Transcript Sõnavara uurimise eesmärgid ja meetodid. Lühiülevaade eesti

Sõnavara uurimise eesmärgid ja meetodid.
Lühiülevaade eesti leksikoloogiast.
Diakrooniline ja sünkrooniline
sõnavarauurimine.
Külli Habicht
1. loeng
Leksikoloogia uurimisobjekt ja
ülesanded
Leksikoloogia e sõnavaraõpetus on
keeleteaduse haru, mis keskendub keele
ühe põhikomponendi, leksika e sõnavara
uurimisele. Termin on pärit kreeka keelest,
kus
• lexikos (kreeka) – ‘sõnasse puutuv,
sõnaga seotud’
• logos (lad) – ‘õpetus’
Üld- ja erileksikoloogia
• Eri keelte sõnavara üldisi seaduspärasusi uurib
üldleksikoloogia, mis käsitleb universaale ja sõnavara
uurimise teoreetilisi põhiprintsiipe, selgitades välja, mis on
keeltele sõnavarasse puutuvalt universaalselt omane.
Nt kõikides keeltes on olemas ühelt poolt teatud hulk morfeeme
ja teisalt kokkulepped, mis määravad selle, kuidas
morfeemid annavad sisuliselt mõttekaid kombinatsioone,
nagu nt tuletised, liitsõnad, fraasid ja laused. Teiseks
universaaliks on peetud sõnade binaarset struktuuri ja
interpreteerimise võimalust, nt maailmaajalooline = maailma +
ajalooline; maailma = maa + ilma; ajalooline = aja + looline;
looline = loo + -line.
• Ühe keele sõnavara iseärasusi käsitleb erileksikoloogia. See
on enamasti sünkrooniline, tänapäeva keele uurimisele
suunatud.
Ajalooline leksikoloogia
• Ajalooline leksikoloogia, mida
nimetatakse ka etümoloogiaks, uurib
sõnavara ajalugu, sõnade päritolu. See
võib käsitleda teatud minevikuperioodi
sõnavara (nt 16. sajand) või sõnade
pikaajalist ajaloolist arengut, pidades
silmas nii nende vormilist kui ka sisulist
külge.
Strukturaalne leksikoloogia
• Tegeleb lekseemide struktuuri uurimisega
(semeemkoostis), nt lõua+pool/ik ‘jutukas
inimene’. Uurib ka denotatsiooni ehk lekseemide
viitesuhteid ümbritseva maailma objektidega.
• Teisalt uurib lekseemide kombineerumise
võimalusi ja suuremaid struktuure (nt
sõnapered, sõnaväljad, paradigmaatilised
seosed sõnade vahel ehk lekseemi suhted sama
mõistesüsteemi muude üksustega).
Kognitiivne leksikoloogia
• Kognitiivne leksikoloogia kirjeldab
sõnade seostamist ja säilitamist ajus. See
tegeleb nn mentaalse leksikoni struktuuri
väljaselgitamisega ning uurib
sõnatuvastus- ja sõnaloomeprotsesse.
Olulisel kohal on leksikaalsed esitused e
sõnatähenduste esitamine eri
mõistesüsteemides. Mõistekategooriad
kujunevad pigem prototüüpide kui
selgepiiriliste klasside alusel.
Leksikoloogia uurimisobjekt
• Leksikoloogia uurimisobjektiks on erinevad
leksikaalsed üksused: leksikaalsed
morfeemid, leksikaalsed sõnad,
fraseoloogilised üksused. Uurimise keskmes
on siiski leksikaalsed sõnad e lekseemid
(lekseem = kokkukuuluvate sõnavormide
kogum).
Nt eesti keele sõnavormid metsa, metsas,
metsast, metsani esindavad sama lekseemi.
Lekseemideks loetakse ka püsiühendeid
(idioomid, fraseologismid), nt aia taha minema
‘ebaõnnestuma’.
Sõnavara uurimise põhiüksus:
lekseem
Lekseem võib olla morfoloogiliselt lihtne (mets),
tuletatud (mets+lane), liitne (mets+kass) või
mitmest sõnast koosnev (metsa minema
’ebaõnnestuma’). Igasse lekseemi kuulub
tähenduskomponent, s.t vähemalt üks
semeem, keele tähendussüsteemi üksus, mis
osutab reaalse maailma entiteetidele
(olemitele) e referentidele.
Mitmetähenduslikkuse e polüseemia korral
kuulub ühte lekseemi rohkem tähendusüksusi
e semeeme.
Leksikoloogia alldistsipliinid (1)
Leksikoloogia jaguneb üksteisega seotud
alldistsipliinideks:
• Sõnavarateadus tegeleb keele sõnavara
süstemaatilise iseloomustamisega, s.t on
leksikoloogia e sõnavaraõpetuse
sünonüüm. Kitsamas mõttes tegeleb see
sõnavara semiootiliste, grammatiliste,
kognitiivsete, sotsiolingvistiliste ja
strukturaalsete aspektidega.
Leksikoloogia alldistsipliinid (2)
• Sõnamoodustus tegeleb sõnatuletuse ja
-liitmisega, uurides sõnade leksikaalseid
koostisosi ja nende liitumise
seaduspärasusi. Seda tähistatakse
mõnikord terminiga sõnasüntaks, millel on
keelespetsiifilised iseärasused. Nt eesti
liitsõnades on põhisõnaks järelkomponent,
liitsõna viimane osis, nt tugi+tool,
püsi+taim.
Leksikoloogia alldistsipliinid (3)
• Leksikaalne semantika tegeleb lekseemide
tähenduste uurimisega, täpsemalt nende
keelespetsiifilise sisu ja selle uurimise metoodika
väljaselgitamisega. Teoreetilises plaanis jaguneb see
lause- ja tekstisemantikaks, kuna sõna
funktsioneerib alati konkreetses kontekstis. Nt
jooma on polüseemiline (mitmetähenduslik) sõna, sest
võib sõltuvalt lausekontekstist tähistada:
- ’mingit vedelikku manustama ja alla neelama’
(tavatähendus);
- ’pidevalt alkohoolseid jooke tarvitama’ (tähenduse
konkretiseerumine, kitsenemine)
Lähenemismeetodid: onomasioloogiline ja
semasioloogiline meetod
• Leksikaalses semantikas eristatakse semasioloogilist
ja onomasioloogilist lähenemisviisi. Semasioloogiline
lähenemisviis lähtub tähenduse uurimisel keelemärgi
vormipoolest ja küsib tähenduse järele. Nt mida
tähendavad sõnad hädaabi, esmaabi või kiirabi eesti
keeles? Onomasioloogiline lähenemine lähtub
denotaadist (referendist) e mõistest ja uurib, missugused
keelemärgid on selle tähistamiseks kasutusel.
Onomasioloogiline lähenemine küsib nimetuste,
tähistuse järele. Nt kuidas nimetatakse eesti keeles
koera? (koer, peni, aua, krants, klähvits, tarevalvur,
majalukk jt).
Leksikoloogia olulisemad
naaberdistsipliinid
• Morfoloogia – vormiõpetus, grammatika
valdkond, mis uurib grammatilisi vorme; õpetus
sõnade grammatilistest koostisosadest.
Mõttekas on vahet teha muutemorfoloogia ja
sõnamoodustusmorfoloogia vahel.
• Leksikograafia – tihedalt leksikoloogiaga
seotud uurimisvaldkond, mis kasutab
leksikoloogia uurimistulemusi ja on arenenud
seoses leksikoloogia arenguga. Kitsamas mõttes
tähendab see õpetust sõnaraamatute
koostamisest ning laiemas mõttes
sõnaraamatutöö teooriat ja praktikat.
Leksikoloogia ja leksikograafia
seos
• Sõnaraamatute koostamine ja
leksikoloogiline süvauurimus on tihedalt
seotud: mõlemad kasutavad vastastikku
üksteise uurimistulemusi.
• ARUTLEMISEKS: Põhjendage seda
seost!
Eesti leksikoloogia algus (1)
• Eesti leksikoloogia teaduslikuks alguseks võib lugeda
19. sajandi algust, mil ilmus J. H. Rosenplänteri
toimetatud teaduslik ajakiri „Beiträge zur genauern
Kenntniss der ehstnischen Sprache” (1813–32). Tollal
tegutses ka oma aja parim sõnavaratundja O. W.
Masing, kelle „Ma-rahwa Näddala-Leht” tõi eesti
kirjakeelde hulgaliselt uusi sõnu.
• 19. sajandi leksikoloogiatöö tähendas peamiselt sõnade
(väljendite) kogumist ja publitseerimist. Sajandi
lõpupoole hakati looma uusi eesti sõnu (Ado Grenzstein,
Karl August Hermann), tegeldi teadlikult laenamise ja
sõnamoodustusega.
Eesti leksikograafia algus (2)
• Esimesed trükis ilmunud sõnavarakäsitlused
sisaldusid juba vanimates grammatikates
(Heinrich Stahl 1637, Johannes Gutslaff 1648;
Heinrich Göseken 1660).
• Suurimad leksikograafilised allikad enne F. J.
Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatut (1869)
olid 18. sajandi alguskümnenditest pärinev
Salomo Heinrich Vestringi eesti-saksa
sõnaraamat (umbes 7000 märksõna) ning
August Wilhelm Hupeli sõnaraamat (I osa 1780,
II osa 1818).
Eesti leksikoloogia areng
• 19. sajandi tippteos: F. J. Wiedemanni
akadeemiline eesti-saksa sõnaraamat. See
tähendas uut kvaliteeti Eesti leksikoloogias nii oma
mahu (50 000 märksõna) kui ka teadusliku
läbitöötatuse poolest. Sisaldab eri murdevariante,
liitsõnu, juhumoodustisi, juhulaene, oskussõnu,
nimesid, fraseoloogiat jm. Sõnade tähendusi
selgitatakse saksa keele abil. Täiendatud ja
parandatud 2. trükk (1893) sisaldab juba umbes
60 000 märksõna. (Vt käsileht näitega!)
• Wiedemanni sõnaraamat oli kuni 1994. aastani, mil
hakkas ilmuma „Eesti murrete sõnaraamat”, kõige
täielikum trükis ilmunud murdesõnavara kogu.
Ülevaade eesti leksikoloogiast
• 20. sajandil mahukate akadeemiliste (teaduslike)
sõnaraamatute koostamine. Teaduslik sõnaraamat
annab uurija käsutusse kogu leksikaalse materjali,
nt murdesõnaraamatut saab kasutada
etümologiseerimisel. Julius Mägiste pooleli jäänud
etümoloogiasõnaraamat võimaldab uurida
keeleajalugu. Andrus Saareste kapitaalse mõistelise
sõnaraamatu ja „Eesti kirjakeele
seletussõnaraamatu” põhjal on võimalik uurida
sõnatähendusi. Keeleuurimuslikku baasmaterjali
pakub keelekorraldussõnaraamat „ÕS 2006”.
Eesti leksikoloogia tippteosed
• Andrus Saareste “Eesti keele mõisteline sõnaraamat” I –
IV + indeks (1979). Stockholm: Vaba Eesti, 1958.
• Julius Mägiste “Estnisches etymologisches Wörterbuch”
I – XII. Helsinki: Finnisch-Ugrische Gesellschaft, 2000.
• “Eesti keele seletav sõnaraamat” 1–6. Tallinn: Eesti
Keele Sihtasutus, 2009. Selle sõnaraamatu
elektrooniline versioon moodustab eesti keele
leksikaalse andmebaasi põhialuse, millele saavad
toetuda eri tüüpi sõnaraamatud
(http://www.eki.ee/dict.ekss/)
• “Eesti murrete sõnaraamat” I–V (ilmunud m-täheni).
Tallinn: Eesti Keele Instituut, 1994–2009.
• “Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006”. Tallinn: Eesti
Keele Sihtasutus, 2006. (http://www.eki.ee/dict/qs2006/)
Eesti leksikoloogia hetkeseis (1)
• On veel uurimata valdkondi. Puuduvad
suuremad sõnavarateaduslikud
koondkäsitlused. Olemas on „Eesti keele
käsiraamatu” leksikoloogiapeatükk (ca 100
lk). Uurimist vääriks polüseemianähtused,
uuemad laensõnad, eri allkeelte sõnavara
(nt Interneti-keele sõnavara, õpilas- ja
üliõpilasslängi muutumine ajas).
Eesti leksikoloogia hetkeseis (2)
• Eesti keele uuemat laensõnavara (põhiliselt inglise
laene) on mõnevõrra uuritud, puuduvad suured
kirjakeele laenude (vene, rootsi, saksa, inglise jt)
koondkäsitlused. Ka leksikaalset homonüümiat on vähe
uuritud. Polüseemiat on mõnevõrra puudutatud
kognitiivsetes uurimustes (seoses metafoori ja
metonüümia küsimuste ning põhisõnavaraga). Sõnavara
tähenduspoole uurimises on tugevasti esile kerkinud
kognitivistlik lähenemine: grammatikat (süntaktilisi
struktuure) ja tähendust (semantilisi rolle) vaadeldakse
üheskoos. Sõnavarakihtide uurimises ja kontrastiivses
leksikoloogias rakendatakse traditsioonilist deskriptiivset
meetodit. Sõnamoodustuse leksikaalsest poolest on
uuritud omasõnu, vähe on tegeldud võõrsõnatuletusega
eesti keeles.
Leksikoloogiatöö tulevik
• Eesti keele leksikaalne andmebaas
vajab pidevat keeletehnoloogilist ja
arvutileksikoloogilist hooldamist ja
arendamist. Põhiküsimus on elektroonilise
keelevara (keeleressursside)
analüüsimehhanismide väljatöötamine.
• Eestis on tugev leksikograafiatraditsioon.
Kaks põhilist uurimiskeskust: Eesti Keele
Instituut ja Tartu Ülikool.
Näiteid viimase kümnendi
leksikoloogilistest uurimustest
• Margit Langemets “Nimisõna süstemaatiline
polüseemia eesti keeles ja selle esitus eesti
keelevaras” (2009)
• Renate Pajusalu “Sõna ja tähendus” (2009)
• Renate Pajusalu, Ilona Tragel, Ann Veismann, Maigi
Vija “Tuumsõnade semantikat ja pragmaatikat” (2004)
• Huno Rätsep. “Sõnaloo raamat” (2002)
• Kristel Ress, Valve-Liivi Kingisepp – valmimas
Heinrich Gösekeni (1660) sõnaraamat (2010)
• Vana kirjakeele töörühma koostatud sõnastikud (G.
Müller, J. Rossihnius, pooleli H. Stahl)
Diakrooniline ja sünkrooniline
leksikoloogia
• Diakrooniline leksikoloogia jälgib keele
sõnavara kujunemist pikema aja jooksul,
kaasates ka sõnavara päritolu uurimise
(genuiinne e algupärane sõnavara vs
laensõnavara). Viimane jagatakse
omakorda laenuandja keele, laenamise
aja ja viisi (suuline, kirjalik) järgi.
Diakrooniline ja sünkrooniline
leksikoloogia (2)
• Eesti keele sõnavara on põhjalikumalt
uuritud just diakroonilisest aspektist.
Oluline oli sellealases uurimistöös
võrdleva-ajaloolise meetodi mõju. Selle
meetodi tõi Eestisse Mihkel Veske, hiljem
rakendasid seda nt Karl August Hermann,
Julius Mägiste, Paul Ariste, Paul Alvre, TÜ
vana kirjakeele töörühm jt.
Diakrooniline ja sünkrooniline
leksikoloogia (3)
• Sünkrooniline leksikoloogia tegeleb uurimise ajal
keeles olemas olevate sõnade analüüsimisega.
On piiratud lühema ajaetapiga. Analüüsitakse
sõnavara koosseisu, uusi laensõnu, sõnade
tähendusi. Nt tuumsõnad (Pajusalu, Tragel,
Veismann, Vija 2004), värvi- ja maitsesõnad
(Sutrop 1995, 2000; 1998), emotsioonisõnavara
(Vainik 2004), isiksuseomaduste sõnavara (Orav
2006), ruumisõnad (Veismann 2009).
Keele sõnavara muutuvus
Keele sõnavaraline koosseis muutub pidevalt. Seetõttu on
keele sõnavara suurust raske täpselt hinnata. Sõnavara
täieneb neologismide e uudissõnade arvel. Samal ajal
on keeles olemas aktiivsest kasutusest
kadumas/kadunud sõnu, arhaisme. Eri tüüpi
sõnaraamatud fikseerivad teatud liiki sõnade hulga
keeles. Nt eesti keele viimases
õigekeelsussõnaraamatus on ligikaudu 130 000 sõna. F.
J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatu 2. trükk
sisaldas 60 000 sõna. Soome keele “Nykysuomen
sanakirja” sisaldab aga 201 000 sõna, inglise keele
tuntud Websteri sõnaraamat aga üle 600 000 sõna.
Sõnavara ajateljel
Sõnavara ajalist arengut kirjeldades
räägitakse tänapäevases leksikoloogias
ühelt poolt arhaismidest – need on
vananenud sõnad, mida tänapäeval
keeles ei kasutata. Arhaismid
eksisteerivad sõnavara perifeeriaalal.
Arhaismide tekkeks on erinevaid
põhjuseid:
Arhaismid (1)
• Sõnad vananevad, kuna nendega
tähistatu kaob kasutuselt (nt pidal,
kolhoos, viisaastak, komnoor, drops);
• sünonüümid (sageli ilmekamad,
kujundlikumad või omakeelsemad) võivad
sõna kasutuselt kõrvale tõrjuda, nt
pannine ’patune’, penisitt ’väävel’,
raamatunahk ’paber’, Saksamaa kukk
‘kalkun’;
Arhaismid (2)
• polüseemilistes sõnades võib vananeda
vaid üks semeem, samal ajal kui teised
säilivad keeles edasi, nt ehitus ’ehe’,
kadumine ’kahetsemine’, katsuma
’vaatama; kogema’, pioneer ‘teerajaja;
noorsooorganisatsiooni liige’;
Arhaismid (3)
• vananeda võivad ka formatiivid ja
grammatilised vormid, nt ikeks ’ikka’, eks
‘kas ei’, veelaks ‘kas veel’, mistap
‘mistõttu ju’, iganes (-nsa
possessiivsufiks);
• vananeda võivad sõnamoodustusstruktuurid, nt higima ’higistama’, hoidus
’hoidmine, kaitse’, mardaline ’mardikas’.
Sõnavara ajaline markeering
Eesti keele sõnavara hulk suureneb
pidevalt. Uued sõnad on kas uustuletised
või laenud teistest keeltest. Täiesti uusi
juurmorfeeme, nn tehissõnu, lisandub
tänapäeval ülimalt vähe (nt raal ‘arvuti’,
vandel ‘elevandiluu’).
Neologismid (1)
Arhaismidele vastanduvad neologismid e
uudiskeelendid, mis on hiljuti käibele tulnud
või alles soovitusstaadiumis keelendid või ka
olemasoleva keelendi kasutusjuhud uues
tähenduses. Neologismid võivad tähistada uusi
mõisteid (nt turvavärav, riiulifirma, laserplaat,
seinatennis) või tulla mõne keeles juba olemas
oleva keelendi asemele või kõrvale (nt
mestima, spaa, lõimima) jpt.
Neologismid (2)
• Okasionaalsed e juhuneologismid – vaid
ühe korra (ühes allikas) esinevad sõnad, mis
on loodud ühes konkreetses
kommunikatsioonisituatsioonis ja pärast seda
enam kasutust ei leia. See võib toimuda
hetkelise nimetamislünga täitmise vajadusest
või teadlikust ekspressiivsuse suurendamise
vajadusest (nt tuksterjer segaverelise koera
tähenduses).
Neologismid (3)
• Moeneologismid – tekivad teatud ajahetkel,
mil neid ka intensiivselt kasutatakse, kuid nad
ei leia teed tuumsõnavarasse. Pärast
ekspressiivsuse nõrgenemist asendatakse
need uute moesõnadega. Tänapäeval nt (ehk
reklaamikeele mõjul) liialdatakse võimendavate
eesliidetega, nt mega-, super-, ekstra-, hüper-;
populaarsed on laia tähendusega adverbid, nt
põhimõtteliselt, oluliselt, suhteliselt, praktiliselt,
tegelikult.
Neologismid (4)
• Ajutised neologismid – need on uudissõnad,
mis leiavad tee teatud kitsa grupi sõnavarasse.
Aja jooksul saavad need üldiseks, kaotavad
uudsuse ja hakkavad täiendama sõnavara.
Praegu masu < majandussurutis.
• Sõnade kadumist keelest on väga vähe
uuritud. Sõnu peetakse keelest taandunuks,
kui üldkeele sõnaraamatud neid enam ei esita.
Nt porikuu oktoobri tähenduses (Rooma
kalendrinimed tunginud kogu Euroopa kultuuri,
oma vanad nimed taandunud); kõhnret
‘paharet, vanakuri’ (puudub ÕS 2006-s).
Vananenud sõnad
Vananenud sõnade hulgas tehakse traditsiooniliselt
vahet historismide ja arhaismide vahel. Historismid
tähistavad denotaate, mida tänapäeval enam
olemas ei ole (võivad küll esineda nt muuseumieksponaatidena), nt vart ’ühest puust
rehepeksuvahend’, koot ’endisaegne rehepeksuriist’,
ruhi ’küna; puutüvest õõnestatud lootsik’. Historisme
kasutatakse siis, kui viidatakse ajaloolistele
denotaatidele. Arhaismid on sõnad, mille denotaadi
tähistamiseks on olemas uued tähistusvõimalused. Nt
hüüs ’varandus’, viss ’kindel’, uur ‘kell’, trotuaar
‘kõnnitee’.
Kordamiseks
• 1. Millega tegeleb leksikoloogia? Põhiüksused,
uurimisvaldkonnad.
• 2. Kuidas on sõna tähendus seotud kontekstiga?
• 3. Sõnastage onomasioloogilise ja
semasioloogilise lähenemisviisi erinevus.
• 4. Nimetage eesti vanema leksikograafia
tippteos ja iseloomustage selle sisu (vt käsileht).
• 5. Mis on arhaismid ja neologismid ning kuidas
need keelde tekivad?