Ene-Margit Tiit , Rahvaloendused – esimesed statistikatööd inimkonna ajaloos Loendused ja matemaatilise statistika areng Rahvaloenduste ja rahvastikustatistika ajalugu Eestis enne iseseisvumist Rahvaloendused Eesti Vabariigis (1922 ja.
Download ReportTranscript Ene-Margit Tiit , Rahvaloendused – esimesed statistikatööd inimkonna ajaloos Loendused ja matemaatilise statistika areng Rahvaloenduste ja rahvastikustatistika ajalugu Eestis enne iseseisvumist Rahvaloendused Eesti Vabariigis (1922 ja.
Ene-Margit Tiit , Rahvaloendused – esimesed statistikatööd inimkonna ajaloos Loendused ja matemaatilise statistika areng Rahvaloenduste ja rahvastikustatistika ajalugu Eestis enne iseseisvumist Rahvaloendused Eesti Vabariigis (1922 ja 1934) Rahvaloendused Eestis okupatsioonide tingimustes 2000. aasta rahvaloendus Eestis Rahvastikumuutused loenduste lõikes 01.01.2006 Rahvaloendustel on väga pikk ajalugu. Vanimad rahvaloendused, mille tulemused on meieni säilinud savitahvlitel, toimusid Babüloonia territooriumil ligi 6000 aastat tagasi. Egiptuse vanimate rahvaloenduste toimumise ajana on hinnatud perioodi 3340 -- 3050 a. e. Kr. Rahvaloendustest enne Kristuse sündi on teateid ka Hiinast, kus on dokumenteeritud ca 4000 aastat tagasi toimunud loendus. Äsja avaldas Kreeka statistik S. Missiakoulis artikli, milles kinnitab, et Ateenas toimus rahvaloenduse juba 16. sajandil enne Kristust, mis oli tõenäoliselt vanimaid Euroopas: Ateena kuninga Cecropsi käsul viis iga linnakodanik teatavasse kohta linnaväljakul kivi. Nende kivide loendamise tulemusena tehti kindlaks, et Ateena elanike arv oli tollal 20 000. 01.01.2006 Rahvaloendusi korraldati ka Rooma riigis esimesel aastatuhandel enne Kristust, sealt pärineb ka rahvaloenduste rahvusvaheliselt käibiv nimetus (census). Rahvaloendusega on Piibli andmetel seotud ja Jeesuse sünd, seega algab kogu kristlikus maailmas igapäevane ajaarvamine toonasest rahvaloendusest. 01.01.2006 Eesti Statistikaseltsi konverents 15-16. 04. 2008 Eesti Statistikaseltsi konverents 15-16. 04. 2008 Ajalugu on näidanud, et rahvaloenduse korraldamiseks ja dokumenteerimiseks pole tarvis kirjaoskust, vajalik on vaid arvusüsteemi olemasolu, võimalus arve jäädvustada ja oskus teha aritmeetilisi tehteid (peamiselt liita). Andmeid rahvaloenduste toimumise kohta 15. sajandil on Ameerika põlisasukate inkade juures, kus arvude märkimiseks kasutati erineva kuju ja värvusega sõlmi, sest puudus kirjaoskus, küll aga oli piisava tasemeni arenenud arvusüsteem. Euroopas hakati rahvaloendusi korraldama alates 11.sajandist Sageli polnud aga ajaloos teadaolevad rahvaloendused kõiksed, vaid haarasid ainult üht osa rahvastikust, kõige sagedamini üksnes täisealisi mehi, arvatavasti jäeti loendamata ka orjad. Ainult mehi loendati ka 11. sajandil toimunud rahvaloendusel Inglismaal, mille korraldas William I ja mida peetakse keskaegse Euroopa vanimaks loenduseks. Võrdlemisi varakult hakati loendusi korraldama ka Põhjamaades (Rootsis ja Taanis) 19. sajandil tehti rahvaloendusi peaaegu kogu Euroopas. Selleks, et riiki ja rahvast valitseda, on valitsejatel tarvis teada valitsetavat ressurssi: rahva arvu ja paiknemist, sh eriti potentsiaalsete sõdalaste arvu, aga ka olemasolevat tööjõudu ühistööde (püramiidid, niisutussüsteemid) jaoks. Rahvaloendustel küsiti sageli ka küsimusi omandi (maa, toiduvarude jmt) kohta. See oli vajalik ka maksustamiseks. Mida keerukam ja arenenum on ühiskond, seda rohkem on vaja ühiskonnaelu korraldamiseks igasuguseid teadmisi. Kuigi rahvaloenduste küsimuste arv on võrdlemisi väike (eriti oli see nii varasematel ajalooperioodidel), moodustab see oma objektiivsuse tõttu (kõikne uuring, valdavalt objektiivselt mõõdetavad näitajad, kõrgete kvaliteedinõuete jälgimine) väga väärtusliku taustsüsteemi kogu sotsioloogilisele teabele ühiskonna arengu ja muutumise kohta. Käsitledes erinevatel rahvaloendustel tehtud mõõtmistulemusi aegreana, on võimalik jälgida paljude näitajate dünaamikat läbi pika aja. See pole eriti lihtne, sest muutunud on mõistete määratlused, küsimuste sõnastused ja ka vastusevariantide loetelud. Enamasti kajastavad need aga muutusi ühiskonnas ja on selles mõttes ka iseenesest tähendusrikkad Tänapäeval iseloomustavad traditsioonilist rahvaloendust järgmised põhinõuded: ◦ Fikseeritud loendusmoment ◦ Kõiksus (st haaratakse kogu uuritavat kogumit) ◦ Ühtne metoodika Rahvaloenduse kui erakordselt olulise statistikatöö metoodikale pöörasid tähelepanu ka erinevate maade statistikud, kes esmakordselt 1853. aastal kogunesid Brüsselisse rahvusvahelisele kongressile. Selle koosluse põhjal loodi Rahvusvaheline Statistika Instituut (The International Statistical Institute - ISI) Londonis 1885. aastal ja see tegutseb siiani, olles üks maailma vanimaid pidevalt tegutsevaid teaduslikke organisatsioone. ISI asutajaliikmete (neid oli alla 50) hulgas oli ka (vähemalt) kaks Tartu Ülikoolis töötanud teadlast: Wilhelm Hector Richard Lebrecht Lexis (1837– 1914) töötas Tartu Ülikoolis aastail 1872—1874. Tema töödest on kõige tähelepanuväärsem nn Lexise võrk või diagramm, so kaheteljeline koordinaadistik, mis hõlbustab rahvastikustatistikas üleminekuid isiku individuaalselt ajateljelt absoluutsele ja vastupidi. Ernst Louis Étienne Laspeyres (1834—1913), indeksite teooria üks rajajaid töötas Tartu Ülikoolis aastail 1869—1873. Tema loodud Laspeyres’i indeks kuulub majandusstatistika raudvarasse. Kaasaegsete rahvaloenduste alguse määramisel ei ole uurijad üksmeelel – kas esimene kaasaegne rahvaloendus toimus 1666. aastal Kanadas (Uus-Prantsusmaal), 1719. aastal Preisimaal, 1749. aastal Rootsis ja Soomes või 1790. aastal USAs. Esimesena nimetatud loendused ei katnud põhimõtteliselt tervet riiki, vaid üksnes osa sellest. Igatahes kuuluvad Põhjamaad rahvastikuarvestuse pioneeride hulka kogu maailmas. Esimesed teadaolevad tõsised tõenäosusteooria rakenduse kuuluvad rahvastikustatistikasse. Siin väärivad märkimist kaks inglise päritolu autorit: John Graunt (1620 – 1674) ja William Petty (1623—1687), kelle tööde tulemusena avaldati esimene elutabel (Londoni elanike andmetel) ja arvutati oodatav keskmine eluiga (1671). Selles töös kasutati sisuliselt klassikalise tõenäosusteooria mõistet ja määratlust. Üks esimesi edukaid valikuuringu rakendusi pärineb Pierre Laplace’ilt, kes juba 1786. aastal hindas Prantsusmaa elanikkonda, kasutades nn suhtehinnagut. Ometi ei peetud valikuuringute tulemusi pikka aega usaldusväärseiks, selle metoodika ümber oli 19. sajandi lõpul ja 20 sajandi alguses tõsiseid diskussioone. Valikuuringute metoodika leidis oma koha statistikas alles möödunud sajandi keskel. Selleks ajaks oli juba loodud klassikalise matemaatilise statistika aparatuur, mille aluseks on esindav juhuvalim. William Gemmell Cochrani (1909 – 1980) esimene valikuteooriale pühendatud artikkel, milles ta käsitles kiht- ja süstemaatilise valimi põhjal arvutatud hinnangute täpsust, ilmus 1946. aastal. Valikuuringud ei tõrju välja loendusi, kuid täiendavad neid. Loenduste puhul: ◦ Kasutatakse osaliselt valikuuringut; ◦ Täiendatakse loendusandmeid valikuuringute andmetega. Sotsiaal- ja majandusuuringutes domineerivad tänapäeval valikuuringud, kuid nende aluseks on taust (üldkogum), mis on saadud loendustest. Lisaks loendustele pakub statistikutele ja statistikateadusele huvi ka mitmesuguste muude andmete süstemaatiline ning regulaarne kogumine ja jäädvustamine. Niisugused – rohkem või vähem süstemaatilised – andmekogud on hindamatuks allikaks ajaloolastele, klimatoloogidele, etnoloogidele ja paljudele teistele teadlastele. Niisuguste andmestike näol tegemist tänapäevase jooksva statistika eelkäijatega. Rahvastikustatistika seisukohast väärivad siinjuures erilist märkimist kirikutes säilinud meetrikaraamatud, kuhu kirikuõpetajad kandsid jooksvalt sünnid, surmad, leerid ja laulatused. Eriti hoolsalt peeti niisuguseid kirikukirju, mis said hiljem rahvastikuregistri kuju, Rootsi kuningriigis. Rootsis, samuti ka Soomes, on rahvastikuarvestust järjepidevalt peetud üle 200 aasta. 1840 1800 1760 1720 1680 1640 1600 1560 1520 1480 1440 1400 1360 1320 1280 1240 1200 900000 800000 700000 600000 500000 400000 300000 200000 100000 0 Meetrikaraamatud. Alates 17. sajandi lõpust sai alguse sündmusstatistika – hakati registreerima rahvastikusündmusi. Selleks kasutati kirikutes peetavaid meetrikaraamatuid, milledesse pastor märkis sünnid (lapse nime ja isa nime), abiellumised (abiellujate nimed) ja surmad (nimi). Esialgu tähendas nimi ainult eesnime, sageli koos isanimega, perenimed lisandusid alles 19. sajandil. Rahvaloenduste eelkäijateks olid 18. sajandi lõpust peale regulaarselt korraldatavad hingerevisjonid. Hingerevisjonide käigus selgitati perede koostis (kõigi liikmete nimed ja vanused), kusjuures iga pereliikme (ka teenijate) puhul märgiti üles tema suhe perepeasse. Vene tsaaririigis liikusid kõige kaasaegsemad mõtted Balti kubermangudes. Kohaliku Balti rüütelkonna initsiatiivil hakati 19. sajandi teisel poolel valmistama ette rahvaloendust, mis annaks tervikpildi elanikkonnast ja kus lisaks põhiandmetele saaks teada ka täiendavat infot (nt sotsiaalne, rahvuslik ja religioosne kuuluvus). Korraldamisel arvestati rahvusvahelisi soovitusi. Alates 1860. aastast toimus Eestis mitu rahvaloenduse prooviloendust (Jäneda, Rae ja Lagedi mõisas, Liivimaa linnades ja Tallinnas). Palju neid siis ülleültse peäks ollema, kes iga päe süa tahavad? …Üks tark mees Berlinis on paljo aega ja vaeva selle peäle kullutanud, … ning temma tunnistuse järgi on praegune mailma inimeste arro 1288 miljoni. 01.01.2006 Enam-vähem tervet Eesti territooriumi haarav loendus toimus 1881. aasta 29. detsembril, kui üheaegselt loendati Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa kubermangude elanikkonda. Loenduspiirkonda ei kuulunud Narva linn ja Kreenholmi asundus, mis kuulusid siis Peterburi kubermangu. Loenduse kriitiline moment (millele kõik sündmused ajastai) oli 29.12.1881 kell 00.00. Loenduse ettevalmistuste käik n võrdlemisi hästi dokumenteeritud tänu loenduse sekretärile Eestimaal Paul Jordanile, kes oli nimekas ajalooja rahvastikuteadlane. Ettevalmistus, alates ettepaneku tegemisest rüütelkondade poolt, millele järgnes tsaari luba aprillis ja seejärel loenduseks vajaliku taristu loomine, toimud aasta jooksul Oktoobris saadetakse laiali dokumendid (Eestis 4 keeles) ja algab loendajate instrueerimine. Loendajad töötasid tasuta, seda peeti auametiks. Loendus kestis enamikus kohtadest ainult ühe päeva, see oli loenduse kriitilisele hetkele järgnev päev. Loendati kohalolevat (faktilist) rahvastikku. Küsitluslehele märgiti kihelkond ja mõis. Isikutelt küsiti (1) ees- ja perenimi; (2) sugu; (3) vanus (aastad ja kuud); (4) perekonnaseis; (5) usk; (7) rahvus; (8) tavakeel; (9) kirjaoskus; (10) tegevusala või elukutse; (11) alaline elupaik; (12) päritolu; (13) puuded (pime, kurttumm, vaimse puudega). Määrati leibkonna suurus. Elutingimusi ei mõõdetud. Rahvast informeeriti loenduse toimumisest ajakirjanduse teel. Linnades toimus rahvaloendus üldiselt ladusalt. Tallinnas oli loenduspäeval loendusameti palvel enamik suuri ärisid poole päevani suletud, et inimesed kodus püsiksid. Rahvaarv selgeks juba esimese loenduspäeva õhtuks – Tallinnas elas siis 50 435 inimest. Tulemused (meeste, naiste ja loendatute arv) telegrafeeriti kõigist linnadest ja maakondadest kohe Tallinna Arusaamatusi oli mõnes kohas maal, kus kardeti koormuste tõstmist. Selle töö tulemused publitseeriti aastatel 1883—85 saksakeelse tabelite kogumikuna, mida illustreerisid värvilised graafikud. Eesti kohta ilmusid kogumikud Eestimaa ja Liivimaa kubermangu kohta, eraldi linnade ja maavaldade kohta. Tallinna kohta oli eraldi kogumik. 1881. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis (ilma Narva linnata) 881 455 inimest, see oli faktiline (kohalolev) elanikkond, Neist oli 48,3% mehi ja 51,7% naisi (107,2 naist 100 mehe kohta). Teine Eesti rahvastiku loendus toimus aastal 1897 esimese kogu tsaari-Venemaad haarava loenduse (ametlik nimetus „Esimene üleüldine rahvalugemine“) raames, mis korraldati tsentraliseeritult ühtse programmi järgi terves Vene impeeriumis. Loenduse moment oli 28.01.1897. varahommikul kell 00.00, kusjuures kuupäev on arvestatud vana (Juliuse) kalendri järgi (samuti nagu ka 1881. aasta rahvaloenduse kuupäev). Lugejad tõttavad perest peresse, et seda tööd iga inimese juures kodus ära teha, mis Kristuse sündimise ajal maakonna linnades toimendati. Siis reisis igamees linna ametniku juurde, kus ta nime ülesse kirjutas. Nüüd otsib lugeja iga inimese ta kodukoldel ülesse, et teda ülesse kirjutada. Kirjutatud lehed lähevad kubermangu linna kaudu pealinna, kus nad sedamaid käsile võetakse, et neist kõiksuguseid summasid kokku arvata. 01.01.2006 Sisuliselt ja korralduslikult sarnanes see loendus Eestis eelmise loendusega. Loenduse tulemusena selgus, et Eesti rahvaarv 1881. aasta loenduse territooriumil oli pisut rohkem kui 15 aasta (181 kuu) jooksul kasvanud 945 068 inimeseni, st 7,2%. Selle rahvaloenduse tulemused avaldati 8 aastat peale loendust venekeelse koondteosena, mille nimetus tõlkes on „Vene Impeeriumi esimene üldine rahvaloendus, 1897“. Igale kubermangule on pühendatud üks köide. Eesti andmed sisalduvad põhiliselt kahes köites – XXI Liivimaa kubermang (229 lk) ja XLIX Eestimaa kubermang (125 lk). Igas köites on 25 nummerdatud tabelit, mõned neist koosnevad mitmest osast. Eesti oli 1918. aastal saanud iseseisvaks riigiks ja 1920. aastal saavutanud võidu Vabadussõjas. Riigi ülesanne oli luua statistikasüsteem, mis võimaldaks jälgida olulisi majandus- ja ühiskonnaprotsesse, sh hinnata rahvastikuressurssi, 1921. a. loodud Riikliku Statistika Keskbüroo direktoriks saab Albert Pullerits, kes selles ametis on kogu iseseisva Eesti Vabariigi aja jooksul. Tema on ka kahe rahvaloenduse põhiline organisaator. Viimasest Eesti pinnal toimunud loendusest (1897) oli möödunud üle 20 aasta. Vahepeal oli toimunud rida rahvastikuarengut oluliselt mõjustavaid sündmusi: (esimene) maailmasõda, mille rinnetele saadeti tsaariarmee mundris ka palju eesti noormehi; Vabadussõda oma inimkaotustega; muudatused riigi territooriumis – Vabadussõja tulemusena liideti Eestiga Petserimaa ja Narva jõe tagune piirkond (osa Ingerimaast); Võrreldes eelmiste loendustega lisandus Eestile ka Narva linn; Oli toimunud rahvastiku välisränne mõlemas suunas. Esimese rahvaloenduseni (mis sisuliselt oli rahva ja eluruumide loendus) ametliku nimetusega „I Eesti rahvalugemine“ (ka demograafiline tsensus) jõuti juba 1922. aastal. Üldrahvalugemise seaduse võttis Riigikogu vastu sama aasta 27. juunil 1922. 25. augustil määras Vabariigi Valitsus kindlaks loenduse kriitilise momendi – see oli 28. detsembri varahommik kell 00.00. Rahvalugemist juhtis Keskbüroo, kes hoolimata lühikesest ettevalmistusajast tutvus põhjalikult Euroopa tähtsamate riikide (Saksa, Prantsuse, Inglise, Hollandi, Belgia, Itaalia, Hispaania, Taani, Soome ja Vene) loendusmetoodikaga. Küsimuste valiku juures jälgiti ISI kongressil antud soovitusi. Loendusprogrammi arutamiseks loodi ja kutsuti kokku Riigi Statistika Nõukogu. 28. detsember on meie esimese üldrahvalugemise päev. Tuhanded meie rahvast on sel päeval tööl rahvalugemist teostamas instruktoritena, registreerijatena ja rahvalugemise komisjoni liikmetena. Teistel kodanikkudel tuleb ainult neile küsimustele vastata, mis neile ete pannakse. Ainult viis minutit nõuab selleks riik igaühelt. Kodanikud, täitke oma kohuseid rahvalugemise kordminekuks. Rahvalugemine näitab, kas oleme meie väärt Euroopa riikidega kõrvu sammuma. 01.01.2006 Rahvaloendusel kasutati kolme küsitlusdokumenti: ◦ Isikukaarti (mis sisaldas isikuküsimusi), ◦ korterilehte (mis sisaldas eluruumi ja leibkonnaküsimusi; viimaseid nimetati tolleaegses kõnepruugis ühiskonna kohta käivateks küsimusteks), ◦ Majaümbrikku (mis sisaldas maja küsimusi ja koondas korterilehed). (1) perekonna- ja eesnimi; (2) sugu; (3) sünniaeg, (4) sünnikoht, (5) praeguses elukohas elatud aeg, (6) harilik keel, (7) perekonnaseis; (8) õppeasutus, kus õpitud, kas lõpetatud; (9) kui õpib, siis kus; (10) usk; (11) defektiivsus (pimedad, kurdid, tummad, suuremad kehalised vigastused); (12) nõdrameelsus ja hullumeelsus; (13) professionaalsed tunnused: (peamine tööala; ühiskondlik seis; kus tööl; mis ametis; kõrvaline tööala; mida peab oma erialaks? Kui pole eritööala, mis on ülalpidamise allikaks?) (1) Perekondade arv ja koostis; (2) majapidamiste arv ja koostis; (3) naisterahvaste kohta üldine ja praegu elavate laste arv; (4) elamuteks pruugitavate hoonete arv; (5) elumajade arv ühes tühjade elumajadega; (6) majade ehitusmaterjal (vundamendi, seinte, katuse materjalid); (7) majade korruste arv; (8) muude ruumide (peale eluruumide) arv majades; (9) elukorterite arv (linnades); (10) elukorterite arv ühes tühjade korteritega (linnades); (11) tubade arv elukorterites; (12) köögi ja vaterkloseti olemasolu; (13) ühendus veevärgi ja kanalisatsiooniga; (14) küte; (15) valgustus; (16) korteris elavate isikute suhe korteri peremehega. Oluliseks peetakse rahva enda osalust rahvalugemisel. Eriseaduses on ette nähtud komisjonid, mis kutsuvad töösse registreerijad, mis loob komisjoni ja registreerijate vahel isiklikke suhteid. Küsimus komisjoni protokollist “Tuleks otsustada, kuidas rahva osavõttu kasutada - kas lasta registreerijatel küsitlus-lehed ja kaardid igaühele koju kätte viia, et igaüks ise täidaks ja registreerijad seda kontrolliksid, või teha täitmine registreerijate ülesandeks.” Otsustatakse, et registreerijate kontrolli all võimalikel kordadel lasta rahval ise isikukaarte täita. Registreerijad töötasid vabatahtlikena, neid tasustati mälestusmedaliga Isikuandmete töötlemiseks kasutati mehhaanilist masinat, mille tööajaks kavandati 22 tundi ööpäevas. Masinad (2 eks) telliti Pariisist, kus need olid spetsiaalselt rahvaloenduse tarvis konstrueeritud. Masinasse sisestati andmed vastavate nuppude abil, see sorteeris tulemused (mehhaaniliselt sisestatava) programmi järgi ning trükkis välja tabelid. Sel viisil oli hinnanguline materjali töötlemise aeg riiklikult tähtsate küsimuste osas ca poolteist aastat, mis oli mitu korda lühem käsitsi töötlemise puhul kuluvast ajast. 1922. aasta rahvaloendusel analüüsiti niihästi faktilist (kohalolevat) kui ka alalist (harilikku) rahvastikku. Rahvaloenduse tulemusena selgus, et hoolimata sõjakaotustest oli Eesti rahvaarv 25 aasta jooksul 1881. aasta loenduse territooriumil kasvanud 999 473 inimeseni, so 5,8%. Eesti rahvastiku koguarv oli Eesti Vabariigi territooriumil, mis oli mõnevõrra suurem 1881. aasta loenduse territooriumist, 1107059. Sõja järelmõjuna oli aga halvenenud naiste ja meeste suhe: 100 mehe kohta tuli 112,8 naist. 1230000 1180000 1130000 1080000 1030000 980000 930000 880000 1897 1899 1901 1903 1905 1907 1909 1911 1913 1915 1917 1919 1921 1934. aasta rahvaloendus (tegelikult taas rahva ja eluruumide loendus) oli algselt kavas teostada 1930. aastal, kuid see lükati majanduskriisi tõttu edasi. Olemuslikult oli see sarnane eelmise loendusega, selle korraldust hinnati kõrgelt ka rahvusvaheliselt. Loendus kestis alla nädala. Ka selle loenduse korral töötasid loendajad tasuta, osalemise eest said nad Statistikabüroo poolt mälestuseks raamatu „Eesti arvudes. Eesti 1934.a. rahvaloenduse mälestuseks“. 1934 aasta loendustulemuste kohta avaldati (lisaks kinkeraamatule) kolm köidet tabeleid. Sellele lisandus 1935. aastal välja antud väga esinduslik 350-leheküljeline tabelitekogu “Eesti arvudes 1920—1935”, milles rahvaloenduste andmeid kombineeriti jooksva statistika andmetega. Esitati ka mõningaid tulemusi ja võrdlusi esimestest Eesti pinnal läbi viidud loendustest (1881 ja 1897). Väärtuslikud on paljusid valdkondi katvad kuni 16-st punktist koosnevad aegread, mis iseloomustavad Eesti ühiskonna ja majanduse arengut. Selgus, et rahvaarv oli möödunud 11 aasta jooksul suurenenud 1126413 inimeseni (kasv 1,7%), kuigi oli toimunud veel üks territooriumimuudatus – Eesti ja Läti piiri oli muudetud nii, et Lätile läks maatükk, kus elas 1887 inimest. Rahvastikupüramiid hakkab omandama puu kuju, mis iseloomustab ühiskondi, kus rahvaarv ei suurene, vaid on enam-vähem stabiliseerunud. 80–84 70–74 60–64 50–54 40–44 30–34 20–24 10–14 0–4 60 000 20 000 0 20 000 60 000 1941. aastal okupeerisid Saksa võimud Eesti Vabariigi. Eesti territooriumi ametlikuks nimetuseks oli Eesti kindralpiirkond (Generalbezirk Estland), mida valitses kindralkomissar Karl Sigismund Litzmann. Muudeti ka Eesti haldusjatust – moodustati 7 piirkonda (Gebiet). Uue võimu jaoks on tarvis kiiresti selgitada okupeeritud maa inim- ja muud ressursid. Sel eesmärgil korraldati juba 1941. aasta detsembris kiirkorras rahvastiku registreerimine, mida võib ka loenduseks lugeda – see oli kõikne, ühtne, fikseeritud loendusmomendiga. Analüüse ja publikatsioone on suhteliselt vähe, Eestis teadaolevalt vaid osaliselt salastatud ajakirja Statistische Monatshefte 1942. aasta vihkudes nr 1/2, 3/4 ja 5, kokku 8 kahe- või kolmemõõtmelist tabelit kümmekonnal leheküljel. See ajakiri, mis on sisuliselt Eesti Statistika Kuukirja järglane, ilmus võrdlemisi lühiajaliselt (aastail 1942 ja 1943), kuid sisaldab väärtuslikke statistilisi andmeid Eesti ühiskonna ja majanduse kohta II maailmasõja päevil. (1) sugu; (2) elukoht; (3) vanus; (4) tööharud (põllumajandus; tööstus; kaubandus; transport ja side; ühiskondlik tegevus; majaja isiku teenimine; väljaspool toodud tööharusid seisvad isikud); (5) rahvus; (6) usk, (7) õpitud amet ja tööhõive. Rahvaarv oli vähenenud võrreldes 1934. aastaga (7,5 aasta jooksul) 108 938 isiku võrra, so ligi 10% ja langenud 1017 475 inimeseni (sh 17 923 eriarvestuses, st sõjaväelased ja kinnipeetavad). Eestlaste arv, mis 1940 aastaks oli jõudnud juba miljoni ligi, oli kahanenud 908 tuhandeni, kuid kogurahvastikust moodustasid nad nüüd üle 90%. 1140000 1120000 1100000 1080000 1060000 1040000 1020000 1000000 1944. aasta sügisel, vahetult pärast Saksa okupatsiooni lõppemist, algas Eestis II Nõukogude okupatsioon. Juba 1944. aasta lõpus liideti valdav osa Tartu rahuga Eestile määratud Setumaast Vene Föderatsiooni Pihkva oblastiga. Samuti liideti Leningradi oblastiga varem Eestile kuulunud Narva jõe tagused alad, sh Jaanilinn. Sellega kaotas Eesti oma varasemast territooriumist (47549 ruutkilomeetrit) koos seal elavate elanikega 2322 ruutkilomeetrit, so ligi 5%. Eesti rahvastiku kaotused II maailmasõja ajal ja vahetult selle järel kuuluvad suurimate hulka Euroopas. 1959 1958 1957 1956 1955 1954 1953 1952 1951 1950 1949 1948 1947 1946 1945 1944 1943 1942 1941 1200000 1150000 1100000 1050000 1000000 950000 900000 850000 800000 Nõukogude ajal teostati 4 rahvaloendust. Nende algus (ühtlasi kriitiline moment varahommikul kell 00.00) oli: 15. jaanuaril 1959, 15. jaanuaril 1970, 17. jaanuaril 1979, 12. jaanuaril 1989. Kõik need loendused toimusid kogu Nõukogude Liidus ühesuguse programmi järgi. Andmed töödeldi Moskvas tsentraalselt. Loendustulemusi avaldati väga napilt, enamasti olid need lubatud vaid ametlikuks kasutamiseks. Isikuankeedi küsimused 1959: (1) sugu; (2) vanus; (3) alalise elukoha aadress; (4) sealt äraoleku aeg; (5) perekonnaseis; (6) suhe perekonnapeaga; (7) rahvus; (8) kodakondsus; (9) emakeel; (10) haridus; (11) õppeasutuse tüüp, kus õpib; (12) elatusallikas; (13) töökoht; (14) tegevusala selles töökohas; (15) ühiskondlik grupp. Ka kolmel järgmisel loendusel olid küsimused enam-vähem samasugused. Eluruumi kohta esitatid küsimusi esimest korda 1989. aastal. 1600000 1500000 1400000 1300000 1200000 1100000 1000000 900000 800000 Sõjajärgset perioodi iseloomustab kogu varasema ajalooga võrreldes väga aktiivne ränne. Olulises osas ei ole sel perioodil ränne inimeste vaba valik, vaid kas kohustuslik või ka olukordade poolt dikteeritud. Siserännet suunaga maalt linna dikteeris nõukogulik põllumajanduspoliitika. Endised taluinimesed pagesid linnadesse esialgu ülikõrgete maksude, hiljem kollektiviseerimise eest. Kahekümne aasta jooksul (1939 kuni 1959) vähenes maarahvas ligi 200 000 inimese, so rohkem kui veerandi võrra, linnarahvastik aga peaaegu kahekordistus. Selle tulemusena moodustas linnarahvas 1959. aastal kogu rahvastikust 56%. 1400 1200 1000 800 Maarahvastik 600 Linnarahvastik 400 200 0 1939 1959 Kõige drastilisemaks rahvastikku mõjutavaks teguriks sai kogu nõukogude okupatsiooni ajal välisränne. Väga suurel määral oli siin tegemist poliitiliselt määratud protsessiga: Nõukogude Liidu jaoks strateegiliselt olulised valdkonnad tuli mehitada usaldusväärsete, st Nõukogude Liidust pärit inimestega. Nende seas oli lisaks etnilistele venelastele ja teiste rahvuste esindajatele ka Nõukogude Liidus elanud eestlasi. Välisränne ei olnud ühesuunaline – toimus rotatsioon. Keskmiselt moodustas emigratsioon 2/3 immigratsioonist. Siinjuures on rände hulka arvatud ka sundemigratsioon – näiteks küüditamine. 14000 12000 10000 8000 6000 4000 2000 0 1,600,000 1,500,000 1,400,000 Muud 1,300,000 Soomlased 1,200,000 Uke+vv Venelased 1,100,000 Eestlased 1,000,000 900,000 800,000 1,941 1,959 1970 1,979 1,989 Taasiseseisvumisega kaasnevad muutused rahvastikuprotsessides. Eestist saab immigratsioonimaa asemel taas emigratsioonimaa. Immigratsioon pidurdub 1988/1989. aastail ja saldo muutub negatiivseks aastaks 1990. Eesti rahvastikuarengut iseloomustavad siirderiikidele iseloomulikud kohanemisšoki ilmingud: ◦ Sündimus ja abiellumus langevad; ◦ Suremus tõuseb; ◦ Iive muutub negatiivseks. Loendus kavandati vastavalt ÜRO soovitatud kümneaastasele tsüklile 2000. Järjekordse loenduse ettevalmistustööd algasid mitu aastat enne loendust. Loenduse momendiks valiti 31.03.2000. Loendus kestis 10 päeva kuni 9. aprillini 2000. Loenduse meetodiks oli küsitlus paberankeedi abil nagu ka kõigil varasematel Eesti pinnal toimunud loendustel. Loenduse küsimustik koosnes kahest osast – isiku- ja eluruumi-leibkonna ankeedist. Küsimusi oli rohkem kui varasematel loendustel. Kuna Eesti Vabariigis REL2000 ajal ei olnud elukoha registreerimine kohustuslik (erinevalt kogu varasemast ajaloost), siis ei olnud loendatava rahvastiku arvukus ja paiknemine enne loendust ligilähedaseltki teada. Elanikkonna hoiak loenduse suhtes oli (ajaloolise kogemuse tagajärjel) ettevaatlik ja oli isikuid, kes loendusest püüdsid hoiduda. Loenduse kvaliteedi kontrollimiseks korraldati järelloendus, millest selgus alakaetuse fakt, kuid selle suuruse hinnang – 1,5—3 % – oli võrdlemisi ebatäpne. REL 2000 tulemused avaldati kokku 11 köites. Lisaks sellele on need kättesaadavad ka Statistikaameti kodulehel elektroonilisel kujul. Selgus, et eelmisest loendusest möödunud 11 aasta jooksul oli Eesti elanikkond kahanenud 1370052 inimeseni, so 12,5% võrra (195610 inimest). Peamine rahvastiku vähenemise põhjus on iseseisvumise järgne lahkumine itta, kuid ka hilisemate aastate läänesuunaline emigratsioon ja negatiivne iive. Eestlaste arv on vähenenud 930219ni (33062 inimese võrra). Eestlaste osa rahvastikus on kasvanud ja on nüüd 67,9%. 1600000 1500000 1400000 1300000 1200000 1100000 1000000 900000 Eestlased Kogurahvastik Eesti rahvastiku vanusejaotus etnilises lõikes 85 + 80-84 75-79 70-74 65-69 60-64 55-59 50-54 45-49 40-44 35-39 30-34 25-29 20-24 15-19 10-14 5-9 0-4 Muud 0 10000 20000 30000 40000 50000 Eestlased 60000 70000 80000 2006 2001 1996 1991 1986 1981 1976 1971 1966 1961 1956 1951 1946 1941 1936 1931 1926 1921 1916 1911 1906 1901 1896 1891 1886 1881 Eesti rahvaarv 1881--2010 1600000 1500000 1400000 1300000 1200000 1100000 1000000 900000 800000 1600000 1400000 1200000 1000000 800000 600000 400000 200000 0 Juudid Poolakad Rootslased Lätlased Sakslased Soomlased Valgevenelased Ukrainlased Venelased Eestlased 1600000 1500000 Juudid 1400000 1300000 1200000 Poolakad Rootslased Lätlased Sakslased Soomlased 1100000 1000000 Valgevenelased Ukrainlased Venelased 900000 800000 1881 1897 1922 1934 1941 1959 1970 1979 1989 2000 2010 Eestlased 1800000 Maa 1600000 Muudlinnalised asulad 1400000 Tallinn 1200000 1000000 800000 600000 400000 200000 0 1881 1897 1922 1934 1941 1959 1970 1979 1989 2000 100% 100% 90% 90% 80% 80% 70% 70% 60% loeb ja 50% kiejutab 40% ainult loeb 30% 20% 10% 0% Mehed 60% 50% 40% loeb ja kiejutab ainult loeb 30% ei oska 20% 10% 0% Naised ei oska 70 vähemalt keskharidus 60 Kõrgharidus 50 40 30 20 10 0 1897 1922 1934 1959 1970 1979 1989 2000 70 60 50 Keskh, M 40 Kõrgh, M 30 Keskh, N Kõrgh, N 20 10 0 1959 1970 1979 1989 2000 2500 2000 1500 Kõrgharidus Kutseharidus ..gümnaasiumiaste 1000 ..põhikooliaste 500 0 1980 1990 2000 2009 1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. Eesti arvudes. 1934. A. rahvaloenduse mälestuseks. Tallinn, 1934, Riigi Statistika Keskbüroo Eesti arvudes 1920—1935 Tallinn, 1937. Riigi Statistika Keskbüroo Eesti arvudes 1991.ESA, Tallinn, 1991 Eesti Statistika aastaraamat 1990. Tallinn, Olion, 1991. Eesti arvudes 1989. Lühike statistika kogumik. Tallinn, 1990 Eesti rahvastik rahvaloenduste andmetel I. Eesti Statistikaamet. Tallinn, 1995 Eesti rahvastik rahvaloenduste andmetel II. Eesti Statistikaamet. Tallinn, 1996 Eesti rahvastik rahvaloenduste andmetel III. Eesti Statistikaamet. Tallinn, 1996 Eesti rahvastik rahvaloenduste andmetel IV. Eesti Statistikaamet. Tallinn, 1997 Eesti rahvastik rahvaloenduste andmetel V. Eesti Statistikaamet. Tallinn, 1997 Eesti Statistika kuukiri, nr 1—2, 1922, Tallinn Eesti Statistika kuukiri, nr 6—8, 1922, Tallinn 13. 1922.a. üldrahvalugemise andmete läbitöötamise plaan ja tabelite sisu. Tallinn, 1923, Riigi Statistika keskbüroo 14. 2000. aasta rahva ja eluruumide loendus loendusteatmik. Tallinn, 1999 15. Aegamööda asi kaunis. Statistikavalimik. Statistikaamet. Tallinn, 2008. 16. Rahvaloendused Eestis. Tallinn, 1997.Statistikaamet 17. Eesti NSV rahvamajandus 1970. aastal. Tallinn, 1971. 18. Ainsaar, M. Eesti rahvastik Taani hindamisraamatust tänapäevani. Tartu Ülikooli Kirjasus, 1997 19. Laas, Kaljo. Eesti rahvastik uue aastatuhande künnisel. Statistikaamet, 2003. 20. Lember, J; Kollo,T. 1881.aasta rahvaloendus Eesti- ja Liivimaal. Registrid ja rahvaloendus. ESS teabevihik 20. Tallinn 2010. 61—73 21. Tiit, E.-M. Rahva- ja eluruumide loendus. Akadeemia, 22, 2010, nr2, 206--226 22. Tiit, E.-M. Eesti rahvastik ja selle probleemid. Akadeemia, 5, 1654-1679 23. Tiit, E.-M. Eesti rahvastik ja selle probleemid. Akadeemia, 5, 1847-1866 24. Tiit, E.-M. Eesti rahvastik ja selle probleemid. Akadeemia, 5, 2112-2132 25. Ergebnisse der baltischen Volkzählung vom 29. Dezember 1881. Theil I. Ergebnisse der livländischen Volkszählung..(Theil I, I Band II, Lieferung I. Riga, 1883 26. Ergebnisse der baltischen Volkzählung vom 29. Dezember 1881. Theil I. Ergebnisse der livländischen Volkszählung..(Theil I, I Band II, Lieferung II. Riga, 1885 27. Ergebnisse der baltischen Volkzählung vom 29. Dezember 1881. Theil I. Ergebnisse der livländischen Volkszählung..(Theil I, I Band III, Lieferung II. Riga, 1884 28. Ergebnisse der baltischen Volkzählung vom 29. Dezember 1881. Theil I. Ergebnisse der livländischen Volkszählung.(Theil I, I Band III, Lieferung II. Riga, 1885 29. Ergebnisse der baltischen Volkzählung vom 29. Dezember 1881. Theil I. Ergebnisse der ehstländischen Volkszählung.(Theil II, I Band II. Reval, 1885. 30. Statistische Monatshefte Eesti Statistika Kuukiri Nr 1 /2, 1942, Reval—Tallinn 31. Statistische Monatshefte Eesti Statistika Kuukiri Nr 3 /4, 1942, Reval—Tallinn 32. Statistische Monatshefte Eesti Statistika Kuukiri Nr 5, 1942, Reval—Tallinn 33. Первая всеобщая переись населения Российской Империи 1897. XXI Лифляндская губерния. 1905. 34. Первая всеобщая переись населения Российской Империи 1897. XLIX Эстляндская губерния. 1905. 35. Statistikaameti kodulhet http://stat.ee/ 36. Eesti ajaloo lühiülevaade http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_ajalugu 37. Estonica. http://www.estonica.org/et/Ajalugu/ 38. Eesti haldusjaotus muinasajast tänapäevani. http://www.vkg.werro.ee/ajalugu/index.html Eesti inimarengu aruanne 2008. Eesti Koostöö Kogu. Tallinn, 2009.