Transcript Valgus kui elektromagnetlaine
Slide 1
Valgus kui
elektromagnetlaine
Slide 2
Valgus – osake või laine?
Kuidas on võimalik panna kella eemalt
helisema?
Slide 3
Kella helistamiseks tuleb...
... visata kella millegagi so kanda keskkonnas edasi ainet – keha
kineetiline energia läheb kellale üle või
... mõjutada kellatila nööri kaudu so kanda keskkonnas edasi
võnkumise energiat e tekitada laine – laine energia läheb kellale üle.
Valgus on energia edasikandumine ruumis, sest valguse
kätte jäävad kehad soojenevad (suureneb siseenergia) ja
pleekuvad (muutub keemiline energia)
Valguse olemuse kohta tekkis 17. sajandil paralleelselt
kaks teooriat
Isaac Newton oletas, et valgus on valgusallikast igas suunas väljuvate
osakeste voog (valgus on erilise „valgusaine“ edasikandumine
ruumis)
Christiaan Hygens [höihens] oletas, et valgus on eriliste lainete voog,
mis levib ruumi täitvas ja kõikidesse kehadesse tungivas keskkonnas
– eetris.
Slide 4
Kumb siis ikkagi – osake või laine?
Teooriad eksisteerisid pikka aega kõrvuti, valdav enamus teadlastest toetas
Newtonit, sest tema autoriteet oli tol ajal lihtsalt suurem.
Mõlemal teoorial olid oma nõrkused:
korpuskulaarteooriaga oli keeruline selgitada seda miks erinevate valgusallikate
valguskiired üksteist ei mõjuta (osakesed peaksid ju üksteisega põrkuma)
laineteooriaga oli keeruline seletada valguse sirgjoonelist levimist (merelained ju
kanduvad ka kivide taha...)
XIX. sajandi alguses avastati elektromagnetlained (Maxwell) ja
tõestati, et valgus on nende erijuht – levimisel käitub valgus
lainena.
XX. sajandi alguses avastati, et valguse kiirgumisel ja neeldumisel
käitub valgus aga hoopis osakeste voona.
Valgus ei ole mitte „puhas“ osakeste voog või „puhas“
elektromagnetlaine, vaid valgusel on korraga mõlemad omadused
– öeldakse, valgusel on dualistlik iseloom.
Slide 5
VALGUS KUI
ELEKTROMAGNETLAINE
Slide 6
ERINEVA OLEMUSEGA LAINED
HELILAINE
on pikilaine, mis kannab edasi võnkumise (mehaanilist)
energiat õhuosakeste vaheliste vastasmõjude tõttu, kusjuures
osakesed võnguvad laine levimisega samas sihis
VEELAINE
on ristlaine, mis kannab edasi võnkumise (mehaanilist)
energiat veeosakeste vaheliste vastasmõjude tõttu, kusjuures
osakesed võnguvad laine levimise sihiga risti
Slide 7
ELEKTROMAGNETLAINE
Elektromagnetlaine on oma olemuselt erinev nii
heli- kui veelainetest.
Peamine erinevus seisneb selles, et
elektromagnetlaines ei võngu levimisel mingi
keskkond.
Elektromagnetlainetus avaldub ruumis levivate
teineteisega seotud elektri- ja magnetväljade
süsteemi perioodilistes muutumistes.
Slide 8
LAINETE KAKS KIRJELDAMISE VIISI
Nii mehaanilisi (heli-, veelaine) kui veelaineid
kirjeldatakse kahel moel:
I. võnumiste ruumilise jaotumise kaudu
•
•
Võrrand/graafik kirjeldab perioodiliselt muutuva suuruse
jaotumist erinevates ruumipunktides.
Sinusoidi naabermaksimumide (-miinimumide jt samas faasis
võnkuvate punktide) vaheline kaugus iseloomustab laine
lainepikkust
(keskkonnaosakeste) võnkumise ajalise
perioodilisuse kaudu
II.
•
•
Võrrand/graafik kirjeldab perioodiliselt muutuva suuruse
jaotumist erinevatel ajahetkedel.
Sinusoidi naabermaksimumide (-miinimumide jt samas faasis
võnkuvate punktide) vaheline kaugus iseloomustab laine
võnkeperioodi
Slide 9
Ülemisel graafikul on kujutatud võnkumiste
(elektrivälja/magnetvälja) jaotus ruumis
Alumisel graafikul on kujutatud samade võnkumiste
(elektrivälja/magnetvälja) ajaline jaotumine
Slide 10
VALGUS ON ELEKTROMAGNETLAINE
Ehkki ajalooliselt on valgust kirjeldatud ka kui erilise
keskkonna „maailmaeetri“ võnkumisena, võime
tänapäeval kindlalt väita, et
VALGUS ON ELEKTROMAGNETLAINE, mille
lainepikkus (õhus) jääb vahemikku 380 nm …
760 nm.
Valgust, nagu kõiki teisi laineidki kirjeldatakse lisaks
lainepikkuse (λ) ka laineperioodi (T),
lainesageduse (f), lainekiiruse (v) ning lainefaasi
(ϕ) abil.
Ehkki „valguslaines“ muutuvad perioodiliselt (ja samas
faasis) nii elektri- kui ka magnetväli, piisab
valgusega seotud nähtuste kirjeldamiseks
ainult elektriväljaga seotu kirjeldamisest, sest
valgussignaali registreerimisel (silmas, seadmetes)
tekitab vastava reaktsiooni just elektriväli.
Slide 11
VALGUST KIRJELDAVAD SUURUSED
LAINEPIKKUS (λ)
lühim kaugus, mõõdetuna pikki ruumipunkte ühendavat
sirget, kahe punkti vahel, kus elektri- ja/või magnetvälja
muutused toimuvad samas faasis.
LAINEPERIOOD (T)
lühim aeg, mille tagant hakkavad laines aset leidvad
perioodilised muutused kordama või
aeg, mille jooksul laine läbib lainepikkusega võrdse teepikkuse.
Slide 12
VALGUST KIRJELDAVAD SUURUSED
LAINESAGEDUS (f)
laine(osakeste) poolt ajaühikus sooritatavate täisvõngete arv.
LAINE KIIRUS (v)
ajaühikus laine poolt läbitav teepikkus.
v=λ×f
valguslaine kiirus vaakumis (ja ka õhus) on universaalne konstant,
mille väärtus on 300 000 km/s = 3×108 m/s
LAINE FAAS (φ)
suurus, mis määrab ära perioodiliselt muutuva suuruse väärtuse
antud ajahetkel
kuna nii elektri- kui ka magnetväli muutuvad sinusoidaalselt, on
faasiks siinusfunktsiooni argument
Slide 13
VALGUST KIRJELDAVAD SUURUSED
VALGUSE INTENSIIVSUS (I)
iseloomustab valguslaine poolt läbi pinnaühiku kantavat
energiat
Igapäevaselt kasutatakse ka valguse tugevust või heledust.
Slide 14
VALGUS JA VÄRV
Slide 15
VÄRV VS LAINEPIKKUS
On kindlaks tehtud, et erineva lainepikkusega
valguslained tekitavad silmas erineva värviaistingu
Erinevate inimeste silmades tekitab sama
lainepikkusega valgus erinevaid aistingud – seega on
värvide tajumine subjektiivne.
Kokkuleppeliselt loetakse kõige pikema
lainepikkusega (kuni 760 nm) laineid punasteks ning
lühima lainepikkusega laineid (alates 380 nm)
violetseteks, kõik ülejäänud värvid jäävad nende
vahele.
Slide 16
VÄRVUSTE SKAALA
VÄRVUS
PUNANE
ORANŽ
KOLLANE
ROHELINE
HELESININE
SININE (INDIGO)
VIOLETNE (LILLA)
LAINEPIKKUS (nm)
760 … 630
629 … 600
599 … 570
569 … 520
519 … 470
469 … 420
419 … 380
Slide 17
VÄRVUSTE SKAALA
Värvuste järjekorda skaalal (alates pikemaline-
lisemast) aitab meeles pidada järgmine „lause“:
Peetri Onu Käib
Reedeti Harilikult
Saunas Vihtlemas
Slide 18
INFRA- JA ULTRAVALGUS
Elektromagnetlainet, mille lainepikkus on suurem
(sagedus on väiksem) nähtava valguse punase osa
omast, nimetatakse INFRAVALGUSEKS
ka infrapunakiirguseks, IR-kiirgus
infravalgust kiirgavad kõik kuumad kehad – mistõttu tajume
infravalgust soojusena
Elektromagnetlainet, mille lainepikkus on lühem
(sagedus on suurem) nähtava valguse punase osa
omast, nimetatakse ULTRAVALGUSEKS
ka ultraviolettkiirguseks, UV-kiirguseks
ultravalgust kiirgavad väga kõrge temperatuuriga kehad
ultravalgus põhjustab inimese rakkudes keemilise reaktsisiooni,
mille tagajärjel vabaneb pigment – nahk päevitub
liiga suurtes kogustes UV-kiirgust võib põhjustada vähirakkude
vohamist nahal
Slide 19
VALGUSE LEVIMINE
Slide 20
LAINEFRONT
Valgus levib ruumis lõpliku kiirusega –
valgusallika „süttimisest“ kuni tema jõudmiseni
mingisse ruumipunkti kulub mingi ajavahemik.
Valguse kiirus vaakumis (ka õhus) on 300 000 km/s
Pinda, mis eraldab ruumi seda osa, kuhu
valgus on jõudnud osast, kus valgust veel ei ole,
nimetatakse lainefrondiks.
Sõltuvalt selle pinna kujust liigitatakse laineid
keralaineteks ja
tasalaineteks.
Slide 21
VALGUSKIIR
Valguslaine levimise kirjeldamiseks on
võetud kasutusele valguskiire mõiste.
Valguskiir on mõtteline joon, mis
näitab valguslaine levimissuunda
ruumis
Homogeenses keskkonnas on
valguskiired alati sirgjooned
Igapäevaelus saame jälgida mitte
valguskiiri vaid valgusvihkusid ehk
valguskiirte kimpe.
Slide 22
VALGUSVIHKUSID ON KOLME LIIKI:
Koonduv valgusvihk
Hajuv valgusvihk
Koonduva
ja hajuva vihu puhul on tegu
keralainega
Paralleelne valgusvihk
Paralleelse
vihu puhul on tegu tasalainega
Slide 23
HAJUV VALGUSVIHK
1. Hajuvas valgusvihus
eemalduvad kiired üksteisest
2. Valgusvihus edasi liikudes
(allikast eemaldudes) vihus
sisalduv valgusenergia väheneb.
Slide 24
KOONDUV VALGUSVIHK
1. Koonduvas valgusvihus lähenevad kiired
üksteisele.
2. Valgusvihus edasi liikudes (allikast eemaldudes)
suureneb vihus sisalduv valgusenergia.
Slide 25
PARALLEELNE VALGUSVIHK
1. Paralleelses valgusvihus asuvad kiired
üksteisest igal pool ühekaugusel.
2.Valgusvihus sisalduv energia ei sõltu
sellest millist kohta vihus vaadeldakse
– energia jaotus on homogeenne.
Slide 26
VARI
Kui valguse teele jääb valgust mitte läbilaskev
keha, siis valguse sirgjoonelise levimise tõttu ei
pääse valgus tema taha ning sinna tekib
piirkond, kus valgusenergiat ei ole (või on
oluliselt vähem) – VARI
Varjupiirkonnas viibides pole valgusallikat
näha (või näeb seda osaliselt või osasid
allikaid)
Slide 27
VARJU TEKKEMEHHANISM
Piirkond,
kuhu ei lange
valgust
Väike
valgusallik
as
Suur
läbipaistmatu
keha
Slide 28
MITME VALGUSALLIKA VARJUD
Sinise
valgusallika
varjupiirkond
Punase
valgusallika
varjupiirkond
Mõlema
valgusallika
Slide 29
TÄIS- JA POOLVARI
Sellist varjupiirkonda, kuhu ei lange ühegi
valgusallika valgust, nimetatakse
TÄISVARJUKS
Seda varjupiirkonda, kuhu valgusallika
valgus langeb ainult osaliselt või kuhu
langeb ainult osade valgusallikate valgus,
nimetatakse POOLVARJUKS
Slide 30
SUURE VALGUSALLIKA VARI
PV
TV
PV
PV
Slide 31
MIDA NÄEME TÄIS- JA POOLVARJU
ALAS (SUUR VALGUSALLIKAS)?
Poolvari
Täisvar
i
Rõngakujuline
poolvari
Slide 32
Kuu faaside tekkimine
Slide 33
Kuuvarjutus
Slide 34
KUUVARJUTUSE KULGEMINE
(27.10.2004; HOCKLEY, TEXAS, USA)
21.18
21.22
21.45
21.24
21.40
21.27
21.33
21.28
21.30
Slide 35
PÄIKESEVARJUTUS
Slide 36
FOTOSID PÄIKESEVARJUTUSEST
Slide 37
PÄIKESEVARJUTUSED EESTIS
Päikesevarjutus on suhteliselt
haruldane loodusnähtus.
Viimane täielik päikesevarjutus oli
22.07.1990, sellest eelmine 21.08.1914,
üle-eelmine 3.05.1715
Järgmine täielik päikesevarjutus on
Eestis nähtav 16.10.2126
Lähiaastate
päikesevarjutused maailmas
Vt ka NASA tabelit päikesevarjutuste toimumiste kohta
Maailmas: http://eclipse.gsfc.nasa.gov/eclipse.html
Slide 38
VALGUSE LAINELISUSEGA
SELETATAVAD NÄHTUSED
Slide 39
PEEGELDUMINE
Valgus levib ühtlases keskkonnas sirgjooneliselt, kuid
jõudes kahe keskkonna lahutuspinnale, muudab valgus
sellel oma levimise suunda.
Kui valgus jätkab peale levimissuuna muutust
levimist samas keskkonnas, nimetatakse seda
nähtust valguse peegeldumiseks.
Valguse peegeldumisel kehtib alati reegel, et nurk, mis
jääb langeva kiire ja langemispunkti tõmmatud
lahutuspinna ristsirge vahele (langemisnurk) on
täpselt sama suur kui nurk, mis jääb
peegeldunud kiire ja sama sirge vahele
(peegeldumisnurk).
Slide 40
PEEGELDUMINE
Saab näidata, et valguse langemisnurk ja peegeldumisnurk on alati
võrdsed; langev kiir, peegeldunud kiir ja peegelpinna pinnanormaal asuvad alati
samas tasapinnas.
Punkti, kus peale peegeldumist lõikuvad peegeldunud valguskiired, nimetatakse
tõeliseks kujutiseks; kus lõikuvad peegeldunud kiirte pikendused –
näivkujutiseks.
Kujutis on koht, kus me näeme asuvat peegeldunud keha.
Slide 41
MURDUMINE
Homogeenses keskkonnas levib valgus ühtlase
kiirusega ja sirgjooneliselt.
Jõudes kahe keskkonna lahutuspiirile, muutub seal
nii valguse kiirus kui ka suund – sirgest valguskiirest
saab murdjoon
Nähtust, kus valgus muudab keskkondade
lahutuspinnal oma levimise suunda ja
siirdub ühest keskkonnast teise, nimetatakse
valguse murdumiseks.
Slide 42
MURDUMINE
Kuna vees on valguse kiirus ca 1,33 korda
väiksem kui õhus, siis on ka vees asuvalt kehalt
meie silma langeva valguse suund teistsugune
– me näeme osaliselt vees asuvat keha
murdununa.
Slide 43
DISPERSIOON
Vaakumis (ka õhus) liiguvad igasuguse
lainepikkusega elektromagnetlained sama kiirusega
– 300 000 km/s.
Sattudes vaakumist erinevasse keskkonda ilmneb, et
erineva lainepikkusega (sagedusega) valgus
liigub keskkonnas erineva kiirusega.
Valguse kiiruse sõltuvust valguse
lainepikkusest nimetatakse valguse
dispersiooniks.
Slide 44
DISPERSIOON
Valge valgus on oma olemuselt liitvalgus – ta sisaldab endas kõiki
värve. Läbides klaasi (või mõne muu keskkonna) “lõhustub” valgus
tänu dispersioonile paljudeks värvilisteks valgusteks – spektriks.
Mida väiksem on valguse lainepikkus, seda rohkem ta keskkonnas
murdub – punane valgus kaldub esialgsest levimissuunast vähem
kõrvale kui violetne.
Slide 45
INTERFERENTS
Kui ühes ja samas ruumipunktis on korraga mitu
koherentset (sama sageduse ja muutumatu
käiguvahega) valguslainet, siis toimub selles
ruumipunktis nende lainete liitumine
resultantlaineks – interferents.
Erilise valgusallika – LASER’i poolt kiiratav valgus on
koherentne ning tema abil on nii interferentsi (kui ka
difraktsiooni) nähtused hästi jälgitavad.
Lainete interferentsi saab selgitada Hyghens’i-Fresnel’i
printsiibi abil:
Iga punkt, kuhuni laine on jõudnud, muutub iseseisvaks laineallikaks,
kusjuures valguse intensiivsus (lainetuse amplituud) on määratud
elementaarlainete liitumise tulemusena.
Kui liituvad lained on samas faasis, siis toimub lainete võimendamine
Kui liituvad lained on vastandfaasis, siis lained nõrgendavad (kustutavad)
üksteist.
Slide 46
INTERFERENTS
Värviline õlilaik märjal asfaldil on seletatav kahe valguslaine –
allikast lähtuva ning veekihilt peegelduva – liitumisena.
Slide 47
INTERFERENTS
Ka läätsedel tekkivad nn
Newtoni rõngad on seletatavad
mitmekordselt, erinevatelt
pidadelt peegeldunud
valguslainete interferentsiga
Slide 48
DIFRAKTSIOON
Difraktsioon on laine kõrvalekaldumine
sirgjoonelisest levimisest ning kandumine
tõkke taha.
Difraktsioon on hästi jälgitav kui tõkke
mõõtmed erinevad (valguse) lainepikkusest 2 … 5
korda st on lainepikkusega samas
suurusjärgus – seega peavad valguse teele jääva
tõkke mõõtmed olema difraktsiooninähtuse
jälgimiseks suurusjärgus 0,7 … 4 μm
Difraktsiooninähtuse tulemusel on võimalik
vaadelda varju piirkonnas valgust.
Slide 49
DIFRAKTSIOON
Difraktsioon peenikeste pilude süsteemis (difraktsioonvõrel)
Slide 50
DIFRAKTSIOON
Difraktsioon väikesel ringikujulisel aval
Slide 51
DIFRAKTSIOON
Difraktsioon väikesel kettakujulisel tõkkel
Slide 52
POLARISATSIOON
Loomulik valgus on segu erinevate lainepikkustega ja
erinevas sihis võnkuvatest väljadest.
Valgust, milles elektrivälja võnkesiht muutub
kaootiliselt nimetatakse polariseerimata
valguseks.
Valguslainet, milles elektrivälja võnkesiht jääb
alati samaks, kusutakse (lineaarselt)
polariseeritud valguseks
Nähtust, kus valguslainest “lõigatakse” välja kõik
võnketasandid peale ühe, nimetatakse valguse
(lineaarseks) polarisatsiooniks.
Elektrivälja tugevuse vektori võnkesiht määrab valguse
polarisatsiooni sihi.
Slide 53
POLARISATSIOON
Polariseerimata valguslaines toimuvad elektrivälja võnkumised kõikvõimalikes
tasandites.
Peale polaroidfiltri läbimist säilub lineaarselt polariseeritud valguslaines neist
võnketasanditest vaid üks.
Kui lineaarselt polariseeritud valguse teele asetada sellega ristuv polaroidfilter,
siis valgus “kustub”, sest filtris lõigatakse ära ka viimane võnketasand.
Slide 54
POLARISATSIOON
• 3D filmide projekteerimine ja vaatlemine põhineb valguse polarisatsioonil.
• Kummagi silma jaoks projitseeritakse ekraanile oma pilt, kusjuures vastavaid
pilte edastavad valgusvihud on teineteise suhtes polariseeitud ristuvates
sihtides.
• 3D pildi vaatamiseks on tarvis polaroidprille – mõlema silma jaoks just selle
silmale edastatava pildi polarisatsioonile vastava sihiga – nii pääseb silma
ainult selle silma jaoks mõeldud pilt, teise silma pilt aga “lõigatakse” ära.
Slide 55
Valgus kui
elektromagnetlaine
Slide 2
Valgus – osake või laine?
Kuidas on võimalik panna kella eemalt
helisema?
Slide 3
Kella helistamiseks tuleb...
... visata kella millegagi so kanda keskkonnas edasi ainet – keha
kineetiline energia läheb kellale üle või
... mõjutada kellatila nööri kaudu so kanda keskkonnas edasi
võnkumise energiat e tekitada laine – laine energia läheb kellale üle.
Valgus on energia edasikandumine ruumis, sest valguse
kätte jäävad kehad soojenevad (suureneb siseenergia) ja
pleekuvad (muutub keemiline energia)
Valguse olemuse kohta tekkis 17. sajandil paralleelselt
kaks teooriat
Isaac Newton oletas, et valgus on valgusallikast igas suunas väljuvate
osakeste voog (valgus on erilise „valgusaine“ edasikandumine
ruumis)
Christiaan Hygens [höihens] oletas, et valgus on eriliste lainete voog,
mis levib ruumi täitvas ja kõikidesse kehadesse tungivas keskkonnas
– eetris.
Slide 4
Kumb siis ikkagi – osake või laine?
Teooriad eksisteerisid pikka aega kõrvuti, valdav enamus teadlastest toetas
Newtonit, sest tema autoriteet oli tol ajal lihtsalt suurem.
Mõlemal teoorial olid oma nõrkused:
korpuskulaarteooriaga oli keeruline selgitada seda miks erinevate valgusallikate
valguskiired üksteist ei mõjuta (osakesed peaksid ju üksteisega põrkuma)
laineteooriaga oli keeruline seletada valguse sirgjoonelist levimist (merelained ju
kanduvad ka kivide taha...)
XIX. sajandi alguses avastati elektromagnetlained (Maxwell) ja
tõestati, et valgus on nende erijuht – levimisel käitub valgus
lainena.
XX. sajandi alguses avastati, et valguse kiirgumisel ja neeldumisel
käitub valgus aga hoopis osakeste voona.
Valgus ei ole mitte „puhas“ osakeste voog või „puhas“
elektromagnetlaine, vaid valgusel on korraga mõlemad omadused
– öeldakse, valgusel on dualistlik iseloom.
Slide 5
VALGUS KUI
ELEKTROMAGNETLAINE
Slide 6
ERINEVA OLEMUSEGA LAINED
HELILAINE
on pikilaine, mis kannab edasi võnkumise (mehaanilist)
energiat õhuosakeste vaheliste vastasmõjude tõttu, kusjuures
osakesed võnguvad laine levimisega samas sihis
VEELAINE
on ristlaine, mis kannab edasi võnkumise (mehaanilist)
energiat veeosakeste vaheliste vastasmõjude tõttu, kusjuures
osakesed võnguvad laine levimise sihiga risti
Slide 7
ELEKTROMAGNETLAINE
Elektromagnetlaine on oma olemuselt erinev nii
heli- kui veelainetest.
Peamine erinevus seisneb selles, et
elektromagnetlaines ei võngu levimisel mingi
keskkond.
Elektromagnetlainetus avaldub ruumis levivate
teineteisega seotud elektri- ja magnetväljade
süsteemi perioodilistes muutumistes.
Slide 8
LAINETE KAKS KIRJELDAMISE VIISI
Nii mehaanilisi (heli-, veelaine) kui veelaineid
kirjeldatakse kahel moel:
I. võnumiste ruumilise jaotumise kaudu
•
•
Võrrand/graafik kirjeldab perioodiliselt muutuva suuruse
jaotumist erinevates ruumipunktides.
Sinusoidi naabermaksimumide (-miinimumide jt samas faasis
võnkuvate punktide) vaheline kaugus iseloomustab laine
lainepikkust
(keskkonnaosakeste) võnkumise ajalise
perioodilisuse kaudu
II.
•
•
Võrrand/graafik kirjeldab perioodiliselt muutuva suuruse
jaotumist erinevatel ajahetkedel.
Sinusoidi naabermaksimumide (-miinimumide jt samas faasis
võnkuvate punktide) vaheline kaugus iseloomustab laine
võnkeperioodi
Slide 9
Ülemisel graafikul on kujutatud võnkumiste
(elektrivälja/magnetvälja) jaotus ruumis
Alumisel graafikul on kujutatud samade võnkumiste
(elektrivälja/magnetvälja) ajaline jaotumine
Slide 10
VALGUS ON ELEKTROMAGNETLAINE
Ehkki ajalooliselt on valgust kirjeldatud ka kui erilise
keskkonna „maailmaeetri“ võnkumisena, võime
tänapäeval kindlalt väita, et
VALGUS ON ELEKTROMAGNETLAINE, mille
lainepikkus (õhus) jääb vahemikku 380 nm …
760 nm.
Valgust, nagu kõiki teisi laineidki kirjeldatakse lisaks
lainepikkuse (λ) ka laineperioodi (T),
lainesageduse (f), lainekiiruse (v) ning lainefaasi
(ϕ) abil.
Ehkki „valguslaines“ muutuvad perioodiliselt (ja samas
faasis) nii elektri- kui ka magnetväli, piisab
valgusega seotud nähtuste kirjeldamiseks
ainult elektriväljaga seotu kirjeldamisest, sest
valgussignaali registreerimisel (silmas, seadmetes)
tekitab vastava reaktsiooni just elektriväli.
Slide 11
VALGUST KIRJELDAVAD SUURUSED
LAINEPIKKUS (λ)
lühim kaugus, mõõdetuna pikki ruumipunkte ühendavat
sirget, kahe punkti vahel, kus elektri- ja/või magnetvälja
muutused toimuvad samas faasis.
LAINEPERIOOD (T)
lühim aeg, mille tagant hakkavad laines aset leidvad
perioodilised muutused kordama või
aeg, mille jooksul laine läbib lainepikkusega võrdse teepikkuse.
Slide 12
VALGUST KIRJELDAVAD SUURUSED
LAINESAGEDUS (f)
laine(osakeste) poolt ajaühikus sooritatavate täisvõngete arv.
LAINE KIIRUS (v)
ajaühikus laine poolt läbitav teepikkus.
v=λ×f
valguslaine kiirus vaakumis (ja ka õhus) on universaalne konstant,
mille väärtus on 300 000 km/s = 3×108 m/s
LAINE FAAS (φ)
suurus, mis määrab ära perioodiliselt muutuva suuruse väärtuse
antud ajahetkel
kuna nii elektri- kui ka magnetväli muutuvad sinusoidaalselt, on
faasiks siinusfunktsiooni argument
Slide 13
VALGUST KIRJELDAVAD SUURUSED
VALGUSE INTENSIIVSUS (I)
iseloomustab valguslaine poolt läbi pinnaühiku kantavat
energiat
Igapäevaselt kasutatakse ka valguse tugevust või heledust.
Slide 14
VALGUS JA VÄRV
Slide 15
VÄRV VS LAINEPIKKUS
On kindlaks tehtud, et erineva lainepikkusega
valguslained tekitavad silmas erineva värviaistingu
Erinevate inimeste silmades tekitab sama
lainepikkusega valgus erinevaid aistingud – seega on
värvide tajumine subjektiivne.
Kokkuleppeliselt loetakse kõige pikema
lainepikkusega (kuni 760 nm) laineid punasteks ning
lühima lainepikkusega laineid (alates 380 nm)
violetseteks, kõik ülejäänud värvid jäävad nende
vahele.
Slide 16
VÄRVUSTE SKAALA
VÄRVUS
PUNANE
ORANŽ
KOLLANE
ROHELINE
HELESININE
SININE (INDIGO)
VIOLETNE (LILLA)
LAINEPIKKUS (nm)
760 … 630
629 … 600
599 … 570
569 … 520
519 … 470
469 … 420
419 … 380
Slide 17
VÄRVUSTE SKAALA
Värvuste järjekorda skaalal (alates pikemaline-
lisemast) aitab meeles pidada järgmine „lause“:
Peetri Onu Käib
Reedeti Harilikult
Saunas Vihtlemas
Slide 18
INFRA- JA ULTRAVALGUS
Elektromagnetlainet, mille lainepikkus on suurem
(sagedus on väiksem) nähtava valguse punase osa
omast, nimetatakse INFRAVALGUSEKS
ka infrapunakiirguseks, IR-kiirgus
infravalgust kiirgavad kõik kuumad kehad – mistõttu tajume
infravalgust soojusena
Elektromagnetlainet, mille lainepikkus on lühem
(sagedus on suurem) nähtava valguse punase osa
omast, nimetatakse ULTRAVALGUSEKS
ka ultraviolettkiirguseks, UV-kiirguseks
ultravalgust kiirgavad väga kõrge temperatuuriga kehad
ultravalgus põhjustab inimese rakkudes keemilise reaktsisiooni,
mille tagajärjel vabaneb pigment – nahk päevitub
liiga suurtes kogustes UV-kiirgust võib põhjustada vähirakkude
vohamist nahal
Slide 19
VALGUSE LEVIMINE
Slide 20
LAINEFRONT
Valgus levib ruumis lõpliku kiirusega –
valgusallika „süttimisest“ kuni tema jõudmiseni
mingisse ruumipunkti kulub mingi ajavahemik.
Valguse kiirus vaakumis (ka õhus) on 300 000 km/s
Pinda, mis eraldab ruumi seda osa, kuhu
valgus on jõudnud osast, kus valgust veel ei ole,
nimetatakse lainefrondiks.
Sõltuvalt selle pinna kujust liigitatakse laineid
keralaineteks ja
tasalaineteks.
Slide 21
VALGUSKIIR
Valguslaine levimise kirjeldamiseks on
võetud kasutusele valguskiire mõiste.
Valguskiir on mõtteline joon, mis
näitab valguslaine levimissuunda
ruumis
Homogeenses keskkonnas on
valguskiired alati sirgjooned
Igapäevaelus saame jälgida mitte
valguskiiri vaid valgusvihkusid ehk
valguskiirte kimpe.
Slide 22
VALGUSVIHKUSID ON KOLME LIIKI:
Koonduv valgusvihk
Hajuv valgusvihk
Koonduva
ja hajuva vihu puhul on tegu
keralainega
Paralleelne valgusvihk
Paralleelse
vihu puhul on tegu tasalainega
Slide 23
HAJUV VALGUSVIHK
1. Hajuvas valgusvihus
eemalduvad kiired üksteisest
2. Valgusvihus edasi liikudes
(allikast eemaldudes) vihus
sisalduv valgusenergia väheneb.
Slide 24
KOONDUV VALGUSVIHK
1. Koonduvas valgusvihus lähenevad kiired
üksteisele.
2. Valgusvihus edasi liikudes (allikast eemaldudes)
suureneb vihus sisalduv valgusenergia.
Slide 25
PARALLEELNE VALGUSVIHK
1. Paralleelses valgusvihus asuvad kiired
üksteisest igal pool ühekaugusel.
2.Valgusvihus sisalduv energia ei sõltu
sellest millist kohta vihus vaadeldakse
– energia jaotus on homogeenne.
Slide 26
VARI
Kui valguse teele jääb valgust mitte läbilaskev
keha, siis valguse sirgjoonelise levimise tõttu ei
pääse valgus tema taha ning sinna tekib
piirkond, kus valgusenergiat ei ole (või on
oluliselt vähem) – VARI
Varjupiirkonnas viibides pole valgusallikat
näha (või näeb seda osaliselt või osasid
allikaid)
Slide 27
VARJU TEKKEMEHHANISM
Piirkond,
kuhu ei lange
valgust
Väike
valgusallik
as
Suur
läbipaistmatu
keha
Slide 28
MITME VALGUSALLIKA VARJUD
Sinise
valgusallika
varjupiirkond
Punase
valgusallika
varjupiirkond
Mõlema
valgusallika
Slide 29
TÄIS- JA POOLVARI
Sellist varjupiirkonda, kuhu ei lange ühegi
valgusallika valgust, nimetatakse
TÄISVARJUKS
Seda varjupiirkonda, kuhu valgusallika
valgus langeb ainult osaliselt või kuhu
langeb ainult osade valgusallikate valgus,
nimetatakse POOLVARJUKS
Slide 30
SUURE VALGUSALLIKA VARI
PV
TV
PV
PV
Slide 31
MIDA NÄEME TÄIS- JA POOLVARJU
ALAS (SUUR VALGUSALLIKAS)?
Poolvari
Täisvar
i
Rõngakujuline
poolvari
Slide 32
Kuu faaside tekkimine
Slide 33
Kuuvarjutus
Slide 34
KUUVARJUTUSE KULGEMINE
(27.10.2004; HOCKLEY, TEXAS, USA)
21.18
21.22
21.45
21.24
21.40
21.27
21.33
21.28
21.30
Slide 35
PÄIKESEVARJUTUS
Slide 36
FOTOSID PÄIKESEVARJUTUSEST
Slide 37
PÄIKESEVARJUTUSED EESTIS
Päikesevarjutus on suhteliselt
haruldane loodusnähtus.
Viimane täielik päikesevarjutus oli
22.07.1990, sellest eelmine 21.08.1914,
üle-eelmine 3.05.1715
Järgmine täielik päikesevarjutus on
Eestis nähtav 16.10.2126
Lähiaastate
päikesevarjutused maailmas
Vt ka NASA tabelit päikesevarjutuste toimumiste kohta
Maailmas: http://eclipse.gsfc.nasa.gov/eclipse.html
Slide 38
VALGUSE LAINELISUSEGA
SELETATAVAD NÄHTUSED
Slide 39
PEEGELDUMINE
Valgus levib ühtlases keskkonnas sirgjooneliselt, kuid
jõudes kahe keskkonna lahutuspinnale, muudab valgus
sellel oma levimise suunda.
Kui valgus jätkab peale levimissuuna muutust
levimist samas keskkonnas, nimetatakse seda
nähtust valguse peegeldumiseks.
Valguse peegeldumisel kehtib alati reegel, et nurk, mis
jääb langeva kiire ja langemispunkti tõmmatud
lahutuspinna ristsirge vahele (langemisnurk) on
täpselt sama suur kui nurk, mis jääb
peegeldunud kiire ja sama sirge vahele
(peegeldumisnurk).
Slide 40
PEEGELDUMINE
Saab näidata, et valguse langemisnurk ja peegeldumisnurk on alati
võrdsed; langev kiir, peegeldunud kiir ja peegelpinna pinnanormaal asuvad alati
samas tasapinnas.
Punkti, kus peale peegeldumist lõikuvad peegeldunud valguskiired, nimetatakse
tõeliseks kujutiseks; kus lõikuvad peegeldunud kiirte pikendused –
näivkujutiseks.
Kujutis on koht, kus me näeme asuvat peegeldunud keha.
Slide 41
MURDUMINE
Homogeenses keskkonnas levib valgus ühtlase
kiirusega ja sirgjooneliselt.
Jõudes kahe keskkonna lahutuspiirile, muutub seal
nii valguse kiirus kui ka suund – sirgest valguskiirest
saab murdjoon
Nähtust, kus valgus muudab keskkondade
lahutuspinnal oma levimise suunda ja
siirdub ühest keskkonnast teise, nimetatakse
valguse murdumiseks.
Slide 42
MURDUMINE
Kuna vees on valguse kiirus ca 1,33 korda
väiksem kui õhus, siis on ka vees asuvalt kehalt
meie silma langeva valguse suund teistsugune
– me näeme osaliselt vees asuvat keha
murdununa.
Slide 43
DISPERSIOON
Vaakumis (ka õhus) liiguvad igasuguse
lainepikkusega elektromagnetlained sama kiirusega
– 300 000 km/s.
Sattudes vaakumist erinevasse keskkonda ilmneb, et
erineva lainepikkusega (sagedusega) valgus
liigub keskkonnas erineva kiirusega.
Valguse kiiruse sõltuvust valguse
lainepikkusest nimetatakse valguse
dispersiooniks.
Slide 44
DISPERSIOON
Valge valgus on oma olemuselt liitvalgus – ta sisaldab endas kõiki
värve. Läbides klaasi (või mõne muu keskkonna) “lõhustub” valgus
tänu dispersioonile paljudeks värvilisteks valgusteks – spektriks.
Mida väiksem on valguse lainepikkus, seda rohkem ta keskkonnas
murdub – punane valgus kaldub esialgsest levimissuunast vähem
kõrvale kui violetne.
Slide 45
INTERFERENTS
Kui ühes ja samas ruumipunktis on korraga mitu
koherentset (sama sageduse ja muutumatu
käiguvahega) valguslainet, siis toimub selles
ruumipunktis nende lainete liitumine
resultantlaineks – interferents.
Erilise valgusallika – LASER’i poolt kiiratav valgus on
koherentne ning tema abil on nii interferentsi (kui ka
difraktsiooni) nähtused hästi jälgitavad.
Lainete interferentsi saab selgitada Hyghens’i-Fresnel’i
printsiibi abil:
Iga punkt, kuhuni laine on jõudnud, muutub iseseisvaks laineallikaks,
kusjuures valguse intensiivsus (lainetuse amplituud) on määratud
elementaarlainete liitumise tulemusena.
Kui liituvad lained on samas faasis, siis toimub lainete võimendamine
Kui liituvad lained on vastandfaasis, siis lained nõrgendavad (kustutavad)
üksteist.
Slide 46
INTERFERENTS
Värviline õlilaik märjal asfaldil on seletatav kahe valguslaine –
allikast lähtuva ning veekihilt peegelduva – liitumisena.
Slide 47
INTERFERENTS
Ka läätsedel tekkivad nn
Newtoni rõngad on seletatavad
mitmekordselt, erinevatelt
pidadelt peegeldunud
valguslainete interferentsiga
Slide 48
DIFRAKTSIOON
Difraktsioon on laine kõrvalekaldumine
sirgjoonelisest levimisest ning kandumine
tõkke taha.
Difraktsioon on hästi jälgitav kui tõkke
mõõtmed erinevad (valguse) lainepikkusest 2 … 5
korda st on lainepikkusega samas
suurusjärgus – seega peavad valguse teele jääva
tõkke mõõtmed olema difraktsiooninähtuse
jälgimiseks suurusjärgus 0,7 … 4 μm
Difraktsiooninähtuse tulemusel on võimalik
vaadelda varju piirkonnas valgust.
Slide 49
DIFRAKTSIOON
Difraktsioon peenikeste pilude süsteemis (difraktsioonvõrel)
Slide 50
DIFRAKTSIOON
Difraktsioon väikesel ringikujulisel aval
Slide 51
DIFRAKTSIOON
Difraktsioon väikesel kettakujulisel tõkkel
Slide 52
POLARISATSIOON
Loomulik valgus on segu erinevate lainepikkustega ja
erinevas sihis võnkuvatest väljadest.
Valgust, milles elektrivälja võnkesiht muutub
kaootiliselt nimetatakse polariseerimata
valguseks.
Valguslainet, milles elektrivälja võnkesiht jääb
alati samaks, kusutakse (lineaarselt)
polariseeritud valguseks
Nähtust, kus valguslainest “lõigatakse” välja kõik
võnketasandid peale ühe, nimetatakse valguse
(lineaarseks) polarisatsiooniks.
Elektrivälja tugevuse vektori võnkesiht määrab valguse
polarisatsiooni sihi.
Slide 53
POLARISATSIOON
Polariseerimata valguslaines toimuvad elektrivälja võnkumised kõikvõimalikes
tasandites.
Peale polaroidfiltri läbimist säilub lineaarselt polariseeritud valguslaines neist
võnketasanditest vaid üks.
Kui lineaarselt polariseeritud valguse teele asetada sellega ristuv polaroidfilter,
siis valgus “kustub”, sest filtris lõigatakse ära ka viimane võnketasand.
Slide 54
POLARISATSIOON
• 3D filmide projekteerimine ja vaatlemine põhineb valguse polarisatsioonil.
• Kummagi silma jaoks projitseeritakse ekraanile oma pilt, kusjuures vastavaid
pilte edastavad valgusvihud on teineteise suhtes polariseeitud ristuvates
sihtides.
• 3D pildi vaatamiseks on tarvis polaroidprille – mõlema silma jaoks just selle
silmale edastatava pildi polarisatsioonile vastava sihiga – nii pääseb silma
ainult selle silma jaoks mõeldud pilt, teise silma pilt aga “lõigatakse” ära.
Slide 55