Transcript Suurbritannia ja Prantsusmaa kahe maailmasõja vahel

Suurbritannia ja Prantsusmaa
kahe maailmasõja vahel
Suurbritannia
majandus
• Üheks valusaimaks probleemiks oli riigis valitsev tööpuudus.
• Raskeiks koormaks kujunesid võlg USA-le ning turu kahanemine.
Tööstuskaubad vahetati toidu ja toorainete vastu.
• 1920. aastal valitses väikeettevõtlus, kus kasutati vananenud tehnikat. Kriis
söetööstuses põhjustas võimsaid kaevurite streike.
• 1920.aastate lõpul algas Inglismaal majandustõus, mille aga katkestas
ülemaailmne majanduskriis. Töötute arv kasvas 2, 5 miljonini.
• 1931.a. loobus Briti valitsus naela kullastandardist. Kriis loodeti ületada ka
kaitsetollide sisseseadmisega.
Suurbritannia riigikord, sisepoliitika
•
•
Suurbritannia oli riigikorralt konstitutsiooniline monarhia.
Suurbritanniat valitses 1917ast kuni 1936-ani George V.
Kuningas Edward VIII loobus troonist
oma abielu tõttu mittekuninglikust
perekonnast pärit abikaasa tõttu.
1936. detsembrist sai Briti troonile
George VI.
•
Inglise sisepoliitika tähtsaimaid reforme oli valimisõiguse laiendamine 1918.a. Kaotati
varanduslik tsensus, meesvalijate vanusemäär langes 21. eluaastale.
Tänu inglise naisõiguslaste – sufrazettide survele said valimisõiguse ka naised.
Liberaalid kaotasid oma positsiooni riigi juhtimises. Konservatiivse partei kõrvale kerkis esile
Tööerakond e. Leiboristlik partei.
1924.a. parlamendivalimistel saavutasid nad võidu ja moodustasid oma valitsuse.
Tööerakondlased olid võimul ka aastatel 1929-1931. Leiboristlik partei kuulutas oma eesmärgiks
sotsialismi rahumeelse saavutamise.
1929.a. oli võimul James Ramsay MacDonaldi leiboristlik valitsus, mis ei suutnud vältida tööliste
elatustaseme langust kriisiaastatel ning kaotas oma valijate toetuse. Seejärel sõlmis MacDonald
liidu konservatiividega ning lõi nn rahvusliku ühtsuse valitsuse, mis koosnes paremapoolsetest
leiboristidest ja konservatiividest. Inglismaa sisepoliitika toimus mõningane nihe paremale.
1935.a. tuli võimule Baldwini konservatiivide valitsus.
•
•
•
•
•
Suurbritannia välispoliitika
•
•
•
•
•
•
•
•
•
•
Inglismaal oli probleem nii India kui ka Iiri iseseisvuslastega.
1921.a. sõlmiti kokkuleppe, mille alusel sai Iirimaa dominiooni staatuse. Sinn
Feini koondunud iiri rahvusradikaalid nõudsid aga täielikku sõltumatust ning
Inglismaale kuuluva Põhja-Iirimaa liitmist ülejäänud Iirimaaga. Aastal 1922 said
Iirimaa 32 krahvkonnast 26 iseseisvuse ning moodustasid Iiri Vabariigi.
Allesjäänud osa Ühendkuningriigist nimetatakse alates 1927. aastast Suurbritannia
ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigiks.
1937.a. kuulutas Iirimaa katoliiklik osa end iseseisvaks vabariigiks. Põhja-Iirimaa
aga jäi Briti kuningriigi koosseisu.
Kanada, Lõuna-Aafrika, Austraalia ja Uus-Meremaa saavutasid Briti impeeriumis
dominiooni staatuse – st. Briti asumaad, millel oma parlament, valitsus,
kohtusüsteem ja seadusandlus. Egiptus, Jeemen, Saudi-Araabia ja Iraak võitlesid
välja iseseisvuse.
1931.a. võeti vastu Westminsteri statuut e. seadus, millega Inglismaa nn valged
kolooniad ja dominioonid (Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa, Lõuna-Aafrika) said
peaaegu täieliku iseseisvuse – neist ükski ei olnud sise- ega välispoliitiliselt teisele
allutatud.
Briti impeeriumit hakati ametlikult nimetama Briti Rahvaste Ühenduseks.
Suurbritannia välispoliitilisteks põhisuundadeks olid: 1) tasakaalu hoidmine
Euroopas ning 2) võitlus kommunismiohu vastu. Inglismaa püüdis takistada
Saksamaa tugevnemist, kuid samas nähti Saksamaas ka tasakaalustavat jõudu,
kuna juhtrolli Euroopas püüdis etendada Prantsusmaa.
1935.a. sõlmiti Inglise-Saksa mereväekokkuleppe, mille alusel lubati Saksamaa
taas oma sõjalaevastikku üles ehitada.
1930. aastate II poolel seisis Inglismaa vastu kasvavale natsismiohule ning püüdis
diplomaatiliste vahenditega II maailmasõda ära hoida.
Prantsusmaa majanduselu
• Tänu võidule I maailmasõjas suurenesid Prantsusmaa
koloniaalvaldused;
• majandust aitasid edendada reparatsioonimaksud
ning sakslastelt äravõetud Elsass-Lotringi piirkond.
• Varasemast põllumajandusmaast kujunes võimas
tööstusriik.
Prantsusmaa sisepoliitika
•
•
•
•
•
•
•
•
•
•
Prantsusmaa oli presidentaalne (III)vabariik .
Poliitilises elus domineerisid 1930. aastate keskpaigani paremerakondade
valitsused. Koalitsioonivalitsused aga vahetusid kiiresti.
Prantsusmaal toimus aga nihe vasakule.
Majanduskriisi algusaastatel oli võimul
paremtsentristide Tardieu valitsus,
kuid pärast 1932.a. valimisi
järgnes radikaalist sotsialisti
Herriot valitsus.
Aastail 1919-39 oli Prantsusmaal ühtekokku 41 valitsust.
Ülemaailmne majanduskriis jõudis 1930. aastate alguses ka Prantsusmaale.
Vahetuvad valitsused üritasid majanduskriisist jagu saada traditsioonilisi vahendeid
kasutades, kuid edutult. Kärbiti eelarvelisi kulutusi ja tõsteti makse.
1934.a. veebruaris korraldasid äärmuslased Pariisis meeleavalduse, mille käigus
üritati hõivata parlamendihoone. Riigipöördekatse suruti maha.
1936.a. parlamendivalimistel saavutas Rahvarindesse koondunud vasakpoolsed
jõud ülekaaluka võidu.
Nn. Rahvarinde valitsuse moodustas sotsialistlik partei koos radikaalsotsialistidega.
Võeti vastu terve rida seadusi, mille abil püüti tõsta elanikkonna ostujõudu ning
rakendada sotsiaalseid tagatisi. Vähendati töönädalat 48 tunnilt 40-le.
Puhkuseseaduse alusel anti töötajatele iga-aastane 2-nädalane tasustatud puhkus.
Rahvarinde valitsus aga lagunes 1938.a. sügisel sisevastuolude tõttu.
Prantsuse välispoliitika
• Välispoliitikas üritas Prantsusmaa kindlustada oma üleolekut Euroopas.
• 1923.a. algul okupeeriti koos belglastega Ruhri piirkond tekitades terava
poliitilise kriisi. Peagi oli Prantsusmaa sunnitud väed selt välja viima.
• Prantsusmaa oli sunnitud otsima tuge Rahvasteliidult ja rajama oma
julgeoleku riikidevahelistele lepetele.
• 1935.a. sõlmiti vastastikuse abistamise leping Nõukogude Liiduga.
• 1930ndate II poolel oli olulisim koostöö Suurbritanniaga.
• 1938.a. kirjutati alla Müncheni kokkuleppele Tsehhoslovakkia
tükeldamise osas. 1930. aastate lõpul sattus Prantsusmaa aga raskesse
välispoliitilisse olukorda, kus teda ümbritsesid 3 vaenulikku riiki:
Saksamaa, Itaalia ja Hispaania.