Transcript Adrenergilised sünapsid ja adrenoretseptorid
Adrenergiliste sünapsite ja adrenoretseptorite mõiste, jaotus ja lokalisatsioon. Adrenoblokaatorite mõiste. Sümpaatilise närvisüsteemi mõjustused efektorelunditele.
Marija Gromova STOM II, 1. rühm Tartu 2013
Adrenergilised sünapsid ja adrenoretseptorid
• • Adrenergiline sünaps – erutuse ülekanne preganglionaarselt neuronilt postganglionaarsele. Protsess on olemuslt keemiline, ülekandeaineks on adrenaliin ja noradrenaliin (neuronid=adrenergilised neuronid) Adrenoretseptorid on rakumembraani spetsiifilised struktuurid, mis kutsuvad esile elundireaktsiooni noradrenaliini ja rakumembraani interaktsioonide korral
Adrenoretseptorid
• • • Asukoht – postsünaptiline membraan Jaotus toimub farmakoloogiliste omaduste alusel: eristatakse α- ja β adrenoretseptoreid (lühidalt α- ja β-retseptorid) Elundites talitlevad antagonistidena: vahendavad vastupidiseid efekte
α-adrenoretseptorid
• • • Kõige suurem tundlikkus noradrenaliinile, siis adrenaliinile ning isoproterenoolile (NA˃A ˃IPR). Seda nimetatakse α adrenergiliseks toimeks Stimuleeritud retseptorid põhjustavad organismis insuliini sekretsiooni pidurdumise, naha veresoonte ahenemise, karvapüstitajalihase ja silmaava laiendajalihase kontraktsiooni Alajaotus: α1- ja α2-adrenoretseptorid
α-adrenoretseptorid
α1-adrenoretseptorid
Asukohaks veresoonte, bronhide, emaka ja kusepõie silelihaskude. Retseptorite stimulatsioon põhjustab silelihaste kontraktsiooni.
α2-adrenoretseptorid
Asukohaks on samuti veresoonte silelihaskude, kus retseptorite stimulatsioon põhjustab vasokonstriktsiooni.
β-adrenoretseptorid
• • Siin on vastupidi: β-retseptorid on kõige tundlikumad isoproterenoolile ja alles seejärel adrenaliinile ja noradrenaliinile (IPR ˃A ˃NA) Eristatakse β1-, β2- ja β3 adrenoretseptoreid
β-adrenoretseptorid
β1-adrenoretseptorid
Asukohaks müokard ja neerud. Stimulatsiooni korral tõuseb südamelöögisagedus, insuliini sekretsioon muutub antivisemaks, tugevnevad kontraktsioonijõud, Ca ioonide hulk rakus tõuseb.
β2-adrenoretseptorid
Asukohaks veresooned ja bronhid. Stimulatsioon lõõgastab silelihaseid (emakas, bronhid, seedetrakt, skeletilihaste veresooned). Ca-ioonide väljumine rakust intensiivistub. Aktiveeritakse rakusisene proteiinkinaas.
β3-adrenoretseptorid
Asukohaks rasvkude, kus nad initsieerivad rasvhapete vabastamise ja lülitavad glütserooli metabolismi.
Adrenoblokaatorid
• • • • … on keemilised ained, mis on võimelised blokeerima α ja β-retseptoreid (seega adrenaliini ja noradrenaliini toimet) Eristatakse α- ja β-blokaatoreid α-blokaatorid alandavad rõhku, vähendades arteri oolide angiospasmi β-blokaatorid vähendavad südame löögisageduse, stimuleerivad bronhide ja emaka toonust
Sümpaatilise närvisüsteemi mõjutused efektorelunditele
• • • • • Sümpaatiline NS on vegetatiivse ehk autonoomse närvisüsteemi osa Intensiivselt töötab äkilistes olukordades (=kriisiolukordades) Töötab „duettina“ neerupealise säsiga: on võimeline korraga mõjutama innerveeritavaid elundeid (mitte ükshaaval) Töö printsiip: neerupealisse tulevad preganglionaarsed kiud ning endokriinsed rakud eritavad noradrenaliini ja adrenaliini, mida edaspidi kasutatakse elundite mõjutamiseks Sümpaatikus teeb koostööd ka parasümpaatikusega (ehk siis ei ole alati viimase antagonist)
• • • • •
Sümpaatilise närvisüsteemi mõjutused efektorelunditele
Sümpaatilise NS mõju tulemusena kiireneb südame löögisagedus ja löögimaht, veresooned ahenevad ning tõuseb vererõhk. Kõik need faktorid põhjustavad vereringe aktiveerumise Sümpaatikus on võimeline aeglustama eritamist ja seedekanali motoorikat (vajadusel saadakse energiat maksa glükogeenist) Paanikahoo korral suurendab higi eritumist Reguleerib organismi temperatuuri Stimuleerib müdriaasi (pupilli laienemine) ning karvapüstitajalihase kontraktsiooni
Kasutatud infoallikad
• • • • Nienstedt, W. et al., toimetaja G. Loogna. Inimese füsioloogia ja anatoomia. Tallinn, 2005 Kingisepp, P.-H. Inimese füsioloogia. Tartu, 2001 Schmidt, R. F., Thews, G. Inimese füsioloogia. Tartu, 1997 Pocock, G., Richards, C.D. Human Physiology. The Basis of Medicine. Oxford, 2006