Transcript NIKOLAI GOGOL

19. SAJANDI VENE REALISM:
NIKOLAI GOGOL
TPL 2012
NIKOLAI GOGOL (1809 – 1852)
Ukraina päritolu
vene kirjanik
NIKOLAI GOGOL (1809 – 1852)
Sündis Ukrainas Bolšije Sorotšintsõ alevikus.
Vanemad olid kehval järjel mõisnikud.
Gogoli isa oli emast 26 aastat vanem ja suri, kui poeg
õppis gümnaasiumi 6. klassis. Sellest alates pidi
Gogol täitma perekonnapea ülesandeid.
Gümnaasiumipäevil saab alguse huvi kirjanduse vastu.
1828 lõpetas Gogol kooli ja suundus suurte lootustega
Peterburi, kus kavatses tööd leida juristina, et teenida
tõde ja õigust ning kodumaale õnne tuua.
Nikolai Gogol
Peterburis tabas teda pettumus:
sai vaevaga madalaima
kantseleiametniku koha.
Nägi kõikjal ametnike
lömitamist ülemuste ees,
nende jõhkrust
jutulesoovijate vastu;
altkäemaksud ja keelepeks
sundisid teda korduvalt
töökohta muutma, kuid
kõikjal ootas teda ees sama.
Ta süvenes ukraina rahvaluule
ja kommete uurimisse.
Pöördepunktiks sai tema
tutvumine A. S. Puškiniga.
Nikolai Gogol “Õhtud külas Dikanka lähedal”
1831 – 1832 ilmus kaks
romantilises laadis
jutustustekogu ühise
üldpealkirjaga.
Jutustusi ühendab raam:
pikkadel
videvikutundidel
pajatavad elutargad
muinasjutuvestjad
lugusid, mis ajavad
hirmu peale või panevad
muigama.
See teos tegi Gogoli
tuntuks.
Nikolai Gogol “Õhtud külas Dikanka lähedal”
 Jutustustes on kasutatud ukraina rahvaluule,
fantastiliste legendide ja muinasjuttude motiive .
 Headust esindavad neis lugudes ilusad ja tugevad,
vaprad ja aatelised inimesed,
 kurjust kas põrgutegelased – tondid, nõiad, kord
kohutavad, kord naeruväärsed – või välismaised
vallutajad, kes tahavad kasakailt vabadust röövida.
 Peamiseks jutuvestjaks on punapäine mesinik
Panko, kelle Gogol on teinud kogumiku autoriks.
Gogoli loomepõhimõtted
 Pärast esimesi jutustusi loobus Gogol romantismist, leides,
et luule on elus eneses ja seda tuleb tõepäraselt kujutada.
Kirjanik teenib tõde, ja kui elus on kurjust, peab ta sellele
juhtima lugeja tähelepanu, mitte uinutama teda
eluvõõraste väljamõeldistega.
 Romantikute kurjus on esitatud efektses vormis, deemonid
on kirjanduslikud kujud, kellega kohtub vaid raamatuis.
Elus aga näeb tavalisi korralikult riides hästi kasvatatud
inimesi, bürokraate, mõisnikke, ohvitsere – ega märka
selles harilikus kurjust, ei näe oma elu hullumeelsust. Kuid
„korralikud“ ja „ausad“ inimesed sooritavad iga päev
kuritegusid: mõisnikud müüvad inimesi, tšinovnikud
tapavad bürokraatlike paberitega osavamini kui mägilased
kinžalliga. Gogolil oli anne seda kurjust, ebaõiglust ja
pahesid ära tunda.
Gogoli loomepõhimõtted
 Kurjus pani ta kannatama ja ta pidas oma kohuseks
kaasaegsete silmad avada. Ta ei pidanud end naljakate ja
kurbade lugude kokkukirjutajaks, tema missioon oli näidata
Venemaale Venemaad otsekui peeglist, panna ta nägema ja
nähtust õudust tundma, et teda seejärel parandusteele
juhtida.
 Soovides süüdata oma lugejate südameid, põletas ta sõna
otseses mõttes iseennast, oma närve ja aju, kinnitades veel
kord vana tõde, et rahvast valgustavad tõrvikud läidetakse
märtrite tuleriitadel.
 Et lugejat vapustada, teda ükskõiksusest üles raputada, anda
talle edasi oma valu, ei piisanud lihtsast tegelikkuse
kopeerimisest. Seetõttu kasutas Gogol groteski, teravdas ja
võimendas, lõi fantastilisi, groteskseid tegelaskujusid – see
oli realistlik fantaasia, mis rebis elult maskid, et näidata
lugejale selle olemust.
Nikolai Gogol
... oli nõrga tervisega, väga närviline ja
tundlik.
Ta nautis head seltskonda, naljatas ja
rääkis seal lugusid, oli andekas
improvisaator, seltskonna hing.
Kui ta puutus kokku pahatahtlikkuse,
pilgete ja ükskõiksusega, jäi ta vait,
tõmbus enesesse, muutus
umbusklikuks ja arglikuks.
... ei armastanud Peterburi – see linn oli
hall ja külm ja tegi teda tusaseks.
Armastas palavat päikest, lõunamaa
kirkaid värve nagu Ukrainas või
Roomas.
Samasugune vastandus jõudis ka Gogoli
loomingusse.
Nikolai Gogol
Nikolai Gogol “Mirgorod” ja “Arabeskid”
1835. aastal avaldas kaks kogu:
“Mirgorod” – jutustused
Ukraina minevikust ja
olevikust, põhinevad
folklooril; keskne jutustus
“Tarass Bulba”;
“Arabeskid” – sari Peterburiteemalisi jutustusi
Arabesk – 1. KUNST keerukalt põimunud
stiliseeritud lehe- ja väänlamotiividega
taimornament; 2. (balletis:) seis ühel
jalal, teine jalg rõhtsalt taha sirutatud;
3. MUUS sädelev, sageli rikkalikult
kaunistatud meloodiaga muusikapala.
“Arabeskid”
“Arabeskide” ühendavaks teemaks on Peterburi elu.
Siin toimuv meenutab Gogolile jampslikku
unenägu, see on pettuse ja valede linn, sest
bürokraatia põhimõtteks on tegelikkuse
muutmine väljamõeldiseks ja väljamõeldise
muutmine tegelikkuseks: paber, tõend, dokument
on tõelisem kui elu.
Peterburi on “pabeririigi” pealinn, kus auaste on
inimesest tähtsam, talenti asendab raha ja
mõistust ning voorust ametipositsioon.
Jutustused „Nevski prospekt“, „Hullumeelse päevik“,
„Portree“, „Nina“, „Sinel“
Satiiriline jutustus “Nina”
Ühel ametnikul kaob nina,
muutub härra Ninaks ja
läheb Nevski prospektile
uitama. Ametnik juhtub
oma ninaga kokku, kuid
veendub kohkudes, et ninal
on kõrgem auaste kui temal
ja et nina teenib teises
ministeeriumis. Arutu
bürokraatliku loogika järgi
on nina “omaette härra” ja
võib koguni olla, et ta ei ole
ametniku kehaosa, vaid et
ametnik kuulub nina
juurde.
Satiir Gogoli teostes
 Gogoli satiir on humaanne. Ta on veendunud, et ükskõik
kui hirmsasti inimese olemust ka moonutaks, tema
hingepõhjas säilivad siiski inimlikkuse eod, mis teevad
uuestisünni võimalikuks.
 Maailm on jõle, kuid inimest võib parandada, kui temas
äratada kaunis inimene, mis on igasuguse rämpsu alla
maetud. Seda suudab teha naer. Inimene, kes naerab
ühiskondlike pahede, maailma kurjuse ja oma isiklike
puuduste üle, on juba asunud uuestisünni teele.
 Ahnus, egoism ja väiklus loomastavad inimest, naer kõige
selle üle muudab ta inimlikuks.
 Gogol on naeru nimetanud oma loomingu positiivseks
kangelaseks. Naer on kirjaniku ja lugeja moraalne
kohtumõistmine maailmas valitseva kurjuse üle.
Nikolai Gogol “Nina”
Nikolai Gogol
“Nina”
Nikolai Gogol “Nina”
Ukraina kasakad
AJ riigi piiri- ja äärealadele asunud v. asustatud inimestest kujunenud kogukonna liige Venemaal 15.–17.
saj., ka hilisem nende alade asukas. Doni, Kubani, Tereki, Uurali, Astrahani, Amuuri kasakad. Ataman
on kasakate pealik. 18. saj. kuni 1917. a-ni neist moodustatud kasakaväe sõjaväelane.
“Tarass Bulba”
Kasakate elust ja võitlusest pajatab jutustus “Tarass Bulba”,
mis vastandub Peterburi elust kõnelevatele lugudele.
Kasakate maailm
on heroiline,
selles valitseb
demokraatia,
vabadus,
vendlus. Kogu
nende elu on
kas sõda või
pillerkaar.
“Tarass Bulba” maailm
Peterburi jutustuste maailm
Eepilisus.
Poeetilised kirjeldused.
Stepp, priius, avarus.
Grotesk.
Satiirilised kirjeldused.
Peterburi, priiuse puudumine,
linn.
Tegevuspaigad:
Departemangu kantseleid,
ülemuse kabinet, lõbumaja,
ametnike kehvad korterid,
Nevski prospekt.
“Kõik võltsil kujul”,
tšinovnikust inimene,
bürokraatliku masinavärgi ripats.
Valitsevad näilised väärtused:
auastme-, raha-, ordenijaht,
karjerism.
Suhted inimeste vahel:
egoism.
Tegevuspaigad:
Zaporožje Setš, Dnepr,
lahinguväli.
Elu võltsimatul kujul,
kangelasmeelne inimene,
vägilane.
Valitsevad tõelised väärtused:
jõud, julgus, ilu, armastus,
isamaa-armastus.
Suhted inimeste vahel:
relvavendlus.
“Tarass Bulba”
http://www.youtube.com/watch?v=fkOHS
mDFDFQ
“Tarass Bulba”
Komöödia “Revident” (1835)
 Erilise tähenduse omistas Gogol komöödiale: “Teatril on




määratu ühiskondlik mõjujõud, sest ta kogub inimesi hulgana
kokku ja sunnib neid ühel ajal kas naerma või nutma.”
“Kunst on inimkonna südametunnistus ja teater on tähtsaim
kunst.”
“Revidendi” süžee sai Gogol Puškinilt, keda oli kord
provintsilinnas Peterburi ametnikuks peetud.
Siin on Gogol eemaldunud romantismist, ta ütleb: “Kus on
elu, seal on ka luule.”
Näidend oli laval menukas, Puškin vaimustuses, kuid tagurlik
kriitika ründas autorit, pahameel haaras Peterburi
tšinovnikuid ja suurilma.
Komöödia “Revident” (1835)
 Noor Peterburi tšinovnik Aleksandr Ivanovitš Hlestakov on teel
pealinnast isa mõisa ning põikab sisse kõrvalisse provintsilinna. Teel on
ta kõik maha mänginud ega pääse enam minema, sest tal puudub raha
teekonna jätkamiseks ja isegi selleks, et maksta võõrastemaja eest.
 Vahepeal saab linnapea teate, et linna peab saabuma või vahest on juba
saabunud revident, kes elab kuskil inkognito. Hlestakovi hakatakse
pidama revidendiks. Linnapea kutsub ta enda juurde elama, “laenab”
talle raha.
 Hlestakov harjub kiiresti muutunud olukorraga: võtab vastu palvekirju,
kaebusi, altkäemakse, kurameerib linnapea naise ja tütrega, kuni lõpuks
kuulutatakse tütre peigmeheks.
 Hlestakov lahkub linnast. Postiülem avab Hlestakovile adresseeritud
kirja ning selgub tõde. Kui ta uudist linnapeale teatama läheb, ilmub
politseisandarm ja teatab, et linna on saabunud revident, kes meeri
enese juurde nõuab.
Komöödia “Revident” (1835)
Komöödia “Revident”
 „Revident“ erineb varasemaist pettuselugudest, sest petja (Hlestakov) on




tegelikult rumalam kui petetu (linnapea), tal pole mingit pettuseplaani,
pealegi peaks iga vähegi mõistlik inimene igast tema sammust pettuse
välja lugema. Linnapea on aga alati ise targema tüssaja rollis olnud.
Linna juhib riisujate kamp, kes võtab altkäemaksu elu loomuliku osana;
politseinik hoiab korda nii õigete kui ka süüdlaste nüpeldamisega.
Tekib võõristusefekt. Laval toimiv absurdne maailm tundub ebareaalne
ja arulage, on aga ometi igapäevaselt tuttav, sest sellist elu elataksegi.
Linna elu aluseks oli vale ja seetõttu ei suutnudki selle elanikud tõde
valest eristada.
Gogoli ametnike elu rajaneb bürokraatia valel, mis ütleb, et elu mõte ja
tõeline väärtus peitub auastmes, tiitlis, ordenis, rahas; inimesel endal,
tema väärikusel, õigustel ja annetel, õnnel ja õnnetusel ning püüdel
headuse ja õigluse poole pole mingit väärtust. Tähtsaim on auaste. Mida
kõrgem koht, seda väärtuslikum inimene. Et auaste teeb inimese, mitte
vastupidi, ei tekigi linnapeal kahtlust Hlestakovi isikus. Nii tema kui ka
teised linnaametnikud näevad seda, mida on otsustanud näha.
Komöödia “Revident”
 Komöödia tegelased ei austa ka iseennast. Linnapea ihaldab




kindrali auastet, et saaks alandada linnapealikke – tema
unistuseks on lakata olemast tema ise. Samasugune on
Hlestakovi unistus: ta valetab end ülemuseks, sest põlgab oma
madalat auastet.
Nõnda ei näe „Revidendi“ tegelased end mitte inimestena, vaid
mingite auastmete omanikena. Nad ei käitugi nagu inimesed,
vaid nagu nukud, kes teesklevad, et nad on inimesed.
Tšinovniklik automatism on tegelastes maha surunud kõik
inimliku. Kogu „Revidendi“ groteskset maailma iseloomustab
hingeline vaesus ja materiaalse heaolu ihalemine. Ses suhtes on
linna ametnikud ja Hlestakov sarnased.
Vaataja tundis näidendis ära ümbritseva elu, mis muudab
näidendi koomika traagiliseks. Gogol nimetas oma naeru naeruks
läbi pisarate.
„Revidendi“ provintsilinn on kogu Venemaa sümbol – võimul on
piiramatu omavoli.
Hlestakov 1952. a Vene filmist
“Revident” Endlas
“Surnud hinged”
 Kuri kriitika vapustas närvilist ja tundlikku Gogolit.
Ta lahkus Venemaalt Itaaliasse, kirjutas seal
“Surnud hingede” I osa. Kirjanik pöördus valmis
käsikirjaga tagasi kodumaale, kuid rõõmu oli sellest
vähe, sest algas võitlus tsensuuriga.
 “Surnud hinged” on žanrilt romaan, kuid autor
nimetab oma teose poeemiks.
 Pealkiri kahemõtteline:
 talupoegade nimestikust veel kustutamata, kuigi
füüsiliselt surnud pärisorjad;
 mõisnike ja ametnike sümbol – bioloogiline
eksisteerimine ei ole veel inimväärne elu, s.t teose
tegelaste surnutaolisus.
“Surnud hinged”
 Süžee aluseks on Venemaal kehtiv kord:
mõisnikud pidid iga neile kuuluva pärisorja ehk
hinge eest tasuma riigimaksu, seetõttu korraldati
iga nelja aasta tagant nn hingede revisjon.
Hingekirja kantud talupoegi loeti elavaiks järgmise
nimekirja koostamiseni, ehkki osa neist vahepeal
suri.
 Aadlipangast võis mõisnik hingi pantides laenu
saada. Kui võlga tähtajaks ei tasutud, müüs pank
panditud talupojad oksjonil maha. Kui panditud
talupojad osutunuks surnuks, saanuks pantija raha
mitte millegi eest.
“Surnud hinged” – Tšitšikov
 Peakangelane Pavel Nikolajevitš
Tšitšikov on kriminaalse pettuse pärast
riigiametist vabastatud õnnekütt, vaese
mõisniku poeg. Isa õpetas: püüa
õpetajate ja ülemuste meele järele olla,
üle kõige aga hoia ja korja kopikat.
Surres ei jätnud isa pojale midagi – ta oli
kõik maha laristanud. T. trügis edasi
pettuse ja pugemisega: alluvate suhtes
käitus kui kotkas, oli sundimatu,
mõõdetud, uhke; ülemuse ees aga sibas
kui ehmunud põldpüü, temast oli
saanud tolmukübe.
Marc Chagall
Tšitšikov
“Surnud hinged” – Tšitšikov
 Tšitšikov esindab
spekulante, tal on
omapärane rikastumisplaan:
ta läheb mööda Venemaad
rändama, et mõisnikelt
“surnud hingi” üles osta (s.t
surnud talupoegi, keda pole veel
ametlikult revisjonilehelt maha
kantud), et neid pantida ja
saagiga kaduda. Tšitšikov
oskab hästi oludega
kohaneda, esineb kombelise
ja armastusväärse
inimesena.
Kunstnik Pjotr Boklevsky (1816–1897)
Mõisnikud, kellega Tšitšikov kokku puutub
Manilov – sentimentaalne
õhulosside ehitaja, kel
puudub igasugune
tegutsemisvõime. Ta
püüab paista vaimselt
haritud inimesena, kuid
tegelikult suudab vaid
viisakusfraase lausuda.
Lapsedki on vanakreeka
tegelaste järgi
moonutatud nimed
saanud: Themistoklus ja
Alkid.
Mõisnikud, kellega Tšitšikov kokku puutub
Korobotška –
omakasupüüdlik,
nürimeelne
kopikakorjaja. Tuleb
hiljem linna uurima,
ega ta Tšitšikovile
surnuid alla
omahinna ei
müünud.
Mõisnikud, kellega Tšitšikov kokku puutub
Nozdrjov – rabeleb
tühja, tuiskab ringi,
purjutab, levitab tühje
jutte
Mõisnikud, kellega Tšitšikov kokku puutub
Sobakevitš – karu
Mõisnikud, kellega Tšitšikov kokku puutub
Pljuškin – ihnur
“Surnud hinged” – Ilja Repini maal
“Surnud hinged”
 Teose esimeses osas kujutatud “surnud hingede” maailm




ehmatas Gogolit ennastki.
Ta kavatses teose teises osas kirjutada elustuvast ja kolmandas
elavast Venemaast, kuid hakkas kahetsema, et andis romaani
esimese osa trükki, sest teda ei olevat õigesti mõistetud.
Teos tekitas ägeda poleemika. Noored ja edumeelsed pidasid
kirjanikku oma iidoliks, ent kriitika ja paljud lugejad ei näinud
teost mõistvat.
Venemaal valitses reaktsioon (Nikolai I), Euroopat tabas 1840.
aastate lõpus revolutsioonilaine. Gogolit haaras õudus: talle
tundus, et inimesed hävitavad üksteist.
Algas depressioon. Ta põletas “Surnud hingede” teise osa
käsikirja ja suri paari nädala pärast närvivapustuse tagajärjel.
Nikolai Gogol
Gogoli surmale järgnenud päevadel ei lubatud tema nime
ajakirjanduses mainida, Turgenev saadeti lühikese nekroloogi
eest asumisele.
Nikolai Gogol
 Ivan Turgenev kirjutas pärast Gogoli surma: „Venemaa
traagiline käekäik paistab kätte nende vene meeste
varal, kes seisavad tema sügavustele lähemal kui teised;
mitte ükski, vaimu poolest tugevamgi inimene ei suuda
võtta terve rahva võitlust enda kanda, ja Gogol hukkus!
Tõesõna, mulle näib, et ta suri seepärast, et julges seda
teha, tahtis surra ja et see enesetapmine algas „Surnud
hingede“ hävitamisega.“
 Gogoli lühike elu oli traagiline. Hauda viis teda
hingedraama, piin teiste inimeste kannatuste pärast
ning erk isikliku vastutuse tunne maailmas valitseva
kurjuse eest. Tema süda valutas kogu maailma valu.
 Gogoli 200. sünniaastapäevaks välja antud marke.
Gogoli haud Novodevitši kalmistul
Gogoli monument
Villa Borghese, Roma, Italia