• Seni räägitud: Regilaulu viiside ja esituse tunnuste seos esitusolukorraga (rituaaliga, kogukonna elu- ja suhtekorraldusega) -- laululiik kui kindlasse olukorda ja kohta sobiv väljenduskeel, register 2. Regilaulu tunnused – tekstitunnused. Arhailine ja murdekeel, alliteratsioon, parallelism ja eriline värsimõõt. Regilauluvorm kui olulise info kandja suulises kultuuris.

Regilaul (runolaul) kui läänemeresoome ühine vanem laulukultuur, põhja ja lõuna erinevus – karjala ja Ingerimaa (isuri, vadja, ingerisoome) näide

Edasi: Eesti regiviiside muusikalised tunnused ja nende piirkondlikud erinevused:

vorm rütm ja meetrum heliread ja -laadid

Viisi

varieerimine

Laul ja

liikumine

Muusikaline vorm

põhiline vormiüksus

viisirida

värss – viisirida (fraas) viisirida = motiiv (taktmotiiv) + motiiv 1-realine viis 2-realine viis 3-realine viis 4-realine viis refräänid: lühike refrään pikk refrään viisirea lõpus viisirea keskel Leenu Kulbin, Urvaste khk viisi vorm – teksti vorm Marie Sepp, Kolga-Jaani khk

vormi seos heliulatuse ja laululiigiga

:

üherealine viis – terts~kvart – töölaulud, tavandilaulud (kalendri- ja perekonnarituaalid),laulumängud =

H. Tampere: retsitatiivne viis

kaherealine viis – kvint~sekst – üldine lüürika, lüroeepika

= H. Tampere: laululine viis

eri vormiga viiside levik: pulmaviisid (H. Tampere)

– refrään Lõuna-Eestis, aga ka Põhja-Eesti lõunaosas (Põhja-Tartumaal, Põhja-Viljandimaal; jõudnud (teises funktsioonis) ka Lääne-Eesti lõunaossa. Refräänita alal kitsa ulatusega üherealisi viise on vähem või ei ole üldse Põhja-Eesti kesk- ja lääneosas ja saarte lääneosas.

Kadri Kukk (Sepp, Cerbakov) 1893 –1976 Karksi Kolm meil õpas´ ennekõine, kolm meil õpas´ koole’enna, värist vällä viie’enna: “Tüdärlaits, sina linnukene, selle ütle ma sinule, selle õppa õige’esta, pane sina miile parre’esta: ole sina oolas ommukulle, mõse suu, suiu pää, jala ala kengitsele!

Ärä sina kullede kuke pääle– kuke laulav, ku na tahav, vaist na vara, vaist na il ´lä, vaist na enne valge’eta.

Ku sa ärküd, sis äräne, ku sa tunned, sis sa tõusu!

Juba kuu kua pääl, juba agu aida pääl, Sõgel servi lõune’enna.

Kolme (asja) meile õpetas emakene kolme õpetas surres, väravast välja viies: “Tütarlaps, sina linnukene, seda ütlen ma sinule, seda õpetan õigesti, pane sina meele paremini: ole sina hoolas hommikul, pese suu, kammi pea, jalad all kängitse (pane jalga)!

Ära sina kuula kukkesid – kuked laulavad, kui tahavad, vahel vara, vahel hilja, vahel enne valget.

Kui sa ärkad, siis ärka üles, kui sa tunned, siis sa tõuse.

Juba kuu koja kohal, juba koiduvalgus aida kohal, Sõel on serviti lõunas.

Tüdärlaits, sina linnukene, selle ütle ma sinule, selle õppa õige’este, pane sina miile parre’este: käi sina ilus, käi sina kaunis, käi sina ilus einämaale, käü sina kaunis karjamaale, valge käü külä vahele, kenä külä keske’elle!

Olet esi sa vaene – ole ei vesi vaene; olet esi leinäline – ole ei lipe leinäline; olet esi kurvaline – ole ei kurna kurvaline.

Mõse ame ao-elüle, uta kurna kuuvalule! Tüdärlaits, sina linnukene, selle ütle ma sinule, selle õppa õige’este, pane sina miile parre’este: ärä sina tetä orjal uudit, pessä palgapoisil patju – ori kutsub uudiesse, palgapoiss patju magame, varsti saat valgele pääle, varsti vaeva kandajesse.

Oodi tii Ollandi meestel, jala päästä Pärnu meestel, kinda koa Kilingi meestel." * viisi vorm, võrdlus pulmaviisiga * helirida, astmete intoneerimine * viisi vormi seos heliulatuse ja laululiigiga * viisi vorm – teksti vorm

Heliread ja helilaadid

Urve Lippuse statistika H. Tampere antoloogia “Eesti rahvalaule viisidega” I-V põhjal

diatooniline helirida

kõige tavalisem astmetel

fis –e !

astmete “lai” intoneerimine üldine, eriti kitsa

sama viis(?), eri helirida, rütm:

ulatusega viisides

erandid

: teistsuguse intervallikoostisega heliread, sh väga kitsa või laia ulatusega ebapüsivate astmetega heliread "aukudega“ (tavaliselt subhelid) heliread

laadisüsteem

– helide hierarhia peatugiheli, tugihelid

neid määravad

olulised süntaktilised positsioonid; heli kogukestus; äärmised helid Regilaulu laadisüsteem ei ole funktsionaal-harmooniline. Lineaarses muusikas sama heli võib viisi eri kohas kuuluda eri laadifunktsiooniga astmekompleksi.

“Diatooniline dominant” (vastandina harmoonilisele dominandile).

kolmkõla kvindiulatusega viisi meloodiakujundina kaks teineteisele vastandatud kvarti,

f

diatoonilise dominandi rollis Milline on peatugiheli ja millised on funktsionaalsed vastandused?

Kolga-Jaani viis

Funktsionaal-harmoonilisele laaditunnetusele viitavad tunnused mõnedes lauludes:

d (e) fis G a h c d

(Regilauluviiside hilisemas kihistuses, suurema heliulatusega viiside seas, on pillimuusikamõjulisi viise, milles on funktsionaal-harmooniline tunnetus olemas.)

Rütm, meetrum

Urve Lippus: meetrilin e rütm – prosoodiline rütm regilaulu rütm on “prosoodiline”: regilaulu rütm põhineb ühel kindlal korduval

rütmivormelil

(~ rütmiskeem, -tüüp) regilaulu rütm ei ole meetriline: meetriline rütm muutub pidevalt, stabiilne on löögi ja neist moodustuvate taktide tasand

Regilaulu rütmivormelid (Urve Lippus. Eesti viisid pärit kogumikust H. Tampere “Eesti rahvalaule viisidega”) karjala vadja isuri eesti

Regilaulu rütmivormelid karjala vadja isuri eesti

Viena Karjala pulmaviis

Põhja-Eesti rütmivormelid kõikjal Põhja- ja Lääne-Eestis, Ida-Saaremaa Harjumaal üldine, Saaremaa lastelaul Harjumaa kiigelaulud, harvem Virumaa (Kirde Eesti); Põhja-Eesti; Kihnu; hällilaulud

Tulge siia, aage siia, siia uhke oone’elle, kõrge’elle katuselle!

Sii on tuba turvil köetud, saunad saarile soendud, meil põle tuas tukivingu, lae all põle laastusuitsu.

Langukesed, linnukesed, tulge siia, aage siia!

Sii teid ammu oodatakse, väravas teid vaadatakse, sii teil suitseb sooja rooga, aurab õlut punane, vingub viinalaasikene.

Liisu Orik, 65 a. Tõstamaa v., Alu k.

H. Tampere, A. Pulst Riigi Ringhäälingus 1938. a.

Lõuna-Eesti rütmivormelid (+ refrään) Lõuna-Eesti erilised rütmid

umbes samas piirkonnas ka burdoon

+ mitmehäälsus: ebatavalise rütmiga viiside levik langeb kokku burdoonse mitmehäälsuse levikuga (läänepoolne Võrumaa ja Lõuna-Tartumaa)

ühehäälne traditsioon Räpina khk läänepoolne burdonism seto mitmehäälsus

Lõuna-Eesti erilised rütmid. Folklore nr 6, kaart 2.

Viisivarieerimine I

:

värsiehitusest sõltumatu, “vaba” varieerimine

Näide Põhja-Eesti lühike-pikk rütmist ja ühehäälse piirkonna heterofoonilisest faktuurist.

Kihnu

Lahkumine vanematekodunt, mõrsja on uju all raudkäe süles

Kui sie eit põlõ enne nutnud; küll sie eite nüüdki nutab, kui ta sjõnd õuest õlõtab, küläst, väljäst vällä suadab.

Nüüd jääväd nurgad lehmä, nuttõmaiõ, tuba jäeb tühjäs tütterista, ait jäeb alvas riietestä.

Nüüd jäeb muukma mustik nüüd jäeb ambma alli ärgä.

EKRK, Fon. 1, 3 < Kihnu – E. Laugaste, H. Pedusaar < Maria Vesik, Elisabet Türk, Anna Loob, Olga Klaas, Melania Elias, Elisabet Alas, Marta Oad. 1955

Nüüd jäävad nurgad nuttõmaiõ luud jääb pühkijat paluma, kibu jääb küürijat küsimä.

Nüüd kaob ilu õuõ piältä, ilus kaar kaob eenämualta, param parmas põllu piältä.

Meie palumõ südämest, viige tedä ästi äiä käde, vägä ästi ämmä käde, ärge tedä tehke tiele ümber, ärge tedä aagõ arulõ ümber.

...

Rattas

laulmine

RKM, Mgn. II 255 c < Kihnu – L. Briedis ja O. Kõiva < Maria Vesik (Suigu Mari) ja Anna Sutt (Kaevandu Anni), (1959). Tekst ja noodistus on Vana Kannel. Kihnu regilaulud VII:1, laul number 871.

Olga aga terve Tungi atti, kis oli teinud pojal pulmad, pojal pulmad, rahval naljad, suguvõsal suurõd tantsud.

Ästi olid pandud langõ lavad: tüiotsad umiku puõlõ, ladvaotsad lõuna puõlõ, õllõkannud naestõ puõlõ, viinapudõlid mieste puõlõ, kiokõrvad lastõ puõlõ.

T äüde meie suuni, täüde meie piäni, õlani õlut punanõ, kaelani kanamunada, silmini sialihada.

Kihnu saar. Maria Vesik, Anna Sutt, Madli Vesik ja Olga Lamend

Nüüd ond süedüd süemäkorrad, nüüd on juõdud juõmakorrad, viel ond laulud laulõmata, iä kokka kiitemätä.

Iä kokka, kallis kokka, iä kokka kietnud lieme, parjastõ pannud suõla, tasa ta tangud segänüd.

Ta tuõn rohod Ruõtsimualta, salatimad Saksamualta, piperid venede mualta.

Rohe aga riäkis ruõtsi kieli, piperid venede kieli, salatimad saksa kieli.

Aitimal, meie tänäme!

Pulmaeit oli uõlakaski – tõusis aga umiku vara üles, tegi aga kambri leibu täüde, sahvrikambri saiu täüde.

Nüüd meie seeme sedä saia, mis põlõ saia Saksamualõ; sedä oitod odraleibä, mis oli oitod orjadele, kaitstud küläkarjastõllõ; nüüd meie seeme sedä kala, mis põlõ kala kaupmehel; nüüd meie seeme sedä liha, mis põlõ liha lihunikul.

Pulma att oli uõlakaski – võttis aga selgä siiavõrgud, kainõlusõ kalavõrgud, õla piäle [õnne] võrgud, läks aga umiku vara mere, koito s jälle kojo tuli – ülge ilpus õla piäle, kalakandam oli selges.

Olga terve pulma-atti, kis pani piisa piekerisse, tjõlga tietassi sisse!

Andis meitel sedä õlut jõua, sedä viina rüübätägi, sie võttis miele mieste piästä, tanu targa naesõ piästä /.../

Heterofooniline kõlapilt eri laulude koos laulmisest, viisid varieeruvad minimaalselt – Mustjala näide

Mare Vainula ja Ann Uustal demonstreerivad pulma “võidulaulude” laulmist, Mustjala 1958. Laul: Ann Anis ja Sinaida Mölder, Vanakubja k.

No see toimus ikka sääl öue pääl, kui kaks väge kokku läksid. Siis nad ikka olid, kui kaheotsaga pulmad [olid] ja teine vägi tuli, kas pruudipulmalised ehk peiupulmalisd, siis oli see suur kokkulaulmine.. Siis otsiti ... sinna pulma peele neid köige suuremid ja laiemid lauljaid, kes ühe teise ära vöitas. Kas kätega läksid viimaks abi, kas – et nii kui rindel üks vöitlemine, et pidid vöidu saama teiste üle oma sönadega.

Pulmalaulik Mare Pook, s. 1892, Mustjala, Rahtla k, Anni t.

Mis sa, sitik, sirised, porikärpses, porised!

Sa oled sitiku sulane, porikärpse poisike.

Kus ma nägin selle näru?

Riia linnas ramba kallal.

Suu tal sula verine, ambad rambarasvased.

Mis sa, völu, mooga vöitled, kivivölu, mooga kiitled, mine Vöhma varetesse, vöitle vöigu märaga, kiitle kirju koeraga!

Vana kannel V. Mustjala regilaulud, lk 274 –275.

Helinäide 11. RKM, Mgn. II 134 c < Kingissepa raj., Mustjala k/n., Rahtla k. / Mustjala / - H. ja E. Tampere < Mare Pook, 65 a. (1958).

Lõuna-Eesti burdoonimõjuline(?) varieerimine – “vaba” varieerimine, ent mingil määral mõjutab ka värsiehitus viisivariatsioone

Helmi Vill, s. 1904. a. Urvaste khk, pärit Karula khk. 1965

Poig mul mäele künd verevile veitsile, kirõvile ärisile, sinna ti tsõdsõ tsia tsiirit, tsia tsiirit, karja kargut ´, sõer tel oll sõba all, vatsk valgõ räti sisõn.

Kuts mu poja kuusistullõ, pett poja pedästülle, augutilli aavistullõ: A la tä sõkk´ sõnajala pääle kakk´ kastõhaina.

Mu poeg kündis mäel verevate veistega, kirjude härgadega.

Sinna teie õde viis sead, viis sead, ajas karja Sõir oli tal räti all, sai valge räti sees.

Kutsus mu poja kuusikusse, pettis männikusse, haugutas haavistikku.

Alla ta sõtkus sõnajalad, peale katkus kasteheinad.

Poig mul mäele künd verevile veitsile, kirõvile ärisile.

Sinna ti tsõdsõ tsia tsiirit, tsia tsiirit, karja kargut ´ .

Sõer tal ol ´ l sõba all, vatsk valgõ räti sisõn.

Kuts mu poja kuusistullõ, pett poja pedästülle,

Mu poeg kündis mäel verevate veistega, kirjude härgadega. Sinna teie õde viis sead, ajas karja. Sõir oli tal räti all, sai valge räti sees. Kutsus mu poja kuusikusse, pettis männikusse, haugutas haavistikku: “Kulla veli, vaata mind, marja veli, maitse mind, mul on juures magus lõhn, rinna juures lillelõhn. Alla ta sõtkus sõnajalad, peale vaatas kasteheinad.

RKM, Mgn. II 90 d < Helmi Vill, Urvaste; RKM, Mgn. II 73 a < Minna Kokk, Hargla (1957).

Viis: H. Villa ja EÜS I 803 (96) - Tampere 1935, lk 76 põhjal augutilli aavistullõ: “Kulla veli, kae minnu, marja veli, maidsa minnu, mul om man makus hais, nisä man ninni hais.” Ala tä sõkk sõnajala pääle kai kastõhaina.

Viisivarieerimine II: värsiehitusega seotud viisivarieerimine

Kadri Asu, s. 1870, Kolga-Jaani khk.

Värsiehitusega seotud viisivarieerimise näited Kolga-Jaanist

tavaline 2+2+2+2 murtud 3+2+3 tavaline tavaline 2+3+3

lihtvärss, 2+3+3 3+2+3 3+3+2 Kui me kasvime koduje, istsime isa tubaje, ollin kui uba ilusa, uaõisi huhke'esti, marjavarsi valge'esti.

Pidasin pilutud särgid, kandsin kalsud kilbilesed, Sain mina kurja äia kohta, kurja äia ämmä kohta, joodiku mehe järele, Nüüd kannan naela nartsakida, teese naela narma'ida, kolmas koti paikasida.

Emakene, memmekene, nüüd oled tütre sinna pannud, kus on ooned upakille, kus on katus kallakile.

Akiliina (Liina) Jõgi, 81 a. Muhu khk., Pädaste k., Aarni t. (1975) –

Värsiehitusega seotud viisivarieerimine üherealises viisis, näide Muhust

Lähme, lähme, kööme, kööme, lähme mööda Mölderida, kaudu Tusti kamberida.

Kes seal Tustil kodu olli, kas oli kodu vana Tähve, või oli kodu vana Mare?

Mis seal Tustil tehtanessa?

Tustil ärga tapetakse, lauki lehma laanitakse.

Mis sest lehmast siis sai?

Kulbitääve sai kuhisid ja raandatääve sai rasusid ja siis panin kuhid kuivema ja rasused tahenema ja kiebade kivide piale, tuliste süsiste piale, palavate paade piale.

Siis tuli kiissu kiilusilma, vana ja kassi nõelaända, s õi minu kuhid kuivemast ja rasused tahenemast ja kiebade kivide pialta, tuliste süsiste pialta, palavate paade pialt ja.

Akkasin kassi vemmeldama, kass läks karates kaose, akkasime kassi venitama, köis külasta, mies peresta, kupja külast kümme miest, Kasekülast kahessa mi-est, kahessa miest ja kahessa köit, kümme miest ja kümme köit.

Saime selle kassi kalda ’ale, iired kassi irvi/tasid: Oot-oot kassi, noo-noo kassi, sie oo soole jo parasa, kus sa minu isa, ema pannid, ja minu viis venda pannid, viie venna lapsed pannid?

Mis sest kassinahast sai?

Nina pealt sai neiu kingad, pia pialt sai peiu kingad, kõhu alt kõvasi rihmad, külje pealt künni pastlasid ja seljast sõedu saapasid ja ännast ärja rahkemid.

„Lauljad seisid kõrvuti, hoidsid üksteise küljest kinni, õõtsusid

nagu merelaine

.” „Laulaja seisis ees, teised tema selja taga, hoidsid eelmist rinna kohalt kinni, tammusid kahe jala peal.” „Laulaja oli ruudi ja peime vastas. Suur rong vanu naisi ja mehi oli tema selja taga, üksteise ümbert sülega kinni. --- Laulik ütles sõnad ees ja siis teistega kordas jälle samad sõnad, nii kaks korda ikka ühte sõna. Kui laulsid, siis õõtsutasid endid.” 1871 Pöidest:(laulavad söögilaua juures seistes) „kusjuures ise

takti löömise asemel kõige kehaga teise jala peale vajuvad ehk vaaruvad

, kui oleks neil

üks ise vägi sees olevad neid liigutamas

”

Oli mul üksi ainus venda, oli üksi, maksis kaksi, seisis seitsme me’e seassa, kandis kümne me’e kübara, üheksa me’e üllid suured, kaheksa me’e kardislakid.

Tegi ta saani saarikusse, kirju korju kaasikusse, istus soani, hüüdis leppu, kergitas oma kübarad.

Puhki tema sõitis Pursa sillad, katki tema sõitis Karja sillad, ja tuhaks Tumala sillad.

Ümber sõitis kuu kõvera, pealt sõitis päeva punase.

Neiud varjust vaatamaie, tuhat neidu toa eessa, sada neidu sauna eessa, väikesed värava vahella, illukesed ukse suilla: nüid tuleb meite moa kuningas.

Mina siis ilju ütelikku, see’p ole teite moa kuningas, see on meite ainus venda.

Ta lihab Rootsist ruuti tuoma, Talinast tanu alusta, Peterburist peenet neidu.

Jekaterina Lahke