Transcript Jean-Paul Sartre

EKSISTENTSIALISM
XX sajandi filosoofias ja kirjanduses
TPL 2011
SØREN KIERKEGAARD (1813—1855)




Taani filosoof, religioosne mõtleja;
üks XX sajandit enim mõjutanud
mõtleja;
lisaks filosoofidele mõjutas
psühholooge, teolooge, poeete;
oma otsingute keskmesse asetab
Kierkegaard iseenda; ta vaatab
enda ümber ringi, süüvides
maailmas kohatavatesse
konkreetsetesse indiviididesse.
KIERKEGAARDI ELUSTAADIUMIDE FILOSOOFIA
Kierkegaardi huvitab inimese võime (ja
kohustus) suhestuda iseendaga ning
püüelda Iseks, sest tema arvates on
inimene algselt üksnes võimalus
inimeseks saada.
Ta toob välja kolm elamisviisi:
1. esteetiline staadium;
2. eetiline staadium;
3. religioosne staadium.
Staadiumite piirialad: esteetilise ja
eetilise vahele jääb iroonia, eetilise
ja religioosse vahele jääb huumor.
ESTEETILINE STAADIUM
Inimene, kes ei ole enesest teadlik ja laseb end
juhtida olemasoleval ja ettetuleval, on filister.
Filister elab illusioonis, nagu ta langetaks ise oma
otsuseid, kuid on tegelikult teda ümbritseva
ühiskonna saadus, juhuste mängukann.
Esteetilises staadiumis naudib inimene elu (elab
silmapilgule, otsin naudinguid), ta ei pühendu
millelegi, on teadlikult huvitu. Kuna kõik on ükskõik,
on naeruväärne midagi tõsiselt võtta. Alles siis, kui
inimene oma otsuste tinglikkust* mõistab, astub ta
eetilisse staadiumi. * tinglik – suhteline, (kokku)leppeline, reaalselt mitteeksisteeriv
EETILINE STAADIUM
Harjumuse ületamine ja valikuvabadus viib eetilise
staadiumi juurde.
Eetilises staadiumis on inimene tahtejõuline
elukujundaja, keda juhib kohuse- ja vastutustunne.
Ta on saavutanud n-ö õiged suhted teistega, aga ka
sisemise selguse eneses. See on elu üksnes enese
tahtel, üha korratud otsustega, rangelt
moraalikoodeksi järgi.
Nii esteetiline kui ka eetiline elu on Kierkegaardi
arvates elu meeleheites, mis ületatakse religioosses
staadiumis – ja alles siis on võimalik saada Iseks.
RELIGIOOSNE STAADIUM
Vt Kierkegaardi tekstid eesti keeles:
http://www.apollo.ee/catalogsearch/result/?q=
Kierkegaard
Kierkegaard eristab kaht tüüpi religioossust:
religioossus A ehk varjatud seesmuse religioossus ja
religioossus B ehk kristlus.
Esimeses tuleb tõde inimesest enesest, teise puhul
inimesest üksi ei piisa. Religioossus A-le on omane
püüd suhestada end jumalaga üksnes enese jõul.
Selline religioossus on iseloomustatav kolme
väljendamisviisi kaudu: resignatsioon, kannatamine,
süü. See, kes on resigneerunud lõpmatult ehk
teinud vaimsel tasandil võimatu võimalikuks,
saavutab iseenese eneses.
MARTIN HEIDEGGER (1889—1976)




XX sajandil nii jumaldatud kui ka
põlatud saksa (eksistentsi)filosoof;
uskus, et puhtaim lääne filosoof oli
Sokrates, sest ta ei kirjutanud;
Heidegger tähtsustas loenguid ja
seminare;
oluline teos „Olemine ja aeg” (1927)
– aeg vormib inimese olemist
möödapääsmatult;
Heideggeri jaoks on lääne
ühiskonna ja tsivilisatsiooni ajalugu
jutustus sellest, kuidas olemine
unustati.
MARTIN HEIDEGGER
„Inimestel on vahetpidamata
tegemist olemisega ja ometi
on see neile võõras. Neil on
tegemist olemisega, sest nad
on pidevalt suhtes olevatega.
See on neile võõras, sest nad
pöörduvad ära olemisest, sest
nad ei mõista seda sugugi,
vaid mõtlevad, et olev on vaid
olev ja ei midagi muud. Nad
on tõeliselt ärkvel ja ometi
jääb olemine nende eest
varjatuks.” (Martin Heidegger)
MARTIN HEIDEGGERI MÕTTEID



Inimene on „heidetud” maailma. Maailm on olnud
enne meid ja on pärast meid. Me ei ole maailma
valinud, me ei tea, miks ta on olemas.
Äng (Angst) on maailmas-olemisele ürgomane:
olemisel puudub alus. Äng tekib, kui inimene
teadvustab oma olemise seletamatust ja
mõistatuslikkust ning oma vastutust selle
mõistatuse ees.
Inimest tabab hirm (Furcht), et ta jääb
tegelikkusele alla.
MARTIN HEIDEGGERI MÕTTEID


Inimene ei ole maailmas üksi: inimestele on omane
„koosolemine”. Teised inimesed aga kujutavad endast
ohtu, sest teiste kaudu tekkib oht minna kaduma massi
sisse. Kui see juhtub, siis sünnib „läbilõikeinimene” ja
ta võõrdub oma kõige olemuslikumast olemisest ja
iseenesest kui küsimusest. Nii juhtub, et „igaüks on
keegi teine ja keegi ei ole tema ise”.
Heideggeri jaoks on tähtis hoolimine: „Hoolid ja
hoolitsed, järelikult oled. Oled, järelikult hoolid ja
hoolitsed.” Hool on vältimatu alus „võimalusele olla
vaba”.
MARTIN HEIDEGGERI MÕTTEID:




“Keel on inimese koda. Inimene elab selles kojas.
Mõtlejad ja luuletajad on elamise hoidjad.”
Keel on tähenduse kandja ja sünnitaja.
Keel lamestub massiinimese võõrdumuses. “...keel
on ülepea ära kulutatud ja kasutatud – vältimatu,
kuid suvaliselt tarvitatav peremeheta
suhtlemisvahend, sama silmapaistmatu kui avalik
liiklusvahend.” Tuleb leida uus keel, et me saaksime
sügavalt mõtelda olemist ja olemise keelt. Selleks ei
sobi teaduse keel: liigituste, määratluste ja
võimuhaaramise keel. Selleks sobib luuletajate keel,
sest luule kaudu on võimalik tungida asjade tuuma.
“Keel on olemise enese valgustav-varjav tulemine.”
MARTIN HEIDEGGERI TEOSED EESTI KEELES
Sissejuhatus metafüüsikasse
Sari: Avatud Eesti Raamat
Ilmamaa, 1999
Olemise põhiprintsiipe ja algpõhjusi käsitlev filosoofia osa - metafüüsika
leiab selles teoses kuulsa saksa filosoofi Martin Heideggeri
edasiarenduse. Teos esitab selle täielikult välja töötatud loengu teksti,
mille Heidegger (1889-1976) pidas sama nime all suvesemestril 1935
Freiburgi (Beisgrau) ülikoolis.
Kunstiteose algupära
Sari: Avatud Eesti Raamat
Ilmamaa, 2002
„Kunstiteose algupära“ (loenguina 1935/1936, ilmunud 1950) käsitleb
kunstiteost filosoofia ajaloos esmakordselt „mitte-esteetiliselt“, s.t. mitte
ilult, vaid tõelt kui varjamatuselt. Käesolev raamat sisaldab peale
nimiteose nii ettevalmistanud ja samasse ajaruumi kuuluvaid, kuid
kaugemale minevaid kunstikäsitlusi. Käesoleva valiku on koostanud,
saksa keelest tõlkinud ja järelsõnaga „Esteetika ületamisest“
varustanud Ülo Matjus, kellelt pärineb ka enamik varasemaid
Heideggeri-tõlkeid eesti keelde.
EKSISTENTSIALISMI PÕHIMÕISTED JA -TEEMAD
Autentsuse probleem (autentne – ehtne, ehe
(eheda), täiesti usaldatav; algallikail põhinev):
Kuidas olla ise; milline on autentne iseolemine?
Autentne olemine vastandub stereotüüpsele
elule massis. Eksistentsialistliku elustiili juurde
kuulub igal juhul iseolemise- ja
sõltumatusetaotlus, ka omalaadi individualism.
 Intentsionaalsus (filos teadvuse suunatus esemele; teadvuse

esemelisus; intentsionaalsus – kavatsuslik, millelegi suunatud):
Mis on teadmine, usk, vihkamine, armastus jms
ning kuidas ja millele on need aktid suunatud?
ABSURD:
Mis on olemine ja kuidas on teadvus sellega
seotud? Jean-Paul Sartre leiab, et inimese
olemine, isegi inimese enda eksistents on
absurdne. Pole ratsionaalset alust, miks asjad
on just nii ja mitte teisiti; inimene on absurdsel
moel sunnitud pidevalt valima, kuigi ükski tema
valik pole õigustatud iseenesest. Valikul puudub
kindel alus. Albert Camus’ jaoks on absurd
pigem tunne, mille tekitab lõhe inimese soovide
ja käitumise ning maailma vahel. (Eksistentsialism

on reaktsioon ratsionalismile.)
VABADUS:
Et teha hüpet ühest eksistentsisfäärist teise,
tuleb valida. Kõige tulisem vabaduse pooldaja
(‘apologeet’) on J.-P. Sartre: iga mu
enesemääratlus, tegu, mõte ja isegi
emotsioon eeldab alati intentsionaalseid
(‘kavatsuslik, pürgimuslik’) valikuid. Kui ma ka
ei vali, on see ikkagi valik. Eksistents ja
vabadus on Sartre’ile üks ja seesama,
inimene on seetõttu oma olemise eest täiesti
vastutav.

Piirsituatsioon ja ängistus:
Eksistentsialistlike teoste tegelased satuvad tihti
absurdsetesse või väljakannatamatutesse
olukordadesse, mille lahutamatu osa on surm.
Ängistus avab autentse (‘eheda’) iseolemise.
 Koosolu:
 Karl Jaspers (1883–1969; saksa filosoof, arst ja psühhiaater on

filosoofina tuntud oma piirisituatsioonide (Grenzsituation) analüüsiga)
arvab, et autentse iseolemise võib saavutada
eksistentsiaalse kommunikatsiooni kaudu:
inimesed innustavad üksteist vastastikku oma
vabadust ära tundma.
JEAN-PAUL SARTRE (1905—1980)






prantsuse kirjanik, filosoof ja kriitik;
kaitses inimõigusi, pööramata
tähelepanu nende rikkumisele
sotsialismimaades;
võttis kasutusele väljendi Kolmas
Maailm.
kuigi mõistis hukka Punaarmee
invasiooni Ungarisse, ei takistanud
see teda külastamast NSV Liitu
(aastatel 1962—1966 üheksa korda).
1964. aastal tunnustati kirjanikku
Nobeli preemiaga, millest ta
protestiks süsteemi vastu loobus;
elu lõpul pime ja vaimselt nõder.
Sartre’i elukaaslane Simone de Beauvoir (prantsuse kirjanik ja filosoof,
eksistentsialist, publitsist, feminismi klassik) pidas väikest kasvu ja
mitte just kõige nägusama välimusega meest teatud mõttes oma
lapseks. Vabaabielupaari peresuhetest annab tunnistust seegi, et
järglasi neil polnud, kuid mõlemad adopteerisid täisealisi lapsi, neil oli
mitmeid armukesi, keda nad teineteise eest ei varjanud.
Sartre ja Beauvoir külastasid Eestit 1964. aastal, nende “kantseldajaks”
oli Lennart Meri, prantsuse keele hea valdaja.
SARTRE’I LOOMING:
Romaan “Iiveldus” (La Nausée, 1938)
Paeluv ja filosoofiline lugu iseendasse vaatamisest ja
eksistentsiaalsuse lätete avastamisest.
Antoine Roquentin, kes on end pärast pikki reisiaastaid sisse
seadnud ühte Prantsuse sadamalinna, asub lõpetama
uurimust ühest XIX sajandi poliitikategelasest. Teda hakkab
painama kummaline iiveldustunne, mis saadab teda kõikjal:
kirjutades uurimust, kohtudes sõpradega, isegi siis, kui ta
mõtleb Annyle, tüdrukule, keda ta kunagi armastas.
“IIVELDUS”
„Iivelduse” tegevus toimub Bouville’is (tõlkes: mudalinn), mille
eeskuju on olnud Le Havre, sadamalinn Seine’i suudmes. Sartre
töötas Le Havre’is õpetajana ja elas Printania hotellis, kus elab ka
tema romaani peategelane. Sartre maksab romaaniga kätte Le
Havre’i elanikele, kes noort õpetajat varjamatu umbusuga
kohtlesid.
Bouville sümboliseerib Roquentini vaateid: „Eksistents on
absoluutne ja järelikult täiesti mõttetu. Kõik on mõttetu, see aed,
see linn ja mina ise. Kui see pärale jõuab, siis paneb see südame
pööritama ja kõik hakkab hõljuma: siis ongi kohal Iiveldus.”
„OLEMINE JA EIMISKI”
Filosoofiline teos, eksistentsialismi piibliks kutsutud
„Olemine ja eimiski” (1943).
Mõjutatud Martin Heideggerist, kuid Sartre’it huvitab
inimese olemine (H.-l olemine üldse). Sartre kasutab
mõistet olemine iseendas. Selles on välistatud
muutumine, liikumine, ajalisus, olemine iseendas on
iseloomustatav juhusliku ja absurdsena. Absurdne on
ta seetõttu, et tal puudub iseenesest mõte. Mõttetu
olemiskogemuse avavad iiveldus ja igavus.



Inimene on radikaalselt vaba. Ta määratleb ise ennast. Ta näitab
oma tegevuse kaudu, kes ta on. Mingit olemust, mina või
identiteeti ei ole juba ette olemas. „Inimene seob end oma eluga,
joonistab oma pildi, ja väljaspool seda pilti ei ole midagi.”
Omaloodud vanglad ümbritsevad inimest ja panevad ta unustama
tema tõelise loomuse – vabaduse. See on tema vaba valik, ta ise
teeb käsu siduvaks, inimene „esemestub”.
Suhtumine haigusesse: inimesel on vabadus tõlgendada oma
haigust kannatuseks või õnnistuseks, hävinguks või uueks
alguseks; inimesest endast oleneb, millise tähenduse haigus
tema elus saab.
JEAN-PAUL SARTRE
Vabaduse pahupool on vastutus ja
ahistus. „Äkki leian end olevat
üksiku ja abitu, seotuna maailma,
mille eest ma kannan täit
vastutust, ilma et ma suudaksin
sellest vastutusest hetkekski lahti
saada, ükskõik mida ma ka
teeksin.”
Inimesel on sund valida iseennast.
Inimene üksi peab otsustama, mis
tema väärtused on ja mis ta ise on.
Inimene on kellekski saamise
olukorras, otsimise olukorras ja
otsimine ei lõppe.
JEAN-PAUL SARTRE
Otsustav on vastutus selle keskkonna
eest, kuhu meid on heidetud.
Maailmale tuleb käsi külge panna, sest
inimene on “olend, kelle suhtes mitte
keegi ei saa jääda erapooletuks, isegi
mitte jumal”. Sartre: “Ei ole mingit
vahet Jumala ja Kuradi vahel. Ise ma
valin inimese.”
Tuleb uurida piirsituatsioone, kust saab
alguse radikaalne pööre. Tuleb uurida
valiku sundi ja valiku võimalust – ja
seda, kuidas need kaks inimlikku tõde
teineteisega lahutamatult põimuvad.
Moraali üldpõhimõtteid ei saa ette ära
määrata. Otsustavad ei ole lähtekohad
ega iseloom, anded ja senine elu.
Otsused langetatakse konkreetses
olukorras: inimene on üksinda oma
eluga silmitsi.
JEAN-PAUL SARTRE
Romaanitriloogia „Vabaduse teed” (1945—
1949)
Teesnäidendid (üks selge sõnum, millele teos
on üles ehitatud ning mida autor publikule
kuulutab):
„Kärbsed” (1943) – kuidas inimene võib end
ise hävitada;
„Kinnine kohus” (1944) – mõtisklus teatri
olemusest;
„Räpased käed” (1948) – idealistlik
maailmavaade vastandatakse
minnalaskmisele ja allaheitlikkusele;
„Kurat ja Vanajumal” (1951) – ei absoluutne
headus ega absoluutne kurjus pole
võimalikud.
JEAN-PAUL SARTRE
Autobiograafia „Sõnad” (1963)
Teos on korraga nii autobiograafia kui ka
autodestruktsioon ehk eneselammutamine.
See on raamat kirjaniku lapsepõlvest, üksiku lapse
elust jõukas perekonnas, lugemise ja kirjutamise
avastamisest.
Sartre otsib vastust küsimusele, kuidas temast
kirjanik sai.
58-aastaselt kirjutatud raamat oli mõeldud
hüvastijätuna kirjandusega, mistõttu Sartre
soovis, et tulemus oleks eriti õnnestunud.
Just pärast selle teose ilmumist otsustas Rootsi
Akadeemia määrata autorile Nobeli preemia
(„Sõnad” “paistab ennustavat uut ja vitaalset
ajastut tema loomingus”), millest Sartre loobus.
(Nobeli auhind on mõeldud lääne kirjanike ja ida
dissidentide pärgamiseks ning ta ei soovi kaasa
aidata kultuurilõhe kultiveerimisele kapitalismija sotsialismileeri vahel.)
J.-P. Sartre, S. de Beuvoir, Boris Vien koos abikaasaga
Suhtumine Sartre’isse:
L.-F. Céline nimetas Sartre’it „pasast
pakatavaks saatana pisimulliks”,
analüüsides meeldejäävalt
Sartre’i välimust: „Säärased
jõllsilmad... Säärane konksnina...
Säärane ilane iminapp: on see
paeluss?”
Sartre’i vastu suunatud artiklite
laviinis paistsid silma niisugused
pealkirjad nagu „Kas Sartre’i sees
on kurivaim?”.
1960ndatel lasti Sartre’i korter
Pariisis kaks korda õhku.
„Iiveldus“
Sari: 20. sajandi klassika
Varrak, 2002
„Eksistentsialism on humanism“
Varrak, 2007
„Sein“
Loomingu Raamatukogu
2011/31-34
„Sõnad“
Varrak, 2006
ALBERT CAMUS (1913—1960)








Sündinud Alžeerias;
Isa hukkus I maailmasõjas ja endassesuletud
ema haigestus tuberkuloosi, kui C. oli 17-aastane,
nii et tulevasel kirjanikul tuli varakult kokku
puutuda üksinduse ja surmaga.
Distantseerub filosoofiast, ei tunnista end
filosoofiks ega intellektuaaliks.
Nimetab end kunstnikuks, sest see lubab tal
ühitada nii poliitilised kui ka ideoloogilised
sõnavõtud, ilma et ta pidanuks nende eest
vastutust kandma → omandab moralisti kuvandi.
1940.aastast elab Prantsusmaal, alustab
ajakirjanikuna;
Esialgu J.-P. Sartre’i sõber, alates 1952.aastast
konfliktis;
1957. aastal Nobeli preemia;
1960. aastal hukkus autoõnnetuses, portfellis oli
lõpetamata romaan “Esimene inimene”.
Camus Nobeli preemia kätteandmise
tseremoonial
Jumalat ei ole olemas, sest
jumal ei oleks loonud nii
kurja maailma.
“Need, kes sündisid I maailmasõja algul, kes olid kahekümnesed,
kui võimule tuli Hitler ja algasid esimesed revolutsioonilised
protsessid, kelle elukogemusi täiendasid Hispaania sõda, II
maailmasõda, koonduslaagritest, piinamistest ja vanglatest
täidetud Euroopa, peavad nüüd kasvatama oma lapsi ja looma
teoseid maailmas, mida ähvardab tuumakatastroof.”
Nobeli preemiat vastu võttes peetud kõnest 10.12.1957
Tänapäeval on kõik muutunud, isegi vaikus on
omandanud hirmuäratava tähenduse. Alates
hetkest, mil kõrvalejäämist peetakse valikuks ja
inimest vastavalt nuheldakse või kiidetakse, on
kunstnik tahes-tahtmata kaasa haaratud. Minu
meelest on õigem ütelda kaasa haaratud, mitte
värvatud.
Uppsala ülikoolis peetud loengust dets 1957

Camus’ arvates peituvad filosoofid abstraktsete
süsteemide ja koodide varju, räägivad maailmast ja
mõjutavad maailma, võtavad endale vabaduse ütelda
mida tahes, tunnistamata aga oma vastutust, seda
varjates või sihilikult oma positsiooni ära kasutades –
seepärast ei nõustu Camus end filosoofiks nimetama,
sest tema tunnistab oma kaasahaaratust.
LOOMINGUST: I PERIOOD E ABSURDITSÜKKEL
Romaan “Võõras” (1942)
 väikeametniku Mersault’
minajutustus;
 peategelast näidatakse surma
piirolus;
 Mersault on ükskõikne ja
osavõtmatu; piisavalt intelligentne,
kuid tal puudub peaaegu igasugune
tundlikkus ümbruse suhtes;
 Mersault toimib nii, nagu talle
mugavam on, nt paigutab ema
vanadekodusse ja isegi ei kurvasta
ema surma üle, mõtleb ainult,
kuidas ebamugava matusetalituse
järel kiiresti linna saada – siit saab
alguse tema hukatuslik “vale”
käitumine.





Mersault on “võõras” võõrandunud,
rutiinile allutatud ühiskonnas, kus
keegi peale iseenda mugavuse ja
äraelamise millestki ei hooli.
I osa lõpus tapab Mersault
mererannal naabrit Raymond’i
jälitava araablase vaistlikult ennast
kaitstes, kuid kuumuse painest
tulistab surnud meest veel neli
korda.
II osa tegevus toimub
eeluurimisvanglas, kus aegamisi
hakkab mees oma senise elu üle
juurdlema.
Toimunud kohus on farss, kus
kedagi ei huvita Mersault’ isiksus ja
tema teo motiivid.
Surmaotsuse järel tunneb Mersault
esimest korda end sisemiselt
vabana.
Essee “Sisyphose müüt” (1942)




Tegeleb inimeksistentsi
määratlemisega absurdi kaudu
(sarnane Sartre’i iiveldustundega).
Camus küsib, kas elu väärib elamise
vaeva ja leiab, et mida selgemini elu
absurdsus ilmsiks saab, seda enam
väärib elu elamist.
Inimene, kes mõistab ühel hetkel, et
tema elu seisneb rutiinis
(igapäevaste harjumuste
masinlikkus, aja peatumatus, surma
paratamatus), mis kuhugi ei vii, võib
hakata kahtlema oma elu
mõttekuses, kuid inimene vajab
põhjendusi ja mõistuspärasust.
Camus’ järgi ei tunne inimene
ennast paremini kui teisi ja
mõistmine tuleb tagantjärele.
Mida absurdist järeldada?




Franz von Stuck
Camus kirjutab kolmest absurdist
tulenevast järeldusest:
mäss: kui inimene otsustab võtta
omaks saatuse, mis talle
õigupoolest tundub
vastuvõtmatu. (“Mässan,
järelikult me oleme olemas.”)
vabadus – elada tuleb
“võimalikult palju”, vabadus on
samas vastutus, seotus
maailmaga.
kirg – iga kogemus, mis
inimesele osaks saab, on
hindamatu ja ühtki neist ei tohi
vaimulaiskuse või
tähelepanematuse tõttu
hindamata jätta.
Camus kirjutab absurdiinimestest



Absurdiinimesed on tema jaoks
don Juan, Sisyphos ja F.
Dostojevski kangelased, kes
arutlevad elu mõtte üle ega
karda olla naeruväärsed.
Absurdiinimene algab sealt, kus
ebateadlik inimene lõppeb,
sealt, kus vaim tüdib mängu
pealt vaatamast ja tahab sellest
osa võtta.
Inimene on iseenda eesmärk.
Kui ta tahab midagi olla, siis on
see võimalik ainult selles elus.
Absurdiinimene Sisyphos kaljurahnu mäkke veeretamas.
II PERIOOD EHK MÄSSUTSÜKKEL
Romaan “Katk” (1947)
 Ühe epideemia kroonika: arsti lugu
võitluses haigusega (et jutustaja on
Rieux, selgub romaani lõpus).
 Katk on absurdiolukord,
piirsituatsioon – tähendust ei ole
minevikul ega tulevikul, inimesed
elavad piiratud ajas.
 Lugu inimeste kohtumisest surma,
lahusoleku, kannatuse ja
pagendusega.
Tegelased:
Oran – Alžeeria linn
doktor Rieux (mässav inimene: “peaasi on olla
inimene),
Tarrou (absurdiinimene – soov pühakuks
saada; mõistab, et inimese püüdlused ei
garanteeri midagi),
isa Paneloux (katk on inimestele pattude eest
karistuseks saadetud; peab oma seisukohti
korrigeerima),
Rambert (ajakirjanik, kes tööülesannete tõttu
linna sattub ja ühel hetkel end ühena
linnaelanikest tunneb ja katku vastu
võitlema hakkab),
Grand (mees, kellel on õhtuti vaba aega ja
peab enesestmõistetavaks abistamist,
esimene, kes katkust paraneb),
Cottard (läbinisti negatiivne tegelane:
kurjategija, liigkasuvõtja, salakaubitseja,
kes katkus õnnistust näeb).
Camus näitab nende kõigi individuaalset
tragöödiat hinnangut andmata.
Essee “Mässav inimene”




Sarjab F. Nietzschet, markii de Sade’i jt mõtlejaid ja
kirjanikke, kelle teostest on võimalik välja lugeda ideid,
mis võisid viia selle muserdatud maailmani, kus Camus
elada ei taha.
Absurdist ei ole väljapääsu, kuid selle vastu tuleb
mässata. Mäss on sisemine: tuleb keelduda meeleheitest,
eksistentsi eest kogu selle mõttetuses ei tohi põgeneda.
Ei saa loota, et keegi või miski inimese valikuid ja tegusid
hindaks ja neile hinnangu või väärtuse annaks, aga
olemasolul on ainult valikute tõttu mingi sisu ja väärtus.
Mäss absurdi vastu on alguses isiklik, sealt edasi aga
ühine ja üldine (mõtle “Katkule”).
KASUTATUD KIRJANDUS
“XX sajandi kirjanikke”. Avita 2003.
“XX sajandi mõttevoolud”. Tartu Ülikooli kirjastus 2009.
J. Talvet “Maailmakirjandus” II osa. Koolibri 1999.
A. Camus “Sisyphose müüt. Essee absurdist”. Eesti
Raamat 1989.
internet