Transcript 2. Artikulatoorne foneetika Keeleteaduse alused: foneetika Mart Rannut

2. Artikulatoorne foneetika
Keeleteaduse alused: foneetika
Mart Rannut
[email protected]
Kõnemoodustuse dünaamiline kontseptsioon
• Kõnemoodustuse dünaamiline kontseptsioon
(vs. staatiline, kindlatel positsioonidel põhinev, vt
traditsiooniline foneetika) põhineb protsessidel,
mis väljendavad ajas muutuvaid parameetreid.
Kõneorganid on pidevas liikumises.
• Meetodid:
• elektromüograafia - lihaste närvirakkude
elektriliste impulsside mõõtmine
• kümograafia - õhuvoolu analüüs
• palatograafia - moodustuskoha määramine
• radiograafia - röntgeni abil organite talitluse
vaatlus ja analüüs
Kõnemoodustus
Kõnelejal on mõte midagi öelda.
Ajutegevuse tulemusena
valminud kõneplaan
realiseeritakse kuuldavaks
akustiliseks signaaliks
kõneorganite abil. Rääkimise ajal
aktiveerub umbes 100 lihast.
• Respiratoorne
• Fonatoorne
• Artikulatoorne aparaat
Respiratoorne kompleks hingamiselundid
Organid:
• trahhee e.
hingetoru,
• bronhid,
• kopsud,
• vahelihas,
• rindkere,
• roided
Funktsioneerimine
Kopsud käsnjad. Vasak kops väiksem kui parem
Ülesanne: varustada õhuvooluga
Sissehingamine – väljahingamine (passiivne)
Kõhuhingamine, roidehingamine
Jõudehingamine s:v 3:4
Kõnehingamine s:v
1:4
Ekspiratoorne paus. Akustiline paus
Inimesed suudavad erinevalt enamikust loomadest oma
hingamist kontrollida.
Kopsud ja diafragma
Fonatsioon
Vt Ariste Eesti keele foneetika
Ülesanne: tekitada heli.
Kõri ehitus: sõrmuskõhr, kilpkõhr, pilkkõhrele kinnituvad
huultekujulised häälekurrud/häälepaelad.
Kõri vertikaalne ja horisontaalne läbilõige. 4 asendit: jõude
(kolmnurk), hingeldamine (viisnurk), sosin (väike
kolmnurk), suletud (hääle tekitamine, häälekurrud
nihkuvad rõhu mõjul veidi üles ja lähevad korraks laiali,
nn Bernouille’i effekt).
Funktsioneerimine:
Meeste, naiste ja laste häälekurdude erinevused,
vibreerimissagedus 60-1300 Hz. Hääle kõrguse ja
tugevuse regulatsioon. Hääle tugevuse ja kõrguse
regulatsioon kõrialuse rõhu abil ning nn väikse
kolmnurga abil, kust osa õhku pääseb foneerimata välja.
Häälekurrud
• Hääle moodustamiseks vajalik energia saadakse õhuvoolu
abil, mille tekitavad hingamislihased. Kopsudest tulev
õhuvool tekitab häälekurdudest allpool ülerõhu. Selle
tulemusena häälekurrud eemalduvad teineteisest ja õhuvool
pääseb neelu-, suu- ja ninaõõnde. Järgnevalt tekib
häälekurdudest allpool alarõhk, mis omakorda suleb
häälekurrud. Nii toimubki üks häälekurdude võnge.
Lapsehääl tekitab umbes 300 võnget sekundis, naishääl
200 ja madal meeshääl umbes 100 võnget sekundis
• Põhitooni tõustes (hääle kõrgenedes) kõri asukoht tõuseb
kõrgemale.
Kõriga seotud häälikud
• Helilisus/helitus
• teenuis/meedia. Eesti keele häälduses fortis/leenis
(poolheliline), vastandus tugev/nõrk, väljendub kestuses
ja koartikulatsioonis naaberhäälikute mõjul.
• Sõna-alguline h.
• Õhuvoolu hõõrdumine vastu häälekurde enne
foneerimise algust.
• Larüngaalklusiil .e. kõrisulghäälik: ö’’ö eitus eesti
keeles, vene keeles m’m.
• Järsk alg: täissulust foneerimisasendisse – staccato
kõne
Artikulatoorne kompleks
Ülesanne: kõneproduktsioon resonaatorite akustiliste
omaduste kujundamise kaudu ajas
Kõnetrakti osad: huuled (labia),
hambad (dentes),
hambasombud (alveoli), kõva
suulagi ja selle osad (pre-,
medio- ja post-palatum), pehme
suulagi (velum) ja selle osad,
kurgunibu (uvula), neel, kurk,
keel ja selle osad tipp, selg ja
juur (apex, dorsum, radix).
Resonaatorid: suuõõs, ninaõõs,
neel ja huultetagune.
Neelu-, suu- ja ninaõõs moodustavad kõnetrakti.
Aktiivsed artikulatoorsed organid: hääldamisel liigutatakse
keelt, huuli ja pehmet suulage. Ülejäänud passiivsed.
Liikumisega õõnte omadused muutuvad ja häälikud saavad just
neile iseloomulikud akustilised tunnused.
Õhuvoolu pääsu ninaõõnde reguleerib pehme suulagi. Kui
pehme suulagi suleb käigu ninaõõnde, tekivad suuhäälikud.
Kui pehme suulagi laskub, pääseb õhuvool ninna ja kui suu
on sel ajal suletud, tekivad nasaalid. Mida erinevamad on
keele ja teiste kõneorganite asendid, seda erinevamad on
häälikud.
Hääldamine on pidev ja sujuv protsess. Me ei häälda häälikuid
ühekaupa, vaid silpide või mitme silbi järjenditena. Igas
erinevas häälikuümbruses on iga häälik esindatud veidi
erineva variandiga (kõnesünteesis ligi 2000 difooni). Kuid
inimene suudab siiski häälikuid identifitseerida, kuulaja jaoks
on variatiivsusega kohanemine normiks.
KEEL