilmarinen
neid taob, kardab Põhjala
perenaine, et temalgi võib asi
hädaohtlikuks minna, ning laseb
kuu ja päikese välja. Väinämöinen
näeb kuud ja päikest taevas,
tervitab neid ja soovib, et nad
käiksid ikka ilusasti ja saadaksid
maale õnne.
Põhjan neid. R. W Ekman. 1861.
Õlimaal hävis 1918 tulekahjus
Marjatta poeg
50. runo: Neitsi Marjattale sünnib palukamarjast poeg. Poiss kaob
väiksena ja leitakse viimaks soost. Tuuakse vana taat teda ristima, kuid
taat ei risti isatut poissi enne, kui uuritakse ja otsustatakse, kas teda
võib elusse jätta. Väinämöinen tuleb asja uurima ja määrab, et iseäralik
poiss tuleb surmata. Poolekuine poiss hurjutab teda väära
kohtumõistmise pärast. Taat ristib poisi Karjala kuningaks.
Väinämöinen vihastub sellest ja sõidab minema, ennustades, et teda
veel kord igatsetakse rahvale muretsema uut Sampot, kannelt ja
valgust; ta sõidab vaskse venega maa ja taeva vahele, kus ta on võib-olla
praegugi. Oma kandle ja suured laulud jätab ta rahvale päranduseks:
“Siisap vana Väinämöinen / sõita veella sääl vihistas / vene’ella
vaskisella /.../. Jättis kandle ta järele, / mängu Soomele sulava, / rahvale
ilo igise, / laulud suured laste soole.”
Lõppsõnad
”Suu jo sulgema peaksin, / kinni keelegi siduma, / lõpetama laulemise,
/ heitma jo helisemise. /.../
Akseli Gallen-Kallela, Väinömöise lahkumine, 1895
Maal põhineb “Kalevala” 50.
ehk lõpurunol. Marjatta (=
Neitsi Maarja) saab
pohlamarjast käima peale.
Kuigi rahvas peab teda
langenud naiseks, kinnitab
Marjatta oma puhtust ja
lubab sünnitada poja, kes
on üle Väinämöisest
endastki. Poiss noomib teda
ristima tulnud Väinämöist
pattude pärast, rauk
vihastab ja sõidab vaskses
venes maa ja taeva vahele,
jättes maha kandle ja laulud
tulevastele soome
sugupõlvedele. GallenKallela on maalinud lapse
pea ümber pühapaiste.
Akseli
Gallen-Kallela
(1865-1931)