Transcript ALPHONSE DAUDET & GUY DE MAUPASSANT TPL 2013 Alphonse Daudet (1840-1897)     Omaaegseid tunnustatumaid ja loetumaid prantsuse kirjanikke; Sündis Lõuna-Prantsusmaal Nimes’is vaesunud siidivabrikandi perekonnas. Juba 15-aastaselt oli ta sunnitud asuma tööle repetiitorina (abiõpetaja)

ALPHONSE DAUDET
&
GUY DE MAUPASSANT
TPL 2013
Alphonse Daudet (1840-1897)




Omaaegseid tunnustatumaid ja
loetumaid prantsuse kirjanikke;
Sündis Lõuna-Prantsusmaal
Nimes’is vaesunud
siidivabrikandi perekonnas.
Juba 15-aastaselt oli ta sunnitud
asuma tööle repetiitorina
(abiõpetaja) Alais’ lütseumis.
Paar aastat hiljem sai ta oma
ajakirjanikust vanemalt vennalt
raha, et sõita Pariisi kirjanduse
alal õnne katsuma.
Alphonse Daudet

1858. aastal ilmus
esikteos, luulekogu
„Armunud”, mis äratas
kohe huvi.
(1857 ilmusid kõmulised teosed:
G. Flaubert’i “Madame Bovary” ja
Ch. Baudelaire’i “Kurja lilled”.)

Järgnesid lühijutud, mis
avaldati 1866. aastal
kogumikuna „Kirjad minu
veskilt”. See raamat tegi
Daudet’ kuulsaks üle kogu
Prantsusmaa.
A. Daudet’ loomingust






Täiesti vaba paatosest;
omane on hammustav iroonia ja
vaimukus;
hoolikas vormivalik;
harmooniline, silutud stiil;
traditsioonisõbralik põhiolemus;
käsitleb episoode ja tüüpe
tõelisest elust, kus inetuse kõrval
leidub ka ilu ja pahed ei suuda
alati lämmatada voorust.
„Kirjad minu veskilt”


Küsida prantslaselt, kas ta
on lugenud „Kirju minu
veskilt”, on sama, mis
küsida eestlaselt, kas ta on
lugenud Oskar Lutsu
„Kevadet”.
Daudet' veskijutud viivad
meid sooja ja päikeselisse
Provence'i, trubaduuride
maale, mille eredust oleme
harjunud imetlema Vincent
van Goghi maalidel.
„Kirjad minu veskilt”
Vincent van Gogh “Maastik A. Daudet’ veskiga” (u 1888)
„Kirjad minu veskilt”
Vincent van Gogh “Maastik A. Daudet’ veskiga” (u 1888)
„Kirjad minu veskilt”: „Luuletaja Mistral”

Alphonse Daudet & Frederic Mistral
Frédéric
Mistral
(1830-1914)
provanssaali
luuletaja;
oma keele ja
Provance’i
autonoomia
eest võitleja,
Nobeli
preemia
1904.
„Luuletaja Mistral”
Sellal kui Mistral mulle oma värsse luges selles kaunis
provanssaali keeles, mis on rohkem kui kolmveerandi jagu
ladina keel ja mida omal ajal kõnelesid kuningannad ning nüüd
mõistavad vaid karjased, imetlesin sisimas seda meest, ja
mõeldes, millise varena ta oma emakeele leidis ja mida ta sellega
on teinud, kujutasin endale ette mõnda vana Baux’ printside
lossi, nagu neid igal pool Alpille’mägedes näeb: ei enam
katuseid, ei enam käsipuid paraadtreppidel, ei enam klaase
akende ees, teravkaarte kolmiksiilud purunenud, vapikilbid
väravatel sammaldunud, kanad lossiõues siblimas, sead peente
sammaskäikude all püherdamas, eesel kasvavat kabelis rohtu
nosimas /.../Siis aga ühel ilusal päeval armub ühe talumehe
poeg nendesse suurejoonelistesse varemetesse ja saab nende
lagastatust nähes väga vihaseks. Ruttu-ruttu kihutab ta
kariloomad paraadõuest ja /.../ aitab jälle jalule kunagise
hiigelsuure palee, kus on elanud paavstid ja valitsejannad.
See taastatud palee on provanssaali keel.
See talumehe poeg on Mistral.
„Tartarin Tarasconist”



Maailmakuulsuse tõi Daudet’le
algul ajalehe jutusabas ning 1872.
aastal raamatuna ilmunud
„Tartarin Tarasconist”.
Daudet pilab siin LõunaPrantsusmaa elanike kiitlemist,
lobisemishimu, eneseületamist,
seikluslusti ja argust.
Lugejate nõudmisel kirjutas
Daudet teosele kaks järge:
„Tartarin Alpides” (1885) ja „Uus
Tarascon” (1890)
„Tartarin Tarasconist”


Kirjaniku loomingus on Tartarini
seiklustel eriline koht. Tema
sotsiaalkriitiliste teoste tsüklis on
need lustakas kõrvalehüpe.
„Prantsusmaal on igaüks veidi
taraskoonlane,” ütleb kirjanik oma
teose epigraafis. Kuid ka paljudes
teistes rahvastes ja meis endiski
pole sugugi nii vähe
taraskoonlikku, kui me seda
arvame. Seetõttu olgem leebed
vapra, võrratu ja õnnetu Tartarini
suurte ja väikeste nõrkuste suhtes,
enda juures aga püüdkem neid
vältida...
„Sappho” (1884)



Daudet’ parimaid romaane;
kirjeldab meisterlikult tolleaegse
Pariisi kombeid, peamiselt
kirjanike ja kunstnike maailma;
olulisel kohal naine, Sappho, kes
on kinkinud armastust ja
inspiratsiooni arvukaile oma rahva
suurmehile, jäädes igavesti elama
teoseisse, kuid hukkudes oma
armastuse tõttu noore mehe vastu.
Eesti keeles ilmunud A. Daudet’ teoseid






„Tartarin Tarasconist” (I osa
1928 / kõik osad 1966)
„Kirjad minu veskilt”
(1931/1938/1993)
„Väikemees: lugu ühest
lapsest“ (1932)
„Sappho“ (1936)
„Jutustusi“ (1938)
„Kaunis Nivernaise“ (1938)
Daudet – lugejate lemmik ja inspiratsiooni allikas


Daudet ‘ teosed on
populaarsed laiemate
rahvakihtide seas, neid võib
nimetada rahvaraamatuiks.
Daudet on inspireerinud
režissööre, lavastajaid,
heliloojaid, kunstnikke, nt
Bizst’ muusikaline draama
“Arlitar” pärineb
veskilugudest, ballett
“Alamprefekt vainudel”
samuti.
Alphonse Daudet’ perekond
Eugène Carrière
„Alphonse Daudet ja tema tütar”
P.-A. Renoir
„Daudet abikaasa Julia portree”
(1867)
A. Daudet oma abikaasa Juliaga (1883)
Alphonse ja Julia Daudet
Guy de Maupassant (1850-1893)



Eluaastate poolest oleks G. de
Maupassant võinud olla G.
Flaubert’i poeg;
tema looming langeb samasse
aega kui naturalist E. Zola oma;
kirjanduslikke mõjutusi saab Guy
de Maupassant G. Flaubert’ilt
(põlglikuvõitu skepsis) ja teda
peetakse prantsuse klassikalise
realismi traditsioonide kõige
vormikindlamaks jätkajaks.
Guy de Maupassant



Pärineb Normandiast vaesunud
aadliku perest;
1870. aastal Saksa-Prantsuse sõja
puhkedes oli Maupassant 20aastane ja nägi sõjas Teise
keisririigi haledat lõppu – siit
alates ei saanud Prantsusmaad
enam Euroopa esimeseks
suurriigiks nimetada.
Sõjas osalemine teritas pilku,
vabastas illusioonidest ja pakkus
piirsituatsioone.
Guy de Maupassant’i looming



1880. aastal ilmus novell „Rasvarull”,
millest alates võib Maupassant’i
nimetada kutseliseks kirjanikuks.
Järgneva kümne aasta jooksul ilmus
300 novelli, 6 romaani, lisaks
reisikirju, artikleid, luulet.
Kuus kriitilise realismi klassikasse
kuuluvat romaani:
„Pierre ja Jean“ (1888),
„Üks inimelu“ (1883),
„Bel-Ami“(1885),
„Mont- Oriol“ (1887),
„Tugev kui surm“ (1889)
„Meie süda“ (1890).
Maupassant’i loomingust



Maupassant oli kohati frivoolne,
sentimentaalsete varjunditega;
kunstilise tiheduse poolest jäi Maupassant G.
Flaubert’ist maha.
Küpsel perioodil loobus Maupassant
naturalismist ja võitles selle äärmuste vastu,
kuid arusaam inimesest kui pahelisest ning
pimedaist instinktidest juhitud olendist läbib
kogu tema loomingut.
Maupassant’i loomingust



Maupassant käsitleb enam kui 300 novellis
talupoegade, ametnike, väikekodanlaste,
kunstnike ja kirjanike elu, toob
halastamatult päevavalgele valitseva
labasuse, omakasupüüdlikkuse,
amoraalsuse ja silmakirjalikkuse, mis teeb
inimesi õnnetuks.
Autori suhtumine kangelastesse küünib
sarkasmist südamliku kaastundeni: sageli
kurbade, vahel traagiliste, ja ainult
haruharva naljakate anekdootide abil
sisendab Maupassant meile lihtsat tõde:
inimene on egoistlik, omakasupüüdlik ja
alatu olevus.
Maupassant’i looming on väga ühtlane,
lugemist väärib siin praktiliselt kõik.
Maupassant’i novellid


Edgar Degas’ illustratsioon
Guy de Maupassant’i teosele

Maupassant’i novellid
sarnanevad mingis mõttes
Tšehhovi novellidega: autor
kujutab väikesi inimesi, aga
nad on tal eneseväärikad ja
ta tunneb neile kaasa,
lemmiktegelased on nt
prostituudid.
Eeskujulikult puänteeritud
novellid on oma tasemelt
tänaseni ületamatud.
Kuula novelli „Ehe”. Loeb
Silvia Laidla:
http://arhiiv.err.ee/vaata/klassikapaev
-klassikapaev-guy-de-maupassant-ehe
Maupassant’i romaanide tegevuspaigad



Pärit provintsist, kuid elades
Pariisis, vahetas Maupassant
oma teostes pidevalt
tegevusareene.
“Mont-Orioli” kuurordiküla,
“Elu” kolkalossi ja “Pierre’i ja
Jeani” sadamalinnakese kõrval
seisab “Bel ami” ja “Tugeva kui
surma” pealinn.
Nende kahe teose õhustik on
väga erinev: „Bel ami”
ajakirjanike ja
ajakirjandusmagnaatide ning
nende naiste ja armukeste
tühised südamed panetuvad raha
taga ajades ja elu põletades,
samal ajal kui “Tugev kui surm”
viib meid hoopis teise Pariisi tema suurilma.
Maupassant oma aja Pariisist

Kirjanik Guy de
Maupassant käis
pidevalt Eiffeli torni
restoranis söömas,
põhjendades seda käiku
lihtsalt: „See on ainus
koht linnas, kus ma seda
õudust nägema ei pea!”
Seurat „Eiffeli torn”
„Bel-Ami”



Illustratsioon teosele
Klassikaline seeliku- ja
varandusekütiromaan, aga ka poliitiline
romaan (ajakirjanduse mõjujõust
ühiskonnas).
Romaani peategelane Georges Duroy
pärineb vaesest maaperekonnast, tema
isa on kehv külakõrtsmik.
Ta on teinud mõningast
sõjaväelasekarjääri ning peale seda
otsustanud vallutada Pariisi kas või üle
laipade: aste-astmelt ronib egoistlik
Georges Duroy mööda karjääri- ja
sotsiaalse austuse redelit üles, lükates
samal ajal kõrvale kõik, kes ette jäävad.
„Bel-Ami”


Välimuselt meeldib Duroy
suurele osale naistele ja see
loob võimaluse
karjääriredelil tõusta,
samuti soosib trügijat
ühiskond.
Äärmiselt ebameeldiv
peategelane, kel puudub
tarkus ja eetika, pälvib teose
lõpuks kõik, mida ta on
ihaldanud.
“Bel-Ami”
Georges Duroy, kes ajapikku muudab oma nime du Royks.
http://www.youtube.com/watch?v=HlFlZVLG46c
„Mont-Oriol”



Tegevus toimub väikeses suvituslinnas.
Keskne probleem: kuidas rajada
tulusat ettevõtet? Selle teenistusse
rakendatud reklaam, inimeste
kergeusklikkus, nendega
manipuleerimine annab suhtedraama
taustal hea pildi ajastust.
Tegu on Maupassant’i ainsa
romaaniga, kus kirjeldatakse mehe ja
naise vahelist kirge ja pretensioonitut
armastust, kuni selgub, et naine on
rase.
Lühiromaan „Pierre ja Jean”


Maupassant pidas teost oma
parimaks: “Püüdsin anda elust
reaalsemat pilti kui reaalsus ise.”
Alexandre Dumas noorem on selle
teose kohta kirjutanud kurikuulsa
maksiimi: “Abieluahel on
sedavõrd raske, et selle
kandmiseks peabki kahekesi
olema, mõnikord kulub ka
kolmanda abi marjaks ära.”
„Tugev kui surm”


Romaan (1889) ilmus eesti
keeles esmakordselt 1930.
aastal.
Teose peategelaseks on tuntud
kunstnik, keda seob armusuhe
kauni seltskonnadaamiga,
kellest kunstnik on aastaid
tagasi õnnestunud protree
maalinud. Nende rahulikult
kulgevasse ellu tekivad pinged,
kui Pariisi naaseb daami tütar,
kes on emaga väga sarnane.
Guy de Maupassant
Maupassant kuulsusest


Maupassant väitis, et alati pole
kuulsa kirjaniku staatus välja
teenitud, näiteks kolm võimalust,
kuidas kuusaks saada: avaldada end
ajakirjas Revue de Monde, saada
auleegioni orden või olla valitud
Prantsuse Akadeemia liikmeks.
Maupassant lõpetas oma elupäevad
Passy’ närvikliinikus ja on maetud
Montparnasse’i kalmistule.
Maupassant
Maupassant’i monument ja
haud Pariisis