Transcript Eduard Vilde (1865-1933)

Eduard Vilde(1865-1933)
TPL 2014
Elulugu
 Kasvas mõisateenijate peres Muuga
mõisas (jutustus “Minu esimesed
triibulised”).
 Õppis Tallinnas kreiskoolis.
 1883-1905 töötas erinevate
ajalehtede juures (Virulane,
Postimees, Teataja).
 Vilde oli oma elujooksul kaks korda
kodanlikus abielus, millest kummaski
kahjuks lapsi ei sündinud.
Rändur
 Seiklusjanu viis Vilde tihtipeale
kodumaalt eemale ja kokkuvõttes elas
ta ligi 20 aastat oma elust võõrsil. Seda
nii vabatahtlikult kui ka pagulasena.
Laia Euroopa elukogemuse tõttu on
teda nimetatud ka esimeseks tõeliseks
eurooplaseks Eestis.
 Elas väljaspool Eestit, nt 1890-1892
Berliinis, 1896 Moskvas, 1905. aasta
revolutsiooniga seoses paguluses
(1917. aastani) Šveitsis, Soomes,
Saksamaal, USAs, Taanis jne.
 1919-1920 oli diplomaatilises
teenistuses Kopenhaagenis ja Berliinis.
 Kodumaal püsivamalt alates 1923.
aastast.
Eduard Vilde ja Gustav Suits 1919 Kopenhaagenis
Pseudonüümid
 Gronau
 Aidu Raidula
 Tiiu Tasane
 Annus Aiduraidula
 Rein Rihm
 Siim Sarjus
 Vennaksed Praakmanid
 K. Päts
 Europas
 Pavel Pavlovitš Pulemjotov
 Kepivere mõisa perisherra
 Parun Haubold-Mordheim-Schimpfenburg
 Siim Sõnajalg jt.
Looming
 Kirjandusse tuli 1880. aastatel põnevusja naljalugudega.
 Varast Vildet iseloomustab meisterlik
rahvakeel, kaasakiskuv fabuleerimisrõõm.
 Humoristlike lugudega teenis ära NaljaVilde nime (nt „Vigased pruudid“).
 Vilde oli Eestis esimene, kes elataski end
kirjutamisega. Ise on ta seda aega oma
loomingus iseloomustanud novelletis
„Sõber“: Rida on raha - rida on leib. Tee
ridasid, vend!
Looming
 Eduard Vildest sai eesti
kirjanduses kriitilise realismi
algataja, nt romaanid “Külmale
maale” (külaelu kajastav teos) ja
“Raudsed käed” (tööliste ja
linnaelu kujutav teos). Vilde
käsituses ei ole inimene enda elu
kujundaja, vaid olude ohver, tema
saatuse määrab keskkond.
 Peateos on ajalooliste romaanide
triloogia “Mahtra sõda” (esimene
oluline panoraamromaan eesti
kirjanduses), “Kui Anija mehed
Tallinnas käisid” ja “Prohvet
Maltsvet” (1902-1908)
Psühholoogiline romaan
 Püsiväärtislik on psühholoogiline romaan
“Mäeküla piimamees” (1916).
 Teemad: talupoja vastuolud mõisnikuga;
talunaiste ahistamine.
 Naise au, naise seksuaalne ärakasutamine on
Vilde mitmetes romaanides korduv motiiv, kuid
siin saadab taluperemees Tõnu Prillup ise oma
naise mõisniku meelevalda, et saada mõisa
piimaäri ajajaks.
 Tegevus toimub 1890. aastate alguses, kus
mõisnike õigusi on tugevalt kärbitud ja talupoja
õiguslik seisund sõltus peamiselt tema jõukusest.
Tehingut Prillupi ja mõisnik Kremeri vahel ei kiida
külas heaks keegi, Prillup muutub aerualuseks ja
ebaõnnestub oma ametis.
 Osa kriitikuid peab seda romaani Vilde parimaks.
 1965. aasta Tallinnfilm, režissöör Leida Laius
http://www.youtube.com/watch?v=PEGfwWV3x-o
Draamalooming
 Draamakirjanikuna tõi Vilde
eesti kirjandusse linnamiljöö ja
haritlaste probleemid.
 „Tabamata imes“
naeruvääristab Vilde eesti
seltskonna Euroopa-ihalust.
Teema seostub Noor-Eesti
algatatud mõttevahetusega
Eesti ja Euroopa üle.
 Draamakirjanikuna kuuluvad
20. sajandi alguse paremikku
komöödia “Pisuhänd” (1913) ja
psühholoogiline draama
“Tabamata ime” (1912).
 „Pisuhännas“ jätkub sama
teema. Vaimu- ja
rahamaailma suhteid lahkab
autor siin humoristlikus
võtmes.
Vilde reisikirjanikuna
 Vilde naudib küll kauneid loodusvaateid, kuid ta on
olemuselt linnainimene, kellele sobib enam
suurlinna elu ja kes jääb ka reisides alati
härrasmeheks – laitmatu reisiülikonna ja lakkkingadega – mitte kunagi seljakotiga.
 Väga huvitavad on peatükid „Üle suure vee“ ja
„Minu vangipõlv Ellis Islandil“, milles kirjanik
jutustab oma reisist uude maailma „Saxonia“
pardal aastal 1911 ja vangistusest Ellis Islandil,
süüdistatuna immigratsioonbüroo poolt
ebamoraalsuses. Vangipõlve vintsutusest kirjutab
Vilde tõetruult ja kohati humoorikalt.
 Raamatus on kaart, mis näitab, millistes paikades
meie kuulus kirjanik elanud ja töötanud on ja
raamat lõpeb toredate ning vaimukate
reisutarkustega.
 Vilde reisikirjadel on väga selge iseseisev väärtus.
Need näitavad meile, kuidas 19. sajandi lõpul ja
20. sajandi alguses avardus eestlaste maailmapilt.
Vilde tundis nii Eestit kui maailma, ses mõttes on
ülihuvitav vaadata, mida ja kuidas ta siinsele
lugejale laiast maailmast serveerib. ( Tiit Pruuli)
Näide Vilde reisikirjastiilist
 Eriti humoorika kirjeldusega vürtsitas Vilde oma reisikirjas Türgi
saunamõnude tundmaõppimist. Türgi saun oli üks turistide
põhiatraktsioone ning Vilde jaoks tundus igal sammul üllatusi
pakkuv kogemus kord elus proovimist väärt. Kui naljakad
saunasussid, mis kui „viie tolli pikkuste puujalgade peal seisvad
lauakesed, mille esimese osade üle kummus nahk”, jalga olid
saadud, astuti Türgi sauna imede maailma, kus Hiiglatugevune,
suur kondine saunamees kiskus kõigepealt märja lina mu
ümbert, nii et jäin palja ihuga kuumale kivile. Siis ta lõi oma
kotkaküüned mulle ihhu, tõstis mu ülesse nagu keekoti ja surus
mu esmalt maha ühe, siis teise külje peale, viimaks kõhuli ja
siis selili. Seda kordas ta mõne minuti ja hakkas mind siis kivil
veeretama nagu mõnda käkki. Viiel esimesel minutil olin ma
säherdusest vägivallast nii üllatunud ja ehmunud, et ei saanud
sõnagi hammaste alt. Ja kui viimaks arvasin võivat kedagi appi
hüüda, oli see liiga hilja, sest türklane kargas mulle täiel
raskusel põlvili selga ja rõhus mu suu rusikatega nii tugevasti
vastu kivi, et unustasin emakeele ja issameie.
Vilde 1925. aastal oma töölaua taga.
Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind
 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind asutati kirjaniku
100. sünniaastapäeva eel 1965. aastal. Algselt Vildenimelise kolhoosi eestvedamisel loodud auhinda annab
praegu välja Vinni Vallavalitsus.
 Auhind määratakse aasta parimale Eduard Vilde
traditsioone järgivale kirjandusteosele.
 Laureaate: 1970. a Veera Saar „Ukuaru“; 1971. a Mats
Traat „Tants aurukatla ümber“; 1989. a Hando Runnel
„Laulud eestiaegsetele meestele“; 1990. a Nikolai
Baturin „Karu süda“; 2008. a Andrus Kivirähk „Mees, kes
teadis ussisõnu“; 2010. a Tõnu Õnnepalu „Kevad ja suvi
ja“; 2012. a Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja timuka
tütar“.
Majamuuseum
 19. sajandi keskpaiku Kadrioru lossivalitsejale ehk kastellaanile
ehitatud neobarokse maja esimesel korrusel asuv muuseum
tutvustab 20. sajandi alguse ühe tuntuma eesti kirjaniku Eduard
Vilde viimast kodu.
Vilde monumentaalkunstis
Allan
Murdmaa
1965
Vilde monumentaalkunstis
Tiiu Kirsipuu
1999