Väljarändamise problemaatika kodumaa ajakirjanduses Anni Marie Kunder Juhendaja professor Jüri Viikberg Uuritavad ajalehed Eesti Postimees 1880–1885 6 aastakäiku 311 numbrit Ilmus tavaliselt kord nädalas Kuni 1880.
Download ReportTranscript Väljarändamise problemaatika kodumaa ajakirjanduses Anni Marie Kunder Juhendaja professor Jüri Viikberg Uuritavad ajalehed Eesti Postimees 1880–1885 6 aastakäiku 311 numbrit Ilmus tavaliselt kord nädalas Kuni 1880.
Väljarändamise problemaatika kodumaa ajakirjanduses Anni Marie Kunder Juhendaja professor Jüri Viikberg Uuritavad ajalehed Eesti Postimees 1880–1885 6 aastakäiku 311 numbrit Ilmus tavaliselt kord nädalas Kuni 1880. aastani k.a oli toimetaja J. V. Jannsen, 1881. aastal toimetas lehte A. Grenzstein, 1882. aastast peamiselt K. A. Hermann Olevik 1881–1885 4 aastakäiku 209 numbrit Ilmus kord nädalas Toimetaja A. Grenzstein Sihtkohad aastatel 1880–1885 Rännati peamiselt Suhhumi, Samaarasse ja Saraatovi, jätkus väljaränne Krimmi poolsaarel olevatesse eesti asundustesse Simferopoli, Sevastopoli ja Kertši kreisi. Populaarsed paigad olid ka Pihkva ja Peterburi kubermang Teadmised väljarännumaast Informatsiooni saadi peamiselt teiste väljarännanute saadetud kirjadest, hiljem ka toimetuse artiklitest Teadmised väljarännumaast olid puudulikud, ei teatud seda, kus üks või teine sihtpunkt asub, kuidas seal maad osta ning raha teenida Uudised väljarännanutest Väljarändajate seas oli nii rikkaid peremehi kui ka vaeseid moonakaid, saunamehi ja väikemaapidajaid, seetõttu varieerus artiklite sisu päris palju Kirjutatakse inimestest, kes on oma maadega väga rahul, palju kiidetakse eestlaste usinust ja töökust, tänu millele nad kohalikest paremal järjel on Seevastu mitmes numbris kirjutatakse nn külma tõppe nakatunud ja surnud inimestest Palju on artikleid õnnetutest inimestest, kes kodumaa raske elu eest pagesid, kuid pidid koju tagasi pöörduma või võõral maal viletsuses elama „Nädalat neli tagasi läksiwad kolm Tähtwere meest Suhhumi õnne maad taga otsima. Nüüd on üks otsimisest wäsinud juba kodu tagasi jõudnud; kahest tõisest olla sedasama oodata. Kui tõsi peaks olema, et nad pärale jõudsiwad, siis on tagasi tulija jutu järele säälne maa liiwane ja lage, ilma metsa ja majadeta, inimsed külmas tõwes maas, tõised puusärgis. See teinud paradisi meeste meelest koledaks surmaoruks. Ei siis läbenud mehed kauem kui kaks päewa õnne ilmas wiibida, tulnud kui tagasi. Üks on otsaga kodus, tõiste kukur jäänud nii kergeks, et ei suutnud mehi koju tuua. Peawad siis weel tarwilikku reisiraha teenima hakkama, mida enne ette waatamata wälja andsiwad.“ (Olevik 13/1885: 1) Väljarändamisteemaliste artiklite liigitus Artiklid võib üldiselt jagada kolmeks: 1) Maad kiitvad, lausa muinasjutulised artiklid 2) Maad äärmuseni laitvad artiklid 3) Artiklid, kus piirkonda iseloomustati neutraalselt, tuues välja selle head ja halvad omadused “Maa oli ärarääkimata kena. Kõik sugu lõune maa wilja puud kaswasiwad iseenesest metsades. .. Sõnajalad kaswid kui metsad, et kui mees hobusega sisse sõitis, ta wälja ei paistnud. Maa on künkalik ehk mägine ilusa nõrgewa, puhta weehallikatega täidetud, kaswatab kõiki sugu wilja wägewaste, nagu kukurusi... Pää kaswab suuremalt jaolt jala pikuseks ja mehe käewarre jämeduseks; üle selle kaswawad kõiksugu aia ehk kõrge kultuura wiljad. Ka nisud, odrad, kaerad, kapsad, kartohwlid, kaalikad ja nairid.“ (Eesti Postimees 30/1881: 3) „Mõned meie Eesti suguwendadest on Krimmi saart elamiseks palju paremaks arwanud kui meie kallist kodumaad ja niisugused on siis ka hääks arwanud, et meie higi ja waewaga korjatud Eesti Aleksandri kooli raha sinna maaostmiseks pidi saama antud. .. Ta jõudis ka mõne aja pärast sinna kena Krimmi. Aga oh sa paraku, mis palaw sääl oli! Paljad suured lagendikud ja metsa warju wäga wähe, et õppimata inimesel seda wäga raske on ära kannatada ja päälegi maa palju inetum kui meie kodumaa.“ (Olevik 29/1883: 3) “Nüüd on Eestlastel nõuu Luuga linna ühte kooli- ja palwemaja ehitama hakata. Muidu elawad Eestlased siin kaunis madalal hariduse korral. Ajalehti loetakse kaunis arwa.“ (Eesti Postimees 4/1883: 2-3) „Kaugel kallist kodumaa piirist, kaugel tema kohisewast kaasikust ja lehkawaist lilledest asuwad ja elawad siin Eestlased, kes oma isamaa on maha jätnud ja läinud reisima mööda maailma. Suurema jagu neist rändajatest elab Krimmi poolsaarel külades. Aga kahju, et need külad ükstõisest wäga kaugel on. Seie jõudes oliwad nad wäga waeseks jäänud; aga nüüd nad elawad juba hästi. Koolidest on aga wäga suur puudus. Üks õpetaja käib meil kuus korra kirikus, loeb seal lauluraamatust ewangeliumi ja epistli ära, räägib wahest ka pääst, ning seega on jumalateenistus lõpetatud.“ (Eesti Postimees 32/ 1881: 3) Väljarändajatesse suhtumine Ajakirjanduse suhtumine väljarändamisse oli valdavalt negatiivne, kuid Oleviku ja Eesti Postimehe seisukohtades oli väikesi erinevusi Tauniti kodumaast kaugele rändamist „Tuletame omalt poolt meelde, et need, kes wälja rännata tahawad, seda hästi ettewaatlikult teeksiwad. Kaugele maale wäljarändamist ei wõi meie milgi kombel hääks kiita. Parem on juba, kui wäljarändajad lähematesse Wene maa kubermangudesse lähewad. Peterburi ja Pihkwa kubermangus on harimata maad weel küllalt.“ (Eesti Postimees 41/1883: 3) Oleviku ja Eesti Postimehe erinevus • Suurim erinevus väljendus selles, et Eesti Postimehe toimetus ootas väljarändajaid koju tagasi. Oleviku toimetus oli vastupidisel arvamusel: tunnistati, et neid, kes väljarändamise kasuks otsustavad, pole kodumaal vajagi • „Teie Eesti rahwa liikmed, kes teie sugurahwast ja isamaast olete lahkunud kas meele poolest ehk muidu, tulge jälle tagasi! Wõtke osa oma sugurahwa ja isamaa olust ja elust. Aidake hoolt kanda, et kõik, mis hää, ilus, kallis, armas, lõbus, mõnus on, Eestlaste maal ja Eestlaste seas edeneks ja kosuks! Ärge häbenege iialgi endid Eestlaseks tunnistada! See on meie südamlik soov.“ (Eesti Postimees 7/1884: 1) • „Ehk jääte teie uuel kohal elama, siis ei ole meie teie wastu kaugeltki kadedad: meie kodumaal saab iga aasta suur arv noori töölisi täisealiseks, kes teie aseme paremini ära täidavad, kui teil see võimalik oli. .. Seda kodumaa armastus kindlasti kodumaa külge ei seo, kes oma hooletuma ehk lahtise eluga kodumaal päätoidust ei saa – rännaku ta wälja! .. Aga seda ärgu arwaku keegi wäljarändaja, et kodumaal asja oleks teda taga nutta. .. Meie kodumaa wõib kümne mõistliku inimesega õnnelikum olla kui kümne tuhande mõistmatuga.“ (Olevik 15/1885: 1) Oleviku ja Eesti Postimehe erinevus 2 • • • Teiseks erinevuseks võib pidada seda, et ka Eesti Postimehe arvates oli eestlaste väljaränne mõnes mõttes hea, kuid teistel põhjustel. 1882. aasta juhtkirjas kirjutab K. A. Hermann Pihkva ja Peterburi kubermangu kohta, et „need kubermangud saawad peagi suurt osa Eestlaste maaks“. Toimetaja lisas, et „kui aga ühe rahwa seast inimesi wälja rändawad paremat ja odawamat elukohta otsima, siis ei ole see sugugi suremise märk, waid see näitab rahwa suuremaks saamist ja elujõudu.“ Sama aasta 7. numbris kirjutati Peterburi kubermangu rändamise kohta, et „asub sinna weel rohkem Eestlasi elama, kui sääl juba on, siis saawad ka koolid paremale järjele ja Eestlaste elu sääl üleüldse paremale korrale“. 1884. aasta Oleviku juhtkirjas on väljarändamise kohta öeldud, et „see nõrgestab kodumaad ja saadab mitmed wäljarändajad õnnetuse sisse“. Väljarändamist osaliseltki pooldavaid artikleid Olevikus ei leidunud. Eesti Postimehe hilisem seisukoht • 1884. aasta 9. numbri juhtkirjas „Wäljarändajatele.“ väljendas K. A. Hermann selgelt ajalehe tollast seisukohta: „Kuda on siis meie arwamine? Kas ta on wäljarändamise poolt wõi wasta? Siin ütleme otsekohe wälja: Meie ei kiida milgi kombel wäljarändamist heaks ja ei ole seda ka iialgi teinud. Meie oleme ikka juba minewal aastal ja enne seda selge sõnaga ütelnud, et need, kellel nõuu on siit maalt ära rännata, hästi ettewaatlikud oleksiwad ja kui wähegi wõimalik on elada, mitte oma kodumaad maha ei jätaks“. Oleviku ja Eesti Postimehe erinevus 3 • • • Nii K. A. Hermann kui ka A. Grenzstein olid enamasti väljarändamise vastu ja kiitsid heaks vaid häda korral lähematesse kubermangudesse rändamise. Sellest hoolimata avaldati Eesti Postimehes rännumehe J. R. Rezoldi kirju, mis Suhhumit kiitsid ja inimesi sinna meelitasid. Oleviku 1884. aasta 6. numbris kirjutas A. Grenzstein Rezoldi kohta, et „meil ei olnud selle kiituse wastu usaldust ja ei wõinud oma suguwendi nii sugusele reisile kihutada lasta. Suchumi elanikkudele wõiwad Rezoldi kirjad kasu saata: aga meie ei taha hää meelega ühtki kodumaa Eestlast Kaukaasia orgude hääks ohwerdada“. Juba Oleviku esimeses numbris avaldus selgelt toimetuse seisukoht selles, milliseid kirju taheti avaldada: „Igaüht, kes waewaks wõtab, meile oma ligikonnast ühest wõi tõisest asjast kirjutada, palume meie, et ta wõimalikult tõe põhja pääl oma sõnumiku üles paneks, et kõik ajalehelised „eksitused“ ja igawad „õiendused“ meist kaugele saaksiwad“ (Olevik 1/1881: 2). Väljarändamisteemalistele artiklitele iseloomulikud väljendid Väljendid, mida ajalehed kodumaalt kaugele rännanud inimeste ja nende sihtpunktide kohta kasutasid, näitavad selgelt iroonilist suhtumist: Suhhumit kutsuti „õnnemaaks“, „õnnelaks“, „paradiisiks“, „õnne ilmaks“. Väljarändajaid süüdistati kodumaale selja pööramises, kirjutati, et „mõned wäljarändajad tõttasiwad endale uut isamaad otsima“ (Olevik 46/1884: 2) Kirjutati „suurest wäljarändamise õhinast“, „rändamise tuhinast“, „wäljarändamise tuhinast“, „wäljarändamise lustist“, „wäljarändamise himust“, väljarändamisest kui haigusest. Suhhumist kirjutati kui „surma suust“ ja „surma orust“ Kirjutatakse Suhhumis ise suhu kukkuvatest viinamarjadest, kroonu antavast loomakarjast, soojast maast, kus võib lageda taeva all magada, ning metsades kasvavatest pangesuurustest marjadest „Triku-Peedu koguni hale lugu Suhhum-Kalees“ „Selle kalli kaardi najal / Mõõdan endal hingemaa / Ning siis SuhhumKalee rajal / Elan ilma mureta. / Ei siis enam ajawiitu — / Jäägu kord weel hooletus. / Tõttan mõõtma nurme, niitu — / Oh mu kallis Kaukasus! / Sellest suurest nurmenukast / Wõtan endal põllukse / Ja sest kenast metsatukast / Mõõdan osa omale. / Et mu jalg ei wiltu wääraks / Kaukasuse kaljula, / Et ma sihid õigeks määraks: / Seon jalgu kammitsa. / Wõtan kokku wiimse sammu, / Sirge saagu sihile! / Ajan õige pika sammu — / See toob suurust platsile! / Suhhum!! Olgu sind weel maa päält! / Kallis nina kadunud! / Olgu sinu roikad raa päält! / Kes neid siia ladunud! / Nüüd mul käes kurwad päewad / Uues kodus koledast: / Kõik mu paisund nina näewad, / Ei mul rõõmu pole tast. / Oh! Mu lootus lusti mängis/ Ahwatles mind reisile: / Nüüd ma põen wõõras sängis — / Nina tõuseb taewasse.“ (Olevik 9/1885: 3) Soovitused väljarännata tahtjaile Manitseti inimesi enne teele asumist oma tegu põhjalikult kaaluma ja võimalusel ümber mõtlema Soovitati tungivalt enne lahkumist sihtpaigas tuttavaid eestlasi leida ning nendelt võimalikult palju informatsiooni küsida Võimalusel soovitati suure seltskonnaga rännata Soovitati maa kas päriseks osta või pikemaks ajaks rentida Püüti ümber lükata rahva seas levinud valearusaamu. 1884. aasta Eesti Postimehes on öeldud järgmist: „et asja õige leegitsema ajada, selle tarwis walatakse juba rändamisele äratawaid luuletusi walmis, nagu üks jutt, mis mõnele noorele mehele hää kihu taha teeb: et Wene maal ja Samara pool elanikkude seast ei wõetawat mitte kroonuteenistusse mehi!!“ Väljarändamise põhjused ja ettepanekud selle peatamiseks Eesti Postimehe ja Oleviku arvates põhjustas massilist väljarändamist eelkõige maapuudus Ajakirjanduse sõnul rändas välja just vaesem elanikkond, „moonakad, saunamehed ja wäikemaapidajad“ (Olevik 5/1885: 2) Väljarändamise õhutamises süüdistati ka ajakirjandust Konkreetseid ettepanekuid väljarändamise peatamiseks tegi sel perioodil vaid Olevik Tänan tähelepanu eest!