Lõppriimiline ~ lõppriimilis-stroofiline ~ uuem rahvalaul

Üle lendsi, linnukene, üle lendsi ilma kõige, üle ilma, suure järve, üle ilmatse keriku.

Õtsis maad munetessanna aset autellessanna, Ei saand maad muretessanna, aset autellessanna.

Üle lendsi, linnukene, üle lendsi ilma kõige: lendsi üle sinise põesa – põlge’es sinise põesa; lendsi üle punase põesa– põlge’es punase põesa; lendsi üle kõllakarva – võttis kõlla kõlvusasta.

Siidisulist linnukene, lendäs meie koppelisse, Vaat, luuli, vaat-vaat luuli, lendäs meie koppelisse.

Lendäs kulla põõsa pääle, kuld ei võtnud armastada.

Lendäs hõbepõõsa pääle, hõbe ei võtnud kannatada.

Lendas siidi põõsa pääle, siid teda võttis armastada.

Siie pean pesa tegema, siie pean munad munema, siie poegi audumaie.

Audus kuu, audus kaksi, audis pooli kolmatagi, natukeise neljatagi, akkas alle katsumaie – leis pojad verisulesta. Akkas poegija jagama: üks sai maale marijasta, tõine põllula kivesta, kolmas kuusta taiva’aie, neljas päivast pääle ilma.

Mis sai maale marijasta mis sai põllula kivesta – säält nie ajad arvetasse; mis sai kuusta taiva’aie – – säält nie marid mainitasse; säält nie õlled tehtanesse; mis sai päivast pääle ilma – säält nie tunnid tunnetasse.

Siidisulist linnukene hakkas pesa ehitama.

Korjas kokku kõrrekesi, säädis sisse sulekesi.

Munes sisse kolmi muna, haudus välja kolmi poega.

Üks oli kurja kulli seltsi, teine oli laiska laanelindu.

Kolmas oli siidisulist lindu, seda tema võttis armastada.

Rõhuline värss kvantiteeriva asemel (murtud värsse pole) lõppriim värsipaarides (esialgu mittetäielik, paradigmaatiline või sõnakordus) algeline stroof, seotud uue, laenulise viisiga mängu tekkimine – XIX saj lõpul levinud ringmäng u ued sõnad, mõisted (hõbe-, kard - sini-, puna asemel; siidi …, roosi-, lille-, rohuaed kopli asemel); süžee tihenemine, korduste ärajätmine, kiirem areng

Regilaul Uuem ~ lõppriimilis-stroofiline rahvalaul

TEKST algriim (alliteratsioon) (aga regilaulus ka paradigmaatiline riim või värsside lõpusõna kordamine (epifoor)) parallelismirühmad ja üksikvärsid kvantiteeriv printsiip värsimõõdus (reeglistatud pika lühikese pearõhusilbi paigutamine) lõppriim (ka varem nt lühivormides: paha siga, mitu viga; algriim ei kao kohe, heakõlavõttena jääb – lähtub keele struktuurist: sinu petlik punapale) salmid (stroofid) – ei välista värsiparallelismi rõhuline~(silbilis-)rõhuline värsimõõt (rõhuline silp värsi tugevas, rõhuta silp/rõhuta silbid nõrgas positsioonis/nõrkades positsioonides), eelistatud neliktrohheus või -jamb arhaismid ja murdekeel kaasaegne keel, murdelisus taandub, ühiskeel

vorm: 1 –2-fraasiline (lühema refrääniga), kõige hilisem 4-fraasiline (~pikema refrääniga); rütm: aega organiseerib värsiti korduv, silbile vastavate võrdpikkade lühikeste (ja pikkade) üksuste järjend (Lippus: prosoodiline) heliulatus: terts –kvint/sekst ulatuslikum vorm kompleksne: mitme eri pikkusega rütmiüksused, abstraktne alusühik (löök) jaguneb korrapäraselt korduva rõhulise ühiku järgi taktideks (meetriline) suurema heliulatusega meloodialiikumine: valdavalt asteastmeline mitmehäälsus (kui on) heterofoonilisel~burdoonsel alusel meloodia varieerimine normiks, võib sõltuda värsirütmist rühmaviis VIIS hüppelisem, funktsionaalharmoonilisel alusel mitmehäälsus (kui on) funktsionaalharmoonilisel alusel (ka paralleelne liikumine tertsis) varieerimine juhuslik (eelkõige vähemolulised (ülemineku-)helid) spetsiaalviis (ka rühmaviise)

esitussituatsioon ja funktsioon: oluline töö ja tavand staatiline palju naistelaulu, “mina” sageli naine tagasihoitud, peidetud tundeväljendus vähem tuvastatavaid laene (laenuline aines enam töödeldud) “Lunastatav neiu” suuline looming (valdavalt kirjakultuuri eelsest perioodist) anonüümne (autor minevikus, kollektiivi lihv); ent lokaalsed ja individuaalsed variandid (varieerimine) lõbustus ja ajaviide dünaamiline meeste looming (koomilise suur roll – paroodiad, pilge; otsesõnaline väljenduslaad); külaolustiku kujutamine sentimentaalsetes lauludes ja ballaadides (naiste repertuaar) tugevate tundeelamuste kujutamine, armastusteema, võõrapärane olustik (kloostriüksinduses vaevlev neiu, krahv ja lamburneiu, Must Kapten) rohkesti tuvastatavaid otselaene (saksa, vene jm) kirjakultuuri perioodil (osalt kirjalikuna) loodud, levinud ka käsikirjaliselt ja trükiste vahendusel individuaalne komponent suurem, autor kaasajast (vahel teadaolev)

Laulustiilide vahetumise põhjused ja taust Regilaulu hääbumise põhjused:

1. Elav keel erines liialt regilaulukeelest.

2. Majandus ja kultuurimurrang. See põhjustas lisaks inimeste maailmavaate ja elutunnetuse muutusele regilaulule tavapäraste esitussituatsioonide muutumist (nt töö- ja orjuslaulud, kauem püsisid pulma- ja kalendrilaulud).

K ülas tekkisid kapitalistlikud suhted – uutlaadi surve, talurahva lõhestumine, suhtlemine linnaga, haridustaseme tõus (ajalehed), hiljem uutlaadi ajaviitevormid (seltsid, laulu- ja pasunakoorid), kokkupuuted naaberrahvastega (voor ja küüt, sõjavägede läbimarssimine, nekrutikskäimine).

3. Kirjakultuuri tulek. Murrangus oli oluline osa laulu muutumisel kirjakultuuri osaks. 1850 tel hakkasid ilmuma trükitud laulikud (10 laulikut, 60-tel trükiti juba 20 jne), laule oli ajalehtedes ja kalendrisabades. Trükised sisaldasid suulisest traditsioonist võetud rahvalaule, tõlkeid ja mugandusi, algajate värsse, tuntud kirjameeste populaarseid laule.

Lõppriimilise laulu loomisel olid eeskujuks

1. Kirjandus – kirikulaul, juhuluule, ilmalikud värsid juturaamatutes, kalendrites (Wahl, Winkler, Rosenplänter, Masing, eriti Mannteuffel

Aiawite peergo walgussel

1838); 2. Teiste rahvaste laulud – eelkõige saksa (mõis, nii folkloorne kui kirjanduslik laul), ka läti, vene mõju (kroonu; hiljem romansid).

3. Mõjutas uus muusikataust – uued instrumendid ja nendel mängitavad viisid, professionaalse (koori)loomingu kuulmine ja õppimine.

Lõppriimilise laulu kujunemislugu

Varasemad (siirdevormilised) laulud pärit oletatavasti 17. sajandi lõpust (nt

Jänese õhkamine

). Siiski on 19. saj loodud nekruti- ja sulaselaulud regivärsilised.

Valdavaks laulustiiliks sai lõppriimiline laul 19. saj II poolel

. Sajandi keskel toimus murrang, II poolel lõppriimilise rahvalaulu kiire võidulepääs – regilaulu enam ei looda; noored enam ei laula.

Lõppriimilise laulu varasemad keskused: Saaremaa, Kagu-Eesti (Otepää, Kanepi ümbrus – Oldekopi luuletused), Mulgimaa (siirdevormiline ringmängulaul, nt Loomislaul).

Algallika järgi

on lõppriimilist laulu jagatud: rahvalaul: puhtrahvapärane – tekkinud rahva seas ja levinud oluliselt ilma trükisõna vahenduseta; rahvalik laul: raamatulaul – tagasiviidav trükitud allikatele, XIX saj ilmunud laulikutele.

Ülo Tedre järgi on siingi vahe:

rahvalik laul

(trükiallikaga sarnane, peaaegu muutumatult taasesitatav) ja

folkloriseerunud raamatulaul

(pärit trükiallikast, oluliselt muutunud).

Siirdevormilise rahvalaulu (regilaulu ja uuema laulu vahevorm) näiteid Regilaulu muutumine siirdevormilisuse suunas

.

Näiteks Lõuna-Eesti joeda laulud, millel kaks levinud individuaalviisi, lääne pool “Linakatkuja”, ida pool “Miks ei mullu tulnud”. Uuem laenuline viis ja arendatum refrään: Salme Karu, Pärnu l (1963, RKM, Mgn. II 965 f ).

Linu kakken likkes saie, kõndse kodu kuivatama, kubjas kurjast kakelema, mina teda meelitama.

Es kuule kubjas kurtemista, kolkse minu koledasti.

Labajala(valsi)laulud

– tantsulaulud labajalavalsi rütmis ja labajalavalsi viisidele Vanemad labajalaviisid on pärit torupillimuusikast ja tekste hakati neile sobitama hiljemalt torupilli hiilgeajastul – 17.–18. sajandil. Nagu torupill, on viisidki osalt laenatud, Rootsi suunale osutab muuhulgas labajalavalsilaulude üldtuntus ja populaarsus eelkõige Põhja- ja Lääne Eestis.

Torupillipuhuja.

Th. Gelhaar - Fr. Schlateri lito

Christian Hieronymus Justus Schlegel. Reisen in mehrere russische Gouvernements in den Jahren… I. Meiningen 1819, lk 176 Üks esimesi terviklikult avaldatud eesti rahvaviise üldse.

Lisatud klaverisaade (ühe torupilliloo juures: lisab saate “liiga delikaatsete kõrvadega” isikute jaoks, kellele tihti dissoneeriv torupillibass võõras ja harjumatu).

Laulu tähendas üles ilmselt aastail 1780–1782, mil oli Eestis koduõpetajaks (Viru- ja Järvamaal). Pärit Saksamaalt, Jenast, pärast Eestit pastor ja ametnik Venemaal.

Ilus neitsit, kena noorsand tahtsid paari minna.

Hiir hüppas, kass kargas, vana karu lõi trummi, tallekene tantsis, vana lammas laulis, kirp hüppas aknast välja võerat vasta võtma.

Tulge kokku, pulmalesed, tulge noorti saksti pulma.

Labajalalaul kui siirdevormiline laul:

• Rõhuline värsisüsteem. Rõhkude arv värsis 6, silpide arv 5–12 (hüüdsõnad sii-siiradi, uh-tsah-tsah, tai-rit-ti, oi-ta-ta, piu-piu-piu toovad esile kolmele tantsusammule vastavat 3-osalist takti ja matkivad pillihelisid).

• Lõppriim – sageli mittetäielik, toob esile rütmi (nt tuba – saba – taga), aga leidub ka täisriime (nt ripub – kipub); ka algriim ehk alliteratsioon.

• Selget salmideks jagunemist enamasti ette ei tule

Ilus neitsit, kena noorsand tahtsid paari minna.

Hiir hüppas, kass kargas, vana karu lõi trummi, tallekene tantsis, vana lammas laulis,

Liisa Kümmel, Tori (RKM, Mgn. II 519 f) Las aga mede vana Mari tulla, Mari tulla, Mari tulla ja meie nailaks meil olla ...

/: Mari tuli aga mõisa poolt ... :/ Siapanged käisid siu-säu-säu ...

koorekirnud käisid kiu-käu-käu ...

/: piimapütid käisid piu-pau-pau ... :/ Kurat Antsu mõisa rehe otsas ...

teine arupidi ajateivas ...

/: kolmas kükitas e kivi otsas ... :/ /: Ai lusti ja luu püsti, kont katki ja kolu püsti. :/ Sii siiradi, paa paaradi, tibu tinnadi, kak rummadi, /: Mats tinkadi tuu-tuu-tuu. :/

Pilliimitatsioon (torupill või parmupill)

See härjapill käis nii, et ta /isa/ vilistas ise sealjuures ja ajas mokad torusse, siis oli justkui härjapill. …

Ämm-piu-iu, härjad laisad, samm piu u, sahad nürid, vikat nüri, peremees kuri, aganast leib ja hapud silgud, külmavõetud kardulad.

Vu-vu-vu-vu-vu!

Liisa Kümmel, Tori (RKM, Mgn. II 1104 b) Torupillilugu nr 31 (laulja Liisu Piuk, Suurest mõisast Hiiumaalt, elab V.-Jakobis) on Hiiu jõudu, tõtta järele”.

Suuremõisa põllul mitte ammu aega tagasi mängitud ja lauldud. Seal vingunud torupill terved päevad töötegijate selja taga. Kes maha jäänud, sellele mürtsutatud – „tee

Nüüd algavad noodilood, noodilood, noodilood, nüüd algavad noodilood, noodilood jaa.

/: Liiva Liisu pugu, vana kuke sugu, kas see pole mete kena tantsilugu, :/ /: tantsi nii kui ihu annab, ihu annab ja keha kannab, :/ /: põlved nuoku ja seljad kuoku ja iest eemale ja tagant koomale, :/ keskkohalt lähme kaunis kaugele.

Mats, põrandale maha ja näh, näh, näh, taha.

Nüid algavad noodilood...

/: Rierõuku ja rusiauku ja jalakand läind pierauku. :/ /: Kesakupud ja kuldnupud ja nisanipid ja ribikarvad. :/ Nüid algavad noodilood...

/: Rants aukus õues ja külapoiss tuli meile. :/ Ja /: mis tal oli asja ja kas ta tuli kosja. :/ Ta /: tegi siis veel nalja ja läks uksest välja. :/ /: Tuli tuppa, müts silmis, läks nurka, abe itsis. :/ /: Meie Marist saabe naine ja nii kui üks teine. :/ /: Tuli külast ämmamoor, Nüid algavad noodilood...

/: Pill nööradi, nupp otsas, Kõrtsi Viiul oli viin toob tite, saab lapse. :/ otsas. :/ /: Pane talle nimeks Ann ja Vana Madis oli mahe mis tal sest viga on. :/ Nüid algavad noodilood...

/: Mina läksine kosja ja üle värava välja. :/ Ja mees, laulis õllevaadi sees, vana obu oli dobra loošat´, sealt kop-kop-kopli ja sealt ninapidi niiti ja seisis arkis Anne ees.

Aga nüüd algavad siis karates kambri ja pruudi juure sängi.

Nüid algavad noodilood...

Isa ahupääl ja asi kõupääl, noodilood...

/: Mis sa meie Marit mudu pilkade, meie Mari teeb sool ema kerisel ja kivi kaelas, tütar nabapidi uba-aedas, uba aedas jaa.

Nüid algavad noodilood...

vilkad. :/ /: Poiss, pane oma särk püksi, ega sul põle seda üksi. :/ /: Kui meie Mari koju toodi, timptanu talle pähe löödi, :/ /: vana pastele pandiks ja muidu lääb sandiks. :/ Muhu

Labajalalaulu vormis lastemängitused ja lastelaulud

No ja, nüid vötame lapse sülle ja akkame tal piu tegema.

Piu, piu, piu pättpoega, meite külatüta on nossnina, meie laps on kena laps.

Maria Laur, 56 a. Kärla, Sauvere k. 1959 (RKM, Mgn. II 174 c) Härjapill. Anette Karu, Harju-Jaani khk.

Labajalalaul rituaalse tantsuga: Mustjala pulmarong

Peened sõrmed löid pilli, kaval käsi löi kannelt.

Mina ullu uskuma, nödra meelega nötkuma.

Läksin tamme tantsima, ümarikult öörima.

Pee puutus kuuske, tahm langes tanu peele, umbudu uie kuue peele, kaste kaunis kapedile.

Uiht-uiht-uiht tule meile, meie eit tuleb oome teile.

Täna tantsime rootsi tantsi, oome kahe kassi käpa tantsi, viie vihalehe tantsi, kuie kuivand kuuse tantsi.

Iir üppas ja kass kargas, vana karu lei trummi.

Kerp aknast välja, nahkpüksid jalga, vöttis vöörad vastu.

Olga terved tulemast vaese rahva pulma.

Silku saite süüa, aput taari juua, pika pütiga piima, laia latiga viina, uie tölla törva, vana ratta rasva.

Maria Koert, 78 a. Mustjala, Ninase k. 1958 (RKM, Mgn. II 129 d) Labajalalaulu vormis laulumängud

Vaimulikud värsid

värsid, värsikesed

Vennastekoguduse lauludega seotud laululiik, mida on veel 20. sajandi lõpupoolel üsna palju kogutud Lõuna-Eestis. Kasutatud palvetena ja õpetatud lastele.

• Mõned vaimulike värsside tekstid või tekstide osad suulises traditsioonis tekkinud, võib-olla omaaegsete lauluraamatu laulude eeskujul.

• Enamus lähtunud vennastekoguduse lauludest, kusjuures kasutatud on eri laulude üksikuid lõike segamini ja allikaid on raske kindlaks teha.

• Siirdevorm või üleminekuvorm regilaulu ja lõppriimilise laulu vahel: värsid pole jagunenud võrdseteks salmideks, mingil määral on alliteratsiooni, lõppriimi ei ole, värsimõõdult mitmekesised, värsi pikkus ja rütm kõiguvad tugevasti.

• Värsse on rütmiliselt loetud, aga leidub ka lauldud või pooleldi lauldud, retsiteeritud salvestusi. Paralleele liturgiliste tekstide retsiteerimisega; otsesed seosed on lastelaulude ja setu muinasjutulaulude esitamisstiili ja meloodia kujundamise põhimõtetega .

Vaimulik värss Kes sääl kõndsõ pümmel üül?

Maarja kõndsõ pümmel üül.

Mis tä otse pümmel üül?

Tä otse omma pujakõist.

Kos tuu poiga kätte sai?

Rusaleme mäe alt.

"Tere, poig, Jumala poig, mis sa siin ka tiidõ?

Kas sa istut vai sa makat?

Tulõ ar´a rõõmuga!

Kõik ilm ikõnõs, pal ´lo rahvast murõhtas ...

Kes sea l kõndis pimedal ööl?

Maarja kõndis pimedal ööl.

Mis ta otsis pimedal ööl?

Ta otsis oma pojakest.

Kust ta poj a kätte sai?

Jeruusalemma mäe alt.

"Tere, poeg, Jumala poeg, mis sa siin ka teed?

Kas sa istud v õi sa magad?

Tule ära rõõmuga!

Kõik ilm nutab, palju rahvast muretseb ...

"Las näil ikkõ, murõhta, ei ma lää rõõmuga, mis nä väga vannusõ, pall ´o pattu tegevä, vasta risti kogonduist."

A1 B

Kui ma olli Essu man, Essu söödi, Essu joodi, Essu pidi üleväl valge särgi siilu all. Essu silmä joosivaq kui tuu verelättekene.

Eesus Kristus eiski oll ´ ristipuuhtõ naglatu.

Valusat verd puhtast palgõist juusk maha varbin. Oh armu taivane isa, oh rõõmu pühävaim, Issand Jummal, Jumala poig jääb sjool üül ning päeväl mu süäme sisse, aamõn.

"Las neil nutta, muretseda, ei ma lähe rõõmuga, mis nad väga vannuvad, palju pattu teevad, ristikoguduse vastu." Kui ma olin Jeesuse juures, Jeesus söötis, Jeesus jootis, Jeesus pidas üleval valge särgi siilu all. Jeesuse silmad jooksid kui see vereallikakene.

Jeesus Kristus ise oli ristipuule naelutatud.

Valusat verd puhastelt paledelt jooksis maha varvastele. Oh armu taevane isa, oh rõõmu pühavaim, Issand Jummal, Jumala poeg jääb sel ööl ja päeval mu südame sisse, aamen.

“Nu egä õdagu ja hummugu ja, inne magamaminekit ja kui üles tult´ sis Jumala iih loit värssi, niimuudu. /.../ Noh seda Marijat pümmel üül - loeti rohkõpa lihavõtõ paastu [ajal].” kes sääl kõnnib Lapsed läksid ööseks tädi poole, “sis koime sukka ja laulime natuke, veidükest õks ja. Ku lätsime magama minema, tädi puhas´ tulõ ar´, sis naksim õ värssi lugõma. Sis loime värssi nii ku tare mürisi. Kõik värsi loime ar ´ sis lubati magama.” RKM, Mgn. II 166 e ja f Ida Pino, Setumaa, Usinitsa k., 1959

Hilda Aken, s. 1898, Võrumaa, Kanepi k., 1967.

vaimulikku värssi on lauldud ka nagu regilaulu, püsiva kaherealise viisiga ja värssi korrates

Rahvakoraal

u 180 eesti rahvakoraali

Oskar Kallas Eesti Üliõpilaste Seltsi kogumisaktsiooni juhendist: “Kas eestlastel ei ole ka rahvaloodud (ehk moonutatud) vaimulikka viisisid (nt koraalid “ööritamistega” Saaremaal)? Soomlastelt on hulk niisuguseid saadud.

” (O. Kallas, EFAM, EÜS M6)

• kasutatakse melisme (tavaliselt jagatakse silp kahe või kolme noodi vahel) • viiside varieerimine – koos lauldes tekib heterofoonia • viiside vorm on lihtsustunud – kuni selleni, et terves salmis kordub ühe värsi pikkune meloodia.

• harmoonilise mõtlemisega seotud modulatsioonid ei püsi ühehäälses laulmistraditsioonis Rahvakoraalid on seotud monoodiline või lineaarne muusikalise mõtlemisega ehk ühehäälse laulmistraditsiooniga – seejuures suulise traditsiooniga, millega käivad kaasas piirangud vormile ja viiside pidev varieerumine.

“Isa käskis mind järgi laulda ja mul on need viimased keerud ka veel meeles!

” Liisa Kümmel, 73 a.

Pärnumaa, Tori kihelkond, Ore k, Kellame t (1961)

Sama viis koraaliraamatus

19. sajandi alguse koguduselaulu reformija ja koraaliraamatu koostaja Johann Leberecht Ehregott Punschel: täiesti ebakiriklikud kaunistused, mis paljudes kogudustes ikka veel meloodiat tundmatuseni moonutavad.” “ülimalt vääritud, (1844, teise väljaande eessõna – T. Siitan, Koraaliraamatud Eesti- ja Liivimaal, lk 91) “19. sajandi alguses on koguduselaulu kritiseerides üllatavalt sageli räägitud väga valjuhäälsest laulust ja tõenäoliselt on see samuti üks vanale heterofoonilisele laulutraditsioonile iseloomulik joon.” (T. Siitan samas, lk 95)

Reet Sutt ja Liis Alas, Kihnu, 1937 18.

–19. sajandi koraalireformid olid suunatud just sellise heterofoonia vastu, väideti, et kuulates oli raske aru saada, mis viisiga üldse on tegemist. J. L. E. Punschel 1825/1826: “[viise tuleb laulda ja mängida õigesti,] kui see peab olema viis ja mitte mingi segapuder paljudest viisidest.”

Anna Lindvere, Kodavere khk., 1938

Ma südamest ja meelest nüüd varahommikul sind tänan kõigest väest ja kuni elu mul.

Oh Jumal taeva sees, sul tänu, kiitus olgu, kõik sinu auks tulgu su poegas Jeesuses.

Lõppriimiliste laulude liigitus 1. Tantsulaulud 2. Mängulaulud (figuraalse liikumisega laulumängud; ringmängud) 3. Nekruti- ja soldatilaulud 4. Olustikuline külalaul (sotsiaalsed suhted; noorte suhted, abielu; külakroonika) 5. Sentimentaalsed laulud ja ballaadid (Ingrid Rüütel, Eesti uuema rahvalaulu varasemast arengujärgust) ERA lõppriimiliste laulude viiside kartoteek: Mõis ja külaühiskond Revolutsioonilaulud Sõja- ja sõdurilaulud Usuteemalised laulud, korralivariandid, paroodiad Noorte suhted, kosjad, abielu. Vanatüdruk ja vanapoiss Laulud kohalikust külaolustikust Ringmängu- ja mängulaulud Tantsulaulud ja pillilood Lõbustused, pühad, tähtpäevad Loodus ja loomad (karjane, kütt) Kodu, lapsepõlv, noorus Ballaadid ja jutustavad armastuslaulud

Mängulaulud

Vanem kihistus (siirdevormiline)

Tantsulis-figuraalse liikumisega laulumängud (Väravamäng, Kus sa käisid, sokukene,

Rikka ja vaese mäng

) *liikumine läbi värava; viirud vastamisi; paarid kokku-lahku (kontratantsu laadis); *kasvavad-kahanevad rühmad Kordustel ja refräänidel põhinevad stroofid; mängijaterühmade dialoog; mitmesugused värsimõõdud ja rütmid; meloodiad vormilt ja rütmilt regilaulust keerukamad, ehkki ühine on retsitatiivne meloodika ja kitsas heliulatus.

Vanemad ringmängud (varased ringmänguvormid) 1. Paarimängud (Me lähme rukist lõikama; Vares vaga linnukene;

Tillililllippu linnaksid Ätsemäng

) 2. Vahetusmängud (ringi keskel olija vahetub: Vares. vaga linnukene, Midrilind, ) 3. Pandikorjamismängud 4. Sportliku puändiga mängud (Midrilind, Ätsemäng, Aadamal oli seitse poega)

Ringmängud (uuem kihistus, lõppriimiline)

Dramaatilise tegevusega ringmängud Eriti Põhja ja Lääne-Eestis. Mängitakse läbi, millest laul räägib. Omaette rühm: tekst otseselt suunatud mängutegevusele (Haljas hein, Peremees võtab naise, Talupojamäng).

Vahetantsuga ringmängud Varasem Lõuna-Eestis. Refrään kuulub 4-realisesse stroofi, tants üsna pidev, pikem kõnniosa puudub. Hopser, käevangus pöörlemine, varasem polkavorm.

Hilisem: ringmängulaulud, ballaadid, vahetantsuks polka, reilender, valss, hopser) Nt: Mäeotsas kaljulossis Lossihärra ainus tütar Võtsin õhtul kandle kätte Lossiaken oli lahti Kurvad laulud lõi ta mulle Aasta pärast läksin jälle Lossiaken oli kinni Surnuaialt kõlas mulle Olen lahti ilmavaevast Sa minu ilus isamaa Peretütar Miina Ehk küll torm ja maru Tule sina poiss ja kosi mind Kasi kapsasse Seidla ja Keila Neiuke läks roosiaeda Noor armastus, ilus oled sa Valusad on armuhaavad

Külalaulud Olustik, kohalikud sündmused, noorte suhted ja sotsiaalsed vastuolud.

Kosjalaul

– tuntud Saaremaal jm, Maria Õunpu, Jämaja khk, Mässa k Tulge kokku, noorem sugu, kuulge minu vaese lugu, mis mina mullu talvel nägi; kui mina reisu välla tegi.

Söitsin välja kosjamundris, jöudsin kümme versta tundis, ja sain Karja kihelkonda, kaugel Hiiu mere randa.

Seal mul oli ilus Liisa, mötlin see mul vastu'p seisa, kui küll keelvad ema, isa, ma teen kosjakaupa tasa.

Küll korda lääb mu kosjasaak mul pudelis on karjajaak, siis nönda lustil läksin ma, ka seda neidu vaatama.

Kus mind ei lastud tereta, vaid koeraga sain pureta, ma ütlen see on tühi köik, kas tead, kui suur on Vene riik.

Seal elamas on miljonid ja on ka rohkest neidusid, ma pöördsin ümber obuse ja söitsin parem Vöhmale.

Kus tulelökis pilli näen ja Tüma taadi tütre saan, see kange Tüma törva ais mul Pamma mäele vastu käis.

Siis obu körvi lingutas ja saani ees ka püsti aas, ei läinud enam edasi, vaid tahtis pöörta tagasi.

...............

Sambla Anu laul

(Laulu-Mihkel, M. Rätsep, ilmus trükis, üle Eesti populaarne) Ema rinnal väeti silmis läikis vesi, pehmelt sülle võeti, õrnalt mängis käsi.

Küll varjatakse, küll karjatakse, et miski häda ei puutuks teda.

Peaks need ema hoolsad käed surmani mind (h)oidma, ei siis võiksid võerad väed kõikudes mind tundma.

Kuid elu muudab, laps ise suudab, ei varja käsi, vaid astu isi.

Kas ma mõistsin aimata Mul silmad kirjud ja surmavarjud, mind ümberpiirsid, mind kaugelt luursid.

Siiski vähe trööstimist leidsin mehe kaisus, mõtlesin, mis on mul sest, elu on kord raisus.

oma tulevikku, et mind võeti laimata au ja õnne rikku, kui pääsin sülest, siis elutulest ma käisin läbi, kas au või (h)äbi.

Kui on teistel rõõmus rind peiu vastu tuksmas võeti mind ja kisti mind, nii et süda praksus, ei armuväed, vaid külmad käed, mind kinni püüdsid ja omal (h)oidsid.

Vang, kes surmakohtu all, kurjasttööst tal kahju, vaikselt viidi mind kui tall, kannatuse ahju.

Aast-aastalt harjus, mult kadus kurjus, ja pika puhu, sain jälle rahu.

Õige kohtumõistija käänis tõise lehe, mitmest vaevast peastija, võttis minu mehe, surm tuleb appi, ta võtab noppi, ta käes on võtmed, ta päästab mitmed. ....

Vangilaulud Sõdurilaulud Seal Siberis Baikali taga Novosibirski obl., Oravaküla naised Jää terveks, mu kodurand ...

Omski obl, Tsvetnopolje k. naised Georg Eduard Luiga avaldas luuletuse

Lahkumine. Lord Byroni järele

. 1898 koguteoses Lõbu ja teadus I. Lähtuvat Heine tõlkest, ilmselt Luiga tundis ka ingliskeelset originaali. Pigem mugandus (värsi pikkus ja mõõt erinevad, dialoogiosa on ära jäteud jm). Laulukladedesse juba 1899–1901. Esimene teade laulmise kohta juba 1906. a.

Populaarne kodust lahkujate seas (sõdurilaulikud I maailmsõja eel, ajal ja järel, EV aegseis teenistuses olijate kladedes; uus elavnemine II msõja ajal, siis ümberluuletatud.

Adieu, adieu! my native shore Fades o’er the waters blue; The Night-winds sigh, the breakers roar And shrieks the wild sea-mew /---/ G.G.N. Byron “Childe Harold’s Pilgrimage” poeemi algusluuletus, hilisemast ajast pärit “Childe Harold’s Good Night” Leb wohl! leb wohl! im blauen Meer Verbleicht die Heimat dort.

Der Nachtwind seufzt, wir rudern schwer, Scheu fliegt die Möwe fort.

/---/ H. Heine “Gut’ Nacht! (Childe Harold. Erster Gesang)”

Sentimentaalsed laulud ja ballaadid Kaks armastajat juhtusid kord kokku metsa all, nad tüki aega istusid ei julgend rääkida.

Siis hakkas Innu ütlema: "Sa pole mureski siit homme mööda sõidan ma ju laulatusele." Siis teisel päeval istus Elts ja kammis oma pead.

Kui Innu pruut ja pulmasae, sääl nähti tulema.

Elts pani ruttu kammi käest ja juuksed kõrval lõi, ta elavalt toast välja läks, surm tuodi tagasi.

Kui südaüö ju oli käe ja uksed lukus kõik siis seisis kena Else vaim sääl Innu vuodi ies.

Ta ütles, armas Innuke, las magada siin sies, sinu pärast olen surnud ma, minu vaim on siin sinu ies.

Kui südaöö oli mööda läind, siis ütles Innu ka: Oh lähme ruttu, kärmeste sie Eltse majasse.

Kui ukse taga olivad siis kõvast klopiti, kus Eltse seitse venda sies uks tehti lahti neil.

Ta võttis surnurätiku ja andis tollel suud, siis Eltse vennad ütlesid: "Las surnu magada!" Sa oma naisel anna suud, las surnu magada, ta sinu pärast surnud jo, mis tahad temast sa."

"Kui oma naisel annan suud, see kohus on mul küll, sel armsal Eilsel või ma muud, ta armastast mind tõest." Sie sündis ja neid kanti ka seal hauda lauluga.

Neid pandi kõrvu hingama, las nemad magada.

Kaks ruosipuud said istutud ka nende hauale, võibolla, et nad õitsevad jo täna praegu seal.

Elene Osmein, 90 a. Rakvere rdtj., pä rit Amblast. S. Lätt (1965).

Novosibirski obl., Oravaküla naised