Transcript Osteomüeliidi etiopatogenees - Nailja Idrissova e

Nailja Idrissova
Hambaarst, 4.kursus
2012/2013
luuüdipõletikku
• Osteomüeliit tähendab
kitsamas mõttes,
laiemas mõttes aga luu-ja luuüdi, kui ka periosti põletikku.
• Põhjused ja ravimeetodid avastatud vaid 19.saj lõpus
resistentne
• Tavaliselt on luu
bakteriaalsele kolonisatsioonile,
kuid pikaaegne põletik, trauma, operatsioon, võõrkehad, proteesid
võivad nõrgestada organismi.
• Noortel indiviididel on luuüdi peamiselt punast värvi, aja jooksul
muutub toruluudes kollaseks
• Luuüdis valmivad erütrotsüüdid, trombotsüüdid, granulotsüüdid.
• Üks vanimatest haigustest, mida kirjeldas Hippocrates
• Varem nimetati seda haigust „abscessus in medulla“,
„necrosis“, „luuüdi haavand/paise“
• 1844. aastal tuli kasutusele termin „osteomüeliit“
• Enne penitsiliini avastamist (1940.a) oli akuutse osteomüeliidi
ravi täielikult kirurgiline: suured intsisioonid, eemaldamaks
nekrootilist kudet
• Haav kaeti vaseliinimarliga ning jäeti paranema
• Suremus 33%, tüsistused: siinuste formeerumine,
sekvestratsioon, sepsis
• Kui luu on infitseeritud, siis leukotsüüdid sisenevad infitseeritud alale
ning vabastavad lüüsivaid ensüüme, mis kahjustavad luud. Mäda
levib veresoontesse, vähendades verevoolu, tekkivad
devitaliseerunud infitseeritud luu alad. Tavaliselt püüab organism
moodustada uut luud nekroosse ala ümber. Kui osteomüeliit on
krooniline, siis see võib viia luu skleroosini ja deformeerumiseni. Tihti
on bakterid intratsellulaarsed ning äge osteomüeliit läheb üle
krooniliseks, kuna esineb ka resistentsust AB suhtes.
•
• Odontogeenne osteomüeliit – hambast lähtunud. Põhjuseks kärbunud
pulbiga ja infitseeritud periodondiga hambad.
• Hematogeenne osteomüeliit – nakkuse sattumisel luusse vere ringvoolu
kaudu. Tavaliselt monomikroobne.
• Traumaatiline osteomüeliit – luuvigastuste tagajärjel, avatud haavad,
infektsioon pääseb läbi naha-ja limaskestahaavandi.
• Kontaktne osteomüeliit – nakkus levib luusse ümbritsevatest pehmetest
kudedest. Nakkusallikaks võib olla abstsess, flegmoon, lümfadeniit,
karbunkul.
• Osteomüeliidi kolletest on leitud: stafülokokke, streptokokke, diplokokke,
pneumokokke, gram – kepikesi.
• Seened ja mükobakterid põhjustajateks immuunkomprimeeritud pts-des
• Kuid põhiline süüdlane – Staphylococcus
aureus
Mõnikord võib see areneda spetsiifilise põletiku – aktinomükoos,
tuberkuloos, süüfilis – tagajärjel.
Sellele võib lisanduda sekundaarne banaalne infektsioon.
Mitteinfektsioosne osteomüeliit:
• Keemilised ained
• Füüsikalised tegurid
Mikroobide tungimisel kahjustuskoldesse muutub mitteinfektsioosne
protsess infektioosseks
• On pandud tähele, et osteomüeliit kahjustab kõige enam
lõualuid. Mandibula osteomüeliidi puhul prevaleeruv
mikroorganism Bacteroides spp.
• Kõige sagedasem on odontogeenne osteomüeliit.
• Osteomüeliidil on tendents generaliseeruda
• Mikroobid tungivad suuõõnest lõualuusse
• Kanalikulaarne tee: infektsioon tungib dentiinikanalite ja
juurekanalite kaudu
• Sügav kaaries- pulpiit- nekrotiseerunud hambasäsi-apikaalne
periodontiit
• Lisaks halvasti ravitud hambad!
• Marginaalne tee – igemetasku kaudu, tekib marginaalne
periodontiit, kahjustub igeme kinnitus hambale. Infektsioon levib
periodontaalpilusse – alveooli seinale – lõualuusse.
• Mõnikord – perikoroniit – põletik kandub retromolaarsele
periostile - lõualuule
Odontogeenset osteomüeliiti saab jagada akuutseks,
krooniliseks ja krooniliste ägenemiseks.
Leviku järgi: 1)piiritletud – ühe hambagrupi piires,
alveolaarjätke piires 2)diffuussed
Raskusastme järgi: kerge, keskmine, raske
Kliiniline pilt sõltub mikroogranismide virulentsusest,
immunoloogilisest reaktiivsusest, mittespetsiifilistest
kaitsefaktoritest, patsiendi vanusest, lokalisatsioonist ja
haiguse faasist
• Sagedasti tekib põletik vähemärgatavalt ja kulgeb kroonilisel kujul,
võib toimuda ka ägeda põletiku kiire üleminek krooniliseks
• Kõik oleneb mikro-ja makroorganismi seisundist!
• Infektsioon (täpsemalt mäda) okludeerib lokaalseid veresooni, mis
põhjustab luunekroosi ja infektsiooni lokaalset levikut. Infektsioon võib
levida läbi luu cortexi ja levida periosti alla, moodustades
subkutaanset abstsessi, mis võib spontaanselt dreneeruda läbi naha
• Maxilla osteomüeliit on palju haruldasem, kuna sealne verevarustus
on väge hea
• Mandibula saab verd arteria alveolaris inferiori kaudu
• Teooria nr1: Osteomüeliit tekib veresoonte embolite tõttu. Tekib
vereringvoolu häire, millega liitub infektsioon. Arvatakse, et hävinud
luuosa suurus oleneb trombiga suletud veresoone läbimõõdust.
• Teooria nr2: Organismis peab olema latentne infektsioon ning
organismile mõjub veel täiendav tegur nn. mittespetsiifiline ärritaja.
Näiteks: latentseks infektsioonikoldeks on kroonilised
põletikud periodondis, mis sensibiliseerivad organismi
• Teooria nr3: immuniteedi neuroendokriinse reg-ni
häired
.