Fiktsioon modernses maailmas

Tegelikkus ja fiktsioon

Fiktsionaalse teose kogemine Ilukirjanduse puhul loob teose kirjanik ning selle vastuvõtja on lugeja. Teoseks on kunstitaotluslikult üles ehitatud tekst, millega kirjanik annab tajutava vormi ühele loole või olukorrale, mida ta ette kujutab. Lugeja ei suhtle otse kirjanikuga, vaid teosega: ta loeb teksti ning loetu mõjul tekib tal ettekujutus fiktsionaalsest loost või olukorrast.

Jaota tunnused õigesti

Fiktsioon Tegelikkus

On kõikvõimalik, seda saab luua ja muuta individuaalse mõtte ja kujutluse abil.

Võib, aga ei pea sisaldama tegelasi, olukordi, sündmusi, keda või mida pole päriselt olnud või mis pole päriselt võimalikud.

On kunstiliselt korrastatud, esitatud tervikliku loo või pildina.

Ei allu individuaalsele mõttele ja kujutlusele, areneb omasoodu paljude tegurite koosmõjul.

On olemuselt tähenduslik, loodud mingi mõtestatud kavatsusega ja eeldab tõlgendamist.

Ei ole olemuselt tähenduslik, ei eelda midagi, kuid sunnib reageerima ja tegutsema.

Sisaldab inimesi, olukordi, sündmusi, mis annavad ainest kunstiteoste loomiseks, kuid võib saada ka ise teostest mõjutusi edasiseks arenguks.

Ei ole kunstiliselt korrastatud ega tervikuna haaratav.

Jaota tunnused õigesti

Fiktsioon

On kõikvõimalik, seda saab luua ja muuta individuaalse mõtte ja kujutluse abil.

Tegelikkus

Ei allu individuaalsele mõttele ja kujutlusele, areneb omasoodu paljude tegurite koosmõjul.

Võib, aga ei pea sisaldama tegelasi, olukordi, sündmusi, keda või mida pole päriselt olnud või mis pole päriselt võimalikud.

Sisaldab inimesi, olukordi, sündmusi, mis annavad ainest kunstiteoste loomiseks, kuid võib saada ka ise teostest mõjutusi edasiseks arenguks.

On olemuselt tähenduslik, loodud mingi mõtestatud kavatsusega ja eeldab tõlgendamist.

On kunstiliselt korrastatud, esitatud tervikliku loo või pildina.

Ei ole olemuselt tähenduslik, ei eelda midagi, kuid sunnib reageerima ja tegutsema.

Ei ole kunstiliselt korrastatud ega tervikuna haaratav.

Väljamõeldis ähvardab tegelikkust

Mihhail Bulgakov „Meister ja Margarita“ (1928–1940, avaldatud 1967) • • Peategelane põletab oma teose käsikirja, sest loodab nõnda pääseda stalinistliku režiimi tagakiusamisest ning leida taas sisemise tasakaalu, mille töö teose kallal on segi paisanud. Hiljem toob salapärane tegelane Woland, Saatana võrdkuju, põletatud käsikirja Meistrile tagasi.

Bulgakov põletas ka ise ühe versiooni „Meistri ja Margarita” käsikirjast, peljates samu repressioone mida tema kangelanegi.

Väljamõeldis ähvardab tegelikkust

Ray Bradbury „451 kraadi Fahrenheiti“ (1953) • • Romaani tegevus toimub ühiskonnas, kus raamatud on keelatud. Kui kellegi valdusest raamatuid leitakse, need põletatakse. Loo peategelane Montag töötab raamatu põletajana, kuid kogemused, mis talle töö käigus osaks saavad, ja raamatud, mille ta salaja endale koju viib, panevad ta kehtivas korras kahtlema. Ta loeb päästetud raamatuid ning püüab mõista, miks neid inimestele keelatakse. Kui Montagi mässu meelsus ilmsiks tuleb, õnnestub tal linnast põgeneda ning jõuda teiste pagulaste juurde, kes on hulga raamatuid pähe õppinud, et need hiljem taas inimestele kättesaadavaks teha. Loo lõpus hävib raamatuvaenajate linn tuumarünnakus ning Montag ja tema kaaslased saavad võimaluse alustada vaba ühiskonna taastamist.

Romaan sündis külma sõja algaegadel. Sündmustik on ulmeline, kuid hirm mõttevabaduse piiramise ja hävitava tuumasõja ees, mis teoses väljendub, painas inimesi reaalselt.

Väljamõeldis ähvardab tegelikkust

Umberto Eco „Roosi nimi“ (1980) • • Romaani tegevus toimub keskajal kloostris, kus sooritatakse järjest mitu salapärast ja võigast mõrva. Juhtumeid asub uurima vend William of Baskerville koos oma õpilase Adsoga. Nad jõuavad järeldusele, et mõrvade motiiv on püüd takistada inimesi lugemast üht antiikaegset käsitlust komöödiast, mida peetakse kadunuks, aga mis on kloostri rikkalikus raamatukogus tegelikult olemas. Mõrvar pelgab vaimset vabadust, mille huumor inimestele annab.

Õpetlasest autor on romaani jaoks ainest ja inspiratsiooni ammutanud aja- ja kultuuriloolistest allikatest, filosoofiast, varasemast ilukirjandusest ja ka isiklikest kogemustest. Kõik need allikad on osa tegelikkusest, autori kujutlus on nende varal vorminud fiktsionaalse loo.

Lugeja, kirjanik, autor, tegelane

Oskar Lutsu (1887–1953) jutustuse „Kevade” (1912) paljude tegelaskujude aluseks on päris inimesed, keda kirjanik lapsepõlves tundis, ning teoses kajastub Lutsu enese elujuhtumeid. Autobiograafilisele ainesele vaatamata on „Kevade” traditsiooniline ja lihtne fiktsionaalne teos: tegelased ja sündmused kuuluvad kõik ainult autori välja mõeldud maailma. Jutustuse järgedes „Suvi”, „Tootsi pulm” ja „Äripäev” muutuvad fiktsionaalse ja tegeliku maailma suhted segasemaks: fiktsionaalsed tegelased saavad teada, et on ilmunud jutustus „Kevade”, ning fiktsionaalsesse maailma lisandub tegelane nimega Luts, kes on ka selles maailmas „Kevade” autor. Ülejäänud tegelased kohtuvad kirjanik Lutsuga ning arutlevad selle üle, kuidas neid on „Kevades” käsitletud ja edasistes teostes käsitleda tuleks. (Vasakul pildil kirjanik Oskar Luts, paremal näitleja Aleksander Eelmaa tegelase Lutsu rollis telelavastuses „Pildikesi Paunverest”.)

Lugeja, kirjanik, autor, tegelane

1930.–1940. aastate Ameerika krimikirjanduse tuntumaid autoreid ja ühtlasi kangelasi oli Ellery Queen. Sellise nime andsid oma fiktsionaalsele detektiivile kirjanikud Frederic Dannay ja Manfred Bennington Lee, kes kirjutasid Queeni lugusid koos, kasutades oma peategelase nime ka ühise autorinimena. Autor Ellery Queen on seega olemas (vt e k nt „Ameerika püstoli mõistatus”). Fiktsionaalses maailmas on olemas ka tegelane Ellery Queen (pildil näitleja Jim Hutton 1970. aastate telesarja „Ellery Queen” nimirollis). Kuid kirjanikku Ellery Queen ei ole olnud olemas. Queeni-lugude veel üks omapära on varjamatu suhtlemine lugejaga: enne, kui peategelane kurjategija paljastab, esitab autor lugejale otsesõnu väljakutse roimari isik ära arvata andmete põhjal, mille detektiiv on leidnud.

Lugeja, kirjanik, autor, tegelane

Juhan Viidingu (1948–1995) luulelooming jaguneb laadilt kahte üpris erinevasse ajajärku. Esimesel neist avaldas kirjanik oma luulet Jüri Üdi nime all ning see periood lõppes koguga „Ma olin Jüri Üdi” (1978), mille autoriks on märgitud juba Juhan Viiding. Inimene, kes kirjutas Jüri Üdi ja Juhan Viidingu luuletused, oli üks ja sama, kuid tema identiteet autorina muutus, nagu muutus ka tema luule. Juhan Viiding oli kutselt näitleja. Rollimängud, ühe ja sama inimese võime kehastada eri tegelasi või identiteete on teatrikunsti tuum, mida Viiding võttis väga tõsiselt. (Pildil Viidingu elulooraamat, mille autor on tema õde Mari Tarand.)

Milleks inimesele fiktsioon?

• Visanda fiktsionaalse lühiloo sündmustik.

–

Ühel hommikul ärgates avastab peategelane, et ta on öö jooksul ...

– – – –

Seetõttu ei saa ta enam ...

Tema lähedased ...

Aja jooksul ...

Lõpuks ...

Milleks inimesele fiktsioon?

• Võrdle oma kavandit kaaslas(t)e oma(de)ga. Arutlege, mis teie väljamõeldistes väljendub, nt – soovunelmad, – hirmud, – humoorikas fantaasia, – – tegelikud kogemused, plaanid tulevaseks eluks, – ...

Milleks inimesele fiktsioon?

• Leia täherägastikust ühe kuulsa 20. sajandi teose pealkiri, mis jutustab sellise ülesehitusega fiktsionaalse loo, ning autori ees- ja perekonnanimi.

Milleks inimesele fiktsioon?

• Leia täherägastikust ühe kuulsa 20. sajandi teose pealkiri, mis jutustab sellise ülesehitusega fiktsionaalse loo, ning autori ees- ja perekonnanimi.

Milleks inimesele fiktsioon?

• • • Tutvu selle teosega.

Tee loo sisust lühikokkuvõte.

Arutle, mille poolest võiks selline lugu olla inimlikult huvitav ja usutav.

Objekt ja kujutis

Traditsiooniline arusaam kunstiteosest kui kujutisest Traditsioonilise arusaama kohaselt jäljendab kujutis objekti ning viitab objektile: kui inimene kujutist näeb, mõistab ta, mis objekti on jäljendatud. Kujutised on vahendid objektidest kõnelemiseks ja neist mõtlemiseks, kuid ise nad suhtlus- ja mõtteprotsessi eriti ei mõjuta.

Objekt ja kujutis

Objekt eelneb kujutisele Kunstiline kujutis (Mare Mikofi bareljeef) Lennart Merest. Kirjanik, filmimees ja poliitik, taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimene president Lennart Meri (1929– 2006) oli olemas enne kui arvukad representatsioonid temast. Inimeste ja teiste elusolendite, loodus- ja tehisobjektide puhul ongi objekti ja kujutise suhe algselt niisugune, kuid võib ajapikku muutuda keerukamaks. Kujutised võivad arusaama objektist hakata mõjutama märksa suuremal määral kui see, missugune objekt tegelikkuses oli või on. Kui kujutatakse inimest, võivad kujutamistavad hakata mõjutama ka tema enda käitumist.

Objekt ja kujutis

Modernne arusaam kunstiteosest Modernsus tähendab teadlikkust sellest, et kunstiteost kogedes kogetaksegi teost, mitte tegelikkust, mis teost looma ajendas. Teose põhjal võib ette kujutada, missugused tegelikkuse objektid seal kajastuvad, kuid ei ole võimalik ega ka esmatähtis seda kindlalt teada. Uued teosed võivad sündida ka varasemate teoste, mitte ainult kunstivälise tegelikkuse kogemisest. Sarnane objekt või kogemus võib eri inimesi ajendada looma hoopis erinevaid teoseid. Seepärast ei aita taustateadmised objekti või kogemuse kohta teost kunagi lõpuni mõista, kuna teose keskmes on kunstniku subjektiivne suhe kogemusega.

Objekt ja kujutis

Kujutamine loob objekti Kirjanik Jaak Urmeti foto näitleja Andrus Vaarikust Ivan Orava rollis. Ivan Orav on fiktsionaalne tegelane, kelle lõi 1992. aastal Andrus Kivirähk Eesti Päevalehe huumorirubriigis. Hiljem jõudis Orava tegelaskuju ka raamatusse, telesarja ning -lavastusse. Tema fiktsionaalsed seiklused on tihedalt põimunud sündmustega tegelikkusest; Orava fiktsionaalses maailmas tegutsevad ka päris inimestest inspireeritud karakterid, mh president Lennart Meri. Andrus Vaarik asus Oravat kehastama telesarjas „Vabariigi valvur” (1994–1995) ning tema järjekindel esinemine Orava rollis on kinnistanud üldise ettekujutuse Orava välimusest. Ehkki Oravat ei ole päriselt olemas, on loomeinimesed ja entusiastlik publik üheskoos loonud temast vägagi üksikasjaliku ning laialt tuntud representatsiooni.