Transcript Happe-leelis tasakaal organismis

Jelizaveta Kruglova
Alissa Kolomiets
Britta Sellik
Brit Helen Riisenberg
Andrei Gukov
Tartu 2012
Happed ja leelised
 Happed – ained, mis lahuses vesinikioone ära
annavad (prootonite doonorid)
 Leelised – ained, mis vesinikioone seovad (prootonite
aktseptorid)
Organismi vedelikes (nt. vereplasma) valitseb happeliste
ja aluseliste ainete tasakaal
Happe-leelis tasakaalu iseloomustavad
parameetrid (1)
1. pH = -log[H+]
Intratsellulaarne
pH 6.9...7.0
Arteriaalse vere
pH ja vereplasma
7,37...7,43
Venoosse
vere pH
madalam
Happesuse astet
näitav arv, mis oleneb
olemasolevate vabade
H+ ioonide konts
2.
PCO2
Arteriaalses
veres 35…45
mmHg
Venoosses
veres 40...60
mmHg
Hingamisest sõltuv
CO2 osarõhk, mis
määrab puhvri
happelise
komponendi H2CO3
Vere pH
 Inimese veri on nõrgalt leelisese reaktsiooniga:
pH = 7,3...7,4.
 Veri = puhversüsteem: vesinikkarbonaatpuhver,
fosfaatpuhver, valkpuhver (vereplasma valgud) +
hemoglobiin
 Vere absoluutne pH hoitakse väga täpselt
konstantsena
Happe-leelis tasakaalu
iseloomustavad parameetrid (2)
[HCO3- ]
Bikarbonaadi sisaldus veres,
mille osa määrab puhvri
aluselise komponendi
3.
Normaalselt 18...26 mmol/l.
 4.
BE
Base Excess e.
puhveraluste hälve:
kõrvale-kaldumine
puhverleeliste
kontsentratsiooni
normväärtusest
Terve inimese arteriaalse vere
BE väärtus 0
 Norm → BE = -2,5…2,5
 Positiivne väärtus ↑ →
alkaloos
 Negatiivne väärtus ↓ →
atsidoos
Happe-leelise seisundit mõjutavad
protsessid organismis
 Hingamise osavõtt pH
regulatsioonist
Hingamise üheks ülesandeks
CO2 väljaviimine
Puhkeolekus 230 ml
CO2/min, 15 000 mmol/päev
H+ ↑
H+ ↓
→
→
ventilatsioon↑
ventilatsioon ↓,
CO2 ja H+ ↑
Organismi puhversüsteemid
 Vesinikkarbonaatpuhversüsteem
(CO2+H2O ⇄H2CO3⇄H++HCO3- )
 Fosfaatpuhversüsteem (H2PO4- ja
HPO42- )
 Valkpuhversüsteem (plasmavalgud +
HEMOGLOBIIN)
 Puhverleelised
Ioonide kontsentratsioon plasmas,
erütrotsüütides ja koguveres.
160
140
Protein
120
HCO3-
Protein
HbO-2
100
80
60
B+
Cl-
B+
HCO3-
0
B+
Cl-
40
20
HCO3-
X-
ClX-
X-
Plasma
Erütrotsüüt
Koguveri
X- - Kõikide mittepuhveromadustega tugevate hapete anioonid v.a. ClB+ - katioonid
Neerud
 Eritavad iga päev umbes 50 mmol mittelenduvat hapet
uriiniga ammooniumina või kombinatsioonis
fosfaadiga (HPO42- ja NH3)
 Uriini pH vahemikus 5...6, eritatav päevane kogus
1...1,5 l
 pH↓, renaalne H+ eritus ↑
 pH↑, renaalne H+ eritus ↓
Happe-leelis tasakaal ja
ainevahetus
H+ aktiivsus on üheks homeostaasi füüsikaliskeemiliseks põhiparameetriks, kuna viimasest
sõltub:
1. Valkude konformatsioon
2. Ensüümsüsteemide aktiivsus
3. Elektrolüütide ionisatsioon
4. Signaalmolekulide ja ravimite seostumine
transportvalkude ning retseptoritega
Metaboolne atsidoos
• Primaarne muutus on [HCO3-]↓
• Põhjused:
a) HCO3- kaotus seedetrakti ja neerude kaudu)
b) HCO3- kulu mittelenduvate hapete puhverdamiseks
• Kliinilised sümptomid pH langusest:
* nõrkus, väsimus, peavalu, stuupor
* anoreksia, iiveldus, oksendamine
* arütmiad, müokardi tundlikkuse ↓ katehhoolamiinidele
Metaboolne alkaloos
 Primaarne muutus on [HCO3-]↑
Sageli kaasneb ETV mahu↓ ja hüpokaleemia
 Põhjused:
a)H+ ja kloori kadu ETV-st
- prootonite kadu seedetraktist (oksendamine; kloriidi kaoga
diarröa)
- renaalsed kaod (lingudiureetikumid; mineralokortikoidide liig)
b) HCO3- lisamine ETV-le (n. liigne
manustamine, suure koguse konservvere
ülekanded)
Kokkuvõtte
 Organismi vedelikkudes on happe-leelis tasakaal
 On mitu parameetrit, mille alusel saab määrata
kehavedelikude keskkonna (pH, BE, [HCO3- ], Pco2)
 Veri = puhversüsteem
 Organismi happe-leelis tasakaalu mõjutavad
hingamine, neerude eritusvõime ja
ainevahetusprotsessid, mille käigus tekivad aluselise ja
happelise reaktsiooniga ained
 Metabolismi häired põhjustavad happe-leelis
tasakaalu nihet: alkaloos, atsidoos
Kasutatud kirjandus:
 R.F.Schmidt, G. Thews. Inimese füsioloogia. Tartu
1997
 Peet-Henn Kingisepp. Inimese füsioloogia. Tartu 2006