Transcript Prantsuse kunst 17.sajandil

Prantsuse kunst
17.sajandil
Koostaja: Carmen Liimal
11.ü klass
Taust
• 17.sajandi alguses oli prantsuse ehituskunstis
Fontainebleau maneristliku koolkonna mõju
• Iseloomulikud olid kõrged ja järsud katused
• Arhitekt Francois Mansart (1598-1668) paigutas
kõrge katuse alla lisakorruse, mida tema järgi on
hakatud nimetama mansardkorruseks.
Louvre'i lossi idafassaad
• Suur muutus algas kunstielus sajandi keskel
• Kunst muutus absolutistliku valitseja, Louis XIV,
ülistamise ning jäädvustamise vahendiks
• Pariisis otsustati edasi ehitada Louvre‘i lossi ja
kujundada selle idakülg
• Itaaliast kutsuti kuulus arhitekt ja skulptor Bernini,
kuid tema äärmuslikult maaliline baroklik
fassaadikavand ei meeldinud kuningale
• Töö usaldati 1665.aastal prantsuse arhitektidele, kelle
hulgas oli ka Claude Perrault (1613-1688)
• Fassaad on kolme korruseline, alumisele lihtsale, nn.
soklikorrusele toetuvad võimsad, üle kahe korruse ulatuvad
paarissambad (kolossaalorder), mis loovad rahuliku ja piduliku
rütmi. Fassaadi keskel oleva värava kohal on antiiktempli viilu
meenutava katusega paviljon
• Nt. lk 147 ülemine pilt
Versailles‘i loss
• Louis XIV otsustas siiski oma peamiseks residentsiks ehitada
Versailles‘i lossi.
• Seal hakati looma ansamblit, mis pidi ületama oma hiilguselt
kõik varasemad valitsejate elupaigad
• Sinna koondati parimad prantsuse arhitektid, maalijad,
skulptorid ja tarbekunstnikud
• Juhtivaks arhitektiks sai Jules Hardouin-Mansart (16461708)
• Varem samas kohas asunud jahilossi laiendati oluliselt, selle
kogupikkuseks sai 580 m. Lossi juurest lähtuvad sirgete
kiirtena kolm teed, neist keskmine Pariisi suunas. Seda mööda
läheneja näeb künka harjal kõrguvat lossi, mille keskosa ja
eenduvate tiibade vahele jääb rangelt pidulik nn. Marmorõu
Versailles‘i park
• Lossi teisel küljel oli hiiglaslik park, mida kasutati lossiruumi
jätkuna kõikvõimalike rituaalide, etenduste ja pidude ajal. Park
on reeglipärase ja arhitektuurilise pargikunsti täiuslikeim näide
(nn. regulaarpark) nt. lk 147 alumine pilt
• Selle pargikunsti põhimõte on, et ilu tuleb luua loodust
täiendades, seda mõistuse loodud süsteemile allutades
• Versailles‘ pargi teljeks on Pariisi tee pikendus, mille ümber
paiknevad sümmeetriliselt basseinid, reeglipärane teedevõrk,
geomeetriliselt kujundatud lillepeenrad ning kuupideks,
keradeks või silindriteks pügatud puud ja põõsad. Tohutul
hulgal on allegoorilisi ja dekoratiivseid marmorskulptuure –
fontäänide osana, gruppidena väikestel väljakutel taimestikust
moodustatud nurgakestes või ridadena teede ääres
Versailles´ lossi siseruumid
• Ka ruumide paigutus rõhutab kuninga isiku tähtsust
• Nimelt hoone keskuseks võib pidada kuninga magamistuba,
kuhu igal hommikul koondusid aadlikud kuninga ärkamist
jälgima ja teda teenindama
• Suurim ja kauneim ruum on Peegligalerii, mille kaaraknad
avanevad pargi poole, aga akende vastasseinas on suured
peeglid. Nt.lk 150-151
• Galerii otstes on kaks salongi (vastuvõturuumi)
• Kuninga ruumidega on seotud nn. Sõja salong, kuninganna
omadega aga Rahu salong
• Lossi tähtsamad ruumid on külluslikult kaunistatud värvilise
marmoriga, valge või kullatud stukkreljeefidega ning seina-ja
laemaalidega
Baroklik klassitsism arhitektuuris
• Versailles´ ansambel on baroklikum kui Louvre´i
idafassaad, aga ka mõistuspärasem ja mõõdukam kui
itaalia barokk, mistõttu võib Versailles´i ansamblit
nimetada baroklikuks klassitsismiks
• Louis XIV lasi ehitada oma sõjaveteranidele ligi
4000ne kohaga vanadekodu, selle juurde kavandas J.
Hardouin-Mansart kullatud kupliga Invaliidide
kiriku
Baroklik realism kujutavas kunstis
• 17.sajandi I poole kujutavas kunstis oli oluline baroklik
realism
• Piltide üldisele tumedusele vastandub valgusvihk, mille allikas
on kollane küünlaleek. See toob esemete ja kehade natuke
metalsena mõjuva plastilisuse ning südamliku, veidi salapärase
meeleolu
• Olustikumaalijad olid vennad Le Nainid, kellest tähtsaim oli
Louis Le Nain (u. 1593-1648)
• Nemad kujutasid lihtrahvast, peamiselt talupoegi tõsiste ja
väärikatena, näidates ka nende töö raskust ja olme viletsust, nt.
lk 153 ↓paremal
• Karm realist oli graafik Jacques Callot (1592-1635), kes
tähelepanelikult jälgis, aga jaheda ja skeptilise kõrvalvaatajana
kujutas kõikvõimalikke kaasaegseid inimtüüpe- aadlimeestest
kerjust ja vigasteni
Kunstiakadeemia asutamine
• 17.sajandi II poolel kujunes kunstielus määravaks
õukondlik maitse ja valitsevaks sai baroklik
klassitsism
• 1664.aastal muutus akadeemia lisaks kunstielu
normeerijaks ja maitsekohtunikuks
• Peaaegu diktaatorliku võimu sai Charles Le Brun
kunstiküsimustes. Ta oli tähtsaim Versallies` lossi
sisekujundaja ja laemaalide autor
• Maalikunstis peeti ainuõigeks täpset, selget ja
idealiseerivat joonistust ning alahinnati värvide
osatähtsust
• Prantsuse kunst hakkas 17.sajandi lõpul eriti
Versallies` omandama üle-euroopalist autoriteeti
• Prantsuse Kunstiakadeemia õpetas, et väärtusliku
kunsti peamine allikas on Itaalias, sealsetes antiigi ja
kõrgrenessansi mälestusmärkides.
• Nendesse süvenemise võimaldamiseks asutati 1666.a
Prantsuse Akadeemia Roomas
Nicolas Poussin (1594-1665)
• Sai hea klassikalise hariduse
• Kasutas oma loominguis teemasid antiikmütoloogiast jakirjandusest
• Kujutas üllaid ja tõsiseid tegusid , tegelaste tunded kujutatud
jahedalt, ilma spontaansuseta
• Piltide meeleolu suursugulik ja pidulik, mitte rõõmus ja
muretu
• On maalinud nn. ideaalmaastikke ja ka heroilist maastiku
• Ta looming on jäänud prantsuse maitse oluliseks
normikujundajaks tänaseni, seega peetakse parimaks barokliku
klassitsismi maalikunstnikuks
Claude Lorrain (1600-1682)
• arendas edasi maastikumaali stiili ja lõi uue
kompositsioonskeemi
• laad oli maalilisem ja baroklikum kui Poussinil, aga
samuti selge ja ülevaatlik
• ideaalmaastikes on stafaaži osatähtsus väike ja
lüüriline meeleolu sünnib peamiselt õhu, valguse ja
atmosfäärinähtuste kujutamisega
Portreemaal
• Viljeldi ohtralt Prantsusmaal portreekunsti
• Õukondlased soovisid, et neid näidataks tähtsate,
ilusatena ja võimukatena
• Kujunes välja eriline paraadportree tüüp, kus pole
tähtis inimese vaimse palge avamine, vaid riietuse,
aumärkide, valitsejaliku poosi ja luksusliku interjööri
täpne kujutamine
• Nt. Poussini ja Hyacinthe Rigaud` (ta tuntuim portree
kujutab kuningas Louis XIV-t
Skulptuur
• Pierre Puget (1620-1694)- prantsuse barokkskulptoritest oli silmapaistvaim, kes oma väga
omapärases ja haaravas loomingus ühendas
dünaamilise dekoratiivsuse ja jõulisuse, mõnikord
traagikasse kalduva emotsionaalsuse
• Antoine Coysevox (1640-1720), kelle parimates
teostes võime näha niihästi baroklikke,
klassitsistlikke kui ka puhtrealistlikke jooni
• Francois Girardon (1628-1715)-oli klassitsistliku stiili
esindaja: teoste sümmeetria, tasakaalukus ja objektide
idealiseerimine meenutavad antiikkunsti