Transcript LITOSFÄÄR

LITOSFÄÄR
Tiina Kapten
Geograafiaõpetaja
Maa siseehitus
►
Kõigi Maa tüüpi planeetide siseehituses võib näha silikaatset koort,
silikaat-oksiidset vahevööd ja ehedast rauast koosnevat tuuma.
►
Maa kivimiline koor on unikaalse geoloogilise arengu tulemus. See on
praegu 5-80 km paksune ning jaguneb kaheks erineva vanuse ja
tekkeviisiga osaks:
 Ookeaniline maakoor moodustab maailmamere põhja ning koosneb
kivimitest, mis on tekkinud astenosfääri kivimite ülessulamisel
moodustunud vedeliku - basaltse magma - tardumisel. Ookeanilise
maakoore kivimitel lasuvad süvamere setted.
 Mandriline maakoor moodustab mandreid ning koosneb mitmesugustest
tard-, sette- ja moondekivimitest.
►
Kuni 2900 km sügavuseni laiub kivimeteoriitide sarnastest kivimitest
koosnev vahevöö.
vahevöö ülaosas on
plastiline astenosfäär –
vahevöö kivimite mõningase
ülessulamise piirkond,
kus tekib basaltne magma
►
Maakoort koos astenosfääri
peale jääva vahevöö osaga
nimetatakse litosfääriks.
►
►
Maa tuum paikneb 2900-6378 km sügavusel ning
jaguneb vedelaks välis- ja tahkeks sisetuumaks.
►
Vedela metalli pöörisvoolud välistuumas tekitavad Maa
dünaamilise magnetvälja.
►
Maa gravitatsiooniväljas suurema tihedusega ainemassid
liiguvad planeedi sisemuse, väiksema tihedusega maapinna
suunas
►
vahevöös tekivad soojuslikud konvektsioonivoolud sügavusest tõusevad üles kuumad kivimmassid, mis ülalpool
jahtuvad ja uuesti alla poole liiguvad.
Seda efekti
näemegi astenosfääri
pinnal "parvedena
ujuvate" litosfääri
laamade horisontaal
suunalise triivina.
►
Litosfääri elemendid, mineraalid
ja kivimid
►
Litosfääri põhilisteks koostiselementideks on O, Si, Fe, Mg,
Ca, Al, K ja Na.
►
Mineraal on looduslik tahke lihtaine või keemiline ühend,
mis esineb iseloomuliku kuju ja kindla struktuuriga
kristallina. Näiteks on süsinikust koosnevad pehme grafiit ja
ülikõva teemant mõlemad mineraalid, aga eri liiki.
►
Tänapäevaks on Maalt leitud ligi 3600 eri liiki mineraale.
►
Vaadeldes litosfääri elemendilist koostist, näeme, et selle
mineraalid on valdavalt silikaadid, st üles ehitatud eelkõige
räni ja hapniku baasil.
►
Mineraalid tekivad looduses aine tahkestumise ehk
kristalliseerumise käigus nii gaasidest kui vedelikest.
►
Maapõues on levinud ka mineraalide
ümberkristalliseerumise nähtus.
►
Ühe tahke aine kristallstruktuur korraldub kõrgenenud rõhu
ja temperatuuri tingimustes ümber aatomite ja ioonide
teistsuguse paiknemisega struktuuriks. Näiteks
kristalliseerub grafiit ümber teemandiks vahevöös rõhul üle
50 tuhande atmosfääri ja temperatuuril üle 1000 °C.
►
Kivim on mineraalide tugevalt kokku tsementeerunud
kogum, mis looduses esineb kihi, tardunud laavavoolu või
mõnd teist tüüpi kivimkehana.
►
Kivimid jagatakse tekkeviisi järgi kolme suurde rühma:
►
Tardkivimid tekivad Maa süvakoore ja vahevöö kivimite
ülessulamisel tekkinud vedela magma kristalliseerumisel.
 süvakivimid, tarduvad maakoores mitmesuguse suuruse
ja kujuga lasunditena (graniit).
 Vulkaanilised ehk purskekivimid tekivad aga maapinnal
vulkaanide kaudu välja voolanud laavast (basalt).
►
Settekivimite teke algab maapinnal murenenud kivimitest
pärit pudeda kruusa, liiva, savi jt setete kuhjumisega,
järgneb setete kivistumine. Nii sünnib liivast liivakivi,
merepõhja lubimudast aga lubjakivi jne.
►
Maakoores, kõrgel rõhul ja temperatuuril (üle 200 °C)
kristalliseeruvad sette- ja tardkivimid ümber uuteks
mineraalide kooslusteks – moondekivimiteks (kilt).
Litosfääri laamtektoonika
►
Litosfäär liigendub mitmesuguse suurusega plaatideks ehk
laamadeks, mis triivivad astenosfääril erineva kiirusega.
Pindalalt on laamad
vägagi erinevad:
hiiglaslikest Euraasia
ja Vaikse ookeani
plaatidest kuni pisikeste
Kookose, Anatoolia ja
veelgi väiksemate
laamadeni välja.
►
Lisaks vertikaal
suunalistele
kõikuvliikumistele
teevad laamad miljonite
aastate vältel läbi ka
ulatuslikke külgsuunalisi
triive kiirusega mõni cm
kuni 20 cm aastas.
►
Ookeanilaamade lahknemine
►
kõikides ookeanides kulgeb võimas mäestikuahelike
süsteem, mida nimetatakse ookeani keskahelikuks.
►
See on koht, kus vahevöö sügavusest ülesliikuva tulikuuma
magma tõusuvoolused põhjustavad maakoore rebenemist
ja laamade teineteisest eemaldumist.
►
Siit algab keskahelikust lähtuv ookeanilaamade
külgsuunaline lahknemine ehk spreeding.
►
Lõhesid mööda tungib maakoorde magma, tardub seal ja
tekivad ookeanilist maakoort moodustavad kivimid.
►
Tasapisi kerkivad neist veealused vulkaanilised
mäeahelikud.
►
Maakoore venituspingete tõttu moodustub siin
vaheldumisi vajunud ja kerkinud kivimplokkidega
pangasmäestik
►
esineb arvukalt paari kilomeetri sügavuse koldega
maavärinaid.
►
Ookeanilaamade lahknemise protsessi võime oma
silmaga näha Islandil - vee alt välja tõusnud Atlandi
ookeani keskaheliku lõigul.
Aktiivsed ookeaniääred
►
Ookeanilise laama vahevöösse vajumisel tekib süvik
ookeani ääres.
►
Vahevöösse vajuva laama kivimid sulavad osaliselt üles
ja tekkinud magmast moodustub süviku kõrvale
ookeani põhjale vulkaanide rida - vulkaaniline
saarkaar.
►
Kui ookeaniline laam "upub" vahevöösse vastu mandri
serva, siis tekib mandri äärele vulkaaniline mäestik.
►
Ookeanilise laama vahevöösse vajumisega kaasnevad
maavärinad, kuni 670 km sügavusel.
►
Kogu ookeanilaama kivimite mass ei kao siiski jäljetult
laama sukeldumisel vahevöösse. Erinevate protsesside
tulemusel kasvab ookeanipõhja vahevöösse vajumise
(subduktsiooni) piirkonnas ookeanilise litosfääri ja vahevöö
ülaosa kivimite arvelt uus mandriline maakoor.
►
Äärmuslikuks juhuks on ookeaninõo sulgumine mandriliste
ookeaniäärte põrkumise protsessis.
►
Niisugust olukorda näeme praegu Alpide – Himaalaja
kurdmäestike vööndis, kus Vahemeri ja Must meri
esindavad 200 miljonit aastat tagasi eksisteerinud Tethyse
ookeani reliktseid osi, Himaalaja kõrgmäed aga 40 miljonit
aastat tagasi alanud India ja Euraasia mandriliste
laamade põrkepiirkonda.
►
Nii aktiivseid ookeaniääri kui mandriliste laamade
põrkumise piirkondi iseloomustavad maapinnal
kurdmäestikud
Mandrite triiv
►
Laamtektoonikast selgub, et
ka mandrilised alad teevad
läbi ulatuslikke
horisontaalsuunalisi triive,
kusjuures triivide suunad ei
ole päris juhuslikud.
►
On selgunud, et pika
geoloogilise aja jooksul
triivides liituvad mandrilised
laamad üksteisega hiidehk superkontinendiks.
►
Selline hiidmanner võib
ühtse tervikuna püsida 200400 miljonit aastat ja
laguneb siis uuesti.
►
Viimane hiidkontinent Pangea, moodustus 350
miljonit aastat tagasi ja
hakkas lagunema 160
miljonit aastat tagasi.
►
Meie elame praegu Maa
"hiidkontinentide kalendri"
järgi selle viimase
hiidkontinendi lagunemise
ajastul.
►
Geoloogidel on veel
andmeid ligikaudu 1
miljard, 1,6 ning 2,5
miljardit aastat tagasi
eksisteerinud
superkontinentide kohta
Kuumad täpid
►
Nii ookeanides kui mandritel võib leida vulkaane, mis
tähistavad süvavahevööst pärit kuumade kivimite
ülessulamiskollete tõusukohti Maa pinnale - nn kuumi
täppe.
►
Kuumad täpid paiknevad vahevöös laamade piiridest
sõltumatult ega tee kaasa laamatriive.
►
Kui kuuma täpi kohalt triivib üle õhuke ookeanilaam, siis
tekitab kuum täpp aja jooksul sellele kohale vulkaanide
aheliku.
Näiteks on kuuma täpi tekitatud Havai vulkaaniahelik
Vaikses ookeanis. Praegu
asub kuuma täpi kohal
Mauna Loa tegutsev
vulkaan, kuid teadaolevalt
vanim, 75 miljoni aasta
eest tegutsenud Meiji
vulkaan on tänaseks
triivinud koos Ookeanilaamaga loode suunas
ja paikneb Aleuudi saarkaare juures. Praeguseks on see
►
vulkaan kustunud ja ookeani veepinna alla jäänud.
►
Kui kuum täpp paikneb aga paksu mandrilise laama all, siis
tekitab see maakoorelaama võlvkerke ja sulatab üles
maakoore kivimeid.
►
Võlvkerke laes tekitavad venituspinged rebendi kontinentaalse rifti.
►
Rebendeid mööda tõuseb üles ka kuuma täpiga seotud
magma.
►
Nii tekibki pangasmäestiku reljeefiga ja vulkaanidega
kontinentaalne rift.
►
Mandrilist laama suudab rebestada kas väga suure
soojusenergiaga sulamiskolle või mitme kolde kooslus seetõttu areneb kontinentaalne rift Maa pinnal
mitmeharuliselt leviva struktuurina, näiteks Ida-Aafrika
mandririftide süsteem.
►
Kui vahevöö ülessulamiskollete soojusenergia on olnud nii
suur, et on põhjustanud ka kivimite ulatusliku sulamise
astenosfääris, siis leiab aset basaltse magma massiline
väljavool piki rebendlõhesid maapinnale.
►
Tekivad basaltsed platood, näiteks Kolumbia, Dekkaani jt
platood.
►
Maapinna poole tõusvad basaltse magma massid võivad
kontinentaalse litosfääri täielikult rebestada ning moodustub
juba ookeani keskaheliku tüüpi ookeaniline rift, mis hakkab
"tootma" ookeanilist koort - s.t algab ookeanilise nõo areng.
►
Punane meri on tänapäeval selline "embrüonaalne
ookean".
►
Alates kuumast täpist ja kontinentaalsest riftist kuni
ookeanilise rifti tekkeni - toimubki mandriliste laamade
lõhkumine ja uute ookeaninõgude moodustumine.
Kuumad täpid
Vulkaanid
►
Vulkaan kujutab endast maakoorde tekkinud lõõri, lõhet või
nende süsteemi, mida mööda magma, purustatud kivimite
ja gaaside massid paisjuvad maapinnale.
►
Oma seisundilt võivad vulkaanid olla kas:
 kustunud - inimajaloo vältel mitte pursanud
 suikuvad – ajutise purskerahu seisundis olevad
 aktiivsed - pidevalt või mõne(kümne) aastase vahega
tegutsevad.
►
Vulkaane leidub eelkõige litosfääri laamade piirialadel massiliselt on neid ookeanide keskahelikes ja laamade
ookeanipõhja vahevöösse vajumise vööndeis.
 Tüüpilised näited on Islandi ja Vaikse ookeani
"tulerõnga" vulkaanid.
►
Vulkaanid võivad esineda ka laamade sisealadel nii kuuma
täpi kui kontinentaalse rifti piirkonnas.
 Sellised on näiteks Vaikse ookeani Havai saarestiku ja
Ida-Aafrika vulkaanid
►
Vulkaane toidavad magmakolded, mis tekivad eri kivimite
ülessulamisel ja on erineva ränisisaldusega.
►
Astenosfääris basaltne magma - ränisisaldus (35% - 52%
SiO2).
►
Ookeanilisest maakoorest tekib ränisetteid sisaldav (5265% SiO2) andesiitne magma.
►
Mandrilisest maakoorest tekib (65-75% SiO2) graniitne
magma.
►
Ookeanides paiknevad vulkaanid toituvad reeglina
astenosfääris tekkinud basaltsest magmast
►
Mandrite äärtel tekib aga põhiliselt juba graniitne
magma.
►
Kuuma täpi ja kontinentaalse rifti piirkonna vulkaanid
purskavad süvavahevööst pärit leelismetallidest (K ja
Na) rikastunud magmat.
►
Vulkaani kuju, ehitus ja purskeprotsessi iseloom on
tihedalt seotud teda toitva magma omadustega.
►
Kilpvulkaanid tekivad ränining gaaside vaesest väikese
viskoossusega basaltsest
magmast.
►
See hästi liikuv magma voolab
suhteliselt rahulikult
maapinnale, valgub pikkade
laavavooludena laiali ja "ehitab"
lameda vulkaanikoonuse.
►
Kõik ookeanide vulkaanid on
kilpvulkaanid.
►
Tuntuim on peaaegu miljon
aastat tagasi tekkima hakanud
nüüdisaja suurim vulkaan
Mauna Loa, mis kerkib Vaikse
ookeani põhjast enam kui 10
km kõrgusele, ulatudes 4 km
üle merepinna
Kilpvulkaan
Kihtvulkaan
►
Kihtvulkaanid tekivad ränist ja gaasidest rikastunud,
suurema viskoossusega, vaevaliselt voolavast graniitsest
magmast.
►
Laavavoolud on sellistel vulkaanidel lühikesed ja harvad või
puuduvad üldse.
►
Selline magma tardub sageli vulkaani lõõris, moodustades
seal nn laavakorke, mille alla kuhjuvad järjest suureneva
rõhu all kuumad gaasid.
►
Kriitilise rõhupiiri ületamise korral toimub plahvatuslik
vulkaanipurse, mille käigus vulkaanikoonused purunevad ja
õhku paiskuvad suured gaasipilved ning purustatud
kivimitükkide, tuha ja laavatilkade segu.
►
Sellise materjali mahasadamisel moodustuvad paakunud
kivimmassi - tuffi kihid.
►
Mandritel ja laamade vahevöösse vajumise piirkondades
paiknevad vulkaanid on enamasti kihtvulkaanid.
►
Tugevate pursete käigus võib vulkaani lõõri toitva
magmakolde lagi sisse vajuda, mille taga järjel tekib
mitme(kümne)kilomeetrise läbimõõduga langatuslik
hiidkraater – kaldeera.
►
Kaldeera võib tekkida ka plahvatuslikul vulkaanipurskel
mäetipu laialipaiskumise tagajärjel.
Vulkaanipurskega kaasnevad nähtused
►
Püroklastilised pilved (Pompei)
Vulkaanilised mudavoolud –
lahaarid, mis tekivad vulkaani
tipus silmapilkselt sulavate
lume ja liustike vete
Segunemisel vulkaanilise materjaliga.
►
Kolumbias, Nevado del Ruizi vulkaani
1985. aasta purskel 5 km kõrguse tipu liustikust tekkinud ja kiirusega
30 km tunnis liikunud mudavool mattis 3 meetri paksuse mudakihi alla
Armero linnakese ühes selle 25 000 elanikuga.
►
►
Aktiivse vulkaani sisemuses liikuva magma poolt tekitatud maavärinad
ei ole katastroofilised, aga põhjustavad nõlvadel oleva pinnase
varinguid jms.
►
Aastakümneid, isegi aastasadu pärast purset võivad maa seest tõusta
kuumad, kollast väävlit sadestavad gaasijoad - fumaroolid või teatud
rütmiga purskuda kuuma vee ja auru sambad – geisrid.
►
Vulkaanipurskeid on võimalik ette ennustada, kuid nende täpsus võib
kõikuda mõnest tunnist nädalateni.
 On suudetud vältida suuri inimohvreid katastroofilisel Saint
Helensi vulkaani purskel 18. mail 1980. aastal Põhja-Ameerikas
ja Pinatubo vulkaani 1991. aasta 17. mai purskel Filipiinidel,
tänu evakueerimistele mõned päevad enne purset.
►
Aktiivsete või ärkavate vulkaanide juures viiakse läbi mitut liiki vaatlusi.
 Soojusmonitooringul mõõdetakse satelliitidelt infrapunasensoritega
vulkaani koonuse pinnatemperatuuri ja jälgitakse maapinnalt
põhjavete seisundimuutusi
 Seismilistel vaatlustel registreeritakse magma liikumisest tingitud
maavärinate sagedust ja intensiivsust.
 Vulkaani kraatri kohal õhus mõõdetakse SO2 ja CO2 sisaldust.
 Samuti mõõdetakse mõne mm täpsusega maapinna kõrguse
muutusi - vulkaani tipu kerkimist ja nõlvade kaldenurki.
►
Vulkanism ei ole aga ainult hävitav loodusnähtus. Vulkaanilise
päritoluga pinnas on väga viljakas tänu mineraalainete kõrgele
sisaldusele. Kuum vesi on energiaallikaks Islandil, Uus-Meremaal ja
mujal.
Maavärinad
►
Maavärinad on maapinna
vibratsioon ja nihked, mis
tekivad maapõue kivimites
kuhjunud elastsete pingete
vabanemisel koos kivimite
rebenemisega.
►
Koht maapõues, kust algab
kivimite rebestumine maavärina murrang, kannab
nimetust maavärina kolle
(fookus). Vahetult kolde kohal
maapinnal olevat paika
nimetatakse aga maavärina
keskmeks (epitsentriks).
►
Murrangu tekkega kivimitest
vabanevad elastsed pinged
levivad maavärina koldest
eemale seismiliste
lainetena.
►
KEHALAINED, mis levivad maapõues kerapinnalaadsete
frontidena nagu helilained õhus.
 Kehalainete seas eristatakse kiiremaid P-laineid ehk
pikilaineid, mis levivad keskkonda liikumise suunas
kokkusuruvate ja väljavenitavate impulssidena
 ning aeglasemaid S-laineid ehk ristilaineid, mis
levivad keskkonna liikumissuunaga risti deformeerivate
impulssidena.
 Maakoores levivad P-lained kiirusega 6-7 km/sek, Slained peaaegu poole aeglasemalt.
►
PINNALAINED levivad piki maapinda epitsentrist eemale
nagu veelained vettevisatud kivist. Pinnalained levivad
kehalainetest aeglasemalt ja sumbuvad maapõues
sügavuse suurenedes. Ka pinnalaineid on kahte liiki.
 Rayleigh lained panevad maapinna lainetama
vertikaalsuunaliselt nagu merepinna.
 Love lained aga võngutavad maapinda horisontaalselt,
risti laine levikusuunaga.
►
Just pinnalained tekitavad maavärinate purustusi, kuna
nende toime on isegi S-lainetest aeglasema leviku tõttu
kõige pikaajalisem, deformatsioonide amplituud aga kõige
suurem.
Maavärinate tugevuse mõõtmine
►
Maavärinate iseloomulikke parameetreid - asukohta, kolde sügavust,
maavärina intensiivsust, maapõue rõhkude suundi - hinnatakse
seismograafi abil, mis registreerib maapinna võnkumise ja selle
põhjustanud seismilised lained seismogrammina.
►
1935. aastal hakkas USA seismoloog Charles Richter väljendama
maavärina võimsust seismogrammilt saadud kõige intensiivsema
võnkeamplituudi kaudu.
►
Kuna maavärinate võimsus võib kõikuda väga suurtes piirides, võttis
Richter võnkeamplituude kajastavate arvude asemel kasutusele nende
logaritmid ja nimetas nende väärtused maavärina magnituudideks.
►
Seega on Richteri maavärina magnituudide skaala logaritmiline näiteks 5-magnituudise maavärina võimsus on 10 korda suurem 4magnituudisest, 100 korda suurem 3-magnituudisest jne.
►
Seni suurimate, 1906. aastal Ecuadori põhjaranniku lähedal ja 1933.
aastal Hokkaido saarest ida pool toimunud maavärinate võimsuseks
mõõdeti 8,9 magniruudi.
►
Inimene tajub maavärinat, mille võimsus on vähemalt 2,5 magnituudi.
►
Maavärin on purustav, kui selle võimsus ületab 5 Richteri magnituudi.
Sellisel juhul esineb maapinna märgatav lainetuslik vibratsioon ning
murrangutest tingitud maapinna nihked võivad ulatuda kümne ja isegi
enama meetrini.
►
Rannalähedase merepõhja vertikaalsuunalistel nihetel moodustuvad
15-40 meetri kõrgused ja kiirusega 400-800 km/h maa poole tormavad
hiidlained - tsunamid.
►
Inimelusid nõudnud looduskatastroofidest on maavärinad esikohal.
►
Maavärina tugevuse hindamiseks on kasutatud ka 1902. aastal itaalia
seismoloogi Giuseppe Mercalli poolt ette pandud 12-ühikulist
skaalat. See põhineb peamiselt ehitiste purustusefektidel, kuid
selliseid hinnanguid on raske üksteisega võrrelda, sest need sõltuvad
hoonete paiknemise tihedusest, ehitiste kvaliteedist jms.
►
Tänapäeval tegutseb üle maailma sadadest
seismojaamadest seismilise monitooringu võrk.
►
Seismoloogide ja geoloogide ühistöö tulemusel on
maavärinate globaalne levikupilt ja nende tekkepõhjused
üldjoontes selged ning ühilduvad väga hästi teadmistega
laamtektoonikast.
►
Eri tüüpi laamapiiridel tekivad erineva koldesügavusega
maavärinad.
►
Ookeanide keskahelikes rebitakse üksteisest lahti
õhukesed litosfäärilõigud, mis hakkavad külgsuunas veidi
erineva kiirusega triivima.
►
Sellistes litosfäärilõikudes kuhjunud mehaanilised pinged
vabanevad arvukate madalate, paari kilomeetri sügavuse
koldega maavärinatena.
►
Seevastu laamade vahevöösse vajumise vööndeis jäävad
maavärinate kolded maapinna vahetust lähedusest kuni
maksimaalse, 670 kilomeetri sügavuseni, kus neid Maal
üldse tekib
►
kümnete kilomeetrite sügavuse koldega maavärinad
tekivad ka mandrite põrkumise ning kuuma täpi ja
kontinentaalse rifti piirkondades. Viimastes loob
maavärinaid sageli magmakollete lagede sissevajumine.
►
Analoogselt vulkaanipursetega püüab inimkond leida
mooduseid suurte maavärinate prognoosimiseks, kuid
katastroofilist maavärinat kindlalt ennetava prognoosini
pole aga veel kahjuks jõutud.
►
Maavärinaohtlikes piirkondades jälgitakse nõrkade värinate
dünaamikat, kivimite füüsikaliste omaduste muutusi,
maapinna kallakuse muutusi, loomade käitumist jm.
Nõlvaprotsessid
►
Maa sisejõudude tegevusest tekkinud ebatasasused Maa
pinnal alluvad koheselt Maa välisjõudude - tuule, vee,
jää ja inimmõjule.
►
Kõik need tegurid haaravad reljeefi kõrgematest osadest
kaasa murenenud kivimmaterjali ja kannavad selle
reljeefi madalamatesse osadesse, tasandades seega
maapinna ebatasasusi.
►
Maapinna tasandumisel on oluliseks teguriks Maa
külgetõmbejõud ehk gravitatsioon.
►
Kõiki kivimmaterjali liikumisi nõlval raskusjõu mõjul
nimetatakse nõlvaprotsessideks.
►
Need protsessid toimuvad erineva kiirusega, sõltuvalt nõlva
kaldest ja materjalist ehk geoloogilisest ehitusest, ning
nende tagajärjeks on nõlva kuju muutumine.
 Väikese kaldega rohumaadel on niiske kliima
tingimustes materjali liikumiskiirus alla 1 mm aastas.
 Suure kalde korral võib aga ka ruutkilomeetritesse
ulatuv nõlv variseda sekundite jooksul.
►
Gravitatsioonijõu mõjul toimuvad nõlvaprotsessid neljal
viisil:
KIIRED NÕLVAPROTSESSID
►
Varisemise korral langevad, hüplevad või veerevad
kivimiosakesed vabalt nõlva jalami suunas.
►
See on väga kiire protsess eelkõige mäestikupiirkonnas.
Eeldusteks on intensiivne murenemine ja suur
nõlvakalle.
►
Libisemise korral liiguvad terved settekehad või
kivimiplokid mööda kindlat lihkepinda nii, et settekehas
või kivimplokis endas erilisi muutusi ei toimu.
►
Libisemise tagajärjel toimuvad maalihked, mis sõltuvad
nõlvakaldest, ala geoloogilise ehituse omapärast ja pinnase
niiskusesisaldusest.
►
Maalihete looduslikku tekkimist soodustab kivimikihtide
kallakus nõlva suunas, kergesti deformeeruvate setete
lamamine monoliitsete kivimite all ja vett mitteläbilaskvate
setete lamamine vett läbilaskvate setete all.
►
Varisemisi ja maalihkeid esineb sagedasti
mäestikupiirkondades ja seismiliselt aktiivsetes
piirkondades.
►
Inimene võib mõtlematu ehitustegevuse või nõlvakallete
muutmisega vallandada maalihkeid ka looduslikult
stabiilsetel nõlvadel.
AEGLASED NÕLVAPROTSESSID
►
Erinevalt libisemisest ei saa voolamise korral kindlat
materjali liikumise pinda eristada ning aineosakesed liiguvad
nõlvast alla voolates ka üksteise suhtes, mis tähendab, et
materjal voolavas pinnases seguneb.
►
Segunemine toimub aluspinnasega hõõrdumise tõttu,
järelikult osakeste liikumiskiirus maapinnas sügavuse
suurenedes väheneb.
►
Voolamine leiab kõige sagedamini aset just niiskusega
küllastunud pinnases.
►
Voolamine on väga levinud igikeltsa piirkonnas, kus
sulaperioodil niiskusega küllastunud maapinna, sulanud osa
hakkab kergesti voolama veel külmunud pinnasel.
►
Voolamise tagajärjel muutuvad nõlvad astmeliseks.
►
Nihkumine on nõlvaprotsessidest kõige aeglasem ja selle
toimumiseks ei piisa ainult gravitatsioonijõust.
►
Aineosakeste liikumahakkamiseks on vaja kõrvalisi jõude,
milleks võib olla näiteks pinnase korduv külmumine ja
sulamine. See lõhub osakestevahelisi seoseid ja soodustab
seega gravitatsiooni mõjulepääsu.
►
Niisugust protsessi silmaga jälgida ei saa, me näeme vaid
selle tagajärgi.
►
Kõige selgemini avalduvad nihkumise tagajärjed nõlva
alumises osas, kuhu kuhjuvad peeneteralised setted.
►
Nõlvale rajatud ehitised võivad pika aja jooksul toimuva
nihke tagajärjel viltu vajuda või puruneda