GUSTAVE FLAUBERT (1821–1880)

TPL 2012

Päritolu ja kujunemine

• Gustav Flaubert pärines Rouenist.

• Tema isa oli kohaliku linnahaigla peaarst, hinnatud kirurg.

• Tõenäoliselt kujundas kasvukeskkond (isa õpetas meditsiinitudengeid, lahkamised olid igapäevased) Flaubert’i objektiivselt vaatlema ning täpsust hindama.

• Surm oli lapsest peale Flaubert’i reaalsus. See muutis tema lapsepõlve melanhoolsemaks, pessimistlikumaks ning vabastas ta tõenäoliselt liigsest sentimentaalsusest.

Flaubert ja romantism

• • • • • Roueni lütseumis õppides vaimustus Flaubert, nagu ajastule kohane, ideaalidest ja kangelastest, näiteks Chateaubriand’i Renést.

Et moes olid kunstnikud, armastati kunsti; et tuli trotsida reegleid, loeti öösel salaja kirjandust, vihati labast ja unistati suurtest tegudest.

Flaubert’i esimesed kirjanduslikud katsetusedki olid romantilised – fantastilised jutustused.

“Minus on, kujundlikult rääkides, kaks erinevat inimest: üks, kes on sisse võetud lõugamistest, lürismist, kõrgetest kotkalendudest, lause kõikidest kõlaefektidest ja mõttenüanssidest; teine, sellele vastandlik, kes tuhnib ja uuristab tõde, niipalju kui suudab, kellele meeldib pisikesi asju sama palju esile tõsta kui suuri ja tahab, et te peaaegu materiaalselt tunneksite asju, mida ta kujutab.“ Seega elasid kirjanikus nii romantik kui ka realist.

Hinges jäi Flaubert ikka tundlikuks ja entusiastlikuks. Tema romantiline poolus avaldus eelkõige kirjades, kuid ka teoseis: „Salammbôs“, „Püha Antoniuse kiusamises“, „Pühas Julianuses“ ja „Herodiases“.

“Flaubert oli pikka kasvu, laiade õlgadega; lohaka elegantsiga kandis ta mingit musta jämedakoelist kitlit, tõelist mereröövli riietust; seelikutaolised avarad püksisääred langesid taldadeni. Kiilas ja karvane, otsaesine kortsus, pilk selge, põsed punase, vurrud ebamäärast karva ja rippuvad, kehastas ta kõike seda, mida võib lugeda vanadest Skandinaavia pealikest, kelle veri voolas tema soontes, kuigi mitte segamatult puhtana.” Nii nägi kirjanikku tema noorem kaasaegne Anatole France.

Autor Eugène Giraud

Elust

• Astus 1841. a. Pariisi Ülikooli õigusteaduskonda, aga jättis õpingud pooleli, kui 1843. aastal tabas teda esimene epilepsiahoog. • • Pariisis, skulptor Pradier’ juures puutus Flaubert kokku kuulsate romantikute, nt Hugoga, keda ta austas, imetles ja kellega sõbrunes.

• Elas 1846. a-st loomingule pühendunult oma mõisas Croisset’s.

Külastas aeg-ajalt Pariisi, elades üsna intensiivset seltsielu, suhtles mitme oma aja olulise kultuuriinimesega (George Sand, Zola, Maupassant). Tema kirjavahetus George Sandi, vendade Goncourt’ide ja Guy de Maupassant’iga on kirjandusteadlastele ammendamatu varalaegas. Üldtuntud on tema sõprus Turgeneviga.

Reisid

•

Flaubert reisis meeleldi ja sageli, nt Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas (Egiptus, Palestiina, Liibanon, Türgi), Kreekas, Itaalias.

•

Reisidel kogetut ja uuritut kasutas ta hiljem loomingus, nt 1850ndate lõpus käis kirjanik Tuneesias, et koguda materjali romaani “Salammbô” jaoks.

Flaubert ja naised

• Flaubert eelistas üldiselt endast kümmekond aastat vanemaid naisi.

• • 1836. a kohtus ta muusikakirjastaja Schlésingeri abikaasa Élisaga (pildil pojaga), keda jäi kogu eluks ihalema. Flaubert tunnistas naisele oma armastust 35 aastat hiljem, kui daam oli lesestunud, oma esimeses armastuskirjas talle. Esialgu kirglik palang arenes aja jooksul diskreetseks jumaladamiseks, peaaegu müstiliseks tundeks.

• Naine inspireeris kirjutama novelli „Ühe hullu memuaarid”, mida peetakse „Tundekasvatuse” esimeseks visandiks. Muidugi on tunnete arenemise lugu ka “Tundekasvatuses” eneses.

Flaubert ja naised

• • • 1840ndatel tutvus Flaubert boheemlaskonna keskuseks kujunenud skulptor Pradier’ ateljees kirjanduslike pretensioonidega daami Louise Colet’ga, keda peeti üheks oma aja kaunimaks naiseks Prantsusmaal ja kellega tal on vahekord 1855. aastani. Kuigi põline ja veendunud poissmees, ei põlanud Flaubert õrnemat sugu ning tal oli lähedasi suhteid Pariisi kuulsaimate suur- ja poolilmadaamidega, kõnelemata seiklustest koduprovintsis ja idamail. Püsisuhe oleks kirjanikku loomingust liialt eemale kiskunud, seetõttu eelistas ta end mitte siduda ja kasutas sageli prostituutide teenuseid.

Louise Colet’ portree Franz Xaver Winterhalterilt, Joonistatud 184o. aastatel

Flaubert ja Maupassant

• • • • • Maupassant oli Flaubert’i ristipoeg. Ta osales Flaubert’i juures toimuvail kirjanduslikel kogunemistel Croisset’s. Flaubert’i mõju tema kirjanikuks kujunemisele oli suur. Maupassant oli Flaubert’iga sarnaselt tundlik, pessimistlik, satiiriline. Nagu Flaubert’gi toetus ta reaalsusele ja arvas, et kunstiteos peab sellele truuks jääma. Ka Flaubert oli temasse kiindunud: „See on minu õpilane ja ma armastan teda nagu oma poega.“ Just Flaubert soovitas Maupassant’il debüüdiga oodata, mitte kiirustada oma teoste avaldamisega. Maupassant järgiski tema nõuannet. Kui ilmus „Rasvarull“, oli see tõeline välkdebüüt.

Just Flaubert tutvustas Maupassant’i Zolale, esinaturalistile.

Flaubert’i teosed:

• • • • • Flaubert’i elu ajal ilmusid

„Madame Bovary” 1857

– selle aastaarvuga tähistatakse realismi võitu Prantsusmaal; „Salammbô” (1862) – traagiline armastuslugu muistses Kartaagos orjade ülestõusu taustal; „Tundekasvatus” (L’Éducation sentimentale,1869) – autobiograafiline kujunemisromaan, autori põlvkonna kujunemise lugu; „Püha Antoniuse kiusamine” (La Tentation de Saint-Antoine, 1874) – usufilosoofiline dialoog. Flaubert: „See on teos kogu minu elust.” „Kolm lugu” (Trois contes, 1877) – novellikogu (3 novelli).

• • Postuumselt ilmusid “Bouvard ja Pécuchet” (1881) – lõpetamata satiiriline romaan; “Käibetõdede leksikon” (1910)

Flaubert ‘i realism

• Flaubert võttis omaks realismipõhimõtte, millele lisandus ajastule iseloomulik nn puhta kunsti taotlus.

• Tema noorus möödus meditsiinilises keskkonnas, kus nähtuste täpne uurimine oli reegliks ja kus kinnistus usk psühholoogilisse determinismi. • Sealt tulenes idee laiendada bioloogilist, teaduslikku meetodit psühholoogiale, st vaadelda objektiivselt, et kujutada reaalselt, ja võib-olla jõuda nii ka psühholoogiliste nähtuste seaduspärasusteni.

Flaubert’i loomemeetod

• Flaubert töötas välja oma loomemeetodi. Nagu impressionistidki – tema kaasaegsed – läks ta alailma oma ateljeest välja loodusesse, kujutas kõike natuuri järgi ja isiklike kogemuste põhjal. Ta viibis pidevalt informatsioonijahil: külastas oma teoste tegevuspaiku, tutvus kohalike kommetega, tuhnis raamatukogudes, muuseumides.

• Võrdluseks: Flaubert’i kaasaegne Jules Verne ei olnud ealeski käinud paikades, millest kirjutas (k.a Eesti-aineline “Draama Liivimaal”) – ta toetus vaid entsüklopeediatele.

Flaubert’i loomemeetod

• • • • • Kuna Flaubert’i romaanid põhinevad enamasti tõestisündinud lugudel, kas kaasaegseil või ajaloolistel, viis ta enne kirjutama hakkamist läbi hiiglasliku uurimistöö. Ta selgitas välja oma tegelaste päritolu, nende pärilikud jooned, käitumise, uuris nende elupaiku. Kirjutades püüdis ta jääda võimalikult tõetruuks. Dokumentaalne täpsus sai Flaubert’i jaoks suisa kinnisideeks. Enne Mme Bovary mürgitusstseeni või Mercenaires’ide nälja kujutamist luges ta meditsiinialast kirjandust, et kirjeldus tuleks tõepärane. Tänu hoolikale kaevamisele taastas ta „Tundekasvatuses“ Pariisi 1840-1851. a miljöö ja eriti revolutsioonipäevad täpsusega, mis tekitab imetlust isegi ajaloolasis.

Flaubert’i eesmärgiks oli anda „elust meditsiiniline pilt, tõe pilt, mis on ainus vahend emotsiooni suure mõjuni jõudmiseks.“ Muidugi pidi ta faktide hulgast valima, et anda neile üldistav iseloom, universaalse tõe väärtus. Tema meetodiks oligi pidada teadusliku täpsusega kinni reaalseist sündmusist (koht, tegelased otseselt portreed v koondkujud, kirjeldused).

Objektiivsus

• • • • • • • Flaubert leidis, et kirjanik saab aus olla vaid siis, kui ta vaatleb inimhinge loodusteadlase erapooletusega, segamata vahele isiklikke tundeid. „Kunstnik peab olema oma teoses nagu jumal universumis, keda tunned kõikjal, kuid ei näe kusagil.“ „Kunstnik peab tegema nii, et järeltulevad põlved usuksid, nagu ta polekski elanud.“ Flaubert püüdiski kirjutada nii, et autorit näha poleks. „Tundekasvatus“ on autobiograafiline romaan, ent selleski on ta suutnud säilitada enneolematu objektiivsuse ja kiretuse: kõrvaltvaatajana kirjeldas ta pseudokangelast Frédéric Moreau’d, kes ometi suuresti kujutab teda ennast. Ta rõhutas pärilikkusest, keskkonnast ja asjaoludest seda, mis tingib ja seletab tegelaste tegusid. Flaubert’i meelest on reaalsus midagi muud kui tõde, tema lähtus reaalsusest, et püüda tõde. Psühholoogiliseltki kujutas ta eelkõige konkreetset, seda, mis on psühholoogilisis avaldusis objektiivselt tajutav, sest psühholoogilise objektiivsuse kaudu avaldub tegelase olemus.

Ümberkehastumine

• • Absoluutne erapooletus on muidugi teostamatu, kuid Flaubert’i arvates peab kirjanik „kehastuma oma tegelasteks, mitte neid endale lähendama.“ Et seda saavutada, veetis Flaubert päevi, kujutades end Emma Bovaryna; hobusena, kellel ta sõidab; tema armukesena; puude ja lehtedena, mida nad näevad; tuulena jne. Mme Bovary mürgistust kirjeldades olevat ta tundnud suus arseeni maitset. Flaubert Mme Bovaryd lahkamas J. Lemot’ illustratsioon ajakirjast Paroodia, detsembrist 1869

Kirjandus ja moraal

• • • Objektiivne romaan ei saa olla moraliseeriv. Ometi kannab iga tõeline teos endas õpetust ja „kui lugeja ei leia raamatust moraali, siis on see lugeja imbetsill või on raamat võlts.“ Ka Flaubert pole suutnud täiuslikult erapooletut teost luua. Näiteks iroonia on aimatav kodanlaste lolluste kirjeldustes. Tema romaanides ei peegeldu erapooletu maailmanägemus, vaid fundamentaalne pessimism, võõrdumistunne à la „neetud poeedid“ Nerval ja Baudelaire, mis teeb temast 20. sajandi kirjanike eelkäija.

Davide Levine’i karikatuur

Vormikultus

• • • • Flaubert oli veendunud, et peale moraalse või sotsiaalse kaalutluse on kunstniku ainus missioon luua ilu. Realismi eesmärk on ilu, ainult see annab teosele igavese väärtuse. “Maa peal pole ilu. Ainus võimalus sellele lähemale pääseda on seda ise luua.” Kirjandusteoses saab ilu realiseeruda vormi ja idee täielikus kooskõlas. „Ei ole ilusaid ega labaseid süžeid, /.../ stiil üksi on absoluutne viis asjade nägemiseks.“

Flaubert’i stiilipiinad

• Flaubert’i stiilipiinad (les affres du style) on kuulsad. • Flaubert kirjutas väga kirglikult ja metoodiliselt. Tema veendumise järgi peab kunstnik end pühendama loomingule niisama täielikult kui munk Jumalale, kunst nõuab samasuguseid ohvreid ja kannatusi kui usk.

• Ta töötas iga peatükki lakkamatult ümber, mõnest stseenist valmis 40 redaktsiooni (sic!). Seejärel kontrollis ta oma lauseid neid kõva häälega deklameerides. • Trükki läksid vaid viimse piirini tihendatud, vormistatud ning viimistletud teosed.

• Nii on Flaubert tänaseni sõnavara, rütmi, kõla ja lause harmoonia poolest üks suuremaid prantsuse prosaiste.

Näide Flaubert’i “Madame Bovary” käsikirjast

“Madame Bovary” (1857)

• Kuulsuse tõi juba esikromaan – kodanliku oleskelu labasust ja romantilisi illusioone paljastav “Madame Bovary” (1857 – selle aastaarvuga tähistatakse realismi võitu Prantsusmaal). • Raamat anti amoraalsuse propageerimise ning ühiskondliku moraali ja religiooni solvamise pärast kohtusse. Kui süüdistaja autorilt küsis, kust ta sellise liiderliku naise prototüübi oli leidnud, vastas Flaubert: “Emma, see olen mina!” Flaubert võitis kohtuprotsessi. (Samal, 1857. aastal kaevati kohtusse teinegi pr. kirjanduse oluline teos – Baudelaire’i “Kurja lilled”. Selle protsessi otsusel kõrvaldati luulekogust 6 luuletust.)

„Madame Bovary“

“Madame Bovary”

• • • • Et sõbrad soovitasid kirjutada maisest ainest, valis Flaubert ühe hiljutise sündmuse: tema isa endise õpilase Eugène Delamare’i, Ry arsti truudusetu naine oli end mürgitanud ning arst ise kurvastusest surnud.

Romaanis pidas kirjanik reaalseist sündmusist ja paigust võrdlemisi täpselt kinni, muutes vaid nimesid. Ry asemel toimub tegevus Yonville’is, kuid võõrastemaja Kuldlõvi ja postitõld Pääsuke eksisteerisid tõepoolest. Bovary on Delamare’i peaaegu täpne portree, Emma sarnaneb tema naisega. Teised tegelaskujud on rohkem kombineeritud, kuid samuti inspireeritud tõsielust, erinevate inimeste koondportreed. Kui fakte polnud võtta, toetus Flaubert isiklikule kogemusele: talupojapulm, interjöörid, suareed jm on väga realistlik.

Emma ja Charles Bovary, A. P. M. Richemont’i illustratsioon

• • • Psühholoogilises plaanis suutis Flaubert samuti realistlikult kujutada nii tegelaste mõtteid, tundeid kui ka keelekasutust: Bovary keskpärasus, Homais’ pidulik rumalus, Léoni häbelikkus, amme etteheited jne.

Emma puhul on märgitud lapsepõlve ja kasvatuse ning väliste sündmuste mõju kangelanna tunnete arengule. Romaani jooksul libiseb ta nagu determineeritult asjaolude ja oma iseloomu pahede koostoimel kallakut mööda tüdimuse, vale, truudusetuse ja lõpuks enesetapu poole.

“Madame Bovary”

• • • Emma Bovary on eelkõige illusioonide ja püüdluste ohver: need ei sobinud tema sentimentaalse väikese kodanlase seisundiga. Patt oli see, et ta hakkas oma unistusi teoks tegema. Muidugi on siin tegemist naiseliku romantilisuse satiiriga, kuid üldisemas plaanis ka sügavalt inimliku pahega, mida Flaubert oli iseeneses uurinud („Madame Bovary, c’est moi“ – Flaubert’i enda lootuste purunemine, reaalsuse tunnetamine). Kirjutades, et vaene Bovary kannatab ja nutab kahekümnes Prantsusmaa külas, tundis ta, et individuaalset lugu jutustades oli ta teinud oma kangelannast universaalse tüübi. Niisugust inimese kalduvust pidada end selliseks, nagu ta tahaks olla, ja unistada illusoorsest õnnest, mis on tegelikkuses kättesaamatu, peab Flaubert suuremas osas oma romaanidest inimeste hädade peamiseks põhjuseks. Sellist illusioonikalduvust on hakatud nimetama bovarysmiks.

Emma Bovary

Isabelle Huppert Claude Chabroli filmis (1991) http://www.youtube.com/watch?v=CwYQnRFxPs0 http://www.youtube.com/watch?v=GCQYAEVQ52I Frances O'Connor Tim Fywelli filmis (2000) http://www.youtube.com/watch?v=W8lXyHLfXeQ

Tunde-erak Flaubert

Flaubert oli nn tunde-erak. Ta põgenes vihatud kodanlikust ühiskonnast kunstiloomingusse. Kunstniku missioon on Flaubert’i sõnade järgi „sõnnikuhunnikul roose kasvatada”. Ta oli vastuolus kaasaegse ühiskonnaga, võõrandunud, pessimistlik.

“Tundekasvatus”

• “Tundekasvatus” on romaan, mida kaasaeg ei mõistnud, leiti, et see on segane, tegelaskujud ähmased, kompositsioon juhuslik ja seosetu. • Uuema kirjanduse valgel on selge, et Flaubert on loobunud XIX saj traditsioonilisest romaanistiilist, mida iseloomustas see, et autor oli oma tegelaste ja kujutatava tegelikkuse suhtes nagu midagi jumalataolist: ta teadis kõike, võis kõikjal viibida, tema kõikenägev pilk võis tungida tegelase kõige sügavamate hingesoppideni ja ta võis lugejale öelda, mida see inimene täpselt mõtles ja kavatses, teadis kõigi minevikku ja tulevikku, ühesõnaga – oli kõikvõimas. Selle kõige tüüpilisem näide on Balzac. Ka Flaubert’i “Madame Bovary” on nii kirjutatud. • “Tundekasvatuses” on kõik tegelased ja ajaloosündmused antud peategelase Frédéric Moreau’ silmade läbi, autor omapoolseid hinnanguid ei anna.

• Kunst tähendas Flaubert’ile võimalust maailmast pageda. Ehkki ta oli skeptiline kõige inimliku ja võib-olla ka jumaliku suhtes, uskus ta siiralt kunsti, kirjandus andis tema elule mõtte.

• Flaubert’i mõju uusimale maailmakirjandusele on olnud suur, teda peetakse paljude hilisemate kirjandusnähtuste esiisaks.