Transcript Tarneahela haldamine

Tarneahela haldamine I OSA
J.Kotkas
• Termin „haldama” tähendab „valitsema,
administreerima”.
• Selline lähenemine on aluseks ka valdavas
osas ingliskeelses kirjanduses, kus mõiste
Supply Chain Management on tõlgitav eesti
keelde mõistena „tarneahela korraldamine”,
mitte kui „tarneahela juhtimine”.
Sellest lähtuvalt kujutame tarneahela korraldamise
valdkonda järgmisel
joonisel.
• Tarneahelate korraldamine (või juhtimine
laiemas tähenduses) kujutab endast tugevalt
integreeritud nelja põhitegevust ja nende
omavahelistest mõjutustest tulenevaid
lisategevusi.
Selgituseks nende osategevuste sisu
kirjeldused.
• Juhtimine
• Eespool kirjeldatud koolkonna arusaamadest
lähtuvalt saab juhtida üksnes protsesse.
Juhtimise objektiks saavad seega olla
tarneahelas toimuvad protsessid.
• Valitsemine
• Valitsemise objektiks on inimesed ehk
tarneahelate kontekstis erinevates süsteemi
lülides töötavad inimesed. Töötajaid ei juhita,
vaid motiveeritakse või karistatakse jms
seadusandlikus keskkonnas. Valitsemine
kuulub personalitöö valdkonda.
• Valdamine
• Valdamise objektiks on varad, mida süsteemi
operaator saab käsundada. Need varad võivad
olla esemelised (nt töövahendid) või
finantsvahendid (nt raha ja nõuded). Varad
võivad olla omanduses või renditud ja
laenatud.
• Haldamine
• Haldamine on kõigi korraldamise osategevuste
paigutamine õigusruumi ehk määrata
seadustest tulenev raamistik tarneahelate
korraldamiseks.
• Haldamise temaatika on kõigi teiste
osategevustega tihedalt seotud. See tingib
käsitluses mõningaid üldistusi. Seetõttu
pööratakse erinevates peatükkides tähelepanu
erinevatele seostele.
• Näiteks veolepingute korral käsitletakse
juhtimise ja haldamise vahelist seost, joonis 2
Joonis 2. Haldamise mõju protsesside
juhtimisele
Lihtne tarneahel
Rahaahel
Mõisted
• Tarnekett koosneb tegevuste ja
organisatsioonide võrgust, mida materjalid
läbivad liikudes algpunktist lõpptarbijani.
• Tarnekett koosneb: 1) tarnijatest,
tootmiskeskustest, kaubaladudest,
jaotuskeskustest ja klientidest 2) toorainest,
tootmisprotsessis olevast
materjalidest/poolmaterjalidest ja
lõpptoodetest ning infovoost, mis liiguvad
objektide vahel.
• Tarneketi juhtimine on meetodite kogum, mis
võimaldab tulemuslikult lõimida tarnijaid,
tootjad, laod, jaotuskeskused kauba
tootmiseks ja jaotamiseks õiges koguses,
õigesse kohta õigel ajal selleks, et minimeerida
kogukulu ja maksimaalselt rahuldada klintide
vajadused.
• Tarneketi juhtimine – kaubavoogude
organiseerimine, planeerimine, kontroll ja
realiseerimine alates arendusest ja ostmisest
läbi tootmise ja jaotuse lõpptarbijani, turu
nõudmiste rahuldamiseks säästlikult.
Rahvusvaheline müügileping
• Rahvusvaheline müügileping oferti ja aktsepti
vormis
• ÜRO konventsioon kaupade rahvusvaheliste
ostu-müügilepingute kohta
• Rahvusvahelised müügilepingud peavad
lähtuma asjaoludest, et eri riikides (või
laiemalt regioonides) toimivad erinevad
äritavad, mis baseeruvad vaadeldavate
regioonide kultuuritaustal, poliitilise ja
sotsiaalse keskkonna eripäradest tulenevalt
jne.
• See seab rahvusvahelise kaubandusega
tegelejate ette soovi läbi rääkida ja kehtestada
reegleid ning soovitusi ühtlustamaks
arusaamisi ärikeskkonnast ja tavadest.
• Need soovitused või reeglid on suure
üldistusega dokumendid.
• Üks selliseid on Viini konventsioon aastast 1980.
Eesti Vabariigi Riigikogu ratifitseeris 1993. aastal
kaks väliskaubandust oluliselt puudutavat
rahvusvahelist konventsiooni:
• 1) välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja
täitmise kohta (1958. a New York’i
konventsioon)4;
• 2) ÜRO konventsioon kaupade rahvusvaheliste
ostu-müügilepingute kohta (1980. a
Viinikonventsioon).
• Nende konventsioonide aktsepteerimine
tähendab, et Eesti eksportöörid/importöörid
saavad kasutada tunnustatud rahvusvahelise
õigusallika eeliseid ja selle õigusallika nõudeid
tuleb ka täita.
• Viini konventsioon on läbinisti dispositiivne
õigusnorm, sest müügilepingu pooled, s.o
ostja ja müüja võivad välistada kogu
konventsiooni või selle üksikute nõuete
rakendamist juhul, kui nad selles kokku
lepivad.
• Dispositiivsus tähendab, et võlaõigusseaduses
sätestatut võivad pooled lepinguga muuta, kui
seaduses endas pole selget sellekohast keeldu.
• Samal ajal on Viini konventsioonis üks
imperatiivne klausel, millenõudeid
müügilepingu pooled ei saa isegi vastastikusel
kokkuleppel eirata.
• Imperatiivne norm/säte on norm, mis on
absoluutne ja täitmiseks igal juhul
kohustuslik.
• See on 12. klausel, mis puudutab müügilepingu
sõlmimise, muutmise või lõpetamise või mis
tahes muu tahteavalduse suulist vormi.
• Kui kas või üks lepingupoolte
kommertsettevõtte asukohariikidest on Viini
konventsiooniga ühinedes teinud avalduse, et
riik tunnistab ainult kirjaliku müügilepingu
sõlmimise vormi, siis ei saa kumbki lepingupool
seda arusaama ignoreerida.
Nimetatud dokument koosneb neljast
osast, kokku 101 artiklit.
• 1. Rakendussfäär ja ülds.tted, (kus käsitletakse ka
kirjeldatut).
• 2. Lepingu sõlmimine, kus käsitletakse lepingu
sõlmimise korda (ofert, aktsept ja nendest kohustused).
• 3. Väga oluline ja mahukas on kolmas osa. Kaupade ostmüük, kus on kirjeldatud lepingu sisu, ostja ja müüja
kohustused, kauba ettevalmistamine,
kohaletoimetamine, üleandmine, tasumine, riskide
üleminek ja teised lepinguga kaasnevad toimingud ning
nendega kaasnevad kohustused ja vastutus.
• I peatükk. Üldsätted (artiklid 25 kuni 29).
• II peatükk. Müüja kohustused (artiklid 30 kuni
52) ja jaguneb omakorda kolmeks: (I)
kaubatarnimine ja dokumentide üleandmine,
(II) kauba vastavus ja kolmandate isikute
õigused ning (III) õiguskaitsevahendid juhul,
kui lepingut rikub müüja.
• III peatükk. Ostja kohustused (artiklid 53 kuni
65) ja jaguneb omakorda kolmeks: (I) hinna
tasumine, (II) tarne vastuvõtmine ning (III)
õiguskaitsevahendid juhul, kui lepingut rikub
ostja.
• IV peatükk. Riski üleminek (artiklid 66 kuni
70).
• V peatükk. Müüja ja ostja kohustuste ühised
sätted (artiklid 71 kuni 88) ja jaguneb
omakorda kuueks: (I) lepingu ettenähtav
rikkumine ja lepingud kauba tarnimiseks
üksikpartiidena, (II) kahjumid, (III) protsendid,
(IV) vastutusest vabastamine, (V) lepingu
lõpetamise tagajärjed ja (VI) kauba
säilitamine.
• 4. Lõppsätted (artiklid 89 kuni 101)
Lepingu sõlmimine oferti ja aktsepti
vormis
• Rahvusvahelises praktikas on väga levinud
müügilepingu sõlmimine oferti ja aktsepti
vormis.
• Müüja (või ostja) esitab teisele poolele
(aktseptandile) pakkumise. Aktseptant saadab
oma
• nõusoleva vastuse (aktsepti). Sel hetkel, kui
oferent vastuse kätte saab, on müügileping
sõlmitud.
Viini konventsioon reglementeerib väga täpselt oferti ja
aktseptiga seonduvat. Kuid siin peitub
ikkagi üks oht, mis saab alguse oferti definitsioonist.
• „...1. Ühele või mitmele konkreetsele isikule
adresseeritud pakkumine on ofert, kui seeon piisavalt
selge ning väljendab oferendi kavatsust pidada end
aktsepti puhul seotuks.Pakkumine on piisavalt selge,
kui selles on märgitud kaup ning otseselt või
kaudseltmääratud kauba kogus ja hind või ette
nähtud nende kindlaksmääramise kord...”
• Aktsepti definitsioon: „...1. Oferti adressaadi avaldus
või muu käitumine, mis väljendabnõusolekut ofertiga,
on aktsept. Vaikimine iseenesest ei ole aktsept.”
• Definitsioonidest järeldub, et ühele või isegi
mõlemale poolele ootamatult võib osutuda
sõlmituks rahvusvaheline müügileping, milles
väga olulised poolte kohustused on jäetud
fikseerimata.
• Näiteks, fikseeritud on kaup ja selle hind, kuid
puudub tarnetähtaeg, rääkimata teistest
tähtsatest momentidest nagu tarnekoha ja
riski ülemineku fikseerimine jms.
• See on äärmuslik näide, kuid Viini
konventsiooniga ühinemise järel pole sellise
situatsiooni teke üldsegi mitte välistatud.
• Joonisel 3 on näha lepingu sõlmimise käik.
Oferent saadab konkreetsele isikule oma
pakkumise –oferti. Kui aktseptant on oferti
tingimustega nõus, saadab ta oferendile oma
nõusoleva vastuse.
• Sel hetkel, kui oferent saab vastuse kätte, on
poolte vahel sõlmitud müügileping, mida
pooled peavadka täitma.
Nõuded ofertile
• Lisaks oferti definitsioonile sätestab Viini
konventsioon terve rea nõudeid (artikkel 14).
• Pakkumine ei ole ofert, kui ta on adresseeritud
määratlemata isikute ringile.
• See on kutse oferti tegemiseks. Seega kauba
väljapanemine vitriinile ei ole oferti esitamine.
Järelikult on ofert selline pakkumine,
mis:
• 1) on adresseeritud konkreetsele isikule või
konkreetsetele isikutele;
• 2) on piisavalt konkreetne, s.t on määratletud
kaup, selle kogus ja hind või nende määramise
kord;
• 3) väljendab pakkuja kavatsust pidada ennast
nõustumise korral seotuks edastatud
pakkumisega.
• Ofert jõustub siis, kui adressaat selle kätte
saab.
• Oferti saab tühistada oferendi teatega,
tingimusel, et adressaat saab teate kätte enne
või vähemalt ofertiga samal ajal.
• Nii saab tühistada ka tagasivõtmatut ofertit.
• Oferti saab tagasi võtta tingimusel, et adressaat
saab oferti tagasivõtmise teate kätte enne
aktsepti ärasaatmist.
• Ofertit ei saa tagasi võtta, kui ta on tagasivõtmatu
(näiteks juhul, kui aktsepti andmiseks on antud
kindel aeg) või kui oferti adressaadil oli arukas
pidada ofertit tagasivõtmatuks.
• Ofert kaotab kehtivuse pärast seda, kui oferent
on saanud adressaadilt teate selle
tagasilükkamisekohta.
Nõuded aktseptile
• Aktsept on oferti adressaadi avaldus või muu
tegevus, mis väljendab nõusolekut. Selle muu
tegevuse all mõistetakse näiteks kauba
saatmist, arve tasumist, mis toimus oferti jõul
või pooltevahelise varasema praktika alusel.
Tellimiskiri loetakse aktseptiks.
• Aktsept ei ole aktseptandi vaikimine
• Seega: aktsept jõustub sel hetkel, kui oferent
on adressaadilt nõusoleku kätte saanud. Sel
pole jõudu, kui oferent ei saa aktsepti
määratud tähtajaks kätte.
• Kui oferent on jätnud tähtaja määramata, siis
aruka tähtaja jooksul, arvestades tehingu
asjaolusid ning oferendi kasutatud
sidevahendite kiirust, võib oferti jõul või
poolte vahelise praktika või tava alusel
adressaat avaldada oma nõusolekut oferendile
teadet saatmata mingi tegevuse kaudu, eriti
kauba lähetamiste või hinna tasumisega.
• Selline aktsept jõustub selle sooritamise
hetkel tingimusel, et tegevus on sooritatud
eelmises lõigus kirjeldatud tähtaja jooksul.
• Kui oferent on aktsepti tähtaja andnud kirja
või e-posti teel, siis tähtaja arvestus algab
kirjas näidatud kuupäevast.
• Kui kuupäeva pole näidatud, siis ümbrikul
näidatud kuupäevast või e-posti
ajafikseeringust andmebaasis ehk tähtaja
arvestus algab hetkest, mil adressaat oferti sai.
• Aktsepti tähtaja sisse jäävaid riigipühi või
töövabu päevi tähtaja arvestusest välja ei
jäeta.
• Kui aktsepti andmiste tähtaeg langeb
riigipühale või töövabale päevale,
pikendatakse tähtaega esimese järgmise
tööpäevani.
• Hilinenud aktsept ei kaota kehtivust, kui
oferent saadab aktseptandile viivitamatult
sellekohase teate. Kui hilinenud aktsepti
sisaldavast kirjast või muust kirjalikust teatest
on näha, et aktsept on hilinenud selle
edastamisel esinenud ebanormaalsete
asjaolude tõttu, säilitab hilinenud aktsept
kehtivuse juhul, kui oferent viivitamata ei
saada aktseptandile teadet, et ta peab oma
ofertit jõu kaotanuks.
• Aktsepti saab tühistada, kui oferent saab
tühistamisteate kätte enne või samal hetkel
kui aktsepti.
• Leping loetakse sõlmituks hetkel, mil aktsept
vastavalt kirjeldatud sätetele jõustub.
Vastu- ehk kontraofert
• Ofertile antud nõusoleku vastus, mis sisaldab
täiendusi, piiranguid või muid muudatusi on
vastuofert.
• Kui vastuses sisalduvad lisatingimused ei
muuda oluliselt oferti tingimusi, on selline
vastus aktsept juhul, kui oferent ei vaidle
sellele viivituseta vastu või ei saada vastavat
kirjalikku teadet.
• Sellisel juhul on lepingu tingimusteks oferti
tingimused koos aktseptis sisalduvate
muudatustega.
• Oferti tingimuste oluliseks muudatuseks on
lisa- või erinevad tingimused kauba hinna,
maksmise, kvaliteedi ja koguse, tarne koha ja
tähtaja, ühe poole teise ees vastutamise mahu
või vaidluste lahendamise korra osas.
Oferti esitamine
• Kirjeldatu on refereering Viini konventsiooni
artiklitest 14 kuni 24, mis võrdlemisi
põhjalikult sätestavad kõik vajalikud nõuded
oferti ja aktsepti kohta.
• Rahvusvahelises kaubavahetuses on välja
kujunenud teatud tavad oferti koosseisu
kohta. Selle põhjal peaks ofert sisaldama
järgmisi andmeid: Järg slaidil 49
• 1) juriidilise akti nimetus, milleks pakkumine
tehakse – näiteks müügilepingu sõlmimiseks;
• 2) sõlmitava lepingu pooled, s.t oferendi ja
adressaadi nimed;
• 3) oferti objekt e sõlmitava lepingu ese;
• 4) tarnetähtaeg;
• 5) kauba hind või hinna määramise meetod;
• 6) tarnetingimused;
• 7) maksetingimused;
• 8) viide üldistele lepingutingimustele – viivised,
garantiikohustused, vääramatu jõud, vaidluste
• lahendamine;
• 9) eritingimused: pangagarantiid, varud,
optsioonid, alternatiivid jms;
• 10) oferti kehtivusaeg;
• 11) kuupäev ja allkiri (juhul, kui seda on antud
kontekstis vajalikuks peetud, nt e-kirjade korral).
Kodune üleanne
• Koostada järgmiseks loenguks ofert.
• Kauba hind, kogus, tarnetingimused palun
määratlege ise.
• Ofert esitada paberkandjal ja peab olema
koostatud korrektselt.
• Küllalt levinud on oferti esitamine kirjana
(faksina, e-kirjana), millele on lisatud proforma
kaubaarve.
• Sellisel juhul teatatakse kirjas, et soovitakse
adressaadiga sõlmida müügileping proforma
arves esitatud tarne- ja maksetingimustel.
• Oferte ja aktsepte vahetatakse tavaliselt
kirjalikul kujul (faksi või e-posti teel). Selliselt
sõlmitud lepingud on tihti sisult väga lühidad.
• Sellest tingitult kerkib alati üles küsimus:
kuidas tagada, et niisugune „lühivormis”
sõlmitud rahvusvaheline müügileping oleks
piisavalt konkreetne ja sisutihe?
• Selle küsimuse all mõistame asjaolu, et
vaatamata vormi lühidusele saaks ja oleks
fikseeritud kõik olulised ostja ja müüja
kohustused ja õigused, ning et kõik
kohustused ja nende jagamine oleks
fikseeritud selliselt, et lepingupooled
tõlgendaksid neid ühtemoodi.
Eksport-importlepingute koostamine
• Müügitehing ei pruugi olla kergelt teostatav.
Joonisel 4 on skemaatiliselt kujutatud
rahvusvahelist müügitehingut kogu oma
keerukuses ja samas mõningal määral
lihtsustatult.
• Esmased on muidugi mõlemad lepingupooled:
eksportija (müüja) ja importija (ostja). Lisaks
veel rida lepingu täitmiseks vajalikke
institutsioone ja organisatsioone.
• Joonise alumine pool esitab kauba liikumise
voogu müüjalt ostjale ehk tarneahelat. Näha on
kõik põhilised osalejad: vedajad, ekspordi- või
impordilitsentside ja vajalike tõendite
(sertifikaatide) väljastajad, mõlema osapoole
tollid, aga ka kauba kättetoimetamise vahendaja
– ekspediitor (leiab kasutamist ka termin
„speditöör”).
• Selles ahelas toimub kauba tarne, seega kauba
üleandmine müüjalt ostjale.
• Ka maksete ahelas võib olla väga erinevaid
maksete sooritamise viise (ostja ettemaks,
kohemakse, müüja kommertskrediit) või vorme (avatud arve, lunatasude erinevad
variandid, dokumendi inkasso, dokumendi
akreditiivide erinevad võimalused).
Tarneahela osas on tavaliselt oluline
fikseerida:
• 1) kasutatav veoviis ning kelle ülesandeks on
sõlmida veoleping;
• 2) tarnekoht, -viis ja -aeg;
• 3) kauba kadumise ja kahjustamise riski
müüjalt ostjale ülemineku hetk; tavaliselt
toimub riski üleminek samaaegselt tarnega,
s.o kauba üleandmisega;
• 4) kaubaga seonduvate kulutuste müüjalt
ostjale üleminekuhetk;
• 5) kelle kohustuseks on ekspordi, impordi ja
transiidi tolliformaalsuste täitmine;
• 6) milline on kauba laadimise kord, milliseid
vastastikuseid teateid tuleb edastada;
• 7) milliseid dokumente tuleb tarne
tõendamiseks väljastada;
• 8) poolte kohustused kauba kindlustamise
osas;
• 9) kes tasub tarnel vajalike igat liiki
kontrolloperatsioonide ehk inspektsioonide
kulud;
• 10) müüja kohustused pakendi ja markeeringu
osas;
• 11) kohustused vastastikku abi osutamise osas
jpm.
Maksete ahela puhul on pooltel
eelkõige vaja fikseerida:
• 1) mis on kauba hind, kas see on püsihind, nn
liikuv, libisev või hoopis hilisema määramisega
• hind;
• 2) milliste pankade vahendusel toimuvad
maksed ja millal (makseaja fikseerimine);
• 3) millist maksevaluutat kasutatakse;
• 4) milline on rakendatav makseviis (avatud
arve; dokumendi-inkasso, -akreditiiv);
• 5) millist maksevahendit kasutatakse (tšekid,
vekslid);
• 6) milliseid täiendavaid maksegarantiisid
peetakse vajalikuks jpm.
• Reeglina on müügitehing täide viidud, kui ostja
saab kätte kauba ja müüja tasu tarnitud kauba
eest ning kõik see toimub nii, nagu pooled ette
nägid ja võisid lepingut sõlmides põhjendatult
oodata.
• Kuna tegelikkus võib kujuneda oodatust
erinevaks, juba protsessi keerukuse ja protsessis
osalejate arvukuse pärast, tuleks heas lepingus
näha ette ka vaidluste lahendamise kord.
Selles osas kuuluks fikseerimisele:
•
•
•
•
•
•
1) pretensioonide esitamise kord;
2) sanktsioonid;
3) vääramatu jõuga seonduvad asjaolud;
4) vahekohtu- ehk kohtualluvus;
5) rakendatav õigus;
6) lepingu lõpetamise eritingimused.
• Täiusliku müügilepingu koostamiseks peavad
pooled fikseerima väga palju momente nii kauba
tarne- ja maksete ahela kui ka vaidluste
lahendamise korra osas.
• Kõike seda ühes lepingus lahti kirjutada on väga
töömahukas.
• Veelgi keerukam on osata ette näha lepingu
täitmisel ette tulevaid olukordi, mille puhuks
tuleks poolte kohustused ja õigused lepingutes
fikseerida.
Tarneklauslid
• Kaupade transportimine ühest riigist teise
sisaldab endas mitmeid ohutegureid. Kaubad
võivad kaduda või viga saada, tarne viibida või
jääda täiesti tulemata teise osapoole oma
kohustuse vääriti mõistmise tõttu.
• Kuigi osapooled toimivad hoolikalt, võib
kohustustest, riskidest või kulude jaotusest
tekkida tüli, kuna kaubandustavad pole
riikides samasugused.
• Neid probleeme püüavad kõrvaldada ühtsed
tarneklauslid – „Incoterms”. Rahvusvahelise
kaubanduskoja koostatud reeglistik, kus
määratletakse väliskaubanduses kõige
tavalisemate tarneklauslite sisu. Klauslite
eesmärgiks on jõuda kõikjal maailmas ühtse
tõlgendamiseni. Kui tehingu osapooled kasutavad
oma kaubanduslepingus nimeliselt mainituna
Incoterms’i klausleid, võivad nad loota sellele, et
asjad saavad tõlgendatud samal viisil ja tehing
realiseerub nii, et mõlemad osapooled jäävad
rahule.
• Tarneklauslid selgitavad kulude jaotuse ehk
kuluvastutuse, kahjuohu ülemineku müüjalt
ostjale ehk kaubavastutuse ning mõlema
tehingu osapoole, müüja ja ostja
tegevuskohustused ehk tegevusvastutuse.
• Lisaks müüjale ja ostjale ei seo tarneklauslid
kolmandat osapoolt, näiteks kaubavedajat,
keda seovad veotingimused või veoleping.
• Samas on vaja märkida, et kuigi õiguslikult ei
seo tarneklauslid kolmandaid osapooli, on
nendega arvestamine transpordilepingutes
igati mõistlik.
• Sellega arvestatakse ostja ja müüja tahet ning
realiseeritakse võimalikult hästi osapoolte
tegevuskohustused.
• Rahvusvahelises kaubanduspraktikas leiab
selline tava järjest rohkem järgimist ehk
tehakse tarneklausel teatavaks kolmandatele
osapooltele.
„Incoterms 2010” rahvusvahelise
kaubanduse tarneklauslid
• Vastavalt „Incoterms 2010” klauslitele
mõjutab ostja kaubasaaja tarneahelas
toimuvat ja veoviisi siis, kui tarneklausel on
EXW, FCA, FAS, FOB ja valib transpordi
operaatori. CFR, CIF, CPT,CIP, DAT, DAP ja DDP
klauslite puhul mõjutab müüja kauba eest
maksjana tarneahela operaatoritja veoliiki,
valides enda meelest parima lahenduse
• Incoterms’i klauslite kogumik on tehtud ärielu
jaoks ja koostatud selleks, et muuta selgemaks
tarneklauslites valitsevat segadust ühtlustatud
klauslitega.
Tarneklausleid võib veel liigitada
järgmiselt.
• 1. Täieliku vastutuse klauslid, kus müüja või
ostja vastutavad täielikult kauba ja kulude eest
• kogu ahelas:
• •• EXW – hangitud tehasest (saatja juurest);
• •• DDP – tarnitud toll tasutud.
• 2. Ühe punkti klauslid, kus kulud ja vastutus
kauba võimalikust kahjustumisest või kadumisest
• lähevad samas punktis müüjalt üle ostjale:
• •• FCA – franko kaubavedaja;
• •• FAS – franko laeva kõrval;
• •• FOB – franko laeval;
• •• DAT – tarnitud terminali;
• •• DAP – tarnitud kohale.
• 3. Kahe punkti klauslid, kus kulud ja vastutus
kauba kahjustumisest või kadumisest lähevad
• müüjalt ostjale erinevates punktides:
• •• CFR – hind ja veokulud makstud;
• •• CIF – hind, kindlustus ja prahikulud
makstud;
• •• CPT – vedu makstud kuni;
• •• CIP – vedu ja kindlustus makstud kuni.
Ainult merevedudel kasutatavad
tarneklauslid „INCOTERMS 2010” kohaselt
• Kuni Incotermsi tarneklauslite versioonini
2010 jaotati tarneklauslid veel nelja rühma: E-,
F-, Cja
• D-rühm vastavalt tarneklausli tähise esimesele
tähele. Iga rühm omas teatavaid iseloomulikke
• tunnuseid. Viimase versiooni kohaselt võime
neid tunnuseid kirjeldada järgmiselt.
• EXW on klausel, kus müüja annab kauba
tegevuskohas ostja käsutusse. Ostja maksab
kõik kulud, ka kulud lähteriigis, sealhulgas ka
lähteriigi tollivormistamise kulud.
• F-tähega algavate tarneklauslite korral (FCA,
FAS, FOB) korral toimetab müüja kauba ostja
poolt näidatud vedajale. Tarnekoht on
tavaliselt müüja lähedal. Müüja maksab osa
kuludest lähteriigis, ostja maksab
põhiprahikulud ja kõik kulud sihtriigis.
• C-tähega algavate tarneklauslite korral (CFR,
CIF, CPT ja CIP) peab müüja sõlmima
veolepingu ning CIF- ja CIP-klauslite puhul
kindlustuslepingu. Müüja maksab
põhiprahikulud klauslis mainitud sihtkohta,
ostja kulud sihtriigis.
• D-tähega algavate tarneklauslite korral (DAT,
DAP ja DDP) vastutab müüja kõikide kulude
jakahjude eest kuni klauslis teatatud
sihtkohani välja; DDP korral ka sihtriigi
tollivormistamise kulud.
• Tarneklauslitest parema ülevaate saamiseks
vaata tabelit 3, kus on kirjeldatud kulude ja
riskide jagamine müüja ja ostja vahel
„INCOTERMS 2010” kohaselt.
• Tabel 3 kajastab üksnes kõigi veoliikide puhul
kasutatavaid tarneklausleid (7 klauslit).
Lepingu maksumus sõltuvalt
tarneklauslist. Veoviis – vaba.
Lepingu maksumus sõltuvalt
tarneklauslist laevaveol.
Tarneklausli valik
• Klauslite valik sõltub paljuski sellest, kui hästi
valikuolukorda sattuv isik tunneb nende sisu.
Et suuta valida olukorra jaoks kõige sobivam
klausel, ei aita pelgalt sisu tundmisest. Tuleb
tunda ka klausliga kaasnevaid kulusid nii veo
kui ka vastutuse osas. Selles võivad olla abiks
ekspedeerimisfirmad. Kindlustusküsimustes
on parimad asjatundjad
transpordikindlustustega tegelevad
kindlustusfirmad.
• Ettevõtte ostu- ja müügistrateegia mõjutab ka
tarneklauslite valikut. Ettevõte, mis tahab
kasutada tarneklausleid ja on võtnud aktiivse
rolli, saab neid õigesti kasutades ka
majanduslikku kasu.
• Transpordiahela kulude maksja (tellija)
tarnekontroll aktiveerub ja info tarne kohta pole
pelgalt kohustus, vaid võimalus mõjutada
sündmuste kulgu ja selle kaudu ka logistilisi
kulusid.
• Tooted võivad mõjutada ettevõtte müügistrateegiat nii,
et need tooted, mis lähevad kaubaks oluliste
müügipingutusteta, ei nõua lisaväärtust. Ehk toodetele
lisaks pole tarvis müüa teenindust, nagu prahtimine,
tollivormistus sihtriigis jms.
• Seega kasutatakse müüjakeskseid tarneklausleid, nagu
Ex Works, Free Carrier, FAS või FOB. See tähendab
passiivset müügistrateegiat ja loobutakse riskide
võtmisest ega saada seetõttu ka võimalust
transpordiahelate aktiivsekskorraldamiseks ja kulude
juhtimiseks nendes ahelates.
• Ostu-müügilepinguid sõlmides mõjuvad
tarneklauslite kasutamisele ka tarnete mahud.
• See tehingu osapool, kellel on suuremad
mahud, saab ka tõenäolisemalt kõige
soodsama veohinna, mida kasutades jõutakse
parima lõpptulemuseni.
• Tarneklauslit valides on põhjust meenutada ka
maksetingimusi, lastimis-/veotingimusi ja
nende kokkusobitamist nii, et tarne-, makseja lastimis-/veotingimused on omavahel
kooskõlas ning informatsiooni ja vastutuse
katkeid tehingu käigus ei esine.
Kokkuvõtlikult võime valikut
mõjutavaid tegureid kirjeldada:
• tarneklauslite ja nende sisu tundmine ehk
kasutajate kompetents;
• müügiobjekt (tooted);
• müügistrateegia (ka ostustrateegia);
• tarnemahud ja veoliik;
• maksetingimused ja nendest tulenevate
dokumentide vajadus;
• tarneahela geograafia jms.
• II OSA
• Maksetingimused ja Combiterms