Laulikud ja pillimehed kui isiksused biograafiakirjutus 1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu, seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid (auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega, kokkuvõttes alati.

Transcript Laulikud ja pillimehed kui isiksused biograafiakirjutus 1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu, seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid (auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega, kokkuvõttes alati.

Slide 1

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Slide 2

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Slide 3

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Slide 4

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Slide 5

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Slide 6

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Slide 7

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Slide 8

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Slide 9

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Slide 10

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Slide 11

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Slide 12

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Slide 13

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Slide 14

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Slide 15

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Slide 16

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Slide 17

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Slide 18

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Slide 19

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Slide 20

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Slide 21

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Slide 22

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Slide 23

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Slide 24

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Slide 25

Laulikud ja pillimehed kui isiksused

biograafiakirjutus
1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu,
seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid

(auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega,
kokkuvõttes alati ka iseendaga
probleemid
biograaf loob teksti, lineaarne tekst, uurija konstruktsioon, mis
allub tekstiloome konventsioonidele ja loogikale - ei võrdu elatud
eluga
biograafi subjektiivsus, biograafiakirjutuse ideoloogilisus (nt
hagiograafiline käsitlus, subjektivalik)
allikaprobleemid – tekstid kui konstruktsioonid, mälu valikulisus
ja subjektiivsus

rahvamuusiku biograafia
Enamus allikaid eesti laulikute ja pillimeeste kohta pärinevad
rahvaluulekogujatelt.
laulik/pillimees on kogujale

-- kultuuriline Teine (Eesti kontekstis kultuurierinevus väike, sotsiaalse
staatuse, hariduse jm erinevused): eksotiseerimine, individuaalsuse
taandamine valmismudelile
„Me oleme loomult bi- (või multi-) kultuurilised, kuna kuulume nii
personaalsesse kui professionaalsesse maailma, olgu välitööl või kodus.
Kui Kolmanda Maailma kodanikud, vähemused või naised võivad seda
kahese identiteedi pinget kogeda kõige tugevamalt, on see igaühe
seisund, isegi selle mehaanilise ühendkategooria oma, mida nimetatakse
„valged mehed”.”
Kirin Narayan. How Native Is a „Native” Anthropologist? (American Anthropologist, Vol 95,
1993: 681)

-- Teine indiviid (nt koguja ja avalik esineja eri tüüpi isiksused? võõras ja
“võõrad iseendale”)

äratundmised kui sild Teiseni

Johannes Fabian Aafrika 18.-19. saj reisikirjadest.
Aafriklased – tavaliselt inimsööjad, teesklejad, petturid, allumatud, kõik
ühesugused – ootamatud äratundmised/tunnustamised (recognition)
endasarnased inimesed, indiviidid.
“/.../ äratundmine kui taas-kogemine, isiksuse identiteedi tuumaks olevate
mälestuste mobiliseerimine näib olevat suhetes teistega see murdepunkt,
mille ületamine annab võimaluse saada teadmisi. /.../ Et mõista üksteist
olevikus, peame kuidagi jagama üksteise minevikku.” Fabian 2001: 177.

Äratundmishetked - inimene mõtestab ümber oma suhte teiste inimestega
(ka objektide või märkidega). Emotsionaalne protsess, tugineb
varasemale individuaalsele kogemusele.

Ingrid Rüütel 1969 (isiklik mere-nostalgia, traditsioonilise kultuuri loodusläheduse
ja alternatiivkultuuri idee):
Ka Risanda Kravtsov laulab enamiku oma regivärssidest ühel viisil. Selle
kurvakõlalisus lisab isegi lõbusa sisuga ja küllalt hoogsalt esitatud lauludele mingi
nukrusevarjundi. Tundub, nagu oleks neisse kätketud rõõmutunnegi tagasihoitud
ja mahasurutud. Ka ülepaisutatud halemeelsus on neile lauludele võõras.
Meloodiast hoovab kargust. /.../
Istume sombusel suveööl Risanda Kravtsovi külalislahkes kodus ja kuulame,
kuidas perenaine väsimatult oma vanu laule heietab. Viis voolab vähehaaval
tõustes ja langedes, nagu uhuks lained vastu Tapurla kivist kallast. Või ongi see
meri, mis laulab? Mingi eriline, kummaline võlu on sellel meloodial. Kas on
kindlasti tarvis endal ära käia Tapurlas, oma silmaga näha siinset randa ja rahvast
ning mere- ja tuulekohina saatel kuulda neid laule, et mõista nende
omapärast ilu? Või jätkub helilindi kuulamisest? Ei tea. Aga üksnes teksti- ja
noodilugemisest selleks vaevalt küll piisab.

Ingrid Rüütel 2005
Noh, ja siis meil [tekkis] kuidagi ... väga soe ja südamlik õhkkond. Ta natuke
meenutas mulle minu vanaema, kes on ka selline – nagu küllaltki avatud ...,
aga mitte niisugune magus, vaid selline – omamoodi vähe karge või – niisugune
põhjaeesti tüüp. Just Põhja-Eesti rannikuala tüüp.

Risanda Kravtsovi lapselaps 2005 kunagisest peost lauliku kodus:
Aga Sanda oli niipalju purjus ja süda läikis ja see aina laulis. Ja see oli lõpuks
põrandal kummuli, see laste pissipott oli nina all ja öökis ja laulis aina
kordamööda.

Laulik traditsioonilises kultuuris
Eduard Laugaste:
•eeslaulja või aktiivne osaline kombetalitustel (mitte „ainult kaasalauljad või
sellised, kes kuidagi on laulud ära õppinud ja kellelt on tekste kirja pandud.”)
•andekad loovad inimesed (sõnaseadmisoskus, muusikalised ja esitusoskused,
hea mälu), aktiivsed tugevad isiksused
• rituaalide tundjad ja juhid, sõna väe valdajad – ravitsejaroll, kogukonnas
silmapaistval positsioonil
Ottilie Kõiva:
1. laulude aktiivne kasutaja (ei piisa järgilaulmisest, kunagi kuuldu
meenutamisest)
2. peab valdama sõnu, viisi, esitamistavasid (artistlikkus)
3. kollektiivi tunnustus
4. rahvalaulikutele omase loomingumeetodi kasutamine – varieerimine jne
Anna-Leena Siikala – Karjala laulja-habitused:
esitavast lauljast ravitsejani (üks või teine või mõlemad), erinevad praktikad ja
esituskohad (performance arena)

“Laulikukultus” 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse Soomes
soov arendada ja toetada rahvuse ehitamist ja rahvuslikku identiteeti
pärimus kui võõrmõjudest vaba ja muutumatu entiteet, kaduv muinaskultuur
laulik selle esindaja, oma kultuuri suur looja, kultuskuju, “teisestamine”,
asetamine müütilise lauliku positsioonile, minevikku, olevikust välja –
eksponeerimine sellisena (Karjala laulikud, karelianism, 1896 laulupidu,
ringreisid)

Iivana Shemeika nimetamine “Karjala vaimse aadli” esindajaks.
„Tundus otsekui tuulepuhang Kalevala sangarite aegadest oleks liikunud üle
peoplatsi, nagu Väinämöise kuju ise oleks näidanud ennast publikule.” 1906. a.
laulupeolt.

Eesti 20. sajandi alguse kogumispäevikud
Romantiline laulikukujutus
EÜSi koguja Oskar Köster 1914 - Kuulus J. Simpson Tudus, Viru-Jaagupis “kelle
käest omal ajal Dr. Hurt palju muinaslaulu sõnu sai ja kellelt ka viisisid on üles
kirjutatud. Teda tuntakse 50-60 versta ümberringi. /.../
Läksin sinna laupäeva õhtul. Ta saunaütt oli peremehe maa peal. Et tal saun
parajasti köetud oli, palus ta mind ka sauna. Ma tänasin lahke pakkumise eest ja
lubasin niikaua külast kõhupidet otsida kuni ta saunas käib. Nii me tegimegi. Kui ma
tagasi tulin, oli Simpsonil puhas särk seljas ja „pühapäeva püksid” jalas. Ta kutsus
mind ka „oma pudru katsuma”. Ei tahaks luulesse kalduda, kuid seal oli midagi
sellesarnast: selge sinav taevas, loojaminev päike, sauna ees tugev-mustav
männimets, sauna taga lai ruki põld. Sauna ees, väikese järi peal oli piima kauss ja
pudru võisilmaga. Ma istusin kannu otsas, kuna Simpson sauna lävel oli. Selles oli
midagi idyllilist. Ma nägin oma ees tõsist, heasüdamlist vanakest, ta lahkeid silmi
ja habemega ümbritsetud nägu. Me sõime – ja magus maitses see pudru!
Simpsonis oli midagi pühalikku, auväärilist, kui ta mind söömale sundis. Mu ees
seisis mees kelle luulevõimu, meelespidamise ja iseteadvuse ees ma mütsi pidin
maha võtma. Lõpetasime söömise. Hakkasime laulma. Kena oli vaadata seda
vanakest ukse paku peal, kuidas ta ennast vastu piita toetas ja rääkis-rääkis.
Sääsed suhistasid ümber. Hiljaks jäänud parm langes ta käele, ronis habemesse,
kuulatas – ja lendas vurinal minema. /.../ Mu silmade ette tõusis üksik keskaja loss
uuema aja ehituste keskel.

Oskar Loorits 1920(?)

Paistu tuntud pulmalaulikust Puru Liisust
(Liisu Mägi)

Selle nime all on tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi
kihelkondade kuulus laulik, keda veetakse pulmast pulma
ja kelle lõputut kaasitamist kuulatatakse põnevusega ööd
läbi. Ja igalpool suudab ta kohe kohaneda olude järele,
suudab silmapilk leida ja kombineerida vastavaid ridu, nii et ta tundub ikka ja igalool
uuena, tundub laulikuna, kellel kunagi sõnadest puudu ei tule ja kellel sõnu ka jatkub
– mis tahte jaoks ja kui tahte pikalt. – Sellise kroonimata laulukuninga kuulsuse on
omandanud see 90 aastane eideke, kes olnud juba 15 aastat pime. Aga kui süttivad
tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile
mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema
oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust
pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub,
kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti
pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissa!
Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.

Vaeste vanemate laps, on Liisu pidanud juba maast madalast ise oma eest hoolitsema
ja iseseisvalt elama. /.../
Juba varakult köitnud noor Liisu külapoiste meeli oma väljapaistva ilu ja hooga. Liisut
jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja
algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl
jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta
juba varakult.
Aga varakult väljendunud ka Liisu aktiviteedi teised küljed. Liisu pole suutnud hoiduda
meestega ligemalt kokkupuutumast, poisid aina kuhjunud eha aal Liisu lakka,
perepojadki üksteise võidu. Aga naiseks võtta vaest orjalast pole söandanud neist siiski
mitte keegi. Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks
– kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta
sünnitanud kaks tütart ja kaks poega. /.../
Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest
pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. veel
nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest
kogu kihelkonnas, kui imeteost.
Ja veelgi iseloomustavamat jutustatakse Liisust. Ta õpetanud taltsaks paar põrsast ja
käinud nendega nooremas eas suveti Pärnu rannikul – ise ajal, põrsad kannul. Neid
toitnud ta kalarapetega, pääasjalikult Tahkuranna ja Häädemeeste piirkonnas. Küll
kutsutud Liisut siit küll Uulu, küll Sinti peremamsliks, Liisu pole läind, vaid pöörnud ikka
taas Holstre talvitama. – Ühel niisugusel suvel puutunud Liisu rannikul kokku kellegi
pimeda sandiga ja hakanud sõbrustama sellega, kuni saanud poja. Tulnud Holstres
külanaised titte vaatama, – Liisu hurjutanud neile vastuseks: tulge nüid, tulge kuradi
võõramaa looma vaht´me. /.../

Hoolimata oma pimedusest, komberdab ta suveti ikka veel mööda valda ringi ja on alati
põhjalikult orienteeritud valla uudistest. Oma laulude vahele korutabki [nii] ta alati
igasugu külajutte, nii et tal keel puhata kunagi ei saa.
Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Vähemalt Pärnumaal
ei olevat ta midagi saanud. /.../ Randlased olevat nii naljakad laulikud, kes väänvat
sõnu ja viisi – ei maksvatki niisugust laulu õppida.
Küll on aga vist arvatavasti üheks suureks Liisu õpetajaks olnud ta alatine esindumine
pulmades ja võistlus teiste laulikutega. Praeegu uhkustab Liisu küll õigusega, ei
olevat ei ligidal, ei kaugel temaväärilist võistlejat, ent teiseltpoolt teatakse siiski kõnelda,
et varemal ajal mõnigi laulik leidunud, kes Liisu hoopis sõnatuks laulnud. Iseäranis
kardetav võistleja olnud Liisule keegi Aidu valla laulik, – sellega, võib olla, seletubki siis
osalt see suur halvakspanemine, mis peegeldub Liisu lauludes eriti just Aidu naabervalla
vasti, kuna loomulikum oleks olnud holsterlase seisukohalt puistata oma viha just
Tarvastu valla vastu: Aiduga elati õieti vennarahus ja sõbralikult, kuna otse
ajaloolikud ja laialt kuulsad on eriti Tarvastu ja Holstre piiritülid ja poiste lõputud
lahingud, milledest jutustatakse imelugusid ja lauldakse vemmalvärsse veel
tänapäevalgi.
Nii palju Puru Liisu võistlejaist, ja olgugi, et Liisu jätab oma lauludes täielikult rahule
Holstre valla põlise verivaenlase Tarvastu, tundub ta ometi eht oma valla laulikuna, kes
lõvina sõdib sõnas ja viisis koduvalla eest, kes on Holstre au ja uhkus.

Liisu Mägi, Paistu (ERA, Fon 334 a)

Põllu põimija tuleva, üle-jes-les-les,
vällä väänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Perenaene naesekene,
joba tundsip tühjä kõtu,
nõrgub nõrka üüalune,
Esi laia, latse noore,
vagu pikä, vaimu nõrga,
esi taht ärä isuta,
laia vällä taht väsita.

Koguja kui võõras, sotsiaalne erinevus laulikukujutuses
Kai Prommann Metsla küla saunades. “Küla inimeste üteluse järgi mõistvat ta palju
lõpe-laulusid ja ka pulmalaulusid, kuid meile ei laulnud ta midagi. [...] Laulja häbenes
väga laulmist, kui me aga teda taga rohkem tellisime, läks ta sahvrisse, tegi veikse
aknahaugukese lahti ja laulis seal - muidugi teada oli niisugusel korral halb kirjutada.
Keski võeras naisterahvas, kes temale külaliseks oli tulnud, andis veel oma korda
sõnad meile edasi - viimane seisis akna alla. Arusaadav, et niisugusel korral
kergeste vigasid sisse võis minna - pealegi, oli laulik laulud ka ära unustanud tuletas tükk aega igat rida meelde.”
Oskar Lõvi ja Oskar Lalli, EÜS VII 674/5 (1910)

Viimaks hakkas eemalt maja juurest kostma moona laste laulu helin. Hääled olid
tütarlastel üsna tublid ja laulud hästi ära õpitud, laulsivad kahe häälega, mõned
laulud olid uuema aja koori lauludest. Keegi minuga parajasti juttu ei ajanud, kui
laul mu kõrva hakkas kostma. [...] Laulikud ei pannud pahaks meie lähenemist ja ei
häbenenud oma laulusid edasi laulda. Nad viimati laulsid koguni meie tellimise
järele. Päris lähedale meie neile ei läinud, kartes, et siis ehk laulmine ära võerdub,
aga jäime vaatama tee äärde, kus nende elumaja lähedal oli. Paar paremat viisi
pannin paberisse nende lauludest. [...]
Möldre kutsumise peale tulid ka mõned moonakate tüttred sinna [möldri majja] ja
meie kirjutasime ka nende käest veel paar laulukest ülesse. Silma ees toas olid
need plikad küll hästi häbelikud ja harad, kui lambad.
Jüri Välbe reisikiri, EÜS VII 2205/9 (1910)

Seto lauluimäd – laulikustaatus ka kogukonnast “väljaspool”
“Laulmine oli seto kogukonnas küll hinnatud, aga siiski tavaline tegevus. See ei
saanud pakkuda indiviidile erilist või kordumatut staatust, aga selline hinnang
kaasnes folkloori kogumisprotsessiga ja kultuuritegelaste mõjuga seto
kultuuriruumis.”
Lauluema staatuse kujundamisel oluline roll Soome traditsioonil, Armas Otto
Väisänen. Eesti haritlaskonnal tahtmatu distantseerumise soov, Väisänen kui
kaugem võõras – neutraalsem suhe. Sihipärane lauluemade otsing, mineviku
päästmine.
Eesti / seto kultuuri esindajad, rahvuslik rikkus – setodel sotsiaalselt madal,
kultuuriliselt kõrge staatus. Riiklik setode eesti identiteedi kujundamise poliitika.
Hilana~Hilanamäe Taarka (Darja), Matsi Taarka, Vasila Taarka,
Darja Pisumaa (1921) 1856-1933
Laulud õppis emalt, koos pulmades,
isa joodik, kaasavarata, ei saanud mehele,
sünnitas 5 last, taludes päeviliseks,
pulmades laulmas. Elurõõmus, keevaline,
tabava sõnaga improviseerija. 1921 esines kooriga
Helsingis laulupeol; esines muuseumipeol Tallinnas
1922. 1922, 1924 Petseri laulupeod. 1925 riiklik abiraha.
1929 korstnaga maja Võmmorskis.

Kogujad: Vastseliinast Hindrik Prants 1889; 1913, 1914 ja 1921, 1922 Armas Otto
Väisänen.
1913 Anna Raudkats:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus “lauluimä” elas... Vilets suitsuonn oli
lauliku asukoht. “Lauluimä” ise oli... täis elevust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema
tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju
temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist.
Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud; lõpmata
voolas tema suust sõnu ja viisisid välja... Huvitav oli
Vasila Taarka improviseeriimine. Kui ta, näituseks,
kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on,
hakkas ta kohe laulma: “Om õks meil sugu
Soomõmaalta, om õks võsu Võnnu liinast...” ja
jatkas laulu soome suguvenda ülistades ja tema
välimust kirjeldades... Ka harilikus kõnes tarvitas
Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja
ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei
jõutud.
A. O. Väisänen 1913:
Ta on lihtne, elab suitsutares, mille esikus on ta
ainus koduloom siga. Taarka ei tee õieti midagi: elab
lauludest nagu isegi märgata võib.

Ta võttis meid hästi vastu, ainult ei tahtnud, et suured saksad ta suitsutares pikemalt
peatuksid. Ta on väga elav, jutustab lakkamatult, ja nii ütlemata omapäraselt,
vaimukalt ja allegooriliselt, et pliiats peab kogu aeg valmis olema märkmete
tegemiseks. Ta silmad vilguvad lakkamatult ning ta hääles on madalatoonist karedust.
Kõik temas kõneleb vanast ajast. /.../
Saanud keelekastet, hakkas ta laulma. Improviseeris minu kohta: pajatas kõigest, mis
minus on tähelepanuäratavat.
“Mina opi-õi tõse sõnu, mul õks uma sõna, puust tettu, maast leitu.”

Sai-ks üskä üsäline,
kässi pääle käsiline,
ma iks iki ilmatohe,
kado väega’ kahitsõlli,
häpü tei hüäle hõimulõ,
tikõ tii käujile.
Pei ma-ks last peo pääl,
kanni katõ käe pääl,
prisk sai-iks peo pääl,
kallis katõ käe pääl.

Sai sülle süleline,
käte peale käsiline,
ma nutsin ilmatupalju,
hirmsasti kahetsesin.
Häbi tegin heale hõimule,
kurja teekäijatele.
Pidasin ma last peo peal,
kandsin kahe käe peal,
priskeks sai ta peo peal,
kalliks kahe käe peal.

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli,
ará ...
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,

Ema hakkas kangast kuduma,
hella lõnga läks heitma,
Pani mind ta kangastelgede alla,
Kutsus kolu juurde.
Ema kui suga soputas,
kui ta niisi nihutas,

soa all sai mul suur süda,
kangastelgede all sain põlatuks.
Ema mõtles vette viia,
suurt südant mõtles ta sohu viia.
Kui ema läks vee äärde,
suure soo ääre peale,
ema hakkas seal mähkima,
seal hakkas ta mind imetama,

esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri külle meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl marólõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi. /.../

Ise ta imetas, ise nuttis,
ise ta mähkis, ise mõtles:
„Kuidas verd vette viia,
Suurt südant sohu viia?”
Ema pani mu mere äärde,
suure soo otsa peale.
Ise ta lausus oma meelest:
„Tule sa meri lohutama,
Kalajärv kasvatama!”
Käis mind meri lohutamas,
kalajärv kasvatamas.
Kasvas seal õunapuu neiu soost,
kirsipuu neiu verd.
Sügisel ta õitses,
talvel hakkas marju kandma.
Talvel hakkas ta õunu kandma,
kevadel kuivas. /.../

Verbaalne andekus, laulukeeles mõtlemine – “lauluga vastamine”. Mai Kravtsov
(1845-1933) Kuusalu khk Tapurla k

Vabadikuperes sündinud, varakult jäi emata, Kolga
mõisa teole, 2 abielu. Kalapüük, võrkude tegemine ja
parandamine, vanana lapsi hoidmas. Külaarst (taimed
ja sõnad) ja ämmaemand. 250 eri regilaulu, siiski
omaloodud lõppriimiline luuletus.
H. Schulzenberg 62-aastasest Maiest: “... tark, elav,
rõõmus vaade, rohkem nagu intelligent (tuletab vaate
poolest Hurti meelde), kaunis, õige meelitav välimus,
hääsüdamline. Aruldase hää mälestusega ehiitatud. ...
tma lauluhääl on õige kõlav ja puhas, pehme, painduv,
ilus, liigutav.”

Lapselaps Risanda Kravtsov:
Aga seda mina mäletan – ma ei mäleta, kui vana,
igatahes alla kuoli olin, ja siis me olime üheskohas
pulmas. Noh ja sääl mängiti /.../ sabatantsu. Ja sie on mul nii selgest meele, me olim,
teise plikkaga olime viimane lõpp kahegesi. Aga vana Mai oli pillimehe järel esimine.
Esimene mies oli pillimehe järgi! Ja ema rääkis, ta [Mai] oli Pedaspäl oma sugulasetuttava pulmas – või sugulane, mis ta oli sääl –, ja ema and oma kingad jalga. Vanamutt
tuld kodu – kingatallad old läbi! Vot, tantsind kingatallad läbi pulmas, vot!

Poiside, poiside põnderikud,
järele’ga jäänude jänderikud,
oleks viel ise ilusad /.../.
Hilja Kokamägi: Millal see vanaema laulis seda? Risanda Kravtsov: Vaest poistele.
HK: Kui ta neid kiigutas või? RK: Ei, kohe nii nal´lapärast. Nal´la pärast laulas kohe
seda. Tuli üks tuur pääle ja akkas laulama, noh.
Aga ma mälestan seda, kui me olime ükskord oma sugulase pulmas, ma olin
plikka, siis ta pani minu laulama seda, et: „Tütarlapsed, kullerkupud” [Loodud
poiste mureks]. Oma kaasas, [e]t laulad.
Kui ma akkasin karja menemä, siis vanaema üt[les], et [käskivalt]: Nüüd
laula seda metsas!
Suvi tuleb ja leukene laulab,
eit teeb kakku ja ma lään karja /.../.
[Risanda laulab Loomislaulu, kus lind lendab kiigele pesa tegema]
Noh, meil oli õues seal oli selline pihlakas ja mul oli veike puu..., kahe
otsaga puukiik, et noh, nüüd laula sedati: N’d tegi [rõhuga] minu kiiga külge
pesa!
Ingrid Rüütel: Vanaema ütles siis niimoodi?
Risanda Kravtsov: Jaa. Nüüd laulad sedasi, et tegi ... lendas minu kiiga külgi,
tegi pesa penni külgi. [Tasandab häält:] Noh, ega ma’s nenda laulama akand!
Küla vahele, siis /.../.

Pillimehed August Pulsti pilgu läbi

August Pulst (1889–1977)

Pärit rahvamuusikarohkest keskkonnast Pärnumaalt.
Mälestus lapsepõlvekodust Kiisa k Nõmme suitsutares,
5 km Pärnust:
Endist hõngu tundus siis küll toas ja õues, aidas ja laudas. Igal tööl ja toimingul olid oma
kõrvalnähted ja tähelepanekud ning, mis peaasi, – kõikjal oli saatjaks veel rõõmus
lauluheli, vähemalt vanade juures. Kui ju päev õhtul ja väsinud jalal aeg sängi sammuda,
astuti ometi ja ikka veel enne õue viimseid tähelepanekuid tegema loodusest, ilmast ja
kõigest muust. Hommikul vara tõustes oli esimene asi õue vaatama minna kas
ennustused on täitumas ja mida hommik kuulutab. Kui neil sammusel ei saatnud heli,
siis tabav sõna, kõnekään või ütelus. Inimese mõte ja vaim elas siis ikka loogiliselt
inimese kehale ja ta liigutusile kaasa.
Kunstnik, muuseumitegelane – ERMi Tallinna Osakonna-Tallinna Eesti Muuseumi-Eesti
Kunstimuuseumi; Sõjamuuseumi, Vabaõhumuuseumi, Muusikamuuseumi idee algataja
ja osalt ka teostaja.
Elava muuseumi idee, 1919 “üles kirjutada vanad rahvalaulikud ja pillimehed”, et viia
nad lavale, koguda raha muuseumidele. Korraldas ringreise rahvamuusikutega 1920.1930. aastatel terves Eestis. 8. aprillil 1922 toimus esmakordselt Estonia kontserdisaalis
ehtsate külamuusikute kontsert.

Juhan Maaker – Torupilli Juss
Sündis Hiiumaal Muda külas Anupõllu talus 26. märtsil 1845,
suri samas 21. septembril 1930. Ametilt meremees, isikliku
väikepurjelaeva (kuni I maailmasõjani) “Viidemann” kapten.
Pillimängu õppis koos vennaga isalt. 1920 kutsuti Soome
esinema, alates 1922-1929 Pulsti kontsertide-ringreiside
tõmbenumber. “Torupilli kuningas”, ise: “Olen vabariigi
torupillimees.”
Anne, temperament. „Ta otse kippus oma pilliga rahva ette
ja ei tahtnud sealt enne lahkuda, kui eemaldamiseks märku
anti ja öeldi: „Aitab juba, teised tahavad ka mängida”.”
Juss ise: ”Mul on seitsme erja kopsud. Tulgu keegi mu vastu mengma! Ma mengin
keik sisse! Ma mengin nagu taevatitt!”
Kui siis järg tema kätte jõudis ja ta oma “Teemarsiga” lavale marssis, siis ei olnud
aplausidel tulvil täiskiilutud saali ees enam lõppu. Otse marru mindi. Võttis aega
enne, kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss aga enne, kui
pärast juhi poolt tema pilli seletamise rahvale, mängu alustas, tutvustas veel ise pilli
sellega, et teda peakohal õhus keerutas, vibutas, kaendla alla pannes pigistas piukspiuks, piuks, jne. Kui kõik sellised tembud olid efektselt tehtud, alustas alles /.../ Pilli
aga pigistas, piuksutas ja raputas ning väristas ka peaaegu iga loo lõppedes. /.../
Kolme viimast lugu ettekandes tantsis ise innukalt kaasa. /.../

“Kes minu laevalt puid ostab, sellele mängin lugu pilli kauba peele.” – “Kui Jussi laev
tühi, said teised ko müüa.”
Torupillimäng ringreisil raudteejaamades.
Paluperalt Otepääle sõites: “Siin on küll Jumalal töö pooleli jeenud, muudkui meed ja
orud, siledat maad mette polegi.”
Kui Juss muuseumi pidudelt koju tulnud, siis marssinud ta igakord oma torupillihelide
saatel õue ja alati 2,5 liitrise pudeli viina kaasa toonud. Pilli riputanud voodi kohta
lakke konksu otsa. Suure viinapudeli aga asetanud hoolega voodipäitsesse. Igapäev
olla ta kord pilli kätte võtnud ja paar lugu ära mänginud.
Sellepeale rüüpanud pudelist ka lonksu viina nii et aga
"magu suus" (maik suus). Kodust väljas olles ei olla ta
kunagi viina raha eest ostnud, vaid vastu võtnud, kui
temale pillimängu eest pakutud. Purjus ei olla teda kunagi
nähtud. Kui "roru" viina (sorovka – ¼ lt.) ära võetud, siis
olnud paras, "timmis poiss", nagu ise tavaliselt maininud.
/.../ Laes, kus Jussil torupill tavaliselt rippus, oli rasvaõli
märk veel näha. Väljas reisidel olla ta torupilli padjaks
pea all pidanud.
Jutustaja Maarja ei mäletanud, et Juss kunagi haige oleks
olnud. Ükskord aga öelnud: "Ma tunnen, et hakkan vist ee
minema. Küll nädala pärast mind matate! "Seda olla Juss
õieti ette aimanud, sest paari päeva pärast ollagi
haigestunud. Olnud kopsus valu. Kui haigus juba 3 päeva
kestnud, siis öelnud: "Muul pole paha enne (õnne) olnd. Ju
muul sis surres ka ee enn (õnn) o‘”.

Pulmapillimehed Mihkel Toom (1873-1958) ja Mart Männimets (1872-1948)

“Mihkel Toom ehk Lepiku Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pillimehi. Mängis
hoogsalt kogu kehaga kaasa elades. Püsti seistes lõi jalaga takti ligi, vahel pani jala
pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea
tudises ja piip hüppas suus. Ta ütles: “Pill lööb elu sisse. Pill peab viima tantsima, kas
oskad või ei oska, kas tahad või ei taha. Kui mina mängin, siss lähvad kõik tantsima, iga
santki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole.””
Viiulit hakkas harjutama 6-aastaselt. 18-aastaselt oli juba pulmapillimees. Kõige
hoogsam mänguaeg oli enne abiellumist 1890-1900. Kord olnud ta seitse nädalat
vahetpidamata pulmas. Pillimehele maksti 2-3 rubla või anti veimed: sokid, kindad, vöö.
Mängis sageli ka jootudel ja talgutel. “Ilma Lepikuta ei saa tantsida.”

Mart Männimets ehk Männi Mart – viiuldaja, lõõtspilli- ja klarnetimängija, tuntud
pulmapillimees, nagu isa ja vendki.

August Pulst: Kavatsesime Lepiku Mihkli ja Männi Mardi koos
ringreisile viia. Tegin nendega Kaseküla Toomal eelproovi.
Mehed mängisid pärast pooletunnist lõunavaheaega 7 tundi
ühtejutti, 51 lugu mängiti kaks korda läbi.
Helilooja E. Aav oli üks viimaseid lahkujaid. Ta mainis väga
tunnustavalt rahvalaulikute ja pillimeeste esinemist. Eriti
rõhutas ta viiuldaja Männi Mardi head mängu. Ta ütles: "Vaat,
see oli alles puhas mäng, seda ma kuulan meelsasti. Meil
aga trükitakse igasugust tühja plärtsu!" Männi Mart tegelikult
mängis oma kaastorilasele Lepiku Mihklile teist viiulit kaasa
ja endast mõistetavalt kuulmise järele peast, sest nooti ei
tundnud nad kumbki. Mardil oli kuulmist, kõrva. Tema oli
minule tuntud rahvapillimeestest ainuke, kes sellega toime
tuli.
Mihkel Toom: Kui pulmas viiulikeel katti lääb, sest põle kedagi, paned uue peale,
tagavara oo taskus. Aga ku sõrmenahad puruks lähvad, siss põle muud teha, ku
pane seapõiest paik peale, nööriga kinni ja lõhu edasi! Mõnes kohas antakse
pillimehele pudel tasku, et allati võtta oleks. Magada saab vähe, paar tundi. Ehk ku
kaks pillimeest, siss üks mängib, teine magab. Põrgus olla palav, aga pulmas oo
pillimehel tuhat korda palavam. Ühed tantsivad, ullavad pääva, teised öösi.
Pulmapillimees, sina oled nagu krants, igaüks sind muudkui kässib – mängi,
mängi, olgu päeval või öösi. Lugusid peab juurde õppma, pärast surma tahame ka
mängi, ega siss põle enam aega õppi!

Laulikud ja pillimehed kui isiksused biograafiakirjutus 1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu, seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid (auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega, kokkuvõttes alati.

Transcript Laulikud ja pillimehed kui isiksused biograafiakirjutus 1980ndad: biograafiline pööre – ajalookirjutus, sotsiaalajalugu, seni tähelepanuta jäänud ühiskonnakihid (auto)biograafia populaarsus – kohtumine erineva ja sarnasega, kokkuvõttes alati.

Directory