Transcript Sõnavara rahvusvaheline markeering. Laenude liigid

Sõnavara rahvusvaheline
markeering. Laenude liigid.
4. loeng
Sõnavara rahvusvaheline
markeering (1)
Võõrastest keeltest sõnavara laenamine toimub
eri rahvus- ja keelerühmade otsesel või
kultuurilisel kokkupuutel. Nt germaani keeled
on saanud laene ladina ja keldi keeltest.
Varakeskaegne saksa keel muutus tänu
ristiusu levikule. Tollal võeti üle põhiliselt
kreeka ja ladina keele sõnavara. Eesti keeles
sama tendents saksa keele vahendusel, nt kr
angelos, lad angelus, vanaülemsaksa angil,
saksa Engel, eesti ingel.
Sõnavara rahvusvaheline
markeering (2)
• Keel rikastub uute laenudega teistest keeltest.
Tänapäeval on kogu maailma keeli mõjutamas angloameerika keeleruum, kust on pärit paljud
moenähtused, aga ka teadus- ja tehnikauuendused.
Väikestel kultuurkeeltel on selles tulvas vaja pingutada
oma identiteedi säilitamise nimel.
• Eesti keeles võõrsõnu ca 30 000 („Võõrsõnade
leksikon”). Nendest umbes 10% on igapäevases
kasutuses. Samal ajal võib mõnes tekstiliigis siiski
kurta võõrsõnade ülikülluse üle, nt mood ja
meelelahutus, arvutiala, kokandus.
Sõnade laenamise põhjused (1)
• Rahvaste kontaktid, nt majanduslikud või
kultuurilised (tõlkimine). Kaubandusega seotud
laenud: araabia keelest suhkur, alkohol, hašiš
jt tulnud Euroopa kultuurkeeltesse, k. a eesti
keel.
• Tugevamad, suuremad rahvad mõjutavad
nõrgemaid. Poliitiliste, kultuuriliste,
teaduslike jm uuendustega kaasneb võõra
sõnavara laenamine. Nt inglise keelest
laenatakse kultuurimõistete nimetusi (vanad:
sport, poks; uued: hip-hop, squash, thriller).
Sõnade laenamise põhjused (2)
• Moenähtused muusikas, tantsus,
riietuses. Eeskujude järgimine. Võõraste
sõnade kasutamisega tahetakse ennast
massist kõrgemale tõsta (keeleline
prestiiž).
• Ülesanne: mõelda 3 näidet
moenähtustega seotud laensõnade
kohta.
Laenude liigid
Laenud
Võõrsõnad Internatsionalismid
Laensõnad
Tõlkelaenud
Laenatud moodustusstruktuur Laenatud
tähendus
Võõrsõnad
• Võõrsõnu eristatakse tavaliselt laensõnadest.
Neid iseloomustab see, et nad võetakse
võõrast keelest üle koos struktuurivõõrusega. See kehtib eesti keeles küll vaid
tüvede kohta, sest muutuvatel sõnadel
lisanduvad oma keele käände- ja
pöördetunnused, nt e-mailile, halloween’ile,
spaas, koalitsioonis, referendumile, ufod,
missioonist.
Laensõnad
Võõrastest keeltest laenatud sõnad, mis
on keeles kodunenud ja kohandatud
keele hääldussüsteemi ja häälikulise
struktuuriga. Keelekasutajad ei taju neid
sõnu enam võõrastena, neil puuduvad
võõrsõna tunnused (struktuurivõõrused),
nt kool, kahvel, kapsas, sink, suhe, tehas.
Eesti keele põhilised laenukihid (1)
• Balti laene dateeritakse perioodi 2800–800 eKr: nt leedu
šlúota, läti slota > luud; leedu strāzdas > rästas.
• Germaani laenud 2000–1000 eKr (siin on toimunud
võrreldes 20 aasta taguse uurimisseisuga rohkesti
ümberhindamisi, nii et paljud varem balti laenudeks
peetud sõnad arvatakse praegu germaani laenude
hulka, nt *skauniz > kaunis, *skrahā > raha, *stub > tuba.
• Slaavi laenud on keelde tulnud enne 13. sajandit (alates
I aastatuhandest m.a.j.). Sedakaudu on laenatud nt
ristiusu sõnavara, mis jõudis siia slaavi misjonäride
kaudu: крестъ ‘rist’, грамата ‘raamat’, погань ‘pagan
>roojasus, räpasus’, попъ ‘papp’. Vene laenud
pärinevad ajast pärast 13. sajandit, nt блюда > liud,
кнут > nuut.
Eesti keele põhilised laenukihid (2)
• Vanarootsi laenud (12.–14. saj). Sõjandusega seotud
laensõnad valdavalt tulnud vene või rootsi keelest, nt
slagting > lahing.
• Alamsaksa laenud (13.–16. saj) – vanad alamsaksa
laenud mugandunud häälikuliselt, uuemad mitte, nt
spêgel > peegel, glâs > klaas, gaffele > kahvel, dûve >
tuvi.
• Rootsi laenud (16. – 17. saj), nt flagga > plagu, krono
> kroonu, holm > holm, slant > lant.
• Vene laenud (18. saj), nt pliin, troska, klani-, porgand,
puravik, prussakas.
• Balti ja germaani laenude eristamise võimalus: germ
ti- (tina), balti ti > si (tiltas > sild).
Laensõnade hulk eesti tüvevaras
(H. Rätsepa järgi) (1)
1) indoeuroopa ja indoiraani laenud (30–40)
2) eelbalti laenud
3) eelgermaani laenud (3) ja 4) on indoeuroopa murded)
4) [protoeuroopa laenud – Paul Ariste hüpotees]
5) balti laenud (150)
6) germaani laenud (380)
• 6a) vanagermaani laenud
• 6b) germaani laenud
• 6c) skandinaavia laenud
7) vanaslaavi laenud (üksikud)
8) vanavene laenud (60)
Laensõnade hulk eesti tüvevaras
(H. Rätsepa järgi) (2)
9) läti laenud (40; koos murretega 200)
10) rootsi laenud
11) alamsaksa laenud (750)
12) vanarootsi laenud
13) uusrootsi laenud (NB! rühmades 10), 12) ja 13) kokku
ca 140 sõnatüve)
14) vene laenud (350)
15) ülemsaksa laenud (800) (saksa + baltisaksa laenud)
16) soome laenud (90, tuletisi 600-700)
17) heebrea laenud (10)
18) mustlaskeele laenud (üksikud)
Laentüvede osakaal eesti keele
sõnavaras
• Eesti kirjakeeles moodustavad omatüved umbes
55% ja laentüved 45% osakaalu. Soome ja eesti
keeles võib sama sõnatüvi pärineda eri
allikatest: soome keeles rootsi keelest, eesti
keeles alamsaksa keelest.
• Paljudel juhtudel on uuemad laensõnad
kirjakeeles rööpselt kasutusel nii tsitaat- kui ka
võõrsõnana, nt
Näiteid uuematest laensõnadest
•
•
•
•
•
boyfriend – boifrend ‘poiss- või meessõber’
brand – bränd ‘tootemark’
cover – kaver ‘töötlus’
fan-club – fännklaab ‘poolehoidjate klubi’
charter – tšarter ‘transpordivahendi üürileping’
Laenud põhilised kultuurisõnavaras, umbes 85%
inglise keelest ja 50% kõikidest laensõnadest
tsitaatlaenud ehk võõrkeelest otse üle võetud
sõnad, mida kirjutatakse ja hääldatakse nagu
lähtekeeles.
Rahvusvahelised sõnad e
internatsionalismid
• Internatsionalismideks nimetatakse
sõnu, mille denotaat kuulub algselt
väljapoole mingi rahvuskeele
kogemusvaldkonnast. Nende sõnade
keeldetulek on rahvusvahelise
kultuurivahetuse tulemus, nt viski, sigar,
kaaviar, dollar, baar, lounge, lobby jt.
Tõlkelaenud
Need jagunevad laenatud
moodustusstruktuurideks, s.t eesti
sõnadeks, mis on moodustatud võõra eeskuju
järgi, nt isamaa (sks Vaterland), eeskuju
(Vorbild), seebiooper (soap-opera), ja
tähenduslaenudeks, kus omasõna saab
võõra eeskuju kohaselt juurde uue tähenduse.
Nt rohelised, täht, väljakutse, areng(ud), täna
‘praegusel ajal’, võrgustik.
Sõnavara regionaalne
jagunemine
Sõnavara piirkondlikud variandid on lekseemid,
mis erinevad üksteisest geograafilise
esinemisala poolest. Need ei ole kogu
keeleruumile ühised. Seejuures eristatakse
standardvariante ja regionaalseid variante.
Kirjakeel ei ole kohalike murrete summa. See
on omaette allkeel, mida õpiti ja omandati
varem (veel nt 20. sajandi algul) nagu teist
keelt. Eesti keelel on olemas üks
standardvariant – nn normkirjakeel.
Regionaalsed variandid (1)
Regionaalsed sõnavaralised variandid –
murded ja kohalikud kõnekeelekujud. Sõltuvad
piirkonnast, sotsiaalsest kihist,
kommunikatiivsest situatsioonist ja kõneleja
rollist. Foneetiliste ja morfosüntaktiliste
tunnuste kõrval on olemas ka paikkondlikult
markeeritud sõnavara, mis võimaldab nt
otsustada, missugusest Eesti piirkonnast
kõneleja pärit on. Nt saared, Võru- ja Setumaa,
Kirde-Eesti.
Regionaalsed variandid (2)
Tänapäeval tegeldakse maailmas üha enam
linnakeelte uurimisega. Eri linnades on kasutusel
teatud määral erinevad kõnekeelekujud, mis erinevad
nt maapiirkondades kõneldud keelest. Linnakeeled
kui murrete ja kirjakeele sulamid. Regionaalsed
kõnekeelekujud näitavad paikkondlike dialektide
lähedust või kaugust. Eestis nt vastandub kõige
selgemalt Põhja- ja Lõuna-Eesti keelekuju.
Lõunaeesti regionaalsed keelekujud on tugevamalt
murdelise varjundiga. Ka linnakeeltesse võetakse üle
murdelisi lekseeme, kuid selle kõrval on olemas ka
linnade erisõnavara (vähemalt võib seda eeldada
suuremate linnade nagu Tartu ja Tallinna puhul).
Sõnavara sotsiaalne markeering
Sotsiaalsed faktorid mõjutavad sõnavara.
Lingvistilise kategooria nimetusena
tähistab seda termin sotsiaalne variant.
Selle all, mida nimetatakse eesti keeleks,
tuleb mõista erinevaid keelekasutusvorme,
mida on võimalik kirjeldada kui teatud
spetsiifiliste tunnuste summat. Need
tunnused jagunevad eri keeletasandite
vahel.
Earühmade sõnavara (1)
Võib vahet teha eri vanusegruppide keele vahel: lastekeel
(alates esimestest sõnadest kuni eelkoolieani), õpilaste
ja noortekeel (hõlmab ka üliõpilaste keelt). Selle
kihistuse raskuspunkt on teatud kindlatel funktsionaalsemantilistel valdkondadel, eriti palju on väärtustavaid
sõnu ja isiku- või rühmasõnu. See on kiiresti muutuv ja
regionaalselt erinev sõnavara, mida iseloomustavad
tüüpiliselt loov suhtumine standardsõnavarasse (selle
mugandamine tähendusvariante lisades); rohke
vulgarismide ja tabusõnade, madalkeelsuse kasutamine;
uute intensiivistavate adverbide või adjektiivide
kasutamine (cool, mega-cool, äge, mõnna);
interjektsioonide ja emotsionaalsete sõnade eelistamine
(täiega, vingelt); originaalsete tervitusvormelite
kasutamine (tšauki, jou) ja sõnamängud.
Earühmade sõnavara (2)
• Järgmine eristuv rühm on töötavate
täiskasvanute keel (heterogeenne),
sellele järgneb seenioride e vanurite
keel. Viimast iseloomustab vananenud
sõnavara sage kasutus (Eestis ka
murdejooned, nt eila, õhta, praegalt, pliita),
parem fraseoloogia tundmine ja
kasutamine, arenenud semantiline
kompetents.
Habituaalne sõnavara
Omaette valdkonnana sotsiaalselt markeeritud sõnavara
all võib rääkida habituaalsest e harjumuspärasest
sõnavarast. Habituaalse sotsiolekti moodustavad
püsivalt kokku kuuluva kasutajaskonnaga
ühiskonnagrupid. Selle sees tuleb arvestada sooliste
ja staatuslike iseärasustega. Nt prototüüpset
naistesõnavara iseloomustatakse järgmiste
tunnustega: sagedasem pehmendavate partiklite,
adverbide või modaalverbide kasutamine; vähesem
vulgarismide kasutamine; sagedasem abisõnade
kasutamine. Pintsaklipslaste (yuppie’de) sõnavara
(bürokraatiakeel), nt tänasel päeval, antud
valdkonnas, võtmefiguurid, jätkusuutlikkus.
Ajutine sõnavara, erialasõnavara
Ajutised sotsiolektid esinevad lühiajaliselt teatud hobi või
muu vaba aja veetmise vormi alusel moodustuva grupi
piires. Siia kuuluvad ka ametikeeled. Enamiku
erialakeelte puhul saab rääkida teooriakeelest,
ametikeelest ja erialasest üldkeelest. Erialakeele
keskmes on terminid, mis on ideaaljuhul täpselt
defineeritud, kindlad ja ühetähenduslikud. Nad on osa
terminoloogiasüsteemist ja alluvad normimisele.
Terminid määratletakse definitsioonidega, mille puhul
eristatakse loogika- ja teadusteoorias kaht
definitsiooniliiki: nominaal- ja reaaldefinitsioone.
Nominaaldefinitsioonides ühendatakse ja
määratletakse tähendused sünonüümide või
sünonüümsete väljendite abil. Reaaldefinitsioonides
lähtutakse konkreetsest denotaadist ja püütakse
kirjelduses hõlmata sellest olulisimat.
Erialasõnavara
Kuna erialakeeled jagunevad kihtidesse
kommunikatsioonivaldkonna, eriala (uurimine,
õpetus, amet vm), meediumi (suuline või
kirjalik) ja tekstiliigi järgi, jagunevad nii ka
erialasõnad. Terminite kõrval on seetõttu
olemas veel pooltermineid (mis pole nii täpselt
defineeritud kui terminid) ja erialažargonisme,
nn „töösõnu”, millele ei esitata täpsuse nõuet.
Kordamiseks
•
•
•
•
1. Miks laenatakse sõnu teistest keeltest?
2. Mis eristab laensõnu võõrsõnadest?
3. Iseloomustage tõlkelaenude kaht liiki.
4. Mida tähendab regionaalne markeering
sõnavaras?
• 5. Missuguste earühmade sõnavara erineb
teistest kõige markantsemalt?