Transcript loeng_1 - Tartu Ülikool

KULTUURIGEOGRAAFIA
"LOOM.02.125"
► Loengud
 esmaspäeviti 10.15 (v.a 6.mai)
 neljapäeviti 12.15 (v.a 4 aprill kui loengut pole
ja 11. aprill, kui loeng on 14.15 ja ruumis
335)
 31-36 nädal
 ruum 246
NB! Slaidid lähevad üles ÕIS-i
► Iseseisev
töö
 Leida iseseisvalt üks kultuurigeograafiline teaduslik uurimus (soovitavalt
artikkel andmebaasist Thomson Reuters Web of Knowledge, aga võib ka
mujalt). Teha sellest kokkuvõte ja lisada lühidalt omapoolne hinnang
uuringule (mis meeldis, mis ei meeldinud, mis jäi artiklis segaseks, mida
oleks tulnud põhjalikumalt käsitleda jne.). Samuti selgitada mõne lausega,
millist metoodikat on antud uurimuses kasutatud (kvalitatiivne,
kvantitatiivne, ülevaateartikkel vms.) Tekst ei tohi olla pikem kui kaks A4
lk.
 Töö esitamise tähtaeg on 5. mai 2013, aadressile [email protected] (paberil pole
vaja esitada). Esitatud töö puhul peab olema selgelt aru saada, millist
uurimust on kasutatud!
Kirjandus „Kultuurigeograafia“ aine juurde
►
Kohustuslik kirjandus (kõik toodud artiklid on pdf-na aine kodulehel)








►
Knox, Paul L., Marston, Sallie A. 2004. Cultural Geographies. – Human Geography, pp. 174–
211.
Denis Cosgrove, 2008. Geograafia on igal pool - Kultuur ja sümbolism inimese maastikes. –
Vikerkaar, nr. 7/8, lk. 70-93. (originaalis ilmunud 1989)
Kaur, E., Palang, H., 2005. Inimmõjuga maastikest. – Eesti looduskultuur (koost. ja toim. T.
Maran ja K. Tüür). Tartu, lk. 363–378.
Palang, H., Alumäe, H., Kaur, E., 2004. Eesti maastike tulevikust. Käsikiri
Palang, H., Sooväli, H., Printsmann, A., Peil, T., Kaur, E., Lang, V., Konsa, M., Külvik, M.,
Alumäe, H., Sepp, K., 2005. Püsivad ja muutuvad maastikud Eestis: kultuurigeograafiline
käsitlus. – Akadeemia, nr. 10, lk. 2209–2227.
Peil, T., Sooväli, H., 2008. Sotsiaal- ja kultuurigeograafia Eestis: taasavastatud vana? –
Akadeemia, nr. 6, lk. 1182 - 1209.
Sooväli, H. 2008. Kultuurigeograafia. – Keel ja Kirjandus, nr. 8/9, lk. 654-664.
Sooväli-Sepping, H. (2011). Kultuurigeograafia. Tamm, M. (Toim.). Humanitaarteaduste
metodoloogia (170-187). Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus
Soovituslik kirjandus







The Human Mosaic – A Cultural Approach to Human Geography, 2010. M. Domosh, R. P.
Neumann, P. L. Price, Terry G. Jordan-Bychkov, 452 p.
Bunkše, E.V. (2012). Geograafia ja elamise kunst. Tallinn: Varrak
Maastik: loodus ja kultuur: maastikukäsitlusi Eestis, 2000. Toim. H. Palang ja H. Sooväli.
Tartu, 145 lk.
Eilart, J., 1976. Inimene, ökosüsteem ja kultuur. Tallinn
Kant, E., 1927. Tartu. Linn kui ümbrus ja organism. Koguteos Tartu. Tartu, lk. 192–433
http://www.tartu.ee/grafo/index.php?ID=20
Talve, I., 2004. Eesti kultuurilugu. Tartu, 686 lk.
Soans, O., 2009. Eesti kultuuriloolised kaardid. Koost. J. Tamm. Tallinn, 120 lk.
Geograafia allharud
►
Suurjaotusena inim- ja loodusgeograafia, tihti eraldi ka kartograafia
ja geoinformaatika
 Inimgeograafia omakorda jaguneb
► Loodusvarade geograafia
► Majandusgeograafia
► Poliitgeograafia
► Kultuurigeograafia
► Rahvastiku ja asulastiku geograafia






Demograafia
Hariduse geograafia
Linnastumise geograafia
Etnogeograafia
Rännete geograafia
Asulageograafia
► Geograafia
ajalugu
► Inimgeograafia rakendusharud
André Scupin,
2005.
Geograafia
uurimisalad
lähtuvalt 19932002 Ameerika
Geograafia
Assotsiatsiooni
igaastasele
konverentsile
saabunud
abstractide põhjal
Inimgeograafia
►
Mõiste eesti keeles suhteliselt uus. Geograafia on traditsiooniliselt
olnud rohkem loodusteadus. Nõukogude perioodil jagunes loodus ja
majandusgeograafiaks. 1990. aastatel muudeti nimi
inimgeograafiaks (eelkõige Ott Kursi eestvõitlemisel). Alguses oli
harjumatu, kuid praeguseks on oma koha ja tähenduse leidnud.
►
Kultuurigeograafia on niisiis inimgeograafia üks harudest
Kultuurigeograafia on ruumiline kultuuriteadus
 piirkondlikud erinevused inimeste kultuuris
 kultuuriline suhtlemine läbi ruumi
 kultuuri mõju inimeste käitumisele
 kultuuri materiaalsete jälgede paigutus ja ruumiline
korraldus
►
Oht, et kultuurigeograafia valgub laiali st. proovib
hõlmata kõike st. kõik on ju kultuur (rootsi ja soome
keeles tähendab kultuurigeograafia just meie mõistes
inimgeograafiat (kulturgeografi ja kultuurimaantiede)
Seosed teiste teadusharudega
Ajalugu
 Suur osa kultuurigeograafiast põhineb nii või teisiti ajalool. Varem ehk rohkem,
sest tänapäevane kultuurigeograafia käsitleb paljuski ka hetkeprotsesse, kuid
neid ei saa siiski mõista ajalugu tundmata
► Etnoloogia
 Kindlat piiri etnoloogia ja kultuurigeograafia vahel on raske tõmmata. Paljud
etnoloogialased tööd omavad tugevaid kultuurigeograafia aspekte. Siiski on
mõlemal teadusharul rõhuasetused natuke erinevad.
► Antropoloogia
 teadus inimesest kui ühiskondlikust olevusest, kultuurikandjast. Eelkõige on tegu
võrdleva teadusega, mis ei piirdu ainult traditsionaalsete ühiskondade
kirjeldamisega, vaid üritab välja jõuda sügavama tunnetuseni inimese olemusest
üldse. Veel lähedasemad on kultuurigeograafia suhted antropoloogia ühe allharu
kultuurantropoloogiaga, mille huviorbiiti jääb inimene kui ühiskondlik olevus,
tema käitumismustrid, tavad, kombed. Ühelt poolt püütakse leida universaalset,
midagi, mis on ühine kõikidele kultuuridele. Teiselt poolt tuleb aga märgata just
ainulaadset, seda mis eristab ühte kultuuri teisest, muutes ta unikaalseks,
kordumatuks.
►
ja veel mitmed ..... (filoloogia, usuteadus.....)
Institutsioonid
►
►
Mujal eraldi õppetoolid ja instituudid
Tulenevalt Eesti väiksusest institutsionaalselt väljakujunenud asutusi
pole.
 Tartu Ülikooli Geograafia osakond
 Tallinna Ülikool
► 23.
jaanuaril 2007 asutati Tallinna Ülikoolis maastiku ja kultuuri
keskus, mille eesmärgiks on uurida ühiskonnas toimuvate muutuste
väljendusi maastikus ning maastiku muutuste mõju ühiskonnale ja
kultuurile laiemalt. Interdistiplaarne keskus ühendab inimgeograafe,
ökolooge, etnolooge ja antropolooge.
Sissejuhatus kultuurigeograafiasse
►
Inimesed on loomult geograafid!
 Meil on teadmised ja uudishimu erinevate ruumide kohta
 Aja jooksul arusaamine ruumist muutub
►
►
►
väikelaps-vanainimene
Huvi kohtade vastu, kus on midagi teisiti
Kultuurigeograafia pragmaatilisus
 Vajati informatsiooni maailma kohta majanduslikel ja vallutuslikel eesmärkidel
Mingi hetk hakati küsima ka, et miks on mujal teistmoodi?
A. J. Krusensterni ümbermaailmareis
Nuku Hiva saar, 1814
►
Renessanss ja Suurte avastuste aeg viis geograafia
õitsengule
 Kirjeldati aga prooviti ka seletada, miks eri piirkonnad erinevad
► Kui
kõik maailma piirkonnad oleks ühesugused ei vajaks me
geograafiat!
►
Kaalutledes piirkondade erisuste ja sarnasuste üle on
esmalt tähtis aru saada mida me näeme
 Kirjeldada sarnasusi ja erinevusi võimalikult täpselt
 Interpreteerida andmeid ja järeldada nendest, miks kaks piirkonda
on erinevad või sarnased
 Mida? Kus? Miks? (Võime nimetada ka analüütiliseks geograafiaks)
►
Saamaks aru kultuurigeograafia uurimisalast, peame
esmalt defineerima kultuuri tähenduse
 Väga raske
 Omandatud (õpitud) kollektiivne käitumisviis
Kultuurigeograafia on erinevaid kultuurigruppe ja nende
ruumilist talitlemist uuriv teadus
► Uurides kultuuride ruumilisust on vaja arvesse võtta
terve rida põhjuslikke faktoreid
►
 Nt loodusgeograafiline keskkond – reljeef, kliima, taimkate,
elusloodus, muld, veestik (kokkuvõtvalt ökoloogia)
►
Millised faktorid on põhilised? (enamasti pole häid
vastuseid)
 Teatud kultuurinähtust mõjutab suur hulk faktoreid
 Nt. looduslikud tingimused, kuid kuivust saab parandad
niisutusega, kasvuhooned, uued sordid, terrasside rajamine,
väetamine jne
► Kultuuriregioon
 Regioon
► sarnaste
tunnustega ala
 Kultuuriregioon
► Sarnaste
tunnustega ala, mis põhineb inimtegevusel
► Kultuuriregiooni
saab jaotada kolmeks
 Vormiline (formal) kultuuriregioon
 Talituslik (functional) kultuuriregioon
 Paikkondlik (vernacular) kultuuriregioon
►
Vormiline (formal) kultuuriregioon
 Ala, kus mingi kultuuriline jälg on ühtne
► Eesti keele rääkijate
► Rukki kasvatamine
kultuuriregioon
► jne
 Loomulikult on see lihtsustus
► Kultuuriregioon
võib peegeldada rohkemaid tunnuseid
Eskimote kultuuriregioon põhineb nt. keelel, religioonil, majandusel,
sotsiaalsel organiseeritusel, elamutüübil ....
► Kultuurilistel
avaldustel pole enamasti täpselt samasuguseid piire
 Eestlased ja venelased erinevad usu ja keele poolest (erinevad
kultuuriregioonid). Samas paljud asjad on meil ühised (nt toit). Kas me
kuulume ühte ja samasse kultuuriregiooni sõltub uurija vaatenurgast ja
eesmärgist
► Piirid
pole enamasti teravad ja kaks kultuuriregiooni pole
samasuguse geograafilise levikuga
 Parem rääkida piirialadest kui piiridest ning tuumaladest ja perifeeriast
Hüpoteetilised
kultuuriregioonid. Iga järgmise
kultuurilise aspektiga jääb
kultuuriregiooni tuum
väiksemaks ja piirialad
kasvavad
►
Talituslik (functional) kultuuriregioon
 Kui vormilise kultuuriregiooni märksõnaks on kultuuriline homogeensus,
siis talituslik kultuuriregioon pole enamasti kultuuriliselt homogeenne
 Enamasti on tegemist alaga, mis on organiseerunud poliitiliselt, sotsiaalselt
või majanduslikult.
►
Nt linn, kogudus, talu, kaubandusareaal
 Talituslikel kultuuriregioonidel on enamasti sõlmpunktid või keskkohad,
kust koordineeritakse ja juhitakse regiooni
►
Linnavalitsus, kirik (pastoraat), taluhoone, tehas(-ekontor)
 Sarnaselt ametlikule kultuuriregioonile saame rääkida ka tuumaladest ja
perifeeriast
 Paljudel juhtudel on toimivatel kultuuriregioonidel kindlad piirid
►
Riigipiir, talupiir
 Siiski on tihti piir väga hägune
Nt ajalehed, sõlmpunkt on tehas (trükikoda, toimetus), kuid levik on
raskestimääratav ja ebaühtlane (eriti kui võtame arvesse Interneti)
► Toiduained (nt õlletehas)
►
 Ametlikud ja talituslikud kultuuriregioonid enamasti ei kattu ja see
põhjustab enamasti probleeme talituslikule regioonile
►
Saksamaa näide
Saksamaa, olles poliitiline üksus seega ka talituslik kultuuriregioon, on liigestatud
paljudest piiridest st. läbi Saksamaa kulgevad mitmete vormiliste kultuuriregioonide
piirid.
Euroopa religioonil ja
keelegruppidel põhinevad
vormilised
kultuuriregioonid
►
Paikkondlik kultuuriregioon
 Asunike poolt tajutav kultuuriregioon
► Võib
põhineda keskkonnatingimustel, majanduslikel,
poliitilistel või ajaloolistel aspektidel
► Paikkondlik kultuuriregioon kasvab enamasti välja
eneseteadvusest. Mängu tuleb identiteedi mõiste. Enamus
vormilistel ja talituslikel kultuuriregioonidel see puudub.
► Nt USA-s Dixie, Eestis Mulgimaa
►
Kultuuri hajumine (diffusion)
 Hoolimata kultuuriregiooni tüübist toimub kultuuri levimine
(enamasti läbi kommunikatsiooni)
 Kultuuri hajumise uurimine – ideede ja innovatsioonide levimine
ruumis – on väga tähtsal kohal kultuurigeograafias
 Kultuurielement võib pärineda ühest või mitmest kohast ja levida
siis laiali
► Mõningatel
juhtudel saame nähtuse viia tagasi tema algkodusse
► Mitme koha puhul saab veel eristada, kas idee on sündinud
sõltumatult või pärineb samast algkodust
 Iga kultuur on loendamatute innovatsioonide leviku toode
► Ajaline
faktor on tähtis. Mõni nähtus levib kiiresti, teisel juhul
aastasadadega
►
Kaks tähtsamat kultuuri levimise viisi ekspansiivne ja
teisaldav
 Teisaldav levik (relocation diffusion)
► Üksikisik
või grupp liigub teatud oskuste ja ideedega teise kohta
 Laieneva leviku (expansion diffusion) saab jagada kaheks
► Hierarhiline
levik
 Ideed levivad läbi võtmeisikute
► Nakkav
levik
 Ideed levivad nagu laine (lumepall)
 Stimuleeriv levik (stimulus diffusion)
►
Mitmed kultuurid kodustasid Siberis põhjapõdra lõunapoolsete kultuuride
eeskujul (lõuna pool kodustati veised)
Torsten Hägerstrand ja ajageograafia
Tõkked
Katku levik 14.
sajandi Euroopas.
Katk levis
diffusiooniliselt (nn
lumepallina). Tollal
liikumine oli vähene,
katku levikukiiruseks
on hinnatud 300-600
km aastas. Võrreldes
tänapäevaste
pandeemiatega oli
haiguse levik
aeglane.
AIDS-i laienemine
Ohios.
Levik toimub nii
“nakkavana”, kui
ka läbi
“võtmeisikite”
►
Kultuuriökoloogia
 Kultuurigeograafide jaoks toimub inimest ja looduse vahel pidev
vastastikkune mõju
 Ükski kultuur ei saa eksisteerida sõltumata loodusgeograafiast
 Neid vastastikkuseid seoseid uurivat geograafia osa võime
kutsuda kultuuriökoloogiaks
► Keskkonna
mõjud kultuurile
► Inimeste mõju oma kultuuriga ökosüsteemile
 On arvamusi, et kultuuriökoloogia ongi geograafia
 Läbi aegade on kultuurigeograafia teooriates olnud erinevaid
arusaami inimese ja looduse vahekorrast
(enviromental determinism)
► Possibilism (possibilism)
► Keskkonnadeterminis
►
Keskkonnadeterminism (enviromental determinism)
 Ühiskonna areng on kõigis põhijoontes ette ära määratud ta
elupaiga loodusoludega (eelkõige kliima ja pinnas)
 Sarnastes looduslikes tingimustes tekib sarnane kultuur
 Idee pärineb juba antiikajast, geograafia mõttes käsitles
esimesena Friedrich Ratzel (1844-1904)
 Tekivad küsimused?
► Kui
laialt determineerib, st. kas keskkond määrab kõik või vaid osa
► Kui sügavalt determineerib, kas inimesele jääb mingi vabadus
 Äärmuslik ja pragmaatiline determinism
Soome-Vene piir Karjalas
Korea poolsaar
öösel. St. näide
sellest, et
inimtegevus jäljed ei
ole ära määratud
loodusoludest
►
Possibilism
 Possibilismi järgi on inimühiskond oma tegevuses võrdlemisi vaba ja
suhtes looduskeskkonnaga aktiivne pool, looduskeskkond on kõigest
inimeste tegevuse areen.
Paul Vidal de la
Blache 1845-1918
Kultuurigeograafia arengulugu meil ja mujal!
Carl Ortwin Sauer (1889–1975)
►
Kultuurigeograafiale aluse pannud artiklis
“The Morphology of landscape” (1925)
soovitas Sauer võtta geograafilise uurimise
objektiks kultuurmaastiku, mida inimene
oma tegevusega ümber kujundab. Saueri
arvates tuli keskenduda eelkõige ajaloole,
kuna lühiajalised kultuuriprotsessid nagu
moevälgatused jms. ei suuda maastikule
püsivamat ja uurimisväärsemat jälge jätta.
Angloameerika inimgeograafia on edaspidi
tegelenud paljuski Saueri vaadete
toetamise või kritiseerimisega.
►
Richard Hartshorne (1899–1992) väitis, et regioonid on niivõrd
omapärased, et neid ei õnnestu omavahel võrrelda ega nähtusi
üldistada ning seetõttu on geograafia pigem kunst kui teadus.
Vastasrind eesotsas rootslase Torsten Hägerstrandi (1916–2004,
kunagise Tartu ülikooli majandusgeograafist rektori Edgar Kanti
ideede edasiarendaja), Seattle’i koolkonna ja William Bunge’iga
organiseeris kvantitatiivse revolutsiooni – püüdis geograafiat
matematiseerida.
Richard
Hartshorne
►
1970. aastatel tekkis humanistlik geograafia eesotsas Yi-Fu Tuani,
Edward Relphi, David Lowenthali, Anne Buttimeriga (Tartu
ülikooli audoktor aastast 2004) ning mingis mõttes selle jätkuna nn
uus kultuurigeograafia, eest vedamas toona veel noored Denis
Cosgrove, Stephen Daniels, James Duncan, Peter Jackson.
Teeneks võib pidada, et päästsid geograafia liigsest
matematseerimisest.
►
kultuuriline pööre (cultural turn) Eesti geograafias aastast 2001
(Peil, 2006), siis ingliskeelses geograafias juhtus see paarkümmend
aastat varem. See algas humanistliku geograafia tekkega 1970.
aastatel ning jätkus nn. uue kultuurigeograafia sünniga 1980.
aastatel. Nn. uues kultuurigeograafias pööratakse suurt tähelepanu
mõistetele: tähendus, identiteet, reflektiivsus, keel ja
representatsioon.
Uurijad Eestis
►
Enne II maailmasõda – uurimine paljuski seotud koduuurimisega
 Johannes Gabriel Granö (1882–1956). 1919–23 geograafia instituudi
juhataja. Käivitas süstemaatilise kodu-uurimise. Peateos Eestis “Eesti
maastikulised üksused” ajakirjas “Loodus”, 1922. nr-d 2, 4 ja 5. Hiljem
Soomes “Puhdas maantiede” 1930. Paljuski põhineb see raamat ka Eesti
materjalidele. 1997. tõlgiti ka inglise keelde “Pure geography”. Tõlkimine
näitab, et 1930. aasta ideed pole veel aegunud.
 Edgar Kant (1902–78). Granö õpilane; hiljem professor ja saksa
okupatsiooni ajal ka ülikooli rektor. Pärast II ms. Elas Rootsis Lundis.
Väljapaistvamad tööd koguteos Tartu linnageograafiline osa: Tartu. Linn
kui ümbrus ja organism, 1927. Selle tööga pani aluse ka
linnageograafiale ning äratas tähelepanu ka väljaspool Eestit. Oli ka
Kanti magistritööks. Doktoritöö “Bevölkerung und Lebensraum Estlands"
(1935). Olemuselt küll rohkem majandusgeograafiline ja
rahvastikugeograafiline, kuid suhteliselt palju ka kultuurilisi momente.
Välis-Eestis enam nii säravaid töid ei tulnud, kuid paljud õpilased on teda
kiitnud ja räägitakse ka nn. Lundi koolkonnast.
 August Tammekann (1894-1959). Tartu ülikooli geograafiaprofessor.
Peamiselt küll geomorfoloog. Osales ka maakondlike koguteoste juures
ning koos Kantiga koostasid sarja “Maailma maad ja rahvad”. 1932.
Eesti maastikutüübid LUSi aastaraamatus.
 Eerik Inari, a-ni 1937 Erik Pi(i)penberg (1897-1998) Petseri linn. 1931.
 Peeter Päts 1880-1942 magistritöö Eesti-Läti piirist
 Jaan Rumma (1887 Velise, Läänemaa—1926 Tartu). Geograafiamagister
(1923), teemaks Viljandi orustik. Osales EKS Kodu-uurimise toimkonnas ja
a-st 1921 oli seal palgalaine sekretär. Esimeste maakondlike koguteoste
koostamine oli suuresti tema õlul.
 Jakob Lukats (1878-1947) Magistritöö “Fidži saared”. 1927
 Ants, a-ni 1935 Hans, Laasi (1909-1989) 1937 “Vormsi maastikuline
selgitus”
Pärast II maailmasõda
►
Nimetust kultuurigeograafia ei kasutatud ja sellega otseselt ei
tegeletud. Teatud mõttes jätkus kodu-uurimise traditsioon, loomulikult
uue ideoloogia valvsa pilgu all. Esimeseks kultuurigeograafiliseks tööks
võib lugeda Jakob Kentsi 1947. aastal ilmunud teost Eesti “kõrve “nimelised kohad – ürgse maastiku ja asustusloo ilmendajad.
Endel Varep (1915-1988)
Lõpetas ülikooli 1938. aastal. Pärast II
maailmasõda jäi tema õlule geograafia
õpetamine TÜ-s. Kandidaaditöö 1948, “Keila
ümbruse maastikud”. Enamik uurimistööst
lähtub kodu-uurimisest. Tuntud on nn. Varepi
kartoteek. Tegeles ka palju geograafia ja
kartograafia ajalooga (nt. uuris Mellini atlast
ja Rückeri kaarte). Loetakse üheks parimaks
Eestimaa tundjaks läbi aegade. Ilmunud
bibliograafia ja ka mälestusteos. Tema tööd
pole otseselt kultuurigeograafilised, kuid
omavad palju selle elemente. Temalt lähtub
ka suuresti siiamaani kasutatav Eesti
maastikuline liigestus.
Jaan Eilart (1933-2006)
biogeograaf, maastikuökoloog ja
kultuuriloolane. Tema töödes
palju just kultuuriloolist.
Propageeris looduse ja kultuuri
ühtsust “Tallinna deklaratsioon”
1983. Raamat “Inimene
ökosüsteem ja kultuur” 1976.
Tema seosed kunstnike ja
kirjanikega olid üldtuntud ning ta
otsis tihti loominguliste inimeste
seoseid nende kodupaiga
loodusega. Propageeris
Rahvusmaastike temaatikat, kuid
see jäi lõpuni välja arendamata.
Tähtsal kohal ka Eesti
Looduskaitse Selts (asut. 1966).
Osales muu-hulgas ka Eesti raha
kujundamisel.
►
►
►
►
►
Matti Enn Kaups (1932–1998). Väliseestlane. Uurinud
skandinaavlaste asundusi Põhja-Ameerikas ja nt. ka soome sauna.
Eestis suhteliselt vähetuntud.
Ott Kurs (1939). TÜ emeriitprofessor. Tegeles nõukogude perioodil
mh. NL-i väikerahvastega. Taasiseseisvunud Eestis olidki peamised
huvid poliitgeograafia ja ka kultuurigeograafia. Ilmamaa Eesti mõtteloo
sarjas raamat “Rajamaade rahvaid” 2006. Ott Kursi eestvõttel hakati
1990. aastate alguse TÜ-s lugema kultuurigeograafia kursus, mis
alguses oli seotud rohkem soome-ugri suunaga.
Hannes Palang. Doktoritöö 1998: Landscape changes in Estonia: the
past and the future.
Tiina Peil. Doktoritöö 1999: Islescapes : Estonian small islands and
islanders through three centuries
Helen Sooväli(-Sepping). Doktoritöö 2004: Saaremaa waltz.
Landscape imagery of Saaremaa Island in the 20th century.
Bekkeri auditoorium 1920. aastate alul