Transcript TUNDED, NENDE OSA ABIELUSUHETE KUJUNEMISEL. SUHTED

TUNDED, NENDE OSA
ABIELUSUHETE KUJUNEMISEL.
SUHTED
Tunded, nende tundmine, väljendamine ja vältimine.
Vastutus oma tunnete eest.
Kehakeel tunnete väljendamisel ja tajumisel
TUNDED, NENDE TUNDMINE,
VÄLJENDAMINE JA VÄLTIMINE

Inimene elab oma igapäevast elu ega märkagi
tihti, kuidas kõik tema toimetamised johtuvad
tunnetest.

Tundeid paneme tähele alles nende võimsuse
puhul, või kui need on segased ja arusaamatud.

Esineb ju kõneski sageli küsimusi:




mis sul viga on?
miks mul nii imelik tunne on?
mis tunne sul on?
Sellised küsimused on märk peatumiseks ja
tunnetes selguse loomiseks või tunnete
usaldamiseks.

Kogu käitumise aluseks on inimese tunded ja mõtted.

Kui oma mõtteid saame muuta, olukorra positiivse külje
otsimisele rakendada, siis tundeid ei saa muuta ei
paremaks ega halvemaks.

Tunded on ehedad, pole olemas ei halbu ega häid, veel
vähem valesid tundeid.

Kõik tundeelamused, mida inimene kogeb, on talle
vajalikud, andes märku temaga toimuvast.

Seega on tark oma tundeid märgata ja teadvustada.

Inimese võimuses on neid ka vältida ja alla suruda, mis
võib aga osutuda tervisele kahjulikuks
Neli põhitunnet ...

... millest kasvavad välja ülejäänud, on:




Rõõm
Kurbus
Viha
Seksuaalsus

Need kõik ,,istuvad" sügaval inimese sees, andes pinnale virvendusi
lõbususe, masenduse, õeluse, armukadeduse ja tuhande teise varjundina.

Viimaseid märkame igapäevaelus ja nendele vastavalt ka käitume, arvates
seejuures, et neid tekitavad meid ümbritsevad inimesed ja nähtused.

Tegelikult pärineb tunne meist endist ja ümbrus kutsub selle lihtsalt esile.

Nende nelja põhitunde vahel teeb inimene alateadlikult valiku - kas ta
tahab ,,elatuda" rõõmust või vihast.

Põhitunde alusel kujunevad ülejäänud tunded. Eks ole me kõik kohanud
inimesi, kelle silmis särab iga päev päike, ja teisi, kelle meelest pole
mingit põhjust rõõmustamiseks.

Iga inimese tundeelu on sügavalt individuaalne ja unikaalne. Ometigi
mõistame (vähemalt arvame mõistvat) teist inimest, kui ta kirjeldab meile
oma armastust või viha.

Niisiis võivad kaks inimest tunda kurbust, mis on keeleliselt selle sõnaga
tähistatud, kuid tunde sisu on tegelikult erinev, igaühel oma sügavuse ja
varjundiga.

Võtame näiteks armastuse. Küll püüab inimene armastuse kogemust ja
sisu sõnadesse panna, kuid niipalju kui on rääkijaid, on ka erinevaid
kirjeldusi.

Teiste tunnetest saame aimu vaid omaenda tundeskaala alusel. Kinos
hakatakse nutma, kui seal näidatav kurbus ära tuntakse. See kurbus on
siis vaatajas endas olemas. Siit järeldub, et oluline pole mitte oma tundeid
kirjeldada, vaid neid tunda. Ning leida neist oma talitusviiside põhjusi
(inimene peaks endalt küsima: miks ma nii käitun, milline tunne ajendab
mind selliselt käituma?).

Tunnete jagamine on küll tore ja vajalikki, aga nagu ütleb juba sõna ise,
on see jagamine.

Tähtis on ka mõista, et tundeid saab tunda vaid
olevikus, praeguses hetkes.

See tähendab, et kui ma ei tunne oma tundeid
praegu, siis ei tunne ma neid kunagi.

Minevikus olnud tunnetele saab vaid mõelda, igas
uues hetkes on juba uus tunne, ja ka siis, kui
lubame tundeid elu lõpuni, s.t tulevikus,
patustame nimetatud tõe vastu.

Iga inimese tundeskaala on eri ulatusega. Üht inimest
peame tundlikuks, teist tundetuks. Tegelikkuses võime
hinnata ainult väljanäidatud tunneteosa.

Keegi ei saa teise inimese tundlikkust täpselt mõõta, sest
väga palju oleneb sellest, kuidas tundeid väljendatakse.

Kindlasti on väga tundlikke inimesi, kes aga ei näita oma
tundeid.

Leidub ka selliseid, kes avaldavad tundeid tavalisest
tugevamini, niiöelda võimendatult.

Kolmandad tunnevad väga harva tundepuhanguid, neid on
võimatu vihastada, aga ka rõõmustada.

Tunnete väljendamine on oluline lähedussuhete puhul, mille
komponentide hulka kuulub teise inimese tunnete
arvestamine.

Kui me tahame, et meid õigesti mõistetaks, on oluline
õppida end teistele selgelt väljendama.

Eriti tähtis on väljendada elutähtsaid tundeid - kui miski
meid vihastab, rõõmustab või kurvastab.

Tihti arvame ekslikult, et meid kurvastab lähedase inimese
käitumine, kuid kurbus on ju meie enda tunne, tuleb meie
seest ja niisiis peituvad selle algpõhjused meis endis.
Näide.

Ema ärritab, et tema teismeline tütar on õhtuti kaua väljas.

Tekib küsimus, mis siis tegelikult ema ärritab. Tõenäoliselt kardab
ema tütre julgeoleku pärast ja tal puudub ülevaade, millega tütar
tegeleb. Järelikult on ärrituse sisuks hirm teadmatuse ees.

Seda võib avaldada mitmeti:


väljendades ärritust ja pahameelt - lapsele tundub see tüütu
õiendamise ning usaldamatusena, tagajärjeks on arvatavasti konflikt;
väljendades otsekoheselt hirmu teadmatuse tõttu - lapselt võib paluda
seletust ja kokkuleppeid, võimalik on teineteisele lähenemine ja
vastastikune mõistmine.

On loomulik, et vanemad tunnevad seda laadi hirmu oma laste
pärast. Hirmu on aga lastel lihtsam mõista kui ärritust ja
pahameelt.

Siit näitest nähtub, et tunnete väljendamine on astmeline.

Kõigepealt, märgates enda käitumist (antud näite puhul
avastab ema, kuidas tema ärrituvus tõuseb
nädalavahetuse saabudes, kui on oodata tütre
järjekordset kodust äraolekut),

saab teadvustada tunnet (antud näites ärritus ja
pahameel, mille sügavam põhjus on emas, mitte tütres),

leida üles tegeliku tunde (hirm ja teadmatus, kartus last
ohustava välismaailma pärast),

väljendada tegelikku tunnet (öelda, et on hirm, ja paluda
võimalust sellest vabanemiseks, mitte süüdistada last)

ning otsida koos lahendeid (leppida kokku lapse
kojutuleku täpne aeg, helistamine mingi kindla
ajavahemiku tagant vms).

Eestlane on tuntud oma raskemeelsuse ja tõsidusega.

Ta ei kipu väljendama oma rõõmu või armastust, kui see
pole hädatarvilik.

Siit pärineb palju probleeme vanemate ja laste suhetes (ka
lastesuitsiidide suur arv).

Lastel on raske tajuda vanemate armastust nende ranguse
ja nõudlikkuse tagant.

Vanemad usuvad, et nende tunded on lapsele
enesestmõistetavad, kuid laps tahab olla kindel, et teda
armastatakse igal juhul, missugune ta ka ei oleks.

Ta tahab seda kuulda. Eestlastel tuleks õppida ka
positiivseid tundeid selgesti välja näitama, et negatiivsed ei
jääks nii sageli ülekaalu.

Tunnete vältimine tähendab, et inimene eitab mõnda oma tunnet.

Nagu juba öeldud, pole valesid tundeid olemas ja tunnete
väljendamine annab inimesest eheda pildi.

Nende vältimine võib jääda inimese enda tasemele - ta eitab enda
ees ja otsib põhjendusi, mis aitavad tunnet peita või alla suruda
(kinnitab endale, et tal pole aega hambaarsti juurde minna, ehkki
tegelikult kardab hambaarsti).

Kui tunnete vältimine kestab pikka aega ja nõuab inimeselt energiat,
võib see mõjuda halvasti tervisele.

Ka lähedussuhetes välditakse selgeksrääkimisi tihti oma viha ja
pahameele eitamisega. Selline olukord aga tekitab pidevat pinget ja
pidev pingeseisund omakorda haigusi (alates peavalust kuni
psühhosomaatiliste haigusteni).

Osa inimesi eitab rõõmu ja elab murerohket elu. Kõige tähtsam on
nende protsesside puhul teadlikkus - et inimene teadvustab endaga
toimuvat. Siis ei hakka ta kedagi teist süüdistama.
VASTUTUS OMA TUNNETE EEST

See hõlmab ülevaadet, mida me oma tunnetega teeme kas lubame neid endale või väldime ja surume alla.

Tihti süüdistab inimene viimasel juhul keskkonda enda
ümber: see takistavat teda oma tundeid väljendamast.

Kõige paremini aga saadakse tunnetega hakkama siis, kui
ollakse õppinud ise nende eest vastutama. Ja just oma
tunnete eest. See probleem puudutab eriti lähisuhteid, sest
lähisuhetes kiputakse võtma enda vastutada ka teiste
inimeste tundeid
Näide.

Laps kardab pimedat tuba. Hirm kuulub tundena temale.

Ema võib reageerida mitmeti.
 Ta jätab toas tule põlema - sel juhul võtab ta enda vastutusele
osa lapse hirmust (hirm jääb alles, seda püütakse vaid
leevendada).


Ema kustutab tule ära, öeldes, et siin pole midagi karta - see
on jõumeetod, ema sunnib last hirmuga toime tulema
tagajärjest olenemata (laps võib saada šoki, hirm võib
suureneda).

Ema püüab välja selgitada hirmu tekkepõhjuse - ta esitab
küsimusi, et aidata last hirmu põhjuste teadvustamisel; neid
mõistes püüab laps ise hirmust üle saada.
Siit nähtub, et vastutuse ülevõtmine ei lase tunde valdajal
endal sellega tegelda. Ta loodab siis, et teised tegelevad. Nii
võib kujuneda sõltuvus inimesest, kes vastutust kanda aitab.
Näide.

Mees tunneb armukadedust oma naise suhtes.

Armukadedus kui tunne kuulub mehele. Naine peab ennast armukadeduse
põhjustajaks, tegelikult aga ajendab tema vaid mehe armukadeduse ärkamist.

Kui naine hakkab nüüd teisiti käituma - suhtleb inimestega vähem, ei tervita
endisi meestuttavaid, eelistab silmatorkamatut välimust, ühesõnaga tõmbab
ennast koomale, et armukadeduseks mitte põhjust anda, siis on tegu just teise
inimese tunnete eest vastutamisega.

Naine arvab, et muutes oma käitumist, muudab ta mehe tundeid - niisiis usub
end vastutavat selle eest, mida mees tunneb.

Kuid mees järeldab naise käitumisest hoopis vastupidist - süütunnet - ja saab
oma armukadedusele õigustuse.

Armukadeduse põhjus aga peitub kartuses teist kaotada, enda ebakindluses.
See paneb ennast võrdlema sookaaslastega, kes kõik näivad olevat
konkurendid.

Kui naine võtab mehe armukadeduse enda vastutusele, ei saagi mees oma
ebakindlusest teadlikuks, s.t olukorra tegelik põhjus jääb puutumata.

Võib küll üritada teise inimese tunnete eest vastutamist, kuid
peab teadma selle tagajärgi.

Samas on palju olulisem lähedast tema tunnetes toetada, s.t anda
talle teada, et tema tunded lähevad teistele korda.

Eriti tähtis on toetus lapse puhul, kui teda valdavad vastuolulised
tunded.

Toetamine tähendab tähelepanu, juuresviibimist ja ka
puudutamist.

Olles ise oma tunnete eest vastutavad, saame nendega ka
paremini kontakti ning jõuame neis selgusele. Ja võime siis
otsustada, kas me tahame neid tunda.

Tunnete väljaelamine annab leevendust, kuid see ei tähenda, et
neid on põhjustanud keegi väljastpoolt.

Vastutus oma tunnete eest hoiab ära teiste inimeste
süüdistamise, mis on tihti komistuskiviks just mehe ja naise
vahelistes suhetes.

Teineteist süüdistatakse tunnete puudumises või
vähenemises, ehkki niisugustes asjades ei ole võimalik
kedagi süüdistada.

See on mõttetu. Tunded kas eksisteerivad või mitte, nõuda
neid ei saa, isegi see argument ei loe, et nad on kunagi
olnud.

Kui kumbki suhtepool tegeleb aga omaenda tunnetega ja
on nende sisus selgusel, siis osutub ka suhtlemine
ehedamaks ja lihtsamaks
KEHAKEEL TUNNETE
VÄLJENDAMISEL JA TAJUMISEL

Küllap teab igaüks omast käest, kui raske on panna tundeid
sõnadesse. Sõnad võimaldavad neid ainult aimata.

Seevastu keha reageerib adekvaatselt meie tunnetele, näitab
välja nii valu kui ka rõõmu.

Kehakeele kaudu saab sageli palju täpsemini aru, mis inimesega
toimub.

Me omandame selle lugemise oskuse sünnist alates ja kasutame
seda alateadlikult igapäevaelus. Kui aga õppida kehakeelt ka
teadlikult lugema, suurendame oma suhtlemisvõimalusi.

Eriti hea on õppida laste varal, sest nemad pole veel omandanud
varjamise ja vältimise kunsti. Nad on tunnetes ehedad ja nende
tundeelu väga mitmekesine.

Täiskasvanute rafineeritum kehakeel nõuab mõningast tõlkimist.
Kuid ka see on õpitav.

Kehakeel koosneb komponentidest, millest
igaüks väljendab teatud tundmusi.

Et need väljendused ei allu tihti meie
tahtele, on kehakeel siiram kui verbaalne
keel.

Näiteks võime põlgust sekundi murdosa
jooksul teise inimese näost lugeda, selle
varjamine on päris raske

Välimus - annab esmast infot teise inimese
tervise, soo, rassi ja kultuuritausta kohta.

Peale kõige üldisema märkame ometi kohe ka
rõõmu või kurbust.

Sellest räägib kogu keha. Inimese välimusest
nähtuvad tema elustiil ja enesetunne tervikuna.

Väsimus ja haigused on välimusest loetavad.

Distants - vahemaa, kui kaugele me kellestki
jääme, kõneleb suhtumisest, staatusest,
meeleoludest ja reageeringutest, võib näidata
pingevabadust, aga ka vastumeelsust.

Lähisuhetes on tähtis aktsepteerida teise inimese
eraldumise soovi. Kui lähedane inimene vajab
distantsi, siis on ta tunded kas vastuolulised või
vajavad vaba ruumi.

Distants räägib ehedalt tunnetest - soov olla
armastatud inimese lähedal väljendub pidevas
juuresviibimises ja sagedastes puudutustes.

Kehahoiak - kõneleb isiksusest, emotsioonidest
ja suhtumisest, viitab inimese meeleolule.

Eriti reedab kehahoiak elevust ja närvilisust.

Žestid - näitavad emotsioone, olukorra ja
tunnete tähtsust.

Oluliste tunnete puhul räägib keha žestide abil
kaasa

Näoilme - kõneleb isiksusest, tunnetest, meeleoludest ja
reaktsioonidest.

Eriti väljendusrikas on suu. Suunurkade asend võib reeta
põlgust ning üleolekut;

Naeratuse ulatus ja kuju on suhtlemise salarelvaks, mis
võidab ka raskemates situatsioonides.

Silmade kaudu antakse öeldule kaalu. Silmside näitab
tunnete ehtsust, selle abil saab tunde tõesuse kindlaks
teha.

Vastumeelsuse korral on raske kaaslasele otsa vaadata.

Näoilme väljendab ehedalt enamikku tundeid.

Puudutused - väljendavad kontrollivajadust, toetust, millegi rõhutamist ja tundeid.

Puudutusi on kahesuguseid: kui me puudutame iseennast (rohkem alateadlikult) ja kui
puudutame teist inimest.

Iseenda puudutamine viitab:




ärevusele ja närvilisusele (eriti näo ja juuste puudutamine)
pingele (sõrmede ja käsivarte pigistamine)
rahustamisele ja lohutusele (käsivarte silitamine).
Teiste puudutamine väljendab:



toetust ja kaastunnet (alates käesurumisest kuni embamiseni)
kiindumust ja armastust (kallistamine, süles istumine, käest kinni hoidmine ja suudlemine)
samuti hirmu ja paanikat (käest kinni hoidmine, selja taha pugemine, kehakontakt üldse)

Puudutused on üks ehedamaid kehakeeles tunnete väljendamise viise (seks on ju
samuti tunnete füüsiline väljendamine).

Inimene, kellel puudub turvatunnet andvate kallistuste kogemus, ei hinda teiste
kallistust ega oska ka ise kallistada.

Puudutuse tõrjumise põhjuseks võib olla aga ka soov püsida oma ,,isiklikus ruumis", mis
ümbritseb iga inimest. Seda soovi tuleb aksepteerida. Hoolimatust teiste inimeste
,,isikliku ruumi" suhtes esineb sageli n-ö mitteturvalises keskkonnas (ühissõidukeis,
järjekordades jne).

Kehalised funktsioonid - annavad teavet meeleolu,
tegususe ja stressitaseme kohta.

Siia alla kuuluvad hingamisrütm, nahajume, higistamine ja
keha lõhnad.

Kõik need protsessid on tahtele allumatud. Kord väljendavad
nad ärevust, kord hirmu või häbi, aga ka erutust ja armumist.

Varjatud helisõnumid - siia kuuluvad kõnelemise rütm,
kiirus, rõhk ja toon, hääle kõrgus või madalus.

Häälde pannakse tavaliselt oma tundmused alates meelast
varjundist kuni pahameele ja vihani välja.

Eriti suur roll on häälel telefonivestluses, kui näoilmet pole
näha

Teadlikud ja ebateadlikud tegevused ja
liigutused - väljendavad ootust, tüdimust,
keskendumist, häiritust või mida iganes.

Oma teatud harjumuslikke žeste või
miimikat inimene ise tihti ei märkagi,
kõrvalseisja aga võib neid tähele panna ja
tõlgendada.

Kehakeele komponendid esinevad tavaliselt koos ja on
seega küllaltki nähtavad ja loetavad.

Igal inimesel on muidugi oma isikupära, kuid et kehakeel
lähtub inimloomusest, siis toimivad need komponendid
enamasti kõigi puhul, ühel vähem, teisel rohkem.

Õppides tähele panema endaga toimuvat, hakkame ka teisi
paremini tajuma ja mõistma. Keha on intelligentne - kui me
vaid suudame ta keelest aru saada. Oma keha parem
tunnetamine annab meile õige taju, milliste inimestega on
meil huvitavam ja nauditavam suhelda.

Kes kuulab oma keha abil oma tundeid, saab tunnetest
parema ülevaate ja kindlustab endale ka parema tervise.

Täiskasvanuna kaitseb inimene end tihti
tundetusega.

Ta on õppinud, et tundetus hoiab teda
haigetsaamisest, eriti lähedussuhetes.

Niisiis, tundetuks ei sünnita, vaid saadakse elu
jooksul.

See kujuneb läbi kogemuse, et tundeid pole
kasulik välja näidata.

Kui inimene õpib selgeks tuimuse, on ka tema
kehakeel vaene ja teistel on raske teda mõista.
Armumine. Armastus

Inimene väidab end olevat ainuke olend loomariigis, kes on
võimeline armuma ja armastama.

Seda väidet kontrollida ei saa, aga ju siis meeldib inimesele
end märkida millegi nii erilisega kui armastus.

Eriline ja tähtis on see just inimese enda silmis.

Armastus loob eelduse suhete ja ka abielu sõlmimiseks,
võimaldab kahel inimesel teineteisele läheneda ning
tundma õppida nii ennast kui kaaslast.

Tihti püütakse selgitada, millal inimene armastab ja millal
on lihtsalt armunud.

Miks on see tähtis? Armumist peetakse kergemaks tundeks,
mis saabub äkki ja võib hääbuda sama äkki.

Kuid teisalt võib armumisest välja kasvada armastus, mis
on pikaajalisem tunne.

Selle püsivusest sõltub tihti ka perekonna püsimine, sest
tänu armastusele elavad inimesed üle kriise ja raskusi.

Armunud ei saa olla korraga mitmesse inimesse, armunu
keskendub vaid ühele suhtele.

Armastusi aga mahub kõrvuti mitu:



armastus mehe vastu
lapse vastu
vanemate vastu jne.

Armunut iseloomustavad kõrgendatud tundlikkus ja
erutusseisund, ta suudab mõelda vaid sellele ainsale
inimesele, armastus on tunduvalt rahulikum ega löö tavaelu
rütmist välja.

Nende kahe tunde vahel on oluline vahet teha abielludes.

Paljud abielud lagunevad sel lihtsal põhjusel, et abiellutakse
armunutena, mitte armastajatena. Lapse sünd lõpetab
armumisseisundi (kolmas inimene tuleb kahe vahele), ent
süvendab armastust.

Armumine on loodud justkui harjutamiseks ja otsimiseks,
selle kaudu saab inimene end tundma õppida ja sealt edasi
liikuda juba süvitsi.

Kuid on ka niisuguseid inimesi, kes ei suuda armumiste
nõiaringist väljuda. Nad arvavad, et armastus tähendab
hästi palju armumisi, ning jäävad nautima uudsuse erutust
ja tundmaõppimise magusat elamust.

Väidetakse, et armastada suudab vaid see, keda on lapsena
armastatud.

Armastuskogemus annab võime olla hea armastaja.
Sugupooltevaheline armastus koosneb
üldjuhul kolmest komponendist:




hingeline lähedus,
kirg,
pühendumine (kohusetunne).
Algul võib tunde moodustada üks neist
komponentidest, seejärel lisanduvad ülejäänud.
Kuid tunne võib ka jääda või kujuneda ühe- või
kahekomponentseks.
1. Meeldimine – tunnet iseloomustavad soojus ja
hingeline lähedus kuid puuduvad kirg ja
pühendumine. Partnerite vahel on usaldussuhe.
2.
Meeletu armumine – nn armastus esimesest silmapilgust. Tegu
on kire ajel tekkinud tundega.
Seob füüsiline külgetõmme, puuduvad hingeline lähedus ja
pühendumine. Selline tunne tekib kiiresti, kuid võib ka sama
kiiresti hääbuda.
3.
Tühi armastus – säilinud on ainult pühendumine, varem esinenud
kirg ja hingeline lähedus on kadunud.
Võib esineda pikka aega koos elanud paaridel.
4.
Romantiline armastus – nagu Romeol ja Julial. Kirele on
lisandunud hingeline lähedus või vastupidi.
Sellised on tihti n-ö ühes suve armastused.
5.
Rumal armastus – kire alusel on tekkinud pühendumine, kuid
hingeline lähedus puudub.
Tunne on emotsionaalselt piiratud. See võib kujuneda väga
lühikese tutvusajaga abiellunute vahel.
6.
Sõbralik armastus - hingelisele lähedusele on lisandunud
pühendumine, kuid mitte kirg.
Teistele näib see sõprusena.
7.
Täiuslik armastus - kujutab endast kõigi kolme komponendi
tasakaalu.
See on armastus, mille poole paljud püüdlevad, kuid mida
vähesed saavutavad.

Kui nüüd vaadata, kui erinev sisu võib olla kahe inimese
armastusel, siis saab arusaadavaks, miks teineteise tundeid ei
mõisteta ja mis oodatakse teiselt tihti midagi muud, kui ta pakub.

Tuleb meeles pidada, et kahe inimese vahel pole mitte üks ühine
tunne, vaid kaks paralleelset.

Kumbki tunneb oma tunnet. Üks armastajatest võib tunda vaid
kirge ja teine ainult lähedust.

Partneriga saavutatakse parem kooskõla, kui mõistetakse, et tema
tunded võivad olla teistsugused. Siis ei teki väärtõlgendusi ega
asjatuid ootusi.

Peaks ka võtma aega ja nägema vaeva selle nimel, et lisanduksid
teisedki tundekomponendid. Võime armastada eeldab loovust. Kes
on loov teistes eluvaldkondades, on loov ka armastuses.
Nagu eespool öeldud, mahub armastusi kõrvuti mitu. Need kõik on objektiivselt, aga
ka subjektiivselt erinevad. Armastusi liigitatakse järgnevalt.

Vennaarm - ligemesearmastus, millel põhinevad teised armastused. See tunne
välistab valiku, on suunatud kõigile.

Emaarmastus on lapse elu ja vajaduste tingimusteta jaatus.
Emaarmastust peetakse kõige omakasupüüdmatumaks tundeks.
Ema armastab oma last tema puudustele ja äpardumistele vaatamata.

Isaarmastus seab aga tingimusi. Isa armastab last sellepärast, et laps täidab
tema lootused, sarnaneb temaga. Isaarmastuse peab ära teenima.

Erootiline armastus - teise inimesega täieliku ühtesulamise ja kokkukuulumise
iha. Erootilist armastust iseloomustab piiratus.

Enesearmastus - kes ei armasta iseennast, ei suuda armastada ka teisi.

Jumalaarmastus pakub lootust ja tuge.

Niisiis kanname eneses eri inimeste vastu
erisugust tunnet.

Igaüks valib endale alateadlikult need
tunded, mille järele tal on vajadus ja
milleks on võimeid.

Kuidas tõelist tunnet ära tunda?

Andmine (saamine) - tõelist tunnet iseloomustab
andmisvajadus, soov teisele kinkida, teha ta
õnnelikuks. Kui see protsess toimib vastastikku,
tagab andmine ka saamise ja tasakaal kindlustab
suhet.

Loov energia - tõeline tunne ei võta energiat, vaid
annab seda. Armastus suurendab inimese loovust,
pannes ta tegutsema.

Austus - lugupidamine oma partneri vastu
sellisena, nagu ta on; ei üritata teda muuta
paremaks ega enda soovi järgi

Vastutus - arvestatakse teise, aga ka enda
vajadusi, ei alahinnata kummagi huvisid ega
põhimõtteid.

Tülidega toimetulek - tähtis on pingeolukorra
kogemus, teadmine, kuidas teine pool konflikti
puhul käitub. Võime ning oskus leppida ja
andestada, aga ka andestust paluda.

“Hingamisruumi" olemasolu - kui kaheldakse
tunnete ehtsuses ja sügavuses, palutakse endale
aega. Aktsepteeritakse ka partneri vastavat
soovi.

Need tunnused aitavad armastuse suhtes selgust luua.

Armastuse teatud staadiumis on normaalne, et tunnetest
selge pildi saamine osutub raskeks. Selline olukord märgib
tunnete arengut ja inimese küpsemist.

Tunne, mis paneb aluse suhtele, areneb pidevalt ja elab läbi
nii tõuse kui ka mõõnu.

Armastajate tarkuseks on niisuguste aspektide arvestamine.
Oluline on ka vahet teha suhte arengukriisidel ja tunde
hääbumisel.

Armastuse olemasolu ei taga tema kestvust, kui inimesed ise
peavad teda endastmõistetavaks. Suhtudes aga armastusse
nagu kingitusse ja rõõmustades iga päev tema olemasolu
üle, hoiame oma tunde eheda ja säravana.