Transcript Muutused ühiskonnas

Muutused ühiskonnas
Maailmamajanduse kujunemine
Tiina Kapten
Geograafiaõpetaja
Muutused ühiskonnas
► Praegune
ühiskonnakorraldus on kujunenud pika
ajaloo vältel
► Majanduse
arengu eelduseks on olnud erinevate
tootmisviiside vaheldumine
► Ükski
kunagi olemas olnud tootmisviis pole kuhugi
kadunud, kusagil maailmas on ta veel ikka olemas
Traditsioonilised tootmisviisid
KORILUS
►
Söödavate viljade ja juurikate kogumine
►
Kalapüük ja küttimine
►
Kogukonnas kuni paarsada inimest
►
Erinevad kogukonnad üksteisest isoleeritud
►
Korilussaadused vahetult tarbitavad ja seega elatab ära vaid hõredalt
asustatud aladel
►
EI OLE KAUBANDUST, RAHA, LIIKLUSTEID, VEONDUST, TÖÖSTUST,
KÄSITÖÖD, RIIKI, EI OSALE MAAILMAMAJANDUSES
►
Tänapäeval säilinud Aafrika ja Aasia kõige mahajäänumatel hõimudel
Traditsioonilised tootmisviisid
VARAAGRAARNE
►
►
Loomade kodustamine – rändkarjandus
Põlluharimine – alepõllundus
►
Vahetuskaubandus loomakasvatajate ja põlluharijate vahel –
puudub raha, müümist-ostmist ei esine
►
Käsitöölised- valmistavad kogukonnale tööriistu ja tarbeesemeid
►
Vaja koguda varusid ja kaitsta neid röövijate eest
►
Röövkäikude tagasilöömiseks või korraldamiseks vaja juhte,
organisatsiooni – riigi alged
►
Praegu levinud Aafrikas ja Okeaanias
►
Tootlikkus madal, maailmamajanduses ei oma tähtsust
Traditsioonilised tootmisviisid
HILISAGRAARNE
►
Põlluharimisel kasutusele loomad, põldude väetamine sõnnikuga
►
Tootjad tootsid peamiselt omale, aga ka müügiks ülemkihile ja
käsitöölistele
►
Käsitöölised valmistasid tootjatele tööriistu ja tarbekaupu, ülikutele
ehteid ja luksuskaupu
►
Tekib käsitöövormis tööstus, kaubandus, raharinglus ja pangandus
(liigkasuvõtjad), teede arenedes veondus. Hakkavad tekkima linnad
►
Ühiskond muutub keerulisemaks – vaja riiki. Hilisagraarne riik hakkab
tegelema majanduse korraldamisega
►
Teede arenedes kujunevad rahvusvahelised kaubandussuhted – s.o.
maailmamajanduse alged. Kaubeldakse eksootiliste loodussaadustega
ja kvaliteetsete käsitööesemetega (luksuskaubad)
Maailm enne arenenud
maailmamajanduse tekkimist
15. Sajandil mitmed hilisagraarsed ühiskonnad:
► Kaug-Ida (Ida-Aasia, Lõuna-Aasia, Kagu-Aasia)
 Kasvatati teravilja, köögivilja, õlikultuure, puuvilju, puuvilla
ja suhkruroogu
 Tööloomadeks härjad ja hobused, lisaks muud
koduloomad
►
Hommikumaad (Aafrika ja Aasia lähistroopiliste
kõrbete oaasid pöörijoontealal)
 Põllundus + tööloomad (eeslid, härjad), produktiivloomi ei
kasvatatud
 Loomakasvatussaaduseid osteti rändkarjustelt
► Vahemeremaad
 Kaubanduslikumad kui muud piirkonnad sest
Vahemeri soodsaks kaubateeks
 Kõike vajalikku ei kasvatata , palju ostetakse mujalt
sisse
► Euroopa
 Arenes aeglaselt
 Hea tasakaal taime- ja loomakasvatuse vahel
 Turusuhted Vahemeremaadega
Industrialiseerumine
►
Iseseisev industrialiseerumine – Riigi üleminek industriaalsetele
tootmisviisidele omal algatusel ja põhiliselt oma jõududega
►
Sõltuvindustrialiseerumine – osaline ja lünklik industrialiseerumine,
mis viiakse läbi teiste riikide huvides ja suuremalt jaolt nende
jõududega (kapital, tehnoloogia, ettevõtjad).
 Näiteks kaevanduste ja istanduste rajamine, millega kaasneb
infrastruktuuri väljaarendamine.
Kolooniad
►
Riigid, mis poliitiliselt tugevasti sõltuvad mõnest teisest riigist – emamaast
►
Ümberasumiskolooniad – emamaa üleliigse rahvastiku
ümberasustamiseks. Põlisrahvastik enamasti hävitati. Asunikud tõid kaasa
emamaa kultuuri ja ühiskonnakorralduse. Reeglina ümberasumiskolooniad
arenesid kiiresti, iseseisvusid varakult või liitusid emamaaga.
►
Faktooriad – kaubanduslik-sõjalised tugipunktid, mis rajati kaupade
kokkuostmiseks võõras riigis või riikluseta maa-alal
►
Istanduskolooniad – Suured taimekasvatused soojadel aladel, tööjõuks
peamiselt Aafrikast toodud orjad (350 aastaga 100 miljonit)
madalapalgaline tööjõud Aasiast või põlisrahvad
►
Ressursikolooniad – Suured alad, peamiselt emamaal puuduvate
loodusvarade hankimiseks
►
Reservkolooniad - vallutati nö igaks juhuks
►
Poolkolooniad – osalise iseseisvuse säilitanud riigid, kus oma valitsus aga
määravaks emamaa huvid
Põllumajandusühiskonnast
tööstusühiskonda
►
Varaindustriaalne tootmisviis sai alguse 15. sajandi Euroopast,
täpsemalt Itaaliast, kust levis edasi Inglismaale, Prantsusmaale ja
madalmaadesse.
►
Eri tsivilisatsioonide suhtlemine muutus tihedamaks peale Ameerika
avastamist 1492 aastal.
►
Euroopa tihenev kaubavahetus Aasia ja Aafrikaga.
►
Tehnoloogia suhteliselt kiire areng ja turumajanduslike suhete levik
kõigis majandusharudes.
►
Tehnoloogilised murrangud, linnade areng
►
Piirkonnad, mis ei suutnud kaasa minna iseseisva
industrialiseerimisega sunniti sõltuvindustrialiseerimise teele, st, et
sinna toodi sisse industriaalne tootmisviis, mis enamasti ei asendanud
traditsioonilisi tootmisviise vaid jäi eksisteerima nende kõrvale.
►
Hilisindustriaalne tootmisviis kujunes välja Suur-Britaanias, teistes LääneEuroopa maades ja Ameerika Ühendriikides 19. sajandi algul
►
Kerkisid suured tööstuslinnad (Birmingham, Liverpool, Manchester), rajati
mandreid läbivaid raudteid (Siberi raudtee), ehitati suuri ookeaniaurikuid.
►
Suur tähtsus oli suurtel meritsi veetavatel kaubakogustel. Veokulusid ja aega
aitasid kokku hoida 1869 a Suessi ja 1914 a Panama kanali avamine.
►
Hilisindustriaalne tootmisviis domineeris majanduslikult arenenud riikides 19.
sajandi algusest 20. sajandi teise pooleni
►
20. sajandi alguses koosnes maailm kümnekonnast suurest impeeriumist
koos kolooniatega. Tähtsaimad neist olid USA, Suur-Britannia, Saksamaa,
aga ka muud Lääne-Euroopa riigid olid suhteliselt heal järjel.
►
Industrialiseerumine toimus aeglasemalt ja väiksema eduga Ida-Euroopas ja
Lõuna-Euroopas, samuti Jaapanis ja eurooplastega asustatud lõunapoolkera
maades (Austraalia, L-Ameerika).
►
Maailm oli jagunenud iseseisvateks tööstusriikideks ja neist
sõltuvateks kolooniateks.
►
Tööstusriigid kontrollisid maailmamajandust, kolooniad varustasid
neid tooraine ja põllumajandussaadustega.
►
Kolonisaatorid jätsid tugeva jälje kolooniate ökosüsteemidele tuues
sisse võõrliike ja hävitades sealset liigirikkust.
►
20. sajandi keskel said enamus kolooniaid iseseisvaks. See
võimaldas tööjaotust endiste kolooniate ja emamaade vahel.
►
Arenenud tööstusriikide ja endiste kolooniate vaheline majanduslik
ebavõrdsus säilis.
►
Maailm jagati arenenud tööstusriikideks ehk Põhjaks ja
arengumaadeks ehk Lõunaks
Tööstusühiskonnast infoühiskonda
►
20. sajandi alguses avaldusid arenenud tööstusriikide majanduses
mõned negatiivsed nähtused.
 Tootmine koondus väikeettevõtete ühinemisel suurettevõteteks, mis
viis monopolide tekkele.
 Teravnesid klassivastuolud kapitalistide ja töölisklassi vahel.
 Majandust mõjutas väga tugevalt I maailmasõda, mille järel
mitmetes riikides kehtestati totaalsed režiimid (Venemaal
kommunistlik, Itaalias fašistlik).
 1930 ndatel aastatel suur üleilmne majanduskriis (algas USAst.)
►
Pärast II maailmasõda arenesid riiklikud ja rahvusvahelised
finantsinstitutsioonid ja majanduspoliitika.
►
Loodi Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond, mille ülesandeks
oli stabiliseerida maailma finantssüsteemi järelevalve abil.
►
Aastail 1950 -1970 sajad-tuhanded uued tööstusettevõtted ja sajad
uued linnad.
►
Suur osa tööealisest elanikkonnast olid tööstustöölised,
linnarahvastiku osakaal kasvas kohutava kiirusega.
►
20. sajandi II poolel algas uus tehnoloogiline pööre.
►
Leiutati tuuma- ja kosmosetehnika, elektronarvuti.
►
Algselt olid need leiutised kõik riigikaitseks, kuid osaliselt läksid nad
ajajooksul tsiviilkasutusse.
►
Postindustriaalset tootmisviisi iseloomustavadki aatomienergia ja
kõrgtehnoloogia kasutuselvõtt ning füüsilise töö üha laialdasem
asendumine vaimse tööga.
►
Arvutitööstuse, digitaaltehnoloogia ja multimeedia tormiline areng ja
uute sidevahendite (mobiiltelefonid, internet) kasutuselevõtt, ning
jõudmine laiade massideni toob kaasa infoühiskonna.
►
Areneb tormiliselt ka tööstuslik tootmine, kus võetakse kasutusele
väga palju uusi tehnoloogiaid.
►
Tööstusliku tootmise kiiret kasvu mõjutab tarbimisühiskonna
kujunemine, mis on osaliselt tingitud ka toodetesse
programmeeritud aegumisest.
►
Paljud tooted on teadlikult koostatud nii, et neid ei saa parandada
vaid tuleb asendada.
►
Pealegi muutub pidevalt mood ja toodete tehnilised omadused, mis
tekitavad surve neid välja vahetada.
►
Kui viimane murrang tõi kaasa inimese vabanemise raskest
füüsilisest tööst, siis infoühiskond kergendab inimese vaimset
tööd.
Postindustriaalne- ehk infoühiskond
►
Infoühiskonnale on omaseks teadusliku töö lai levik ja suur
osatähtsuse kasv majanduse arengus.
►
Teadmised kui infoühiskonna peamine ressurss ei eksisteeri
mitte esemelisel kujul (raamatud, aparaadid) vaid inimeste
teadvuses.
►
Kui industriaalses ühiskonnas olid elektri-, raudtee- ja
telefonivõrk peamised kaupade ja teenuste edastajad ja neist
sõltus piirkondade majanduslik areng, siis postindustriaalses
ühiskonnas lisandub kõrgtehnoloogial baseeruv infovõrk, mis on
peamise väärtuse – andmete - edastajaks.
►
Piirkonna majanduslik potentsiaal sõltub tema
infotehnoloogilisest varustatusest ja oskustest uut
tehnoloogiat kasutada.
►
Peamine erinevus tööstus- ja infoühiskonna vahel seisneb
selles, et piirkondade vaheline geograafiline kaugus kaotab
infoühiskonnas oma tähenduse.
►
Kui industriaalühiskond koondas rahvastiku suurematesse
linnadesse, siis infoühiskonnas saavad inimesed omavahel suhelda
ja tööd teha kõikjal kus on võimaluse sidevahendite (internet, mobiil)
kasutuseks.
►
Postindustriaalset ühiskonda iseloomustab inimeste ja kaupade
liikumine ülemaailmselt väga suures mahus. Kaubanduse kiire
areng on endaga kaasa toonud uue tegevusala – logistika.
►
Kasvas pangandus-, raamatupidamis-, jt äriteenuste tähtsus. Kuna
vajati oskustega tööjõudu kasvas kiiresti ülikoolide ja kõrghariduse
tähtsus.
►
Paranes inimeste heaolu, tekkis rohkem vaba aega, mis tingis
meelelahutus- ja turismitööstuse arengu.
►
Senistele tootmisviisidele omane rahulik elutempo on asendunud
globaalmajanduse survel üleüldise kiirustamisega.
Globaliseerumine.
Globaalse tööjaotuse põhijooned
►
Infoühiskonnas toimub lisaks uute majandusharude kujunemisele ka
majanduse ruumiline ümberkorraldamine.
►
Majandusimpeeriumide asemele tekib terviklik majandussüsteem, mis
hõlmab kogu maailma.
►
Seda protsessi nimetatakse globaliseerumiseks ehk
üleilmastumiseks.
►
Majanduse alal toimub globaliseerumine uute side- ja
infotehnoloogiate ning transpordi arengu tõttu.
►
Veo ja sidekulud on tänapäeva majanduses teisejärgulised ja
muutuvad järjest odavamaks.
►
Tootmine on võimalik paigutada sinna, kus see tuleb kõige
odavam.
►
See ohustab stabiilset majandust, sest turusituatsiooni muutumine kutsub esile
suuri muudatusi tootmises ja ettevõtete paigutuses.
►
Püsiva arengu tagavad vaid pidev kutseoskuste täiendamine, tehnoloogiline
uurimis- ja arendustöö.
►
Samal ajal kui vanad tööstusmaad jätkuvalt on maailmamajanduses juhtivatel
positsioonidel ja tekib juurde uusi areneva majanduse tsoone n. Kagu-Aasia
maades ja Ladina-Ameerikas, on ikka veel suured piirkonnad Aafrikas,
Aasias ja Ladina-Ameerikas maailmamajandusest eemal.
►
Endiselt on olemas vahe rikka Põhja ja vaese Lõuna vahel.
►
Osad arengumaad on vaesusest välja murdnud ja astuvad rikaste põhjariikide
kõrvale, samas paljudes endise NSVL vabariikides on olukord muutunud
tunduvalt viletsamaks.
►
Infoühiskonnale on omane järjest suurenev ettevõtete vaheline tööjaotus.
►
Iga ettevõte tegeleb järjest kitsama toote- või teenuste hulgaga.
►
Toodetakse või pakutakse vaid seda mida osatakse kõige paremini ja mille osas
on teatud konkurentsieeliseid.
►
Toodete puhul on oluliseks arendustegevus millega tegelevad
eelkõige rikaste riikide ettevõtted, sest vaja suuri kapitalimahutusi ja
oskustega motiveeritud tööjõudu.
►
Tootes vajaminevad detailid toodetakse eraldi firmades, enamasti kuskil
odava tööjõu piirkondades, et vähendada kulutusi tööjõule.
►
Toote kokkumonteerimine enamasti toimub turgude vahetus läheduses,
kuid siiski võimalikult odava tööjõu poolt.
►
Müük ja tarbimine toimub vastavalt tarbija olemasolule, aga enamasti
rikastes riikides.
►
On tekkinud nn. liiderfirmad (kaubamärgi omanikud), kes tegelevad ise
ainult arenduse ja muude vastutusrikaste valdkondadega ja
alltöövõtjad, kes lepingute alusel teevad odavamaid töid.
►
Liiderfirmast, alltöövõtjatest ja teistest lepingu alusel teenuseid või töid
tegevatest osapooltest kujunevad suured ettevõtlusvõrgustikud.
►
Majanduslik globaliseerumine on suurendanud rikaste riikide ja
rahvusvaheliste suurfirmade võimalusi kasutada ära vaesemaid
oma huvides:
 näiteks odava tööjõu allikatena
 oma keskkonna probleemide lahendamiseks.
►
Rikkad tööstusriigid nagu USA või Jaapan on oma keskkonnaohtliku
tootmise viinud sellistesse piirkondadesse nagu Ladina-Ameerika
või Kagu-Aasia.
►
Sealsed rahvad saavad küll tööd ja (madalapalgalist) teenistust,
ning aidatakse välja ehitada infrastruktuure ning arendada
majandust, kuid suurimad kasusaajad ikkagi USA ja Jaapan, kes
saavad oma tööstusele vajalikku toorainet oma keskkonda
reostamata ja odavamalt
Üksikettevõtete paigutust mõjutavad
Tegureid, mis mõjutavad ettevõtte tootmiskulusid
tegurid
►
ja saadavaid tulusid on mitmeid.
►
Neid kõiki tuleb ettevõtte rajamisel arvestada.
 Tooraine
 Odav energia
 Tööjõu oskused ja odavus
 Turu lähedus
 Teiste ettevõtete lähedus
 Kohalik kapital
 Transpordisüsteemid
Paigutusteguritest lähtuvalt eristatakse
erineva suunitlusega ettevõtteid:
Toormele ja energiale orienteeritud ettevõtted
►
sõltuvad eelkõige loodusliku tooraine või odava energia
lähedusest.
►
Need on peamiselt esmasektori ettevõtted, mis tegelevad
põllumajanduse, metsanduse ja kaevandustegevusega, samuti
metallide sulatus ja raskemasinaehitus.
►
Sellised ettevõtted saavad asuda kas tooraine lähedal või siis
sadamapiirkondades, kus sisseveetavat toorainet saab töödelda
ilma edasiste veokuludeta.
Tööjõule orienteeritud ettevõtted
►
paigutatakse vastavalt oskustööjõu ja/või võimalikult odava aga
samas kvaliteetse tööjõu olemasolule.
►
Sellisteks ettevõteteks on kergetööstus ja elektoonikatööstus
ettevõtted.
►
Kuna ülemaailmselt on palgaerinevused väga suured siis seoses
globaliseerumisega on palju tööjõumahukat tootmist paigutatud
arengumaadesse, kus on madalaimad palgad.
►
Kvaliteetne tööjõud on ülioluline kõrgtehnoloogiasektoris.
►
Sellised ettevõtted koonduvad teadusparkidesse või ülikoolide
lähedusse.
Tarbijatele ehk turule orienteeritud ettevõtted
►
Kohalikule turule orienteeritud on ettevõtted mille toodang rikneb
kiiresti (liha, piim, kondiitritooted).
►
Turg sõltub tarbijate hulgast, kui tarbijaid vähe on ettevõte
sunnitud lõpetama, asukohta vahetama või muutuma.
Ettevõtlusklastrid ehk – kobarad
►
Suured ettevõtlusvõrgustikud, mis on keskendunud omavahel
seotud toodangu valmistamisele.
►
Klastri kujunemisel on kõige olulisem inimfaktor ja
vähemtähtsateks looduslikud tegurid.
►
Klastri teket ja säilimist soodustab firmade vaheline usaldus,
mille aluseks on pikaajalised kontaktid.
Rahvusvahelised ettevõted
►
Rahvusvahelised ettevõtted on sellised, mis tegutsevad mitmes riigis
või isegi kümnetes riikides.
►
On ettevõtteid mille tootmisettevõtted on peaaegu kõigis riikides (Coca
Cola).
►
Rahvusvahelistel firmadel on peakorter nn emamaal, tootmine ja
turustus paikneb aga teistes maades.
►
Suurema osa edukate rahvusvaheliste ettevõtete peakorterid on
koondunud maailmalinnadesse, kus asuvad ka suurimad pangad,
börsid ja kust on võimalik leida kõrge kvalifikatsiooniga ja spetsiifiliste
oskustega tööjõudu.
►
Esimesed rahvusvahelised ettevõtted pärinevad 16. sajandist (Briti
Ida-India kompanii), kui esmaseks huviks oli ligipääs loodusvaradele.
►
Hiljem sai olulisemaks laienemine uutele turgudele, et toodetele uusi
tarbijaid leida.
►
Massiliselt hakkas rahvusvahelisi ettevõtteid tekkima 20. sajandil.
►
Üksikute suurkorporatsioonide käive tänapäeval ületab paljude
arengumaade SKT.
Eristatakse nelja põlvkonna rahvusvahelisi ettevõtteid:
►
Esimene põlvkond 16 sajandist: Euroopa kaubanduskompaniid,
kes ostsid kokku kaugete maade saadusi ja turustasid neid
Euroopas
►
Teine põlvkond 19 sajandist: ettevõtted, mis tootsid kolooniates
põllumajandussaadusi või kaevandasid maavarasid ja tegelesid
nende sisseveoga päritolumaale. Näiteks naftakompanii Royal
Dutch Shell.
►
Kolmas põlvkond 20 sajandi keskelt: edukad tööstusettevõtted,
mis hakkasid laienema naaberriikide turgudele.
►
Neljas põlvkond alates 1980ndatest: Seoses globaliseerumisega
kujunesid paljudest ettevõtetest võrgustikud.
►
Rahvusvahelised korporatsioonid kontrollivad suurt osa turust, kus
nad tegutsevad ja omavad sõnaõigust millist toodangut müüa.
►
Paljud firmad ei ole huvitatud pikaealiste toodete tootmisest, sest
sellisel juhul ei ostetaks piisavalt uusi tooteid ja väheneks kasum.
►
Peamised valdkonnad, kus rahvusvahelised ettevõtted
tegutsevad on:
 Kõrgtehnoloogia: IT, biotehnoloogia, mikroelektroonika,
telekommunikatsioon, ravimid, uued materjalid – valdkonnad kus
arendus ja uurimistööks on vaja suurt kapitali.
 Suuremahulised tarbekaubad: autod, koduelektroonika jms,
kus saab tootmise paigutada odava tööjõu piirkondadesse,
vähendades tootmiskulusid.
 Brändikaubad: karastusjoogid, hügieenitarbed jms, kus
edukaks müügiks on vaja reklaami meedias.
►
Globaliseeruvas maailmas omab järjest vähem tähtsust riik, ning
peamine reguleeriv mehhanism on ülemaailmne turg.
►
Suure osa kaupade puhul ei ole enam võimalik määrata nende
päritolumaad. Ei saa rääkida enam Saksa autodest või Jaapani
telekatest...
►
Maailma muudab väiksemaks ka telekommunikatsiooni ja transpordi
areng.
►
Rahvusvaheliste firmade organisatsiooniline ülesehitus, töökultuur,
juhtimine ja tootearendus olenevad päritolumaa tavadest.
►
Vanimad rahvusvahelised ettevõtted pärinevad Euroopast –
Suurbritanniast, Hollandist, hiljem Saksamaalt, Šveitsist, Prantsusmaalt,
Itaaliast ja põhjamaadest.
►
Kuna USA on olnud pikka aega juhtivaks riigiks maailmamajanduses on
ka maailmas ülekaalus USA päritolu firmad.
►
Kuid tänapäeval on tuntuks saanud ka mitmeid rahvusvahelisi firmasid
Aasiast – Jaapanist, Hiinast, Koreast.
Rahvusvaheline kaubandus
►
Alates 20 sajandi teisest poolest on rahvusvaheline kaubandus
kasvanud väga kiiresti, isegi kiiremini kui tootmine.
►
See tähendab seda, et järjest süveneb rahvusvaheline tööjaotus ja
ettevõtete spetsialiseerumine.
►
Suurem osa tööstustoodangust annavad arenenud riikide ettevõtted.
►
Maailma tuntumad tööstusriigid USA, Saksamaa, Prantsusmaa,
Suurbritannia, Jaapan on samaaegselt nii suurimad eksportijad kui
importijad.
►
Peamine osa maailmakaubandusest toimubki arenenud riikide vahel.
Viimasel kümnendil on hakanud kasvama ka Hiina ja teiste Aasia riikide
tööstustoodangu mahud ja nende roll rahvusvahelises kaubanduses.
►
Arenenud riikide kaubavahetus arengumaadega seisneb peamiselt
kütuse, tooraine ja põllumajandussaaduste ostmises ja masinate ning
tarbekaupade müügis.
►
Arengumaade omavaheline kaubavahetus praktiliselt puudub.
Kaubanduspoliitika
►
Ajaloo jooksul on kaubanduspoliitika kõvasti muutunud.
►
Kui industriaalajastu alguses oli omane siseturgu kaitsev poliitika, st
et teiste maade tööstustoodangut üritati iga hinna eest minema tõrjuda,
siis tänapäeval kasutavad oma turu kaitset vaid vähesed maad (LõunaKorea, osalt Jaapan).
►
Selleks, et importtoodangu müüki piirata ja oma tooteid enam müüa on
riigid tänapäeval kasutusele võtnud mitmeid meetodeid:
 Tollimaksed – maksud mis tuleb kaupadel tasuda riigipiiri ületamisel,
see muudab importkaubad kallimaks.
 Kvoodid – piiravad sisse veetavate kaupade koguseid
 Tervisekaitse nõuded
 Turvalisusnõuded
►
Kui tollitariifid on pidevalt langenud, siis igasugu muid kaudseid
piiranguid on hakatud järjest rohkem kasutama.
►
Lisaks kaupadele on oluliseks kaubandusartikliks muutunud ka raha.
►
Investeeritakse raha teiste riikide või regioonide ettevõtetesse.
►
Sellised välismaised otseinvesteeringud, kus raha paigutatakse
mingi ettevõtte põhivarasse, annavad investorile ka teatud kontrolli
välismaise ettevõtte üle.
►
Peamisteks investoriteks on suurriikide rahvusvahelised ettevõtted.
Kui varem investeeriti peamiselt arengumaadesse (Ladina-Ameerika,
Kariibimere regioon, Aasia), siis järjest enam investeeritakse ka
arenenud riikidesse.
►
Muutunud on ka sektorid kuhu raha paigutatakse.
►
Kui varem läks suurem osa investeeringutest tooraine sektorisse, siis
tänapäeval on eelistatuimaks teenindussektor, eelkõige
finantsteenused, kaubandusteenused, telekommunikatsioon ja
mitmesugused äriteenused.
Kaasaja poliitiline kaart:
riigid globaliseeruvas ühiskonnas
►
Maailmas on hetkel juba üle 200 iseseisva riigi, mis on väga erineva
majandusliku ja sotsiaalse tasemega.
►
Kui varasemalt jagati maailm arenenud Põhjaks ja vähearenenud
Lõunaks, siis nüüdseks on erinevused nende jaotuste siseselt kasvanud
väga suureks, kuigi sellist riikide jaotust kasutatakse veel tänapäevalgi.
►
Riikide arengutaset mõõta ja võrrelda teiste omaga on üsna keeruline
►
Majandusliku arengu võrdluseks kasutatakse mitmesuguseid näitajaid.
►
Üksikuna (näit ainult SKP) ei anna need väga tõest pilti. Seetõttu tuleks
objektiivsuse huvides võrrelda erinevaid majandusnäitajaid ja lisaks ka
teisi arengutaset iseloomustavaid andmeid, nagu näiteks haridustaset
riigis, rahva tervislikku seisukorda, tarbimist jne.
Kõige laiemalt tuntud ja aktsepteeritud on
järgnevad riigi arengu näitajad:
►
1. RKP (ingl k GNP ehk Gross National Product) - rahvamajanduse
koguprodukt. Riigi vahenditega aasta jooksul toodetud kaupade ja
teenuste kogumaksumus, millele on juurde liidetud ekspordi ja impordi
saldo. Väljendatakse US dollarites kas kogusummana või teiste
maadega paremaks võrdluseks 1 elaniku kohta. Sageli kasutatakse
eesti keeles selle asemel ka mõistet RKT ehk siis rahvuslik
kogutoodang. Näiteks peaks Eesti RKP eri andmete alusel jääma 3000
ja 6000 $/in vahele.
►
2. SKP (ingl k GDP ehk Gross Domestic Product) - sisemajanduse
koguprodukt. Riigi territooriumil aasta jooksul toodetud kaupade ja
teenuste turuväärtus. Sarnaneb RKP-le, kuid selle näitaja sisse ei
arvestata eksporti ega importi. Eesti keeles kasutatakse ka mõistet
SKT ehk sisemajanduse kogutoodang. Väljendatakse samuti US
dollarites absoluutarvuna või 1 elaniku kohta. See näitaja on Eestis
tõenäoliselt suurem kui RKP, sest meie riigi ekspordi ja impordi saldo on
kogu taasiseseisvumise aja olnud negatiivne, kuna Eesti toob kaupu
palju rohkem sisse kui välja veab.
►Inimarengu
indeksit (IAI) peetakse viimasel ajal paremaks riigi
arengutaseme näitajaks, sest see võtab arvesse SKP-d, keskmist eluea
pikkust ja ka kirjaoskust. Inimarengu indeksi alusel jaotatakse riigid kõrge,
keskmise ja madala arenguga riikideks.
Kui liigitada riike nende rolli järgi maailma
majanduses, siis saab kasutada nelja kategooriat:
►
Inforiigid – Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika riigid ning Jaapan,
kus 20 sajandi lõpul on tunduvalt kahanenud tööstuse osakaal ja
kasvanud teenindusmajanduse osa.
►
Uustööstusmaad- Mitmed Ida-Aasia ja Ladina-Ameerika riigid ning
Ida-Euroopa maad, kus on tööstustoodang kiiresti kasvanud. Need
on riigid, kes on keskmisest jõukamad, kuid kus on puudus kapitalist,
samas on olemas usin, oskuslik aga odav tööjõud. Edukamatel on
lootust areneda inforiikideks.
►
Toorainemaad – ressursirikkad arengumaad, tavaliselt vaesed riigid
Aafrikas ja Ladina-Ameerikas. Erandiks on siin naftariigid, kes on
keskmisest jõukamad.
►
Vaesed riigid – globaalses majanduses olulised ei ole kuna neil pole
loodusvarasid, kapitali ega oskustööjõudu. Peamiselt Aafrika riigid.
Rahvusvahelised organisatsioonid
►
Rahvusvahelisi organisatsioone hakati asutama 19. saj esimesel poolel.
►
Esimesteks olid mitmed jõetranspordi korraldamisega seotud
organisatisoonid Euroopas.
 1815 Reini Jõe Komisjon
 hiljem Elbe ja Doonauga seonduvad.
►
20.- 21. saj on loodud massiliselt loodud riikide või riigisiseste ühingute
rahvusvahelisi organisatsioone. Need on loodud vähemalt kolme riigi või
instantsi poolt, ühiste eesmärkide saavutamiseks poliitika, majanduse,
teaduse, tehnika, sotsiaal-, kultuuri, spordi, religiooni või muus
valdkonnas.
►
Üldse on maailmas loodud ligi 45000 erinevat rahvusvahelist
organisatsiooni, millest hetkel tegutseb ligikaudu 17500.
►
Suurem osa neist on valitsusvälised organisatsioonid, valitsuste vahelisi
organisatsioone on umbes 10%.
►
Tänapäeval tegelevad rahvusvahelised organisatsioonid mitmete
globaalsete probleemidega.
Rahvusvahelisi organisatsioone võib
liigitada erinevalt:
►
Ülemaailmsed, subregionaalsed või piirkondlikud organisatsioonid
►
Valitsustevahelised või valitsusvälised organisatsioonid
►
Konkreetsete tegevusvaldkondadega (sport, majandus, kultuur vm)
organisatsioonid
Riikidevahelisi organisatsioone on kolme liiki:
Majandusühendused
►
EU- Euroopa Liit (European Union) asutati algul majandusühendusena, kuid
viimasel kümnendil on toimunud areng poliitiliseks ja kaitseliiduks. Alguse sai EL
1950. aastal kui kuus Lääne – Euroopa riiki otsustasid luua Euroopa Söe ja
Teraseühenduse, mis 1957. a nimetati Euroopa Majandusühenduseks, 1967. a
Euroopa Ühenduseks ning 1993. Euroopa Liiduks. 1973. a hakkas Liidu laienemine,
Juba 1957 aastast on olnud EL eesmärgiks olnud ühisturg – ehk kaupade, teenuste,
kapitali ja tööjõu vaba liikumine ühenduse piires. Hetkel küll seavad mitmed vanad
liikmed teatud piiranguid uutele liikmetele tööjõu liikumisele.
►
NAFTA – Põhja-Ameerika Vabakaubanduse Kokkulepe (North American Free
Trade Agreement) loodud Kanada, USA ja Mehiko poolt 1994. On üks suuremaid
majandusühendusi. Eesmärgiks kaotada liikmete vahel kõik tollid ja kvoodid.
►
ASEAN – Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon ( Association of South East Asian
Nations) loodud 1967. aastal Kagu – Aasia viie mittekommunistliku riigi (Indoneesia,
Malaisia, Filipiinide, Singapuri ja Tai) poolt et seista vastu Vietnami ja Hiina mõjudele.
Hiljem liitusid ka teised piirkonna riigid, sh Vietnam. 2001. aastal lepiti kokku Hiinaga
Aasiasse maailma suurima vabakaubandustsooni loomine kümne aasta jooksul.
►
APEC- Aasia ja Vaikse ookeani majanduskoostöö foorum, asutatud 1989. aastal ja
sinna kuulub 21 liikmesriiki.
►
MERCOSUR– Lõuna Ühisturg ( Argentiina, Paraguay, Uruguay ja Brasiilia
vabakaubandusliit aastast 1991)
Väliskaubandus- ja
rahandusorganisatsioonid
►
WTO – Maailma Kaubandusorganisatsioon (World Trade
Organisation) kasvas välja 1948 aastal sõlmitud Tolli- ja
kaubanduskokkuleppest (GATT) mille eesmärgiks oli lihtsustada riikide
vahelist kaubandust. GATT reorganiseeriti 1994 aastal ja moodustati
WTO. Hetkel on WTO-l üle 140 liikme ja eesmärk rahvusvahelise
kaubanduse elavdamine. Eesti kuulub WTO-sse alates 1999. aastast ja
see lihtsustab Eesti kaubavahetust teiste liikmesriikidega.
►
IMF – Rahvusvaheline Valuutafond (International Monetary
Fund)kooskõlastab rahvusvahelist rahandust. IMF loodi 1944 aastal ja
sinna kuulub üle 180 liikmesriigi. IMF eesmärk on vältida
maailmamajandust ohustavaid järkse valuutakursside kõikumisi. Eesti
kuulub IMF 1992 aastast . IMF liikmetel on võimalus ka astuda
Maailmapanga (World Bank) liikmeks ja saada seal laenu.
Toorainekartellid
►
Toorainekartelli
moodustavad mingit
toorainet või põllumajandussaadust
eksportivad riigid,
et ühiselt mõjutada
rahvusvahelist turgu
endale sobivas suunas.
►
OPEC – Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioon (Organization
of Petroleum Exporting Countries)
Asutatud 1960. a Venezuela ja Saudi Araabia initsiatiivil.
Hetkel liikmesriike 11 ja peamine eesmärk naftahinna
kujundamine ja selle võimalikult kõrgel hoidmine.
Muud rahvusvahelised organisatsioonid
►
ÜRO – Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (United Nations
Organization – UN) asutati 1945. a kui ülemaailmne rahu ja
julgeolekuorganisatsioon. Hetkel liikmeid üle 190, Eesti liitus 1991. ÜRO
juurde kuulub ka ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon
(UNESCO)
►
NATO – Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (North Atlantic
Treaty Organization) asutati 1949 aastal kui sõjalis-poliitiline liit, kuhu
kuulub 26 liikmesriiki, nende hulgas ka Eesti aastast 2003. NATO väed
on aidanud ja aitavad praegugi tagada rahu kriisikolletes.
►
On ka selliseid valitsustevahelisi organisatsioone nagu:
 Maailma Tervishoiu Organisatsioon (World Health Organization –
WHO),
 Rahvusvaheline Tööorganisatsioon ( International Labour
Organization – ILO).
►
Valitsusvälistest organisatsioonidest tuntuimad on:
 Rahvusvaheline Olümpiakomitee – ROK ( International Olympic
Commitee - IOC),
 Rahvusvaheline Punane Rist,
 Amnesty International,
 Greenpeace.
►
Valitsusvälised organisatsioonid eksisteerivad ühiskondlikul, erialasel,
erakondlikul või muul alusel