Transcript Suunad piimakarja pidamisel

Eesti Maaülikool
J. Praks
V. Poikalainen
Piimalehmade heaolu,
piima tootmine, töötlemine ja kvaliteet
1. Suunad piimakarja pidamisel
Suunad piimakarja pidamisel
Kursus 2: Keskkonna ja loomade
vastastikused mõjutused
Teema 1: Kunstliku keskkonna mõju koduloomadele: lahendust
vajavad probleemid seoses kohalike toiduainete kvaliteediga
Õppetund 5: Suunad piimakarja pidamisel
Suunad piimakarja pidamisel
Suunad piimakarja pidamisel
1. Sissejuhatus
2. Suunad piimakarja pidamisel
3. Piimalehmade pidamissüsteemid
4. Õhukeskkond lautades
4.1. Õhu temperatuur
4.2. Õhu kvaliteet
4.3. Õhuvahetus
5. Asemed ja allapanu
6. Valgustus
7. Soovitatav kirjandus
8. Interneti aadressid
Suunad piimakarja pidamisel
Täiendav materjal:
WP2T1L5.pdf
1. Sissejuhatus
Lehmalaudad peavad olema võimalikult sobivad, mis
võimaldaksid saada piima tervetelt heades pidamistingimustes
peetavatelt loomadelt ja vältida piima saastumist. Järgnevalt
esitatakse peamised nõuded piimalehmade pidamissüsteemidele.
Suunad piimakarja pidamisel
2. Suunad piimakarja pidamisel
Inimene kujundab loomade pidamistingimused. Pidamise mõju loomade heaolule
on mitmekülgne :
1.
Eelsoodumus erinevatele haigustele seoses riskifaktoritega
laudas.
2.
Pidamise mõju käitumisele (muutused sotsiaalses käitumises
seoses tihedate kontaktidega loomade vahel, ebanormaalne
käitumine seoses piiratud ruumiga, liikumise piirangud jne).
3.
Stressi tekkimine, mida põhjustab ebasobiv mikrokliima,
pidamine, talitajate käitumine jne.
Veised on võimelised kohanema mitmete pidamissüsteemidega. Inimene
peab kohanemise hõlbustamiseks looma laudas loomadele sobivad
tingimused (Phillips, 2002).
Suunad piimakarja pidamisel
3. Piimalehmade pidamissüsteemid
Lõaspidamine
Lehmad on lõastatud, sõnnikurennid või restid (tagajalgade kohal),
lüpsmine ja söötmine (kore- ja jõusööt) asemel, suvel karjamaal.
Vabapidamine sügavallapanul
Loomarühmad küllalt stabiilsed, põhuga kaetud puhkeala, lüpsiplats,
koresööt söötmisalal. Jõusööt segatult koresöödaga või automaatsetest
jõusöödaboksidest, suvel loomad karjamaal.
Vabapidamine puhkelatrites
Loomarühmad küllalt stabiilsed, betoonist või restpõrandad, lüpsiplats,
koresööt söötmisalal, sõusööt segatult koresöödaga või automaatsetest
jõusöödaboksidest.
(Scientists’ Assessment of the Impact of Housing and Management on Animal Welfare, Journal of Applied
Animal Welfare Science, 2001, 4(1), 3-52.
Suunad piimakarja pidamisel
Lõaspidamine
Video. Kliki pildile
Suunad piimakarja pidamisel
Vabapidamine sügavallapanul
Suunad piimakarja pidamisel
Vabapidamine puhkelatrites
Video. Kliki pildile
Suunad piimakarja pidamisel
4. Õhukeskkond lautades
Loomaruumide sisekliimat kontrollitakse ventilatsiooniga. Lautades
kasutatakse sagedamini loomulikku ventilatsioonisüsteemi.
Ventilatsioonist sõltub:
1)
õhutemperatuur,
2)
õhu niiskusesisaldus,
3)
õhu liikumiskiirus,
4)
õhu gaasidesisaldus.
5)
õhu tolmu- ja mikroobidesisaldus.
Suunad piimakarja pidamisel
Lehmade termoregulatsiooni ja keskkonna
temperatuuritsoonide lihtsustatud skeem
(Hafez, 1968; Poikalainen, 1999)
RA – homöotermia tsoon, OP – termokomfordi tsoon, KZ – termoneutraalne tsoon, CS –
külmastress, HS – kuumastress.
HO –hüpotermia, HR –hüpertermia, T1 - homöotermia alumine piir, T2 – alumine kriitiline
temperatuur, T3 - ülemine kriitiline temperatuur, T4 - homöotermia ülemine piir, hp –
soojatoodang
Suunad piimakarja pidamisel
4.1. Õhu temperatuur
Veised on teiste põllumajandusloomadega võrreldes temperatuuritolerantsemad.
Nende termoneutraalne tsoon on lai ja ulatub rohkem madalamate temperatuuride
poole. Temperatuuri piirid sõltuvad tõust ja toodanguvõimest.
Tegurid, mis mõjutavad alumist kriitilist temperatuuri:
1. Loomas vabanenud soojus (sõltub söömusest, sööda seeduvusest,
söödaväärindusest, toodangu tasemest, aktiivsusest ja liikumisest).
2. Soojuse äraandmine. Soojuse kadu sõltub karvkatte paksusest, naha ja kudede
isolatsioonivõimest, veeaurustamiseks kuluvast soojusest, radiatsioonist
keskkonnas. Kehakatete isolatsioonivõimet mõjustavad selle niiskus ja õhu
liikumise kiirus. (Wathes ja Charles, 1994).
Suunad piimakarja pidamisel
4.1. Õhu temperatuur
Soojustamata vabapidamislauda
mikrokliima.doc
Sisekliima tsonaalsuse moju
lehmade tervisele.doc
Temperature.doc
Spatial microclimate patterns
in reconstructed and new large
uninsulated loose housing
cowsheds.pdf
Video. Kliki pildile
Suunad piimakarja pidamisel
4.2. Õhu kvaliteet
Atmosfääriõhk sisaldab 78% lämmastikku, 21% hapnikku, 0,9% argooni, 0,03%
süsihappegaasi, väiksemates kogustes teisi gaase.
Loomaruumides õhu gaasiline koostis muutub:
1.
Hingamisel kasutatakse hapnikku ja vabastatakse süsihappegaasi.
2.
Haisuained satuvad õhku hingamisel, loomade nahalt, uriinist,
sõnnikust.
3.
Sõnniku anaeroobsel lagunemisel vabanevad kahjulikud gaasid
(ammoniaak, süsihappegaas, vesiniksulfiid, metaan jt).
4.
Jääkide (sööt jt) lagunemisel tekivad haisuained (amiinid, amiidid,
merkaptaan, sulfiidid, disulfiidid jt).
5.
Kahjulikud gaasid ja tolm kahjustavad suletud halva õhuvahetusega
loomaruumides nii loomi kui seal töötavaid inimesi.
6.
Korralikult kasutatavates loomuliku ventilatsiooniga loomaruumides
tavaliselt kahjulike gaaside kontsentratsioon ei saavuta ohtlikku taset.
Tolm loomaruumide õhus
Suunad piimakarja pidamisel
Kahjulikud gaasid laudas 1
1.
Ammoniaak (NH3) tekib uriini lagunemisel. Võimalik on ammoniaagi teke ka
sõnnikus olevate lämmastikku sisaldavate ühendite anaeroobsel lagunemisel.
Ammoniaagi tase on kõrgem allapanuga ja kompaktsete põrandatega
loomaruumides, samuti skreeperi kasutamisel, mille puhul suureneb
ammoniaagi vabanemine sõnnikuga saastunud põrandalt. NH3 kontsentratsioon
üle 30 ppm suurendab respiratoorsete haiguste esinemist. Lubatud
kontsentratsioon lautades on 20 ppm, mõnes riigis 10 ppm.
2.
Süsihappegaas (CO2) satub loomaruumi õhku põhiliselt väljahingatava õhuga,
vähem sõnniku lagunemisel. C02 kontsentratsioon hästiventileeritud ruumides
võib olla 2000 ppm (0,2%). Ventileerimata suletud ruumides tõuseb CO2
kontsentratsioon kiiresti. CO2 vallandab hingamisrefleksi, kuid kõrge
kontsentratsiooni korral tekib hapnikuvaegus. Loomaruumides lubatud
maksimaalne kontsentratsioon on 3000 ppm.
Suunad piimakarja pidamisel
Kahjulikud gaasid laudas 2
3.
Vesiniksulfiid e väävelvesinik (H2S) on väga toksiline gaas, mis
tekib lägas orgaaniliste jääkide anaeroobsel lagunemisel.
Hästiventileeritavates ruumides on H2S kontsentratsioon tavaliselt
mitteoluline, välja arvatud läga segamisel ja pumpamisel.
Intensiivne ventilatsioon aitab läga käitlemisel vältida H2S
kahjulikku kontsentratsiooni. H2S hais meenutab mädamuna
haisu, halvab kiiresti lõhnataju. H2S haisu puudumine ei ole
adekvaatne hoiatus. CIGR-report (1984) lubab maksimumkontsentratsiooniks 0,5 ppm.
Suunad piimakarja pidamisel
Kahjulikud gaasid laudas 3
4.
Metaan (CH4). Mäletsejad eritavad metaani väljahingatava õhuga, rohkem tekib
sõnniku lagunemisel. Metaan on õhust kergem, hajub kiiresti ventileerimisel.
Tavaliselt ei ole toksiline. Akumuleerumisel võib põhjustada asfüksiat. Metaani ja
õhu segu kontsentratsioonis 5%–15% on plahvatusohtlik.
5.
Süsinik monooksiid e vingugaas (CO) tekib kütuse mittetäielikul põlemisel (nt
kui traktoreid kasutatakse laudas söötmisel või sõnniku koristamisel). CO on
inimestele ja loomadele kahjulik gaas (blokeerib hapniku transpordi veres
hemoglobiiniga). Lubatud kõrgem kontsentratsioon - 10 ppm (MWPS-33, 1989;
CIGR No 94,1, 1994).
Kahjulikud gaasid loomaruumide õhus
Suunad piimakarja pidamisel
4.3. Õhuvahetus
Ventilatsioonile esitatakse järgmised nõuded:
1. Maksimumnõue - ventileeritav õhuhulk, mis tagab relatiivse
niiskusesisalduse lubatud piirides (80–85%) aasta kõige
niiskemal perioodil (sügisel).
2. Miinimumnõue – ventileeritav õhuhulk, mis on vajalik
hapnikuga varustamiseks ja süsihappegaasi, ammoniaagi ja
tolmu eemaldamiseks ruumist.
Lehmalautades on ventilatsioonimahu miinimum 1,4 m3/minutis/looma
kohta, maksimum 10 korda suurem (Dairy Housing, 1996). Minimaalne õhu
kogus lehma kohta on 18 m3, mullikale 16 m3 ja vasikale (<12 nädalat) 5–8
m3 (Hilliger, 1990).
Suunad piimakarja pidamisel
4.3. Õhuvahetus
Video. Kliki pildile
Suunad piimakarja pidamisel
5. Asemed ja allapanu
1. Pidamissüsteem peab tagama lehmadele vajaliku heaolu ja
laudatöötajatele normaalse töökeskkonna.
2. Heaolu esmane nõue on mugavad asemed, kus lehm saab
puhata võimalikult kaua.
3. On palju soovitusi asemetele, latritele, asemepiiretele jt, mis
on mugavad loomale, väldivad vigastusi, segamist naabrite poolt,
hoiavad looma puhtana, võimaldavad loomulikult käituda.
4. On oluline, et allapanu oleks puhas, kuiv ja küllaldane, mis
tagab mugavuse ja aitab vältida vigastusi (nt randmepiirkonnas)
ning haigusi (nt mastiit, metriit).
Suunad piimakarja pidamisel
Soovitatavad asemete mõõtmed
lõaspidamisel (Luts, 2002)
Noorloomad
Lehmad
Kehamass, kg
Vanus
(kuud)
Ase
pikkus, m
Jalutusala, m2
laius, m
Sarvedeta
Sarvedega
<200
>6
1,2
0,7
4
4
300
9…12
1,3
0,8
5
6
400
12…18
1,45
0,9
6
8
>400
>18
1,55–1,65
1,0–1,10
7
10
550
1,78
1,18
8
12
650
1,85
1,20
8
12
750
1,91
1,22
8
12
Suunad piimakarja pidamisel
Soovitatavad mõõtmed puhkelatritele
vabapidamisel (Dairy Housing, 1996)
Kehamass,
kg
Laius, m
Pikkus
väljaaste
kõrvale, m
väljaaste
ette, m
TurjaRinnatislaud,
tõkke
tagaservast
kõrgus, m
m
360…540
1,06
1,98
2,28…2,43
0,93
1,57
540…680
1,14
2,13
2,43…2,59
1,01
1,67
>680
1,21
2,28
2,59…2,74
1,06
1,80
Suunad piimakarja pidamisel
6. Valgustus
1. Valgus on vajalik veistele normaalseks käitumiseks.
2.
Valgusel on spetsiifiline füsioloogiline toime organismile
pineaalnäärme, hüpotaalamuse ja hüpofüüsi vahendusel.
3. Fotoperiood mõjutab söömust, piimatoodangut, kasvu ja karvkatte
arengut.
4. Soovitatav valge perioodi kestus piimalehmadele on 16 t, valguse
intensiivsus piimalehmadele100 lx, orienteerumiseks 20–30 lx,
öövalgus 5 lx.
5.
Pika valge perioodiga sarnane füsioloogiline toime saadakse ka siis,
kui 6-tunnise valge perioodi puhul mõjutatakse veiseid pimeda
perioodi keskel 15…60-minutilise valgusperioodiga. (Phillips, C.. 2002;
Swiss Standards; Danish Standards DS=700).
Loomaruumide valgustus
Suunad piimakarja pidamisel
7. Soovitatav kirjandus
1.
2.
Dairy Housing. Useful Data for Dairy Facility Planning. Midwest Plan Service, 1996.
Hilliger, H.G. Stallgebäude, Stallluft und Lűftung. Ferdinand Enke Verlag, Stuttgart,
1990.
3. MWPS-33. Natural Ventilating Systems for Livestock Housing, 1st Edition. Midwest
Plan Service, 1989.
4. Management and Welfare of Farm Animals. UFAW Farm Handbook, 4th edition.
Edited by R. Ewbank, F. Kim-Madslien. C. B. Hart,1999, 308 pp.
5. Phillips, C. Cattle Behaviour & Welfare. Blackwell Publishing, 2002, 264.
6. Radostits, O.M., Blood, D.C. Herd Health. W.B. Saunders, Philadelphia, 1985.
7. Wathes, C.M., Charles, D.R. Livestock housing. CAB International, 1994, 428.
8. Luts, V. (koostaja). Veisekasvatushoonete käsiraamat. AS Rebellis, 2002, 185.
9. CIGR No 94.1 Aeral environment in animal housing, 1994.
10. V. Poikalainen. Piima tootmine. Tartu, 2006.
Suunad piimakarja pidamisel
8. Interneti aadressid
Free Farm Animals
http://www.freefarmanimals.org/laws_swiss.htm
Dahl G. Photoperiod Management of Dairy Cat
http://www.omafra.gov.on.ca/english/livestock/dairy/facts/info_photoperiod.htm
Choinière Y., Munroe J.A. Air Quality Inside Livestock Barns
http://www.omafra.gov.on.ca/english/livestock/swine/facts/93-001.htm
Suunad piimakarja pidamisel