Transcript Nagardzhuna (mahajaana loogik ja filosoof, II saj).

STRUKTURALISM
Strukturalismis laiendatakse lingvistikas
kasutusel olevat struktuuri mõistet
erinevatele eluvaldkondadele ja
inimtegevuse sfääridele.
Aluseks on arvamus, et keele struktuur
on identne mõtlemise struktuuri ja
maailma organiseerumise printsiipidega.
Strukturalism kui rea 20. saj filosoofiliste
strateegiate superpositsioon
traditsioonilise metafüüsika
desubstantsionaliseerimine, mida alustas
juba Kant ja jätkas Nietzshe. Väidetakse,
et elementide suhteomadusi on
humanitaarse tunnetuse jaoks võimalik
teadvustada ja neil on isegi suurem
gnoseoloogiline väärtus, kui
substantsionaalsetel. Kanti asi iseeneses
välistatakse. Nietzshe Jumala surm –
Autori surm.
Mõistus ja mitteteadvus
 Mõistusväliste mõistuse aluste eksplitseerimine,
mis lähtub Marxi ja Freudi töödest (Foucault:
Strukturalism asendas fenomenoloogia ja ühines
marksismiga). Erinevad mõistelised
konstruktsioonid (Levi-Straussi mentaalsed
konstruktsioonid, Foucault episteem, Lacani
sümboolne kord) pretendeerivad mitteteadvuse
olemuse ja funktsioonide formaliseerimisele,
arendamisele ja selgitamisele.
 Neoratsionalism
LS ei loe Barthesi, Lacani ja Foucault
autentse S. esindajateks, kuna tema
arvates oli selle S. eesmärk
strukturaallingvistika konkreetse meetodi
üle kandmine kulturoloogia väljale,
eesmärgiga saavutada seal objektiivsus ja
täpsus, mis on omane loodusteadustele.
Kolm voolu, mis lähtuvad klassikalisest
struktuuri mõistest:
 Strukturalism, kus kirjandusteksti vaadati
autonoomsena, lahusolevana teistest tekstidest ning
lugejast. Tuntumad esindajad on Greimas, Levi-Strauss
ja Barthes.
 Narratoloogia, mida võib tinglikult nimetada ka
tänapäeva strukturalismi vormiks. ENE määratluse järgi
lähtub narratoloogia semiootikast ja strukturalismist ning
vahe eelpool nimetatud strukturalismiga seisneb
eelkõige narratoloogia laiemates piirides. Jätab alles
"süvastruktuuri" mõiste, mis on teose aluseks. Kuid
põhirõhk on selle struktuuri realiseerimisel kirjaniku ja
lugeja aktiivse "dialoogse vastastikuse mõju" käigus.
Esindajad Genette, Eco ning Ricoeur.
 Retseptiivne esteetika lähtub vastupidiselt
strukturalismile subjektist-lugejast ehk vastuvõtjast.
Kunstiteos kui "esteetilise kogemuse" intentsionaalne
objekt. Uuritakse lugeja reaktsiooni. Jauss, Ingarden.
Foucault, Lacan, LS, Barthes
Manet, Eine murul
Poststrukturalism (neostrukturalism)
Poststrukturalism kätkeb endas erinevaid
strukturalismile vastanduvaid filosoofilisi ja
kirjanduslikke lähenemisi 70-80-ndatel
aastatel eriti Prantsusmaal – Jacques
Derrida, Gilles Deleuze, Jean Baudrillard,
Felix Guatarri, Jean Lyotard ja hilisem
Barthes ning Foucault. Derrida
populaarsuse kaudu ka Ameerika
Ühendriikides – Harald Bloom ja Paul de
Man.
Struktuur vs risoom
 Poststrukturalismi põhiobjektiks on
mittestruktuur ja nn struktuuri pahupool.
Tähenduse omistamine on poststrukturalismis
midagi ootamatut ja ennustamatut. Struktuuri
asemel kasutatakse risoomi (Deleuze&Guatarri
termin) mõistet, kus vastandina struktuuri
korrastusele domineerib hargnevus ja
keskpunktita korrastamatus. Kontekstist sõltuv
tähendus on tegelikult määratlematu, mis tingib
sisemise ja välise piiri kadumise.
Struktuuri pahupoole aluseks
on soov ja ihad, mis on kõige olulisem
jõud, milles põrkuvad kõik traditsioonilised
ja sotsiaalsed elukorralduse
väljendusvormid. Soov määrab ära kõik
mittestruktuurse. Strukturalismis tungib
subjekt reaalse (Lacani soovid, ihad)
poole, kuid struktureeritakse agressiivse
sümboolse korra poolt, mis on peamine
ühiskonnas. Poststrukturalismis muutub
reaalne ihade tekitamise “masinaks”.
Subjektikesksus
 Eksisteerib väga erinevaid lähenemisi, kuid kõiki
neid iseloomustab subjektikesksus, erinevalt
strukturalismi objektiivsuspüüdest, mis allutas
endale subjekti — inimese.
 Erinevalt eksistentsialistlikust filosoofiast käsitleb
poststrukturalism subjektivismi väikese kollektiivi
seisukohast, mis püüdleb kollektiivselt
struktuuride võimu paljastamisele ning siis neile
vastuhakule. Samas pole subjektil terviklikku
olemist, strukturalismis oli see äramääratud
struktuuri poolt
Struktuuri pahupool võrreldes struktuuriga:
 struktuuri staatilisusest ja korrastatusest jääb
välja ajalugu ja igasugune dünaamika
 struktuuri binaarsetest opositsioonidest jäävad
väljapoole tekstid, mis seda dihhotoomilist
ülesehituse printsiipi püüavad ületada või mis
üldse ei käi sellise liigenduse alla
 struktuuri seaduspärasusele vastanduvad juhus,
võimalused, vabadus, hetkelised nähtused
 struktuuri loogilisusele vastandub
poststrukturalismis keha, afektid, žestid, st kõik,
mis ei ole loogiliselt allutatav
 strukturalismis on subjekt objektiivselt tunnetatav
Poststrukturalismi suundumused
tähtsustatud on teksti reaalsust.
Derrida — “Väljaspool teksti pole midagi”.
uurimistes on rõhutatud poliitilist reaalsust.
Deleuze — “Kõik on lõppkokkuvõttes
poliitika”.
POSTSTRUKTURALISM
Psühhoanalüütiline suund. Jacques
Lacan. Deleuze/Guattari skisoanalüüs.
Diskursuse uuringud. Tõde ja Võim.
Teadmise arheoloogia. Michel Foucault
Kirjandustekstide analüüs. Roland
Barthes, Julia Kristeva.
Dekonstruktsioon. Jacques Derrida
Jacques Derrida
(1930-2005)
 Dekonstruktivism — termin lähtub Heideggeri
filosoofiast (destruktsioon) ja selle eesmärgiks on
väljameelitada ja ülesärritada kihistumise konfliktsed
jõud ehk tuua välja süsteemivälised elemendid. Iga tekst
(nt kultuuritekst, raamat jne) elab teiste tekstide keskel ja
teiste tekstide jälgede (trace) mõjuväljas ning see on
tähtsam tekstist kui suletud süsteemist.
 Dekonstruktivismi eesmärk on vabaneda
logotsentrismist, mis filosoofias tipnes Hegeli
filosoofiaga. Üldistades võib öelda, et tegemist oli mingil
määral õhtumaise filosoofia keskpunktiga, mis baseerus
keele võimul. Logotsentrismile on omane arusaam
olemisest kui täielikust ja ühtsest kohalolust.
Easthope tõi välja viis erinevat dekonstruktsiooni
tüüpi:
 kriitiline dekonstruktsioon — eesmärgiks on teose
loomisprotsessi uurimine. Esindaja C. Belsey.
 Foucault’ dekonstruktivism — eesmärgiks on välja tuua
erinevad interdiskursiivsed sõltuvused käsitletava
diskursuse sees.
 vasakpoolne dekonstruktivism — projekt, mille
eesmärgiks hävitada Kirjanduse kategooria ja selle
teostamise vahendiks oleks välja tuua diskursiivsed
(üldkultuuriline diskursus) ja institutsionaalsed
(sotsiaalsed diskursused) praktikad. F. Jameson ja M.
Ryan.
 ameerika dekonstruktivism — kirjanduskriitiline praktika,
mis lähtub poststrukturalismist, eriti Kristevast ja
Derridast. Kirjanduskriitika subjektiivsus. Tekstid ei ole
lõplikud ja neis puudub referentsiaalne osutus. P. de
Man — tähtsustab kirjanduse retoorikat.
Paul de Man (1919-1983).
Allegories of Reading: Figural Language in
Rousseau, Nietzche, Rilke, and Proust. 1979
 See raamat algas kui ajalooline uurimus, aga
lõppes kui lugemise teooria. Püüdsin anda
ajaloolise ülevaate romantismist, leidsin, et ei
suuda ületada raskusi osade kohtade
tõlgendamisel. Et neid ületada, pidin ajalooliselt
määratluselt üle minema lugemise
problemaatikale. Lugemise retoorika, mis ületab
kirjandusajaloo kanooniliste põhimõtete
piirangud, ütleb lahti hermeneutilisest
mudelist.
Dekonstruktsiooni termin
 Vastased kritiseerivad mind muuhulgas
dekonstruktsiooni termini kasutamise eest. Seda
terminit kasutan ma siin tehnilises, mitte poleemilises
tähenduses, mis aga ei tähenda tema neutraalsust või
ideoloogilist süütust. Kasutan, kuna ükski teine sõna ei
ole võimeline niivõrd ökonoomselt kujutama võimatust
negatiivselt või positiivselt hinnata eeldatavat hinnangut.
 Võtsin termini Derridalt ja mul assotsieerub see jõuga,
mis on tekitatud leidliku ranguse poolt, mida ma ei soovi
omistada, aga mida ma ei kavatse eitada.
Semioloogia ja retoorika
 Formalism kirjandusteaduses. Praegu
tendents, et kõrgendatud tähelepanu osaliseks
saab mitte niivõrd kirjanduse kui väljamõeldise
olemus, kuivõrd selle väljamõeldise mäng
selliste eeldatavasti tegelikkusest võetud
kategooriatega nagu isesus, inimene,
ühiskond. Siit tähelepanu tekstidelehübriididele (ühelt poolt kirjanduslikud, teisalt
— referentsiaalsed), kirjanduslikud
autobiograafiad, populaarkirjandus jne.
Ühelt poolt ei saa kirjandust vaadelda kui
lihtsalt referentsiaalse tähenduse erijuhtu,
mis allub jäägita dekodeerimisele. Kood
on liiga silmnähtav, keeruline ja
salapärane. Ei saa läbi ilma strukturaalse
keskendumiseta koodile tema enda pärast
ja kirjandus sünnitab alati omaenese
formalismi. Ja kui see tähelepanu saab
valdavaks, ainult siis ilmuvad tehnilised
uuendused kirjandusteaduse
metodoloogias.
Teiselt poolt, ja see on tõeline mõistatus,
ei saa ükski kirjanduslik formalism
tekkida, tundumata reduktiivne.
 Kui vormi vaadeldakse kui kirjandusliku tähenduse või
sisu välist kaunistust, tundub ta pealiskaudsena ja teda
ei hinnata. Sisemise formalistliku kriitika areng XX saj
muutis seda mudelit: täna on vorm solipsistlik
eneserefleksiooni kategooria ja referentsiaalse
tähenduse kohta öeldakse, et see on väline. Välise ja
sisemise poolused vahetasid kohad, kuid jäid siiski
poolusteks: sisemine tähendus sai väliseks referentsiks
ja väline vorm sai sisemiseks struktuuriks. Kohe selle
kohtade vahetuse järel tekkis uus reduktsionismi vorm:
meie päevil kirjeldatakse formalismi suuremalt jaolt
klaustrofoobilistes terminites (“keele vangla”,
“formalistliku kriitika tupik” jne).
Karp kui kirjanduse mudel
 Just see ühildamise kiusatus on põhiliseks
valede mudelite ja metafooride tekkimise
allikaks, tema vastutab metafoorilise mudeli
eest, mis sarnastab kirjanduse karbiga, mis
eristab sisemise välisest ja lugeja või kriitiku
selle karbi avajaga, kes püüab vabastada selle
“sisemuses” peituva. Pole oluline, kas me
seejuures nimetame karbi sisemust sisuks või
vormiks ja välismaailma — tähenduseks või
pinnaks.
Teist tüüpi terminite sisse toomine
Ma ei looda sellest mudelist siin jagu
saada, vaid proovin mõtiskleda
teistsuguse terminite grupi üle, mis ei
ole nii lihtne, kui see binaarne polaarsus ja
nii lihtsalt pööratav. Need terminid
(ajalooliselt väga vanad) saan ma
praktiliselt, jälgides vaidlusi
kirjanduskriitilise metodoloogia üle.
Esiteks — uus lähenemine poeetikale
 (sakslased nim poetoloogia), kujutades teda osana
üldisest semiootikast. Prantsusmaal tekib kirjanduse
semioloogia elava prantsuse mõtte ja vormi kategooria
tormilise kohtumise käigus. Vastupidiselt semantikale on
semioloogia teadus, mis uurib märke kui tähistajaid ja
küsib mitte mida märgid tähendavad, vaid kuidas nad
tähendavad. Pöördub lingvistika poole mudeli otsinguil.
Kui lähtuda Saussure märgi suvalisusest ja sellest, et
kirjandus on eneseküllane ütlus, mille “fookuseks saab
tema väljendusviis” (Jakobson), siis võib tähenduse
küsimuse elimineerida, vabastades nii kriitilise
diskursuse ümberjutustamise vaevast.
Kirjanduslik semioloogia
 Samal ajal on hämmastav, et see kirjanduslik
semioloogia kasutab grammatilisi (eelkõige
süntaktilisi) struktuure samaaegselt
retoorilistega, kusjuures ei ole ühtegi vihjet, et
kuidagi teadvustatakse võimalust, et need ei
kattu. Barthes, Genette, Todorov, Greimas ja
õpilased lihtsustavad Jakobsoni teooriad ja
lahknevad neist, arvates, et grammatika ja
retoorika funktsioneerivad täielikus üksmeeles.
Küsimus retoorika ja grammatika
seosest
 Peirce märkis ära G ja R eristuse oma märgi
määratluses. Viies sisse interpretanta, mis eeldab
interpretatsiooni, kusjuures märgi interpretatsiooniks ei
ole mitte tähendus, vaid teine märk; see on lugemine,
mitte dekodeerimine. Ja seda lugemist omakorda
interpreteeritakse kui kolmandat märki ja nii edasi
lõpmatuseni. Peirce nimetab seda protsessi, mille
tagajärjel “üks märk sünnitab teise” puhtaks retoorikaks,
erinevalt puhtast grammatikast, mis postuleerib
mitteproblemaatilise, diaadilise tähenduse võimalikkuse
ja puhtast loogikast, mis postuleerib tähenduste
üleüldise tõesuse võimaluse. Kui märk tekitaks
tähendust samal moel, nagu objekt märki, st
representeerides, ei oleks vajalik grammatika ja
retoorika eristus.
See näitab, et teoreetilised vastuväited
on olemas
 Pöördume praktika poole. Näide grammatiliste
ja retooriliste figuuride välisest sümbioosist —
retooriline küsimus, kus figuur antakse edasi
otseselt süntaktilise konstruktsiooni vahenditega.
“Mis vahet sel on?” See pole mitte küsimus vahe
kohta, vaid väide “ma sülitan sellele vahele”.
Ühes grammatilises näidises kaks teineteist
välistavat tähendust: sõnasõnaline tähendus
(küsimus mõistest, erinevusest), mille olemasolu
eitatakse figuraalse tähendusega.
Paar grammatika/retoorika ei ole
binaarne opositsioon, kuna nad ei välista
üksteist, see lõhub ja ajab segamini
“sees/väljas” lihtsa vastanduse
 Me võime selle skeemi üle kanda ka lugemise ja
tõlgendamise aktidele.
 Lugemise käigus muutub illokutiivne kõneakt
perlokutiivseks tegelikuks aktiks, Bedeutung
muutub Sinniks. Lahendamata jääb meie
igavene küsimus, kas seda transformatsiooni
kontrollitakse semantiliselt grammatika liinil või
retoorika liinil. Kas lugemise metafoor tõepoolest
ühendab välise tähenduse sisemise
arusaamisega, tegevuse mõtisklusega üheks
ühtsuseks.
Dekonstruktsioon ei ole meie lisand
tekstile, vaid see, mida tekst konstitueerib
 Kirjanduslik tekst üheaegselt nii kinnitab kui
eitab omaenese retoorilise mooduse autoriteeti.
Ja meie püüame lugeda nagu autor kirjutas.
Poeetiline kiri ongi dekonstruktsiooni kõige
täiuslikum ja eesrindlikum modus.
 Kokkuvõttes on igasugune küsimus
kirjandusteksti kirjanduslikust modusest alati
retooriline küsimus. Kirjandus nagu ka kriitika on
määratud alati olema kõige karmimaks ja
järelikult kõige ebakindlamaks keeleks, mille abil
inimene nimetab ja muudab ennast.
Dekonstruktsiooni tüübid (Easthope)
 Derrida dekonstruktivism — traditsiooniliste binaarsete
opositsioonide analüüs ja lõhkumine nende
opositsioonide relatiivseks kuulutamise kaudu.
Dekonstruktiivne lugemisviis:
 1. Vasturääkivuste avastamine. Otsitakse lahknevusi
diskursusest. Diskursiivsed tervikud mõrased. Filosoofia
vaatab vasturääkivustest mööda.
 2. Keskendumine auklikele ja katkevatele
implikatsioonidele. Eristatakse algne tähendus
interpretatiivsest ja leitakse tõlgendused, mis vaikiti
maha.
Dekonstruktsioon on
kogemuse liikumine, mis on avatud saava
absoluutsele tulevikule, sellise kogemuse,
mis on määratlematu, abstraktne,
tühjendatud, kogemuse, mis ilmneb teise
ootuses ja on antud teise ja sündmuse
ootusele. Tema formaalses puhtuses,
selles määratlematuses, mida see
kogemus nõuab, võib leida sisemist
sugulust teatud messiaanluse vaimuga
(Derrida)
Üldine dekonstruktsioonistrateegia
Ümberpööramisfaas. Selle faasi
vajalikkuse tunnistamine tähendab
äratundmist, et klassikalises filosoofilises
opositsioonis pole meil tegu mitte
rahulikult kooseksisteeriva vis-a-vis´ga,
vaid vägivaldse hierarhiaga. Üks kahest
liikmest valitseb teist (aksioloogiliselt,
loogiliselt jne) asetub temast kõrgemale.
Opositsiooni dekonstrueerimine tähendab
kõigepealt hierarhia ümberpööramist
antud momendil.
Üldine dekonstruktsioonistrateegia
 Lahkuviimine (écart). Ühele poole jääb inversioon, mis
pöörab ülemise alumiseks ning dekonstrueerib tema
sublimeeriva või idealiseeriva genealoogia; teiselt poolt
aga tungib sisse uus "mõiste", mis enam ei lase end
mõtestada vana süsteemi sees. /Otsustamatud
markerid,/ simulatsiooniühikud, sõnade "võltsid"
nominaalsed või semantilised tunnused, mida ei saa
enam mõtestada binaarse filosoofilise opositsiooni abil,
kuid mis sellegipoolest pesitsevad selle opositsiooni
sees ja avaldavad talle vastupanu. Nad
desorganiseerivad opositsiooni, ilma et nad kunagi
moodustaks kolmandat liiget või pakuks lahendust
spekulatiivse dialektika vormis. ( Derrida. Positsioonid
52–54)
Tüüpiline on opositsioonide lõhkumine
 Privilegeeritud, keskne termin on tavaliselt seotud fallose
ja logos’ega. Näiteks:
 Kõne ja kiri
 Kohaolu ja puudumine
 Samasus ja erinevus
 Täis ja tühi
 Tähendus ja tähendusetus
 Elu ja surm
Irooniline näide http://www.fudco.com/chip/deconstr.html
Dekonstruktsiooni tüübid (Easthope)
feministlik dekonstruktivism (feministlik
kriitika) — logotsentrismi fallosliku
variandi (meheliku alge domineerimine)
lõhkumine. Derrida kiri (uuritakse eelkõige
kirjandust) on loomu poolest naiselik ja
see ei allu meheliku loogika seadustele.
Feministliku kriitika eesmärgiks on
paljastada meheliku psühholoogia
domineerimine tekstides ja see tekst
uuesti üles ehitada. L. Irigaray.