Transcript File
Naturalism ja "Therese Raquin" Naturalism Naturalism on 19. sajandi lõpu kirjandus- ja kunstivool. Naturalism kirjanduses Naturalism taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust, kuritegusid, julmust ja vägivalda. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada omapoolset suhtumist, segada end ühiskondlikku ellu ja poliitikasse. Naturalism kirjanduses Inimest ja ühiskonda käsitleti kui loodusnähtust. Naturalistid viljelesid peamiselt proosat, mida nad eelistasid luulele ja draamale. Silmapaistvamad kirjanikud Theodore Dreiser Émile Zola Eduard Vilde Ernst Peterson-Särgava "Thérèse Raquin" "Thérèse Raquin" "Thérèse Raquin" on Émile Zola teos, mis 1867. aastal avaldati romaanina ja 1873. aastal etendus näidendina. Zola ise on öelnud teose kohta, et tema eemärk oli "uurida temperamenti ja mitte tegelasi" ja ta võrdleb novelli teadusliku uurimistööga. Selle teadusliku lähenemise tõttu loetakse "Thérèse Raquini" naturalistlikuks teoseks. Romaani eestikeelne esmatrükk kandis pealkirja "Sa ei pea mitte abielu rikkuma". "Thérèse Raquin“i sisukokkuvõte "Thérèse Raquin" räägib loo noorest naisest, kelle isa on Prantsuse kapten ja ema alžeerlane. Pärast ema surma viib ta isa ta tädi, madame Raquini ja tema haige poja Camille'i juurde elama. Kuna ta poeg on nii haige, poputatakse teda nii, et ta on isekas ja ärahellitatud. Camille ja Thérèse kasvavad üleskoos. Sisukokkuvõte Kui Thérèse on 21, sunnib madame teda oma nõo, Camille'iga abielluma. Natuke pärast seda otsustab Camille, et perekond peaks kolima Pariisi, kus ta saaks karjääri alustada. Thérèse aga alustab afääri tema parima sõbra, Laurentiga. Kui Camille, Thérèse ja Laurent kolmekesi paadiga sõitma lähevad, tapavad Laurent ja Thérèse Camille'i, et nad pärast tema surma abielluda saaks. Kahjuks hakkab neid aga vaevama süütunne - igal ööl varitseb nende magamistoas surnud mees; selle tagajärjel ei suuda nad enam üksteist puudutada ja lähevad hulluks. Sisukokkuvõte Laurent, ametilt kunstnik ei suuda teostada ühtegi maali ilma, et see miskil moel meenutaks surnud meest. Nad põetavad ka madame Raquini'i, kelle tervist kahjustas insult. Peale teist insulti jääb kogu tema keha halvatuks, v.a silmad. Ühe tüli käigus, mille juures viibib ka madame Raquin, ütlevad Laurent ja Thérèse kogemata välja, et nemad mõrvasid Camille'i. Et varjata tuttavate eest oma hullust, korraldatakse doominoõhtu. Suure pingutuse ja vaevaga õnnestub madame Raquin'il doominokividest moodustada sõnad: "Thérèse et Laurent ont t...", lõpetatuna pidi see olema: "Thérèse et Laurent ont tué Camille" (Thérèse ja Laurent tapsid Camille'i). Lause lõpetamiseks ei jätku tal jõudu ja nii tõlgendatakse seda kui "Thérèse ja Laurent hoolitsevad minu eest hästi". Sisukokkuvõte Lõpuks muutub paari kooselu täiesti võimatuks ning nad plaanivad üksteise mõrva. Romaani tipphetkel saavad nad üksteise plaanidest aru. Mõlemad kurvastavad viimast korda oma ebaõnnestunud elu üle. Pärast viimast embust sooritavad mõlemad enestapu, võttes mürki. Seda kõike vaatab pealt madame Raquin. Tänan kuulamast !