Transcript © Jaan Paaver TFG virtuaalspektroskoop 1.1 (beta) Kas pole natuke kurb teada, et vikerkaare, ühe kaunima loodusnähtuse, tekkepõhjuseks on kõigest vaid päikesevalguse peegeldumine ja murdumine.

© Jaan Paaver TFG
virtuaalspektroskoop 1.1 (beta)
Kas pole natuke kurb teada, et
vikerkaare, ühe kaunima loodusnähtuse,
tekkepõhjuseks on kõigest vaid
päikesevalguse peegeldumine ja
murdumine vihmapiiskades?
Kas tõesti nii lihtne, ei mingit haldjate
tantsu ega maetud rahapadasid?
Kui Sir Isaac Newton 1666. aastal
valguskiire murdumist klaasitükkides
uuris, ei olnud kaugeltki kõik nii lihtne.
Muidugi oli juba siis teada, et mõnikord
annab klaasi läbinud valgus
vikerkaaresarnaseid värvimänge, aga
selle põhjuseks peeti klaasi, mitte
valguse omadusi.
Optika ilmumiseni jäi
kolmkümmend kaheksa aastat.
Newton lahutas klaasprisma abil päikesevalguse vikerkaarevärvideks ja
liitis tekkinud spektri uuesti valgeks valguskiireks.
Spektrite uurimise algus oli tehtud. Spektraalanalüüsi leiutamise ja
Päikese koostise määramiseni jäi kakssada aastat.
Vaadakem erivärliste kiirte murdumist klaasi pinnal.
Langemisnurk on kõigil kiirtel sama, aga murdumisnurk erinev.
Üsna ilmselt peab klaasi murdumisnäitaja olema seotud valguse
lainepikkusega.
Täpselt nii see ongi. Seda nähtust nimetatakse dispersiooniks.
Lainepikkuse ja murdumisnäitaja seost saab kujutada graafiliselt,
selle graafiku nimi on dispersioonikõver.
Üks hea sajandivanune spektromeeter, näeb
tegelikult välja selline,
aga meil oleks vaja dispersioonikõvera koostamiseks seadet veidi
lihtsustada. Ega me hakka siis ometi spektraalanalüüsiga leiba teenima.
Proovime kõigest ühe dispersioonikõvera joonistada.
valgusallikas,
praegu
kustutatud
valgusfilter,
praegu
punane
ekraan spektri
vaatamiseks
prisma
asja juurde
aitab küll, lõpetame