Transcript Sotsiaalpedagoogika I loeng

Sotsiaalpedagoogika
II loeng
Kristel Tamm
Antiikajal
 Sotsiaalpedagoogiline mõte ja tegevus sündis juba
antiikajal, juba siis mõistsid paljud silmapaistvad
ühiskonnafilosoofid alates Platonist ja Aristotelesest
kasvatuse keskset tähendust ühiskonna arengule.
(Hämäläinen 2001:35)
 Teadvustati poliitika, pedagoogika ja eetika
kokkukuuluvust.
 Idee poliitika, pedagoogika ja eetika seotusest
sisaldub olemuslikult ka sotsiaalpedagoogika
mõistes.
Pedagoogika Antiik-Kreekas
 Inimesed töötasid spetsialistide-õpetajatena ( “specialist
educators”).
 Ateenas loodi koolid
 Pedagoogid olid nagu pereabilised, enamasti orjad, kelle
ülesanne oli valvata ja olla koos perepoegadega.
 Pedagoogid saatsid lapsi nii koolis kui mujal ja nende
ülesanne ei olnud vaid turvalisuse tagamine.
 Pedagoogid õpetasid ka suhtlemist ja käitumist.
Kust sai alguse sotsiaalpedagoogiline
traditsioon?
Rousseau “Emilie” – hariduslik ideaal- asetas lapse
keskmesse, oli teerajajaks lapsepsühholoogilistele
uurimustele
Petalozzi – arendas Rousseau ideid edasi ja tuli välja ideega,
et:
-HARIDA TULEB TERVET LAST
-ÕPPIJA PEAB OLEMA ÕPPIMISSE AKTIIVSELT
KAASATUD
-ÕPETADA TULEB KOLME LAPSE OSA:
KÄED, SÜDA, PEA.
-HARIDUS JA SOTSIAALNE ARENG ON OMAVAHEL
SEOTUD (Petrie 2004)
16.sajand:
 Selleks ajaks mõisteti pedagoogika all tegevust, mida
tegid õpetajad ning tuutorid...
19. Sajandi algul Inglismaal:
“Educators of the poor” – vaeste õpetajad/harijad
vaestes linnapiirkondades (agulites).
“Development aid workers” – kombinatsioon õpetajast,
kogukonnatöötajast ja sotsiaaltöötajast. Õpetasid ka
igapäevaoskusi.
19. sajandil Saksamaal:
1848 Revolutsioonide aasta Euroopas
Sellest tulenevad uudsed ideed ka Saksamaal
Diesterweg: “Sotsiaalpedagoogika peaks väljenduma
hariduslikus tegevuses, mille eesmärk on aidata vaeseid
ühiskonnas”(Infed 2005).
Heaolu läbi sotsiaal-hariduslike strateegiate ehk siis
Hariduslikud lahendused sotsiaalprobleemidele, mida on
rõhutanud ka Hämäläinen
Saksa filosoof Paul Natorp (1854 –
1924)
Leidis, et oleks oluline
sulgeda lõhe vaesuse ja
rikkuse vahel Saksamaal
Leidis, et haridus on
oluline kõikides vanuseastmetes
ning igasuguse ühiskondliku
staatusega inimeste jaoks.
Natrop-i järgi peab kogu pedagoogika olema
sotsiaalpedagoogika.
Herman Nohl (1879-1960)
Nohl pööras tähelepanu sotsiaalpedagoogika
arendamisele ametialase tegevusena
ja erilise ühiskondliku tegevsüsteemina.
Tema järgi peab olema kogu pedagoogika
oma olemuselt sotsiaalpedagoogika.
Käsitles sotsiaalpedagoogikat üldisest
pedagoogikast eraldiseisva teadusalana
või pedagoogika ühe valdkonnana.
Nohl rõhutas indiviidi,
Natorp kollektiivi
Šotimaal:
1841 Aberdeenis esimene “Feeding-school” – kool kus
toideti, treeniti tööharjumusi ning anti ka baasharidus
Sai tuntuks kui Aberdeeni-mudel
Algul vabatahtlik, hiljem kohustuslik
Mary Carpenter –
teerajaja töös probleemsete lastega.
Mary Carpenter:
Rajas kooli Bristoli slummis
Seisis silmitsi vaeste ja probleemsete lastega,
ent oli edukas kuna suutis köita
1851 Mary Carpenter andis
välja essee: Reformatory
Schools for the Children of the
Perishing and Dangerous
Classes and for Juvenile
Tegeles ka heategevusega, uuris koolisüsteemi
Inglismaal Offenders korraldas ka konverentsi,
et arutada alaealiste õigusrikkujate
institutsionaalse hoolduse võimalusi
Friedrich Daniel Ernst
Schleiermacher (1768 – 1834)
Teoloog ja filosoof
Pidas oluliseks kogukonnaharidust
Üks tema teooriatest:
inimesel on loomulik juba tema
vajadus sotsialiseeruda ja soov
püüelda universaalsete
sotsiaalsete eesmärkide poole.
Ainult demokraatia
võimaldab individuaalsel
tahtel areneda.
Tema ideid arendasid edasi
hiljem Dewey ja Freire.
19.sajandil:
Mõiste “sozial pädagogik” võttis 1844 kasutusele Karl Mager
(1810-1858)
Kasutati ka vastandlikke mõisteid 'Collectivpädagogik' ja
'Individualpädagogik‘
Kontseptsioon 'learn to do by doing' tähenduses õppimine läbi
tegemise.
18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul Euroopat vapustanud
industrialiseerumine ja sellega tekkinud töölisküsimus äratas
probleemide lahendamiseks ja ühiskonnarahu säilitamiseks nii
sotsiaalpoliitilist kui ka sotsiaalpedagoogilist aktiivsust.
Karl Mager (1810-1858)
 Õppis filosoofiat Bonnis, Berliinis ja Pariisis
 Talle tähendas sotsiaalpedagoogika eelkõige üksikisiku
kasvatamisele keskendunud individuaalpedagoogika
alternatiivi
 Mõistis sotsiaalpedagoogika all seda kasvatusliku
uurimise osa, milles käsitletakse kasvatuse
ühiskondlikke seoseid
Friedrich Adolph Wilhelm Diesterweg
(1790 – 1866)
Inimesed on võimelised arenema,
austama ning hoolima teistest ja
töötama ühiskonna heaks.
Soovis reformida koolisüsteemi –
eemaldada sealt kiriku ja poliitika
mõjud ning muuta kool kohaks,
kust algab sotsiaalne muutus.
ÜLDHARIDUS PEAKS OLEMA
KÄTTESAADAV KÕIGILE
19.Sajandi lõpupoole
Võeti kasutusele termin sotsiaalharidus (“social
education”)
Dewey töötas välja “lapsekeskse lähenemise”
Väitis, et õppimise eelduseks on osalemine
kogukonnaelus
Ka klassi vaatas ta kui väikest kogukonda.
INIMESED ÕPIVAD LÄBI SUHTSLUSE
SOTSIAALSES KESKKONNAS
20.sajandil:
20. sajandi teisel poolel hakati sotsiaalpedagoogikat ühe enam
seostama sotsiaaltööga ja sotsiaalharidusega.
Rõhuasetus oli siis juba inimese HEAOLUL ja
ÕNNELIKKUSEL (holistiline lähenemine)
Tekkis huvi SOTSIAALSETE GRUPPIDE vastu ning selle
vastu, kuidas nendega tõhusalt töötada.
Juba 20-ndatel aastatel rõhutas Herman Nohl, et sotsiaalabis
tuleks inimesi aidata nii, et nad edaspidi end ise aidata
saaksid.
Probleeme ei tule karta, nendega peab võitlema.
Kõikidel inimestel peab olema võimalus elada iseseisvalt ja
loovalt.
Taustast
Sotsiaalne norm, õige ja vale piiri tunnetus, arusaamine,
kuidas antud konkreetsetes oludes tuleb olla ja käituda,
sünnib ühiskonnale, sotsiaalsele ruumile loomuomastes
protsessides ja suhetevõrgustikes.
See, kuidas inimene asju kogeb, määrab selle, kuidas ta näeb
oma olemasolu keskseid küsimusi, väidab Värri (2000).
20. sajandil
Inglismaal:
 Oluliseks said kogukonnaharidus, kogukonnatöö, noorsootöö jne
 Noorsootööd hakati nimetama sotsiaalhariduse andmiseks
 Hariduslike erivajadustega inimeste keskusi hakati samuti kutsuma
sotsiaalhariduse keskusteks
 Tekkis huvi inimese heaolu ja õnne vastu.
 Kaks eeldust – HARIDUS ja SOTSIAALNE TURVALISUS (sh
sotsiaalkindlustus ja sotsiaalhoolekanne)
20.sajandil
 Sotsiaalpedagoogika ja sotsiaalne grupitöö Grace
Coyle, sotsiaalse grupitöö teoreetik
Sotsiaalpedagoogika kohanes ning palju võeti üle
sotsiaalse grupitöö teooriast
Olulised mõisted seoses grupitööga:
 Vastastikkus
 Eneseabi
 Demokraatia
Grace Longwell Coyle (1892-1962)
 Arendas märkimisväärselt grupitöö teooriat
 1932 hakkas grupitööd õpetama
 Ameerika Sotsiaaltöötajate Assotsatsiooni president 1942
Tema raamatud:
 Social Process in Organized Groups
 (1930), Studies in Group Behavior
 (1937), Group Experiences and
 Democratic Values (1947),
 Group Work with American Youth (1948),
and Social Science in the Professional Education of Social Workers (1958).
Veel grupitööst
Social Process in Organized Groups (1930)
 Erinevad inimesed koonduvad gruppidesse oma
huvi/tegevusala järgi ning moodustavad nii suuremal
või vähemal määral stabiilseid suhteid.
 Need on siis loomulikult moodustunud grupid
Sotsiaalpedagoogiline tegevus...
 Sotsiaalpedagoogiline praktika kujuneb
teoreetilistele mõistetele toetudes tegevuseks,
mille eesmärgiks on eelkõige sotsiaalse tõrjutuse
pedagoogiline vältimine ja leevendamine ning
nende inimeste ühiskonda integreerumise
toetamine, kellel on raske endale ühiskonnas
kohta leida. (Hämäläinen 2001)
Kasvatusest
 Kasvatuse põhiküsimus on alati indiviidi arengu
mõjutamine
 Immanuel Kanti järgi „võib inimene saada
inimeseks vaid kasvatuse abil“.
Sotsiaalpedagoogika kujunemisest
 Sotsiaalpedagoogilise enesemääratluse aluseks on idee
viletsuse vähendamisest ja hädasolija aitamisest
pedagoogiliste vahenditega.
 Selle mõtte ja tegevuse levik on seotud renessansi ja
valgustuse ideedega ning neist alguse saanud eluviisi
moderniseerumisega.
 Hakati mõistma ning rõhutama inimese võimalusi nii
indiviidina kui ka ühiskonnaliikmena võtta oma saatus enese
kätesse.
Hans Thierschi











rõhutab sotsiaalpedagoogika rolli keerukate argiprobleemide
lahendamisel.
Thierschi järgi on sotsiaalpedagoogiline töö eelkõige inimeste
konkreetne aitamine nende pingutustes parema argielu
saavutamiseks, rõhutades sotsiaalpedagoogilise töö
praktikalähedust.
Thiersch väidab, et sotsiaalpedagoogika kui akadeemiline
distsipliin ja õppeaine on sotsiaalpedagoogide hilisema
tööpraktika seisukohalt osutunud väheeffektiivseks, viidates
sellega raskustele sotsiaalpedagoogika teooria ja praktika
ühendamisel.
Bengt Madsen
 Peamine on aidata ühiskonda integreerumisele kaasa
seal,
 kus see on ohustatud ja kus sotsiaalne kontroll ei ole
oodatud
 määral taganud sotsialiseerumist ühiskonda ning
 kvalifitseerumist tööturul.
Klaus Mollenhauer












1959. aastal esitas ta neli tõlgendusvarianti mõistele
sotsiaalpedagoogika:
Sotsiaalpedagoogika kui teatud tegevus- ja töövaldkonda kirjeldav
mõiste. Üldiselt käsitleb see tavaliste või tõrjutud noorte kasvatust
nii kodus, koolis kui ka väljaspool neid institutsioone, ja
eesmärgiks on noorte integreerumine ühiskonda.
Sotsiaalpedagoogika kui kasvatusõpe seisneb inimest kujundavate
eluviiside eesmärgistatud muutmises ja ärakasutamises.
Sotsiaalpedagoogika kui õpetus käitumisest, ühiskonnas kehtivatest
sotsiaalsetest normidest.
Sotsiaalpedagoogika kui kasvatustegelikkust hõlmav kategooria.
Eriti rõhutatakse tihedat seost sotsiaaleetikaga.
Tähtsaid ideid:
 20-ndate aastate lõpul määratles Gertrud Bäumer
 sotsiaalpedagoogika „kõigeks, mis on kasvatus, aga
pole ei
 kool ega perekond.“
 Michael Winkler (1996) arvab, et
sotsiaalpedagoogiline abi
 tähendab selliste tingimuste loomist, mille
olemasolu korral
 inimese individuaalsus realiseeruks tegelikkuses.
Tähtsaid ideid:










Kraft (1999) defineerib sotsiaalpedagoogika selle eripärase
eesmärgi või funktsiooni alusel – sotsiaalpedagoogika
eesmärgiks on harida hariduse jaoks.
Moser (2000) defineerib sotsiaalpedagoogika selle eripäraselt
funktsionaalselt aluselt, milleks on pedagoogiline abi –
sõltumata, kes on abi saajaks.
Merten (2001) ei pea sotsiaalpedagoogika defineerimist
võimalikuks, kuna kõik pedagoogilised distsipliinid arenevad
pidevas interaktsioonis, ilma et üks neist saaks olla ülimuslik
teiste suhtes.
?










Jürgen Reyeri peab oma 2001. aastal ja 2002. aastal ilmunud
artiklites kogu sptsiaalpedagoogika teooria arengut 1920.
aastast alates püsivaks allakäiguteeks, mille tulemusena
sotsiaalpedagoogika nime kandev teadus- ja koolitustegevus
koosneb meelevaldselt kokkuklopsitud ja omavahel
ühitamatutest pedagoogilistest kontseptsioonidest, millest
paljudel pole sotsiaalpedagoogika teooria arenguga olnud
vähimatki pistmist
“Kui sotsiaalpedagoogikast eemaldada pedagoogika, mille
poolest erineb see siis veel sotsiaaltööst?“











Sotsiaalpedagoogika ei ole üksnes meetodiõpetus, vaid
suunab kasutama ja arendama, mille tulemusena peab
kasvama inimese võime ise oma eluga toime tulla, ise
otsuseid langetada ja otsustatut ka ellu viia. (Kraav,Kõiv
2001:17)
„Võib öelda, et kui 1950. aastatel oli sotsiaalpedagoogika
eesmärgiks muuta inimene sõnakuulelikuks, 1960. aastatel
kohanevaks ning 1970. aastatel passiivselt normaliseeruvaks,
siis alates 1980. aastatest on põhisihiks saanud inimese
normaliseerimine tema aktiveerimise kaudu.“ (Hämälainen
2001:49)
Mis see sotsiaalpedagoogika siis ikkagi
on???
 sotsiaalpedagoogika kujutab endast terviklikku mudelit
 pedagoogilistest institutsioonidest, mis tegeleb sotsiaalsete





ja
pedagoogiliste probleemidega (Leino)
kasvatusabi, noorsootöö, nõustamine. (Hämäläinen)
Sotsiaalpedagoogika pole ainult kitsalt piiritletud meetod,
õpitav võte ega tehnika, vaid eeskätt suhtumine ja
maailmavaade. (Leino 2002)
 sotsiaalpedagoogika peab püüdma operatiivselt vastata







ajastu
aktuaalsusele ja mitmekesistele väljakutsetele.
Sellises olukorras ei ole distsipliini ühene defineerimine
ega
selge eristumine teistest distsipliinidest võimalik ega ka
vajalik.
Kiirete muutustega toime tulemiseks peab
sotsiaalpedagoogika samuti muutuma ning kohanema
Elu on kestev loova probleemilahenduse harjutus (Gelb).
Sotsiaalpedagoogika eemärk







Ühiskonna tegevussüsteemina on sotsiaalpedagoogika
eesmärgiks sotsiaalsete probleemide tõkestamine ja
leevendamine.
Teadusena, koolitus- ja tööalana otsib see pedagoogilisi
vahendeid vaesuse, abituse ja hälbiva käitumisega seotud
probleemide käsitlemiseks ja lahendamiseks.
Sotsiaalpedagoogika püüab saavutada heaolu edendamist
ja
 sotsiaalsete probleemide pidurdamist ning leevendamist
 mõjutades inimest ennast. (Hämäläinen 2001:22)
Sotsiaalpedagoogika eemärk
 Sotsiaalpedagoogika taotleb sotsiaalsete hädade
leevendamist
 ja ennetamist pedagoogiliste vahenditega.
 Sotsiaalpedagoogika põhiküsimus on, mis peaks
ühiskond
 tegema oma sotsiaalselt tõrjutud liikmetega, kes
mingil
 põhjusel ei ole ühiskonda integreerunud. (Kraav
2001:15)