Transcript SISSEJUHATUS SEMIOOTIKASSE

SISSEJUHATUS
SEMIOOTIKASSE
SOSE O1.137
Silvi Salupere
11.Loeng
Jakob von Uexküll. Biosemiootika ja kultuurisemiootika.
T. Sebeoki märkide tüpoloogia.
Jakob von Uexküll (1864-1944)
Omailma (Umwelt) mõiste
Lihtsustades öeldes — kõik mida subjekt
tajub nimetatakse subjekti tajuilmaks, ja
kõik millele subjekt mõjub, tema
mõjuilmaks ning mõlemad — tajuilm ja
mõjuilm — moodustavad tervikliku üksuse
— subjekti omailma.
Tajumärk ja mõjumärk
 Loom-subjekti omailma objekti omaduseks on üksnes
vastavate tunnuste kandmine, mis võimaldavad tal
hakata vastavate tajumärkide ja mõjumärkide kandjaks.
Oluline on siinjuures, et omailma objekt vastaks
mõlemale tingimusele — nii taju- kui mõjumärgile — sest
läbi objekti kustutab mõjumärk ärritava tajumärgi.
 Mida keerukam on organism, seda keerukam ja
mitmekesisem on ka tema omailm. Kui puugil
moodustab omailma teatud võihapet ja soojust kandvad
objektid, siis imetajatel on vastav ampluaa tunduvalt
avaram. Inimese puhul on see veelgi laiem ja keerukam,
kuna siin tuleb mängu teadlik valik ja eesmärgipärasus.
Liigutuste mängu- e mõjuruum — inimesel 6
suunda. Suunasammud korrastavad
 Mõjuruumi tähtsus ilmneb eriti algelisematel
eluvormidel, kelledel puudub ülejäänud
tunnetusviiside mitmekesisus.
 meriliud, kes elab rannakaljudel tõusu-mõõna
vööndis. Olenevalt tõusust ja mõõnast liiguvad
nad toidu otsingule, kuid peale söömaaega
tulevad nad endisele kohale. Meriliua juures ei
saa rääkida mingitest nägemis-, kuulmis- või
haistmismeeltest ja jääb oletada, et tema
mõjuruumis on mingi kompass, mis teda tema
endisesse “pesasse” tagasi juhib.
Mõjuruumi kõrval on levinuim
kompimisruum
 Mitte kõik keha osad pole kompimisel võrdselt
tunnetavad. See on tingitud asjaolust, et meil on
peale väliste kompimisaistingu märkide ka
kohaaistingu märgid, mida me nimetame
kohamärkideks. Iga subjekti kohamärk annab
ühe koha loodavas kompimisruumis. Kombates
sõrmedega mingit asja omistame me talle mingi
kohamosaiigi.
 Sama toimub ka loomade maailmas — “nii
kompimis- kui nägemisruumis, on asjade
kohamosaiik omistatud subjekti poolt ta
omailmade objektidele ning keskkonnas seda
kohamosaiiki ei eksisteeri”. Omailma objekt jääb
objektiivselt tunnetamatuks — asjaks iseeneses.
Täiuslikuma omailma loob aga
nägemisruumi olemasolu
 Looduses on valgustundliku nahaga loomi, kellel on
kompimis- ja valgusärrituse korral kohamärkide
tekkimiseks ühed ja samad kehapiirkonnad.
Nägemisorganiga loomadel aga on nägemisruum ja
kompamisruum lahus ja oleneb subjektist, kumb neist
hakkab tähtsamat rolli mängima eluks vajalike märkide
projitseerimisel sobivatele omailma objektidele.
 Igale nägemiselemendile vastab üks kohamärk, st me
näeme välismaailma niivõrd, kuivõrd esineb meil
elementaarosakesi ehk nägemiselundeid. Kuna
nägemiselementide arv on loomadel erinev, siis võib
väita, et ka silma poolt esile toodud omailmade
pildivõrgustik ehk vaade erineb liigiti suuresti. Kärbes ei
näe ämblikuvõrku.
Samasugust subjektiivsust kohtame
ajast rääkides
 Aeg kui momentide rida kulgeb eri omailmades erinevalt,
vastavalt momentide arvule, mida subjektid mingi ühe ja
sama ajavahemiku kestel kogevad. See ei ole
loomulikult väikseim võimalikest mõõdetavaist
ajaühikuist, vaid väikseim meeleorganitega
tajutavaist.
 Aja moment on sarnaselt elementaarsele
nägemiselemendile väikseim ja jagamatu ajaühik, mis
vastab jagamatule elementaaraistingule ehk
momendimärgile. Inimese puhul on väiksemaiks
tajutavaks ajaühikuks 1/18 sekundit. Oluline, et “moment
on kõigi meelte jaoks ühepikkune, sest kogu meelelise
tunnetuse aluseks on sama momendimärk”. St inimkõrv
tajub kaheksateist õhuvõnkumist sekundis ühtse helina,
sama juhtub ka kaheksateistkümne löögiga vastu
nahapinda, mis samuti jätab mulje ühtlasest survest.
Tuba inimese omailmas
Inimese omailmas
Tool – istumisvarjund
Laud – toiduvarjund
Taldrikud ja pokaalid (kollane ja punane =
söömis- ja joomistoon)
Põrand – käimisvarjund
Raamaturiiul – lugemistoon
Seinal – tõkkevarjund
Lambil – valgustoon
Koera tuba
Koera omailm
Söömisvarjund, istumisvarjund jne
Kõigel muul on tõkkevarjund
Pöördtoolil ei ole selle sileduse tõttu koera
jaoks istumistooni
Kärbse tuba
Kõik on
jooksmistoon,
v.a lamp ja laual
olevad esemed
Üleval – külatänav
kärbse silmis
All – molluski silmis
Tähenduse tekitamine/tekkimine
 Eesmärk ja /loodus/plaan. Eesmärgipärane
tegutsemine ainult kõrgematel imetajatel.
 Tajupilt ja mõjupilt. Kana ja tibu. Tajupiltide
äravahetamine eriti sage lindude puhul. Amsterdami
loomaaias isahüüp ja direktor. Hakid ja ujumispüksid
 Tähendus sõltuvalt subjekti seisundist (meeleolust) kaitsetoon, eluasemetoon, söömistoon (vähk ja
meriroos), koer ja istetoon, neeger (redeli tajupilt täieneb
omasoorituse mõjupildiga). Me oleme kõikide oma
omailma objektidega läbiviidavate soorituste jaoks
töötanud välja mingi mõjupildi.
 Otsimispilt ja otsimistoon. Otsimispilt hävitab tajupildi
(raha, kann).
Kinglooma ümbruskond
ja omailm
Toiduks on roisubakterid
Kõikidele ümbruskonna
asjadele vastab tema
omailmas ühesugune
tajumärk, mille
tulemusena muudab
suunda
Mesilased eelistavad
maanduda kujundeil,
mille vorm on lahtine,
(tähed ja ristid).
väldivad kinniseid
vorme (ringid ja
ruudud).
Vormi võib lugeda
nende omailma
tunnuseks
(vihmaussidel veel ei
ole)
Uexkülli omailm on justkui
maailm, kus igat subjekti ümbritseb
seebimull, milles eksisteerib talle omane
aeg ja ruum. Tõsi, aeg ja ruum hakkab
tähtsust omama alles keerukamate
organismide juures, siis, “kui on vaja
eristada suurt hulka tajumärke, mis ilma
omailmalise ajalise ja ruumilise toestikuta
kokku langema hakkaksid”.
Sarnaselt Uexkülli omailma mõistega
kasutab Juri Lotman mõistet semiosfäär
 Semiosfääri üheks olulisemaks tunnuseks on piiritletus:
oma semiootilise — tähendusliku ja mõistetava — sfääri
ja mittesemiootilise — tähendust mitteomava — või
võõrsemiootilise (end identifitseerinud semiosfäärile
niisamuti tundmatu kui mittesemiootilinegi) sfääri vahel.
Piiritletud semiosfäärile kui homogeensele ja suletule
vastandub temale tähenduslikult tajumatu ja võõras
ruum.
 Paralleel Uexkülli subjekti tajumärke kandva objekti ja
talle täiesti tunnetamatu (subjekti seisukohast ka
olematu) välismaailma vahel on ilmne.
Semiosfääri sisuline külg on määratud
sotsioloogiliste, religioossete, kultuuriliste
jne ideoloogiliste koodide poolt
 Ning võib öelda, et mida kindlamini ja täpsemini
on määratletud semiosfääri sisu, seda
sarnasemad on indiviidide omavahelised
semiootika ruumid. Nt keskaja arusaam
maailmast ja seal kohatavast oli tunduvalt
homogeensem kui tänapäeval. Sama kehtib ka
totalitaarühiskondades, kus nii-öelda
“tunnetusvõimalikkused” on kõrgemate
instantside poolt ettekirjutatud.
Kull Kalevi, Lotman Mihhail. 1995. Semiotica
Tartuensis: Jakob von Uexküll ja Juri Lotman. Akadeemia 7(12), 2467-2483
Elusat ei tee elusaks mitte molekulaarne
struktuur, vaid semiootiline – märgid, mis
ta moodustavad. Veelgi enam, nimelt
märgiline struktuur determineerib suuresti
biosüsteemide molekulaarse struktuuri ja
biokeemilised protsessid temas.
Seega elu on ennekõike mitte
biokeemiliste ja biofüüsikaliste sündmuste
jada, vaid märkide rida — sõnum. Üksnes
see sõnum, sisu, annab elule pidevuse.
Semioosi hierarhilisus
Elusorganismis toimub nii palju ja nii
mitmetahulisi semiootilisi protsesse, et
nende puhul ei saa juttugi olla sellest, et
nad kõik võiksid olla suunatud ühest
juhtkeskusest. Veelgi enam, enamus
protsesse toimub niimoodi, nagu nad ei
aimakski teiste, paralleelselt eri tasandeil
toimuvate semiootiliste protsesside
olemasolu.
Näited
 Näiteks oli DNA semiootiline tegevus võimalik ka
ammu enne kui organism oma mõistusega
sellest teadlikuks sai, alateadvus töötas ka enne
Freudi, jne. Looma orienteerumiskäitumine oma
pesa otsides on vaevalt seotud ta lihasrakkudes
toimuvaga.
 Need nivoodevahelised korrelatsioonid pole aga
üheselt ega jäigalt fikseeritud. Meil on hingamine
enamasti teadvusest lahus, mõnedel Ida
rahvastel on aga tavaline nendevaheline seos.
Üks olulisemaid semioosi funktsioone on
(enese) taasloomine.
Ükski mällu talletatud informatsioon ei
eksisteeri ilma tema interpretaatorita.
Identifitseerimine kui piiritlemine. See, mis
on piiride sees, olen mina (Innenwelt), mis
on väljas, on minu Umwelt.
Suur osa haigustest on tingitud sellest, et
ilmuvad häired enese identifitseerimise
protsessides.
Teatud reservatsiooniga võiks suhtele
organism-populatsioon tõmmata
paralleele suhtega indiviid-kultuur:
Ka kultuuri esmane funktsioon on
identiteedi loomine, säilitamine ja
taasloomine. Identiteedi kriise kultuuris
võib vaadelda ka sotsiokultuuriliste
haigustena. Näiteks demagoogi tegevus
meenutab väga viiruse käitumist
organismis.
Elu võib analüüsida nagu semiootilist
objekti, millel on oma kindel süntaktika,
semantika ja pragmaatika.
 Elu süntaktika all peame silmas näiteks
meronoomiat, samuti vanuse semiootikat.
Semiootiline vanus ei ole automaatselt seotud
bioloogilisega, ega bioloogiline absoluutse e.
astronoomilisega. Vanuse loob organismis
toimuv suhestamine tema komponentide vahel.
Kui me räägime inimvanusest, siis peame
meeles pidama, et vanus on suuresti
determineeritav kultuuriliselt ja sotsiaalselt.
Nooruse, küpsuse, vanaduse piirid on
erinevates kultuurides erinevad.
Samuti on täiesti erinevad nende etappide
semantika ja pragmaatika. Kui ühes
kultuuris võib vanadus olla maksimaalse
jõukuse, autoriteedi, võimu, tarkuse jne.
aeg, siis teistes võib see olla täiesti
õigusetu ja peaaegu et põlatud iga.
Erinev suhe vanadusse korreleerub
erineva suhtumisega surma.
Surm ise on polüvalentne termin, mis
tähendab nii mitteelamist (seisundit, mis
tuleb pärast elu lõppu), kui ka elu
lõpetamise protsessi. See viimane
tähendus assotsieerub aktiivse
tegevusega — suremine on protsess, mis
nõuab teatud pingeid ja ettevalmistust
("ma pole veel surmaks valmis").
Bioloogia asend reaal- ja humanitaarteaduste vahel
bioloogias tuleb igal sammul kokku
puutuda aspektidega, millel on ilmne
humanitaarteaduslik loomus — nähtuste
ajaloolisus, unikaalsus, intentsionaalsus,
kirjelduste narratiivsus.
Teaduslik bioloogia on praegusajal oma
põhiosas seadnud eesmärgiks
füsikalistliku ideaali. Seda võib aga mõista
nii, et elamise kvaliteet ise jääb vaatluse
alt ning teaduslikest kirjeldustest välja.
Semiootiline lähenemisviis bioloogias
toob selle kvaliteedi — tähenduse
kaudu — bioloogiasse tagasi.
Biosemiootika püüab taas ratsionaalsele
uurimisele allutada elussüsteemide need
aspektid, mis 1930-ndaist aastaist alates,
seoses subjektiivsete aspektide
väljatõrjumisega teoreetilisest bioloogiast,
on tähelepanu alt kõrval olnud, ent tuua
need sisse uuel, põhjendatumal viisil.
On rida probleeme, mis püstitatud
humanitaarteadustes, ent mille lahendus suundub
bioloogiasse:
(1) märkide ja tähenduse päritolu;
(2) intentsiooni ontoloogia, eesmärgipärasus
(3) emotsioonide päritolu;
(4) teadvuse teke;
(5) keele päritolu;
(6) sekundaarsete elunähtuste elusus,
n-ö elu elus, näiteks probleem keelest kui
elus süsteemist.
Biosemiootika probleemid ja mõned
tähtsamad ideed.
(1) Semioosi mehhanism
Semioos on protsess, milles toimub
assotsieerimine — st seotakse omavahel
miski (kaks objekti, kaks stiimulit, etc.),
millel keemilises või füüsikalises mõttes ei
pruugi olla a priori midagi ühist (näiteks
ained, mis omavahel ei reageeri, ent mida
saab ühendada kolmanda kaudu).
Niisugust sidet ei tekita biosüsteem aga
sugugi mille tahes vahel — need sidemed
vastavad biosüsteemi funktsioonidele
2) Biosüsteemid kui tekstid; geneetiliste
tekstide ja inimkeelte võrdlus
 Seoses geneetilise koodi avastamise ja
uurimisega ilmus lingvistiline aspekt
bioloogiasse omas täies loomulikkuses. Elu
hakati käsitlema kui lingvistilist fenomeni.
Valdavalt on tähelepanu köitnud DNA ja kirjalike
tekstide ühised omadused (digitaalsus,
interpunktsioon, mitmetasemelisus), nende kahe
tekkes nähakse kaht peamist revolutsiooni elu
arenguloos. Ent tekstilistena võib käsitleda ka
teisi elunähtusi.
(3) Diskreetsuse ilmumine; koodide teke,
päritolu, tüübid
 bioloogiliste koodide puhul käivad digitaalne ja
analoogne aspekt käsikäes ja on lahutamatud —
bioloogilised koodid on duaalsed. Bioloogilistes
kommunikatsiooniprotsessides, mis algselt ei
pruugi omada selgelt eristunud diskreetseid
elemente, ilmuvad need aga paratamatult peagi.
Üheks selle näiteks on liigilise diskreetsuse
ilmumine seksuaalse interaktsiooni tulemusena,
mida on lähemalt uuritud liigi tuvastuskontseptsiooni mudeleis.
4) Tähenduse loomus
 Üks suhteliselt lihtsamaid näiteid, mida tuuakse
tihti tähenduse olemasolu tõenduseks
bioloogias, on mimikri, ning üldisemalt, pettus
organismidevahelistes suhetes.
 Teisalt, tähenduse olemasolu seostub
adaptatsiooniprobleemiga — adaptatsioone
(kohandumisi) käsitletakse kui bioloogilistele
struktuuridele tähenduste andjat. Tähenduse
probleem võib olla seotud ka informatsiooni
väärtuse probleemiga.
5) Mälu roll
Mälu on semioosi obligatoorne
komponent. Ses seoses on huvitav üks
unustusse jäänud suurem uurimus sajandi
alguse teoreetilisest bioloogiast — R.
Semon’i (1911) meemi mõistele rajatud
bioloogiliste süsteemide käsitlus. Sellele
lähenemisviisile rajanes suuresti Bertrand
Russell’i raamat "The Analysis of Mind",
miskaudu see on mõjustanud ka
analüütilist filosoofiat.
6) Süntaks ja sümbioos
Keelte üks põhiomadusi, peale
koosnemise märkidest, on süntaksi
olemasolu. Sellega seoses on bioloogiliste
keeletaoliste nähtuste puhul süntaksi
leidumine väga tähtsaks probleemiks. Ühe
lähenemisviisi kohaselt on algseks
süntaksi viisiks, selle bioloogiliseks
analoogiks, sümbioos.
7) Kirjeldava funktsiooni areng
 Üks inimteadvuse primaarseid funktsioone on
kirjeldamisvõime, sel aga võib leida
kaugeleulatuvaid analooge lihtsamate
biosüsteemide juures. Ka semiootiline protsess
ise on teatavas mõttes ühtlasi modelleerimise
protsess. Bioloogilistes äratundmisprotsessides
võib seega näha ikooniliste mudelite olemasolu,
mis on eelkäijad sümbolilistele mudelitele.
Thomas A. Sebeok (1920 - 2001)
A Sign Is Just a Sign
Style in language
Signs: An Introduction to Semiotics
The Clever Hans phenomenon:
communication with horses, whales, apes
and people.
Play of Musement
Global Semiotics
Kommunikatsioon
Kommunikatsiooni- ja
tähendustamisprotsessi uurimist võib
vaadelda kui eluteaduse ühte haru.
Teadete päritolu: kahte tüüpi allikad —
diskreetsed (piiratud arvule märkidele
tuginev kirjakeel) ja mittediskreetsed
(kõnekeel või nt muusikapala)
MÄRKIDE LÄHTED
ANORGAANILISED AINED
LOODUSLIKUD
ORGAANILISED AINED
MAAVÄLISED
TOODETUD
HOMO SAPIENS
KOMPONENDID
ORGANISMID
MAALT PÄRINEVAD
KÕNEVÕIMETUD OLENDID
KOMPONENDID
ORGANISMID
KANALID
ENERGIA
AINE
GAASILINE
VEDEL
TAHKE
FÜÜSIKALINE
KEEMILINE
PROKSIMAALNE
DISTAALNE
PÄIKESEVALGUSE
PEEGELDUS
OPTILINE
TAKTIILNE
AKUSTILINE ELEKTRILINE
ÕHK
BIOLUMINESTSENTS
VESI
TAHKE
TERMILINE
JNE
Süsteemivälised tegurid kommunikatsioonis MÜRA
Teade koosneb alati signaalist ja mürast.
Nende kahe vahekorrast sõltub, kas teade
on arusaadav.
Müra vältimise üks efektiivsemaid
mooduseid on info kordamine, liiasus.
 Kommunikatsioonisüsteemid on dünaamilised ja
adaptiivsed, st isereguleeruvad.
 Teadete väljastamine ja vastuvõtmine on
pidevalt informatsiooni sööteprotsess (feed
process), mis jaguneb edasisööteks
(feedforward) ja tagasisööteks (feedback,
tagasiside).
 Esimese puhul jälgib saatja pidevalt oma teate
ootuspärast kohalejõudmist adressaadini (küti
tegevus: kütt on saatja, varitsusmeetod —
teade, loom on adressaat); selle päralejõudmist,
sellest arusaamist kinnitab või kummutab
adressaat oma käitumisega (tagasiside, nt
loengupidamine).
Kommunikatsiooniskeem
 Erinevad kanalid
 Koodi valik sõltub lähetaja käsutuses olevatest
meeleorganitest
 Kodeerimine toimub väliste ja sisemiste
teadetesüsteemide vahel
 Dekodeerimine — vastuvõtu käigus toimuvad
mitmed ülekanded (neurobioloogiline ühe
energia muundamine teiseks, nt
nägemisprotsess) ja muundamised
 Kontekst mõjutab teate loomist ja interpretatsiooni (ka usutavust, näide tervitusega)
Märgi saamise ehk ajaloo küsimus
Uurida märkide evolutsiooni fülogeneesis
(organismirühma põlvnemiskäik), nende
ritualiseerimist. Esimesed märgid elust
Maal 3900 kuni 2500 milj aastat tagasi,
esimesed “kommunikeerujad” olid
prokarüoodid (eeltuumsed organismid,
bakterid ja viirused). See uurimissuund
nõuab etoloogia (käitumisteadus) ja
semiootika koostööd.
Märgi saamise ehk ajaloo küsimus
 Arutlused märkide väljatöötamise üle
ontogeneesis (üksikorganismi ind. areng). Keel
oli esimesena kasutusel homo habilisel (2,4 kuni
1,5 milj aastat tagasi). Siis oli keel eelkõige mitte
kommunikatsiooni, vaid keskkonna
“modelleerimise” vahendiks, keelekasutamise
eelised ei seostunud mitte sotsiaalsete, vaid
individuaalsete, otseselt ellujäämisega seotud
aspektidega. Psühholingvistika valdkond
 Üldine semiootiline võime (oskus kasutada
mingeid esemeid v objekte millegi tähistajatena)
vähemalt 13 mln aastat tagasi (J. Allik 1995)
MÄRKIDE KÕIKJALOLEVUS
Kaks mõttekoolkonda keelearengu suhtes:
 inimkõne on loomade omast olulistes
üksikasjades erinev, kuid need kaks on seotud
evolutsiooniga (järjepidevuse teooria)
 Kõne on spetsiifiliselt inimlik täiend
(järjepidevusetuse teooria)
Ühte või teist toetamata tuleb rõhutada: on
hädavajalik omaks võtta uurimisstrateegia, mis
võrdleb inim- ja loomakommunikatsioonisüsteeme, et saada ülevaadet semiooside
loomusest ja kõikjalolevusest.
Thomas Sebeok. Märkide
tüpoloogia
 Märkide kuue „põhiliigi“ tüpoloogia, mis
peegeldab kõige sagedamini identifitseeritud ja
semiootikute poolt levinumalt kasutatud märkide
tüüpe.
 Need, mida tegelikult klassifitseeritakse, pole
märgid, vaid täpsemalt öeldes märkide aspektid.
Hierarhiline printsiip on omane igat liiki märgi
arhitektuuris.
 Märk on nimetatud aspekti järgi, mis on
ülekaalus.
SIGNAAL
 Märk, mis mehhaaniliselt (loomulikult) või
kokkuleppeliselt (kunstlikult) vallandab vastuvõtjapoolse
reaktsiooni (“Mine!”, stardipüstol). Vastuvõtja võib olla
kas masin või organism.
 Tuleb eristada füüsilist e tehnoloogilist signaali mõistet
humanitaar- ja sotsiaalteadustes ülekaalus olevast
puhtsemiootilisest kontseptsioonist.
 Verbaalsel käsul on väga tõenäoliselt nii sümboli kui
signaali aspekt ning kõnealune märk kõigub kahe
pooluse vahel vastavalt selle üleandmise kontekstile.
SÜMPTOM (semiootika kui üks kolmest kreeka
meditsiini harust, sümptomid üks esimesi
identifitseeritud märke)
 Sundiv, automaatne, mitte-meelevaldne märk,
tähistaja on tähistatavaga seotud loomulikus
seoses. Sündroom on reeglile alluv stabiilse
märgitsetuga (denotatum) sümptomite
konfiguratsioon.
 Sümptomite eripära, et nende märgitsetus on
üldiselt adressandi (s.o patsiendi —
„subjektiivsed sümptomid“) ja adressaadi (s.o
arsti — „obj. sümptomid“) jaoks erinevad.
Sümptomid paradigmaatilistes süsteemides ja
süntagmaatilistes ahelates
Aktuaalsed (kimp sümptomeid, eristatud
üheaegselt, nt inimkeha erinevates
regioonides) ja temporaalsed süntagmad
(kaelkirjakute ekskremendi auditiivne
kontroll)
Paradigmaatiline sümptomite süsteem
(sümptomite kompuuteranalüüs)
IKOON - tüpoloogiline sarnasus tähistaja
ja selle denotatsioonide vahel
 Peirce´il kolm ikoonide alamklassi: kujundid (images),
diagrammid ja metafoorid. Todorovi arvates on ikoon
pigem sünekdohh (tähenduse ülekanne
kvantiteedisuhte alusel. Nt osa või üksiktunnus terviku
asemel (Kreml 'Venemaa'), tervik osa asemel (maailm
'ümbritsevad inimesed' ei taha mu murest midagi teada),
konkreetne arv ebamäärase tähenduses (toon sulle
tuhat tervist 'palju tervisi').
 Probleemid: sümmeetria küsimus (paavst ja foto) ja
regressiooni küsimus (tütarlapse portree kui oma ema
ikooniline märk, aga samuti isa, iga oma järeltulija, kõigi
sugulaste, imetajate, selgroogsete jne).
IKOON
Loomakäitumises rohkesti ikoonsuse
näiteid, mis hõlmavad kõiki olemasolevaid
kanaleid — keemilisi, auditiivseid või
visuaalseid. Sipelga häireaine — kui oht
hetkeline, raugeb signaal (vallandunud
feromooni kogus), vastupidi — aine levib.
Varieerub analoogilises proportsioonis
ohustiimuli kasvamise või nõrgenemisega.
INDEKS Peirce: „need, mille seos oma objektiga
seisneb nende vastavuses faktile“.
 Tähistaja on piirnev/külgnev tähistatavaga või on
selle näidis. Põhjanael kui põhjapooluse indeks.
Opositsioonis terminiga sarnasus.
 Loomade jäljed — indeksilised märgid.
 Linnud Indicator indicator — meejuhatajad,
siristamisega.
 Mesilaste tants (Frish, kui tantsib horisontaalsel
pinnal, on indeks (sabavangutuse suund, rütm
— mida kaugemal, seda vähem tantsutsükleid),
kui vertikaalsel kärjepinnal — pimedas mesipuus
— siis “transponeerib tantsija päikesenurga
gravitatsiooninurgaks, sel juhul on ülekaalus
sümboolne aspekt”.
SÜMBOL kokkuleppelisus eristab teda ikoonist
ja indeksist, „intentsionaalsus“ eristab teda nimest.
 Pinge. Nimi on ekstensionaalne, mõiste maht
oluline. Sümboli puhul sisu. Frege tähendus ja
osutus. Napoleon — ekstensionaal, variandid
(Elbele pagendatud) intensionaalid.
 Kõige enam kuritarvitatud termin. Hulk olulisi
sümboli alaliike: allegooria, märk, kaubamärk,
deviis (heraldikas), embleem, ametitunnused,
tähis. Vähe uuritud ja korralikult defineerimata.
SÜMBOL
Sümbolid tunnistatakse sageli olevat
inimolendite eksklusiivne omand, kuid
kahtlemata omavad neid ka loomad (kui
meelevaldseid märke). Sabatöö
meelevaldsus koertel, kassidel ja hobustel.
Lihasööjad putukad, kus isane pakub
emasele enne paaritumist tühja õhupalli et
teda ära ei söödaks. Täiesti meelevaldne
märk.
NIMI — märk, millel on laiendklass selle
osutatava jaoks
 Indiviididele, keda märgitsetakse mingi pärisnimega
(ainsuslikud märgid), ei omistata mingit ühist omadust,
v.a fakt, et nad kõik reageerivad sellele nimele.
 Nimetused on samastajateks (identifiors) kutsutava
märgiperekonna liikmed, millel on kaks allkategooriat:
indikaatorid, mittelingvistilised ripatsid nimekandjatele ja
deskriptorid (samastajad, mis kirjeldavad paiknemist).
 Inimindiviide identifitseeritakse verbaalselt tõendatavate
nimekandjatega (nt isikunimi või isikukood) ning hulga
mitteverbaalsete indikaatoritega (millede abil võib
surnukeha ära tunda).
NIMI
Kõik loomad levitavad stabiilset
„samastajate“ voogu, s.o. esitusi, mis
identifitseerivad nende allikat.
Ainuisikustamine.
Kui partner puudub, teeb jäänud lind
helisid, mida tavaliselt peetakse partneri
omadeks. Tulemuseks on, et partner tuleb
tagasi, justkui kutsutaks teda nimepidi.
Vaala individuaalseid klõpsatusjärgnevusi
peetakse isegi „signatuurideks“ (nagu
lindudel on “signatuurmeloodiad”).
NULLMÄRK
Erinevates märgisüsteemides, eriti keeles,
võib märgikandja mõnikord tähistada oma
puudumisega, st esineda nullvormis (vrd
nullriim)
Aafrika elevandi häirehüüd on vaikus.
Mitmete jaanimardikate liikide puhul on
pulsi intervall oluline element emaste
ergutamisel ning need intervallid on
erinevates liikides erinevad